Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

pidi kostja vastava tagajärjega ka arvestama ning vastavat riski ehk riisikot kandma. Pahatahtlik on ka kostja väide, et kostja tasus 15.08.2018.a hagejale rahumeelselt ja heas usus 500 eurot, lootes edaspidisele koostööle. Kostja tasus hagejale 15.08.2018.a 499,20 eurot, mille arvelt luges hageja tasutuks arve nr 2018005 tasumata jäägi. Hageja ei nõustu mitte mingil juhul kostja väitega, justkui hageja oleks kostjale tekitanud kahju. Kostja väidetav kahjunõue summas 10 000 eurot on täielikult tõendamata. Olukorras, kus kostja ise rikkus oluliselt veoteenuse lepingu tingimust tasuda hagejale saadud veoteenuse eest, ei vastuta hageja kostjale tekkida võivate võimalike kahjude ja tagajärgede eest. Väär on kostja käsitlus ja arusaam, et viivist ei kohaldata ning hageja on loobunud viivise nõudmisest, on meelevaldne. Samuti on absoluutselt vale kostja väide, et hea usu põhimõttele vastavaks ei saa pidada käitumist, kus viivisenõue esitatakse pärast võla sissenõutavaks muutumist. Viivisenõude esmane eeldus on poolte vahel kehtiva võlasuhte olemasolu ja tingimus, et rahaline kohustus oleks sissenõutavaks muutunud, s.t võlausaldaja võib nõuda võlgnikult selle täitmist. Vastavalt hagiavalduses esitatule on hageja arvestanud kostja poolt hagejale tähtaegselt tasumata arvetele viivist seadusjärgse viivise määraga, mis ei ole mitte mingil juhul kostjale koormav. Asjas 17.04.2019.a toimunud istungil jäi hageja hagis avaldatu juurde ja taotles asja sisulist lahendamist ilma kostja kohalolekuta. Kostja vastuväited Kostja haginõuet ei tunnista, kuna tema vastu suunatud võlgnevuse ja viivisenõue on alusetu ning põhjendamatu, sest hageja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi. Poolte vahel toimus koostöö alates 2009.a kuni 2018.a. Tegemist oli pikaajalise koostööga, mis seisnes suulises lepingus, mille alusel hageja vedas kostja tellimusel kaupasid Narvast Tallinnasse. Iga aasta alguses lepiti kokku hinnad ja pikendati leping eesolevaks aastaks. 2018.a aprillis teatas hageja tööline, et hageja koondab aprillis 2 töölist, kes teostasid lepingujärgseid vedusid. Hageja ei selgitanud oma tegevust ja loobus aprillis 2018.a lepingujärgse veo osutamisest. Sellega rikkus hageja lepingust tulenevat kohustust teavitada kuus kuud ette lepingu ülesütlemisest. Kuuekuuline etteteatamistähtaeg on lähtuvalt praktikast transpordivallas mõistlik aeg, et korraldada ümber veoprotsess ja leida selle aja jooksul uus koostööpartner. Kostja tegi 05.08.2018.a rahumeelselt ja heas usus ning edaspidisele koostööle lootes hagejale pakkumise, milles lubas tasuda võlgnevuse makstes igakuiselt 500 eurot. Augustikuu makse toimus 15.08. Hageja selle pakkumisega nõus ei olnud ja pöördus võla sissenõudmiseks Julianus Inkassosse. Kuna kostjal oli hagejaga alltöövõtuleping, siis kostjal oli omakorda veoleping kliendiga, kelle kaupa Narvast Tallinnasse veeti. Vaatamata tehtud kulutustele ja tööle ei suutnud kostaja lühikese ajaga ümber korraldada veoprotsessi ega leida mõistlikku lahendust enda lepingu täitmiseks, mille tulemusel oli kostja sunnitud lepingu kliendiga lõpetama. Kuivõrd hageja ei ole omapoolseid kohustusi täitnud nõuetekohaselt, on tegemist kohustuse rikkumisega. Kuna hageja ei olnud nõus mõistliku ja heas usus tehtud pakkumisega, otsustas kostja teostada lepingust tulenevat õigust nõuda lepingu rikkumise eest hüvitist. Kahju suuruseks arvestab kostja enda lepingust tulenevate kohustuste jätkamiseks tehtud lisakulutusi, milleks oli 10000 eurot. Kostja soovis, et hageja hüvitaks kulutustest pool ehk 5000 eurot. Hageja ei olnud sellega nõus. Hageja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Hageja käitumine nõude esitamisel on vastuolus poolte praktikaga, kõnealuse tegevusvaldkonna praktikaga ning hea usu põhimõttega. Poolte vahelise pikaajalise koostöö käigus kujunes välja praktika, et veotasu maksmisega hilinemise eest viivist ei nõutud. Poolte vahel pole kunagi juttu olnud viivise kohaldamisest. Samuti pole hageja kostjale koostöö vältel kordagi viivisarvet esitanud. Olukorras, kus hageja enne hagi esitamist kordagi viivist ei nõudnud, tekkis kostjal arusaam,

et viivist ei kohaldata ning hageja on viivisenõudest loobunud. Samuti ei saa pidada hea usu põhimõttele vastavaks käitumist, kus viivisenõue esitatakse pärast põhivõla sissenõutavaks muutumisest. Kostja on seisukohal, et hageja on hea usu põhimõttest lähtuvalt kaotanud õiguse nõuda viivist, kuna möödunud on pikk aeg õiguse teostamise võimaluse tekkimisest. Kõik eelnev viitab selgelt hageja soovile igal võimalusel kostjale kahju tekitada. Kostja hinnangul hageja kuritarvitab oma õigusi. Kostja on nõus kirjaliku menetlusega. Tuginedes ülaltoodule palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud hagiga, sellele lisatud dokumentidega ja kostja vastusega, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja osutas vastavalt kostja telefonis tehtud tellimusele kostjale 2018.a veebruarist 2018.a aprillini veoteenust. Poolte vahel oli suuline veoleping ja pikaaegne koostöö, s.o alates 2009.a. Hageja täitis endale võetud kohustuse ning esitas kostjale teostatud vedude eest arved vastavalt arve nr 2018011 (tl 22) summas 1599,36 eurot (maksetähtajaga 30.03.2018.a), arve nr 2018019 (tl 22 pöördel) summas 1599,36 eurot (maksetähtajaga 30.04.2018.a) ja arve nr 2018026 (tl 23) summas 1764 eurot (makstähtajaga 30.05.2018.a). Hageja poolt kohustuse täitmist tõendavad kohtule esitatud kaubaveo saatelehed (tl 7-21). Kostja peale vedude teostamist pretensioone hagejale ei esitanud. Käesolevaks hetkeks on arved tasumata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 100 alusel kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 774 lg 1 kohaselt kaubaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). Kostja on seisukohal, et nõuded tema vastu on alusetud ja põhjendamatud, kuna hageja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi. Kostja väitel on tal hageja vastu seetõttu kahju hüvitamise nõue. Kohtu hinnangul pole hageja poolt lepinguliste kohustuste rikkumine tõendatud. Kostja sellekohased väited on paljasõnalised ja tõendamata. Kohus selgitab siinkohal, et kahju hüvitamise nõude eeldusteks on (Riigikohtu lahend nr 3-21-130-15): võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4)( Riigikohtu lahend nr 3-2-1-173-12, p 15). Kahju nõude esitaja kohustus on nende eelduste tõendamine. Kohus on seisukohal, et kostja pole tõendanud, milles konkreetselt seisnes hagejale tekkinud kahju ja et hageja tegevuse tulemusena oleks kostjale kahju tekkinud. Pigem oli kostja tema poolt kirjeldatud olukorras kostja enda maksekäitumise tõttu. Kohus nõustub siinkohal hagejaga, et olukorras, kus kostja oli hagejale võlgu, pidi kostja vastava tagajärjega ka arvestama ning vastavat riski kandma. Ei saa mõistlikult eeldada, et majandustegevuses tegutsev lepingupool, kellele lepingu teine pool on pidevalt võlgu ja ei tasu talle osutatud teenuste eest tähtaegselt, peaks sellest hoolimata jätkama teenuste osutamist, tekitades seeläbi oma ärilisele tegevusele majanduslikku kahju.

Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et: 1) kostjal kahju tekkis; 2) kahju põhjustas hageja; 3) hageja vastutab kostjale põhjustatud kahju eest. Kohtu hinnangul ei ole kostja põhjendanud kahjunõude suurust ja seda, kuidas on see summa kujunenud. Kostja on piirdunud üksnes summa märkimisega, toomata selgelt ja põhjendatult välja, kuidas on kahjusumma kujunenud, selle arvutamise käik. Lisaks on kostja väidetavat kahju tõendavad tõendid esitatud asjaoludega sidumata ja ei tõenda kostjal kahju tekkimist. Kirjeldatud asjaolude tõttu kohus kostja sellekohast vastuväidet pikemalt ei analüüsi. Peale selle ei ole kostja esitanud ka vastavasisulist selgesõnalist nõuet ega kohast tasaarvestuse avaldust. Seega on hageja õigustatud saama teostatud vedude eest tasu ja kostja on kohustatud selle eest tasuma. Veotasu suuruse osas kostja sisulisi vastuväiteid esitanud ei ole. Arvetest nr 2018011, 2018019 ja 2018026 tulenev võlgnevuse nõue kuulub rahuldamisele. Hageja taotleb kostjalt ka viivise väljamõistmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja poolt nõutav viivisemäär on seadusandja poolt kehtestatud eesmärgiga kaitsta võlausaldaja huve juhul, kui võlgnik jätab täitmata nõuetekohaselt oma kohustused. Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et kostja on rikkunud oma kohustust. Kostja on esitanud vastuväite leides, et hageja on oma vastava nõude põhjendamatu viivitamise tõttu hea usu põhimõttest lähtudes minetanud. Koostöö käigus kujunes välja poolte vaheline praktika, et veotasu maksmisega hilinemise eest viivist ei nõutud. Poolte vahel pole kunagi juttu olnud viivise kohaldamisest. Samuti pole hageja kostjale koostöö vältel kordagi viivisarvet esitanud. Olukorras, kus hageja enne hagi esitamist kordagi viivist ei nõudnud, tekkis kostjal arusaam, et viivist ei kohaldata ning hageja on viivisenõudest loobunud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-70-09 selgitanud, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-137-06, p 23; nr 3-2-1-70-03, p 13). Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-41-07 (p-s 27), et ka viivisenõue (nii lepinguline kui ka seadusjärgne) võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Kolleegium selgitas, et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-100-07, p 16; nr 3-2-1-102-07, p 16; nr 3-2-1-2-06, p 17). Asjas ei ole tuvastatud hageja sellist käitumist, millest kostjal võis jääda mulje, et hageja on oma nõudest loobunud. Tuvastatud ei ole ka poolte kokkulepet viivisenõudest loobuda. Samuti ei ole asjas tuvastatud hageja sellist käitumist, millest võiks järeldada, et hageja on

viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada kostjale kahju. Järeldust, et hageja on oma nõudest loobunud, ei saa tuletada sellest, et hageja ei ole varem kostjat viivise tasumise kohustusest teavitanud. Poolte vahel oli tavapärane suuline leping, kus kostja peab arvestama raha tasumisega viivitamise korral viivise tasumise kohustusega. Kostja pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda seadusjärgset viivist. Vastuolulise käitumisega oleks tegemist nt juhul, kui viivist nõudma õigustatud isik oleks viidanud võimalusele, et kui võlgnik tasub põhivõla, siis võlgnikult viivist ei nõuta, kuid esitanuks hiljem ikkagi üllatuslikult viivisenõude. Kohus ei ole tuvastanud hageja käitumises vastuolulisust viiviste nõudmisel. Hageja on aegumistähtaja piires kasutanud VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt oma õigust nõuda rahalise kohustuste täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Kokkuvõttes pole antud juhul põhjendatud jätta hea usu põhimõtte alusel hageja viivisenõue rahuldamata. Kohus mõistab kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivise hageja poolt taotletud summas 303,58 eurot ja edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt, s.o 4 962,72 eurolt alates 06.02.2019.a kuni põhinõude tasumiseni. Lisaks eelkäsitletud nõuetele on hageja esitanud nõude mõista kostjalt välja ka võla sissenõudmiskulud summas 40 eurot. Tulenevalt VÕS § 1131 lg 1 kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kohus leiab, et hageja võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõue on põhjendatud ja selge ning kuulub kostjalt välja mõistmisele seaduses märgitud ulatuses, s.o summas 40 eurot. Antud asjas on tuvastamist leidnud, et seoses kostja poolt kohustuste rikkumisega, pöördus hageja võlgnevuse sissenõudmiseks OÜ J I poole, millega seoses tekkisid hagejal võla sissenõudmiskulud. Kohus leiab, et on üheselt selge, et hagejal ei oleks tekkinud eelnimetatud lisakulutust, kui kostja oleks nõuetekohaselt oma kohustused täitnud. Hagi kuulub rahuldamisele. Kõik ülejäänud kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja tõendid ei oma kohtu arvates tähtsust ja seetõttu kohus neid kohtuotsuses ei käsitle. Tulenevalt TsMS § 238 lg 5 jätab kohus vastuvõetud, kuid otsuses käsitlemata tõendid arvestamata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel, sama paragrahvi 4. lõike kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sellest tulenevalt jäävad hageja menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 järgi maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 425 eurot, lepingulise esindaja kulu 565 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja on taotlenud märkida

menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Riigikohtu 11.02.2015.a määruses nr 3-2-1-115-14 p-des 11 ja 12 on selgitatud, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Hinnates hageja õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust leiab kohus, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele. Kohus leiab, et õigusabi osutamisel rakendatud keskmine tunnitasumäär 95 eurot/h (ilma käibemaksuta) on käesoleva vaidluse sisu, mahtu ja keerukust arvestades juristi tasuna mõistlik. Kohus, kontrollinud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud kõigi õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus hageja esindaja toimingud põhjendatuks ja vajalikuks 565 euro ulatuses (s.o 5h 56min x 95 eurot). Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista riigilõiv 425 eurot ja õigusabikulud 565 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda käesoleva otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/ Alan Biin Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.