Võlaõigus › Alusetu rikastumine

HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

KOSTJA VASTUVÄITED

• • •

alusetu rikastumise nõude esitamise eeldused ei ole täidetud. Hageja peaks selgitama, kas kohustust ei olnudki olemas, seda ei tekkinud või langes see hiljem ära; raha üleandmisega täideti mittetäielik kohustus VÕS § 4 lg 2 p 2 mõttes. Hagejal oli seadusest ja üldisest arusaamast tulenev kõlbeline kohustus kostjat üleval pidada seoses lapse sünniga; 08.07.2015 makse osas on nõue aegunud.

Käsundita asjaajamisest tuleneva nõude kohta esitas kostja järgmised vastuväited: • pärast hageja ja kostja kooselu lõppu anti hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas Harju Maakohtu 22.12.2016 määrusega tsiviilasjas nr XXX kostjale. Hageja keeldus last kostjale välja andmast, kostja sai lapse kätte alles 02.10.2017; • käsundita asjaajamisest tulenev nõue on sisuliselt elatise nõue. Hageja saaks nõuda kulutuste hüvitamist maksimaalselt ühe aasta eest enne esitamist ning see aeg on möödas; • TsMS § 233 kohaldamiseks puudub põhjus, lapsele tehtud kulutuste suuruse tõendamine ei ole ebatavaline ega ebamõistlik. Hageja ei ole tõendanud kulutuste kandmist ning küsitav on esitatud kulutuste vajalikkus ja mõistlikkus. Hageja nõue on tõendamata ja põhjendamatult suur; • Tartu Maakohus kinnitas 02.04.2018 tsiviilasjas nr XXX kompromissi M.A. hagis hageja vastu elatise väljamõistmiseks. Nimetatud tsiviilasjas pidas hageja miinimumelatist põhjendamatult suureks; • hageja on oma nõudest tsiviilasjas nr XXX sõlmitud kompromissiga loobunud. Kompromissis kinnitasid pooled, et neil ei ole muid omavahelisi nõudeid; • nõude rahuldamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, kuna nõude aluseks olnud ajal varjas hageja last kostja eest ja keeldus last üle andmast; • kostja tegi lapsele näidatud ajal kulutusi, andes hagejale lapse jaoks riideid. Lisaks sisustas kostja lapse jaoks tema ja lapse tulevast elukohta; • käsundita asjaajamise nõude esitamise eeldused ei ole täidetud. Hageja täitis last üleval pidades enda, mitte kostja seadusest tulenevat kohustust. Hagejal ei olnud kulutusi tehes soovi kostjat soodustada; • hageja ei teavitanud kostjat VÕS § 1020 lg 1 kohaselt oma kavatsusest; • 2975 euro välja mõistmine kostjalt oleks talle ebamõistlikult koormav.

KOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

3/6

VÕS § 1027 sätestab, et isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Sama seaduse § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohus on selgitanud, et selle sätte kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34). Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 10). Kui hageja soovib selle sätte alusel saada tagasi kostjale tasutud rahasummat, peab ta ära näitama, et poolte vahel oli kokkulepe, et kostja ostab tulevikus kolmandalt isikult köögimööbli hagejalt ette saadud raha eest. Minimaalselt peaks hageja tõendama, et tema arusaamise järgi on selline kokkulepe poolte vahel sõlmitud ning ta kandis raha kostja kontole kokkuleppe täitmiseks. Hageja seda tõendanud ei ole, vaid on ainult viidanud, et poolte kokkulepe oli suuline ning kokkuleppe sõlmimist on väga raske tõendada. Kostja väitel kandis hageja talle raha hagejale laekunud vanemahüvitise arvelt ja see oli mõeldud majapidamiskulude jaoks. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et seoses lapse sünniga laekus vanemahüvitis mitte talle, vaid kostjale. Kostja esitatud kontoväljavõtetelt (I kd lk 67, 75) nähtub, et hageja on kostjale teinud ülekandeid alates 28.01.2014 kuni 21.07.2016 ning ainult üksikutel kordadel on maksete selgistustesse lisatud, milleks raha mõeldud on. Ülekannete selgituste järgi ei ole võimalik vahet teha, et hageja oleks tema poolt nõutud summad kostja arvele tasunud sihtotstarbeliselt. Kohus peab usutavaks kostja selgitust, et hageja tegi talle ülekandeid majapidamise jaoks. Pooled elasid koos ning eelduslikult tegid mõlemad ka kulutusi toidule, lapse asjadele jms. Kohtule ei ole selge, miks oleks pidanud hageja kandma raha kogumiseks nimetatud summad kostja arvele. Hageja oleks saanud vajaliku mööbli ostmiseks ise raha kõrvale panna. Hageja on kostjale ülekandeid teinud vähemalt alates 2014. aasta algusest ning ta ei ole viidanud sellele, et alates 08.07.2015 muutus pere elukorraldus, s.h majapidamiskulude eest tasumise viis. Kohus ei loe usutavaks hageja selgitust raha kogumise kokkuleppe kohta ning leiab seetõttu, et hagejal ei ole õigus nõuda kostjalt üle kantud summade tagastamist VÕS § 1028 alusel. Kehtiv õigus ei võimalda elukaaslasele igapäevasteks majapidamiskuludeks antud raha nõuda alusetu rikastumise sätete alusel.

on käsundita asjaajajal teatud tingimustel VÕS §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on asjaolu, et hageja ei olnud lepingust või seadusest tulenevalt kohustatud asja ajama (vt Riigikohtu 4. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 11). Praegusel juhul on hagejal tulenevalt PKS §-st 96 ja § 97 p-st 1 kohustus oma alaealist last üleval pidada. Seega täitis hageja lapsele elatist tasudes oma seadusest tulenevat kohustust. Kohus leiab, et kuna hageja täitis last üleval pidades oma seadusest tulenevat kohustust, ei tekkinud tal käsundita asjaajamisest tulenevat nõudeõigust kostja vastu. Riigikohus on ülalpidamiskohustuse täitmisest tulenevad nõudeõigused jaganud selle järgi, kes kohustatud isiku asemel ülalpidamist annab (vt Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15, p 12). Viidatud lahendi järgi saab eristada järgmisi olukordi: • ülalpidamist esimeses järjekorras andma kohustatud isiku asemel täidab ülalpidamiskohustuse asenduskohustusena järgmises järjekorras kohustatud isik, s.o isik, kellel on perekonnaseadusest tulenevalt ülalpidamiskohustus. Sellega on näiteks tegemist juhul, kui lapsele annab ülalpidamist mitte tema vanem, vaid vanavanem. Vanavanemal tekib sellisel juhul PKS § 106 lg 2 kohaselt nõue vanema vastu, kelle asemel ta lapsele ülalpidamist annab. Mõlemad vanemad on PKS § 105 lg 1 kohaselt esimese järjekorra kohustatud isikud ning vanemate omavahelises suhtes regressinõuet PKS § 106 alusel ei teki. • Kohustatud isiku asemel ülalpidamiskohustust täitnud kolmandal isikul on käsundita asjaajamisest tulenevad õigused, sh VÕS § 1023 järgi kulutuste hüvitamise nõue. Kolmanda isiku käsundita asjaajamisest tulenev nõue ülalpidamiskohustuslase vastu tuleneb seadusest (VÕS § 1018 lg 1 p 3) ja nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Kohus leiab, et lapsevanem ei ole oma last ülal pidades kolmas isik ka juhul, kui ta peab last üleval üksi. PKS § 120 lg 4 kohaselt on last kasvataval vanemal alati õigus esitada teise vanema vastu hagi lapse ülalpidamise väljamõistmiseks. Kuna vanem on lapse seaduslik esindaja ja tal on PKS §-st 120 lg 4 tulenev õigus esitada lapse nimel teise vanema vastu hagi elatise väljamõistmiseks (arvestades PKS § 108 toodud tähtaega) ei riku nõudeõiguse puudumine teise vanema vastu last üksi ülal pidanud vanema õiguseid. PKS § 106 nimetatud asenduskohustust täitnud isikul ning lapsele ülalpidamist andnud kolmandal isikul ei ole üldjuhul õigust esitada lapse nimel nõuet vanema vastu ning seega ei ole neil võimalik kindlustada ka teiselt vanemalt lapsele ülalpidamist. Vanavanema ja kolmandal isiku ainuke võimalus on anda lapsele ise ülalpidamist, aga mitte tagada lapse ülalpidamist tema vanema poolt. Seega peab vanavanemal ja kolmandal isikul nende õiguste kaitseks tekkima nõue kohustatud vanema vastu. Teise lapsevanema suhtes see ei kehti, tema saab oma õiguseid kaitsta lapse nimel elatisehagi esitamisega. Kohus leiab eeltoodu alusel, et vanemate vahel ei saa tekkida elatise tasumata jätmise tõttu käsundita asjaajamisest tulenevalt õigussuhet. Kuna hagiavalduse esitamise ajaks ei olnud laps enam hageja juures, ei olnud hagejal ka elatise nõudmise õigust. Kohus jätab hagi rahuldamata.

5/6

Kuna hagi jääb rahuldamata nõudeõiguse puudumisel, ei analüüsi kohus hageja võimalikke kulutusi lapsele ega sellega seoses esitatud tõendeid. Kohus juhib kostja tähelepanu sellele, et tsiviilasjas nr XXX sõlmiti kompromiss lapse ja hageja vahel, see ei puuduta kostja õiguseid ega välista iseenesest hageja nõuet kostja vastu (I kd, tl 107-110).

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

6/6

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.