OSAÜHING JTK hagi XXX vastu võlgnevuse 600 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 138,83 euro nõudes
Tsiviilasja hind
738,83 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: OSAÜHING JTK (registrikood: 10195068; Männiku tee 106/2; 11215 Tallinn) Hageja lepinguline esindaja: Anne-Jana Prantsuzova (e-post: [email protected]) Kostja: XXX (isikukood: XXX; XXX) Kostja lepinguline esindaja: [email protected])
Asja läbivaatamine
Kaidi
Sarv
(e-post
Lihtmenetlus, asja läbivaatamine 07.05.2019 kohtuistungil hageja lepingulise esindaja Anne-Jana Prantsuzova, kostja XXX ja kostja lepingulise esindaja Kaidi Sarve osavõtul
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Mõista kostjalt XXX hageja OSAÜHING JTK kasuks välja 638,70 eurot, millest 600 eurot on põhivõlgnevus ning 138,70 eurot on sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 27.04.2015 – 14.03.2018 eest. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista kostjalt XXX välja hageja Osaühing JTK kasuks menetluskulud summas 801,67 eurot.
6.Käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni tuleb kostjal XXXl tasuda hagejale Osaühingule JTK hüvitamisele kuuluvatelt
2-18-4046 menetluskuludelt (801,67 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
7.Jätta Osaühingu JTK avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata 110 euro ulatuses. Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures alates 07.07.2014. Kostja palvel kandis hageja kostja palga, reisikulud ja päevarahad XXX arvelduskontole. 26.03.2015 väljastas hageja kostjale laenu 600 eurot, kandes laenusumma kostja poolt palutud arvelduskontole – XXX pangakontole selgitusega „laen XXX eest“. Hageja ja kostja suulise kokkuleppe kohaselt pidi kostja tagastama hiljemalt 26.04.2015. Laenuleping oli sõlmitud suuliselt telefoni teel. Hagejat esindas laenulepingu sõlmimisel XXX (hageja töötaja). Kostja rikkus kohustust ning jättis laenu tagastamata.
2.Hageja palub mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 600 eurot ja viivise 138,83 eurot perioodi 26.04.2015 - 14.03.2018 eest.
3.Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Ei vasta tõele, et teda peatas transpordipolitsei. Tegelikult peatas kostja politsei ning tuvastas kostjal alkoholijoobe, mis oli piisav, et politsei peataks kostja juhiload ja kostjal poleks õigust reisi jätkata, ning veok oleks läinud politsei poolt konfiskeeritud autode parklasse. Seetõttu otsustas kostja helistada kolleegile, XXXile, ning palus väljastada laenu trahvi tasumiseks. Kostja pakus, et tagastab laenu kuu jooksul. Hageja poolt teostatud ülekannete selgitused vastavad kande sisule. Kui kostja oleks arvanud, et tegemist on vale maksega/selgitusega, oleks kostja hagejale raha tagastanud või muud moodi sellest hagejale teada andnud. Hageja töötaja (XXX) on kostjale korduvalt helistanud ja meelde tuletanud, et laenu tagasimaksmise tähtaeg on ületatud ja kostjal on kohustus laen tagasi maksta. Lisaks oli kostjale saadetuid mitu meeldetuletusi.
2-18-4046
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja ei ole hagejalt kunagi laenu võtnud. Hageja tasus kostja töötasu jm tasud kahele, kostja ema ja elukaaslase pangakontole: hagis märgitud XXX pangakontole (EE352200221048422500) ja XXX pangakontole (EE2200001102833213). Ülekande põhjuseks on hageja märkinud: reisikulud XXX eest (enamik ülekandeid), komandeeringu raha XXX eest, avans XXX eest, Lati teed XXX eest, Laev XXX eest, Piletid XXX eest ja lopp maks XXX eest. See tõendab, et kostja tasus ka ise hageja eest tööga seotud kulusid (sh teede tasu, laeva- jm piletid) ning et talle need kulud hageja poolt kompenseeriti. Kuigi Maksu-ja Tolliametile on hageja deklareerinud kostjale töötasu maksmise summas 390 eurot kuus, ei ole ühelgi ülekandel samasisulist selgitust. See tõendab, et ülekande selgitused ei vastanud alati ülekande tegelikule sisule.
5.25.03.2015 alustas kostja hagejale kuuluva veokiga “Volvo” sõitu Ventspilsi. Samal päeval kandis hageja kostjale üle ka 26 eurot Läti teede maksu tasumiseks. 26.03.2015, kui kostja oli veosega Ventspilsist tagasiteel, peatas kella 1 paiku päeval Riiga viival maanteel Jurmala juures veoki Läti transpordipolitsei. Ilmselt oli tegemist rutiinse reidiga, sest järjest peatati kõik veokid ja teel on spetsiaalne koht kus veokeid kontrollitakse. Veokite kontroll võttis suhteliselt palju aega. Kui järjekord kostjani jõudis, kontrollisid politseinikud (neid oli 2) kostja töö- ja puhkeaja režiimist kinnipidamist ja alkomeetriga ka alkoholijoovet. Töö- ja puhkeaja režiimist kinnipidamine oli nõuetekohane ja alkomeeter joovet ei näidanud. Politseinikud soovisid veel viivitada ja ütlesid, et nad soovivad kostja alkoholijoovet kontrollida haiglas. Selleks tuli oodata reidi lõpuni ja siis minna koos politseinikega haiglasse vereproovi andma. Aga politseinikud pakkusid ka võimaluse, et kui kostja annab neile 600 eurot, siis ei tule tal haiglasse minna ja võib rahulikult edasi sõita. Kostja oli valmis haiglasse vereproovi andma minema, sest alkomeeter joovet ei näidanud ja ta oli kaine. Kostjat hoiatati, et edasise uurimise käigus võidakse veok suunata seisma eriparklasse. Kogu protseduuriga oli aga oht, et kostja ei jõua õigeks ajaks Riiga, et seal enne kella 17-t uut veost peale võtta. Kostja helistas kohe mobiiltelefoniga oma otsesele ülemusele ettevõttes, XXXile, rääkis tekkinud olukorrast ja küsis juhiseid edasiseks toimimiseks. XXX ütles, et loomulikult tuleb tasu ära maksta, sest vastasel juhul ei jõua veos ettenähtud ajal sihtpunkti. Tasu maksmiseks tegi hageja kohe pangaülekande summas 600 eurot (selgitusega „laen XXX eest“). Kostjal oli ainult 100 eurot sularaha ja maanteel ei olnud ülejäänud raha kusagilt võtta. Politseinikud ütlesid, et nad viivad ta Jurmalasse pangaautomaadi juurde. Kostja pidi järelhaagise auto küljest lahti ühendama ja kontrollikohta jätma ning seejärel sõitis ta politseiauto järel Jurmalasse pangaautomaadi juurde. Seal võttis ta välja automaadist välja 500 eurot. Kostja tasus nõutud 600 eurot politseinikele, sõitis tagasi oma järelhaagise juurde ning jätkas sõitu Riiga. Riias jõudis ta samal päeval veel uue koorma peale võtta ja sellega tagasi Eestisse sõita. Seega 26.03.2015 tööandja poolt üle kantud 600 eurot tasus kostja töötamisega seotud kulutuste katteks. Töötamise vältel ei olnud kostjal tööandjaga kunagi mingit juttu, et ta oleks hagejalt saanud laenu või et ta oleks hagejale midagi võlgu. Pärast seda, kui hageja kostja töötamise uude äriühingusse üle viis, maksis hageja 23.08.2018 kostjale välja ka lõpparve 100 eurot, märkides ülekande selgitusse “lopp maks XXX eest”. Kui kostja oleks olnud hagejale võlgu, oleks kostja loogiliselt selle summa kostja tasust kinni pidanud.
6.Juhul, kui hageja oleks tõesti kostjale laenu andnud ning kostja oleks viivitanud laenu tagasimaksmisega või keeldunud laenu tagasi maksmast, oleks loogiliselt selle kohta ka mingid dokumendid: telefonisõnumid, e-kirjad vmt. Praegusel juhul midagi sellist ei ole. Ei ole eluliselt usutav, et kui hageja ei saanud 2015. aasta aprillis hageja väidetud kuuks ajaks antud laenu kostjalt tagasi, ei teinud ta sellest ajast möödunud 3 aasta vältel ühtegi
2-18-4046 konkreetset katset kostjaga seda teemat arutada või raha temalt tagasi saada. Hagejale olid teada kostja kontaktid, Narva elukoht jmt. Jääb arusaamatuks, miks pidi hageja kostjat otsima Rahvastikuregistri vahendusel. Ilmselgelt on hagi kostja vastu esitatud pahauskselt. Miks ei lahendatud küsimust töösuhte ajal (mis kestis veel enam kui pool aastat pärast väidetava laenu ülekandmist) või selle lõppemisel? Miks “otsiti” kostjat tulutult aastaid taga, kui kostja kontaktid olid hagejale teada? Kõik tööandja ja töövõtja vahel töösuhte ajal tekkinud nõuded tuleb lahendada TLS alusel, lähtudes TLS-s sätestatud tähtaegadest.
7.Kostja palub kohtul rakendada aegumist, kuna hagi menetlusse võtmise ajaks on tehingust (ja kostja nimetatud nõude sissenõutavaks muutmise ajast) möödunud enam kui 3 kalendriaastat.
8.Hagejale kuuluva sõiduki tehnilise seisukorra tagamine on hageja kohustuseks. Puuduste kõrvaldamiseks vajaliku summa 600 eurot tasus hageja kostjale TLS § 40 lg 1 alusel. TLS § 39 kohaselt aegub tööandja nõue töötasu ja muude töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete tagastamiseks 12 kuu jooksul arvates ajast, mil töötaja on saanud töötasu või töötasu ettemakse. Seega on hageja nõue kostja vastu aegunud.
9.Lätis 26.03.2015 ei tuvastanud politsei kostjal mingit alkoholijoovet. Kostja juhitud sõiduki peatas raskeveokeid ja veoseid kontrolliv transpordipolitsei, mitte liikluspolitsei. On ebausutav, et Lätis lubaks politsei alkoholijoobes sõidukijuhil (eriti veel raskeveoki juhil) pärast joobe tuvastamist ja trahvi tasumist sõitu jätkata. Ometi jätkas kostja sõitu ja jõudis veosega veel samal päeval sihtpunkti.
10.Hageja heidab kostjale ette, et too ei maksnud ebaõige selgitusega tasu tööandjale tagasi. Kostja ei olnud ülekande selgituse sisust teadlik. Kostja helistas tööandjale, hageja tegi talle ülekande ja kostja võttis raha pangaautomaadist välja. Pangaautomaat ei anna teavet ülekannete selgituste kohta.
11.Telefonikõne ajal XXXiga ei öelnud viimane kordagi, et tegemist on laenuga ja ta peaks selle raha tööandjale tagasi maksma. Sellisel juhul oleks ta läinud haiglasse vereproovi tegema ega oleks mingil juhul politseinikele raha maksnud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
12.Käesoleva tsiviilasja hind on 738,83 eurot. Kohus lahendab asja lihtmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel. TsMS § 405 lg 1 järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.
13.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. Kuigi kohus menetleb asja lihtmenetluses ja ei anna luba otsuse edasikaebamiseks, peab kohus siiski vajalikuks teha otsuse koos kirjeldava ja põhjendava osaga.
14.TsMS § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise,
2-18-4046 mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
15.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asja lahendamise seisukohalt oluliste asjaolude osas: - kostja oli perioodil 07.07.2014 – 05.08.2015 hageja töötaja (veoautojuht; tlk 8); - 26.03.2015 täitis kostja tööülesandeid, sõites hagejale kuuluva veoautoga „Volvo“ Läti-Eesti suunal, kui keskpäeva paiku peatasid teda kontrollreidi käigus Läti politseinikud; - pärast esmaste toimingute tegemist takistasid Läti politseinikud kostjal sõitu jätkamast ning viitasid vajadusele teha täiendavaid uuringuid, alternatiivselt pakkusid võimalust sõitu jätkata, kui neile tasutakse 600 eurot; - 26.03.2015 kandis hageja kostja telefoni vahendusel esitatud päringu tulemusel 600 eurot kostja poolt viidatud XXX arvelduskontole selgitusega „laen XXX eest“ (tlk 10); - Kostjal oli 26.03.2015 võimalus XXX pangakontol olevaid rahalisi vahendeid käsutada ning ta võttis samal päeval nimetatud pangakontolt välja 500 eurot sularaha (tlk 97A); - kostja tasus samal päeval vaidlusalused 600 eurot Läti politseinikele.
16.Hageja palub mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 600 eurot ja viivise perioodi 26.04.2015 - 14.03.2018 eest summas 138,83 eurot.
17.Kostja vaidleb nõudele vastu. Poolte vahel on vaidlus selle osas, kas vaidlusalune rahasumma on hagejale kantud laenulepingu alusel või on tegemist töösuhte raames tasutud kuluhüvitisega. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas nõue on aegunud või mitte.
18.VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
19.Poolte vahel ei ole esitatud asjaoludel sõlmitud kirjalikku ega kirjalikult taasesitatavas vormis laenulepingut. Laenulepingule ei ole seadusega kehtestatud vorminõuet, st selle võib sõlmida ka suuliselt (TsÜS § 77 lg 1, VÕS § 11 lg 1). Hageja on käesoleval juhul väitnud, et laenuleping sõlmiti suuliselt. Hageja on esile toonud, et laenulepingu kohaselt andis hageja kostjale laenu 600 eurot ning kostja pidi laenu tagastama hiljemalt 26.04.2015. Hageja on laenulepingu sõlmimise fakti tõendamiseks esitanud maksekorralduse (tlk 10), kust nähtub, et hageja on 26.03.2015 teinud XXX arvelduskontole ülekande summas 600 eurot selgitusega „laen XXX eest“. Kohus selgitab, et pelgalt rahasumma kostjale ülekandmisest ei saa teha järeldust, et sõlmitud oleks laenuleping ning seda seisukohta ei väära ka ülekande selgitus. Samuti soovib hageja laenulepingu sõlmimise fakti tõendada tunnistaja XXXi ütlustega. Tunnistaja ütlustest võib järeldada, et hageja sõlmis kostjaga tähtajalise laenulepingu, mille raames andis hageja kostjale laenu 600 eurot ning kostja pidi laenu hagejale tagastama hiljemalt 1 kuu jooksul. Kostja on omalt poolt selgitanud ning andnud vande all ütlusi selle kohta, et vaidlusaluse ülekande aluseks ei olnud mitte laenuleping, vaid hageja kui tööandja kohustus tasuda kostja tööülesannete täitmise käigus tekkinud hageja huvisfääri kuuluvaid kulusid. Seega on pooled vaidlusaluse rahasumma kostjale üle kandmise õigusliku aluse
2-18-4046 osas esitatud kohtule vastuolulisi tõendeid, sisuliselt esineb sõna-sõna vastu olukord. Kohtul tuleb lahendada küsimus, kumma poole seisukohad on kohaselt tõendatud, sh kumma poole ütlused on kaalukamad.
20.Kohus leiab, et laenulepingu olemasolu tuleb lugeda tõendatuks ja selgitab oma seisukohta alljärgnevalt. XXX oli isik, kellega kostja 26.03.2015 suhtles ning kelle abil/korraldamisel ja esindamisel hageja kostjale nimetatud rahasumma kandis. XXX on tunnistajana andnud ütlusi selle kohta, et rahasumma kanti kostjale laenuna, mille kostja pidi tagastama 1 kuu jooksul. XXXi ütlused on kohtu hinnangul usaldusväärsed ning tõendina kasutamiseks sobilikud. XXXil puudub hagejaga seonduvalt majanduslik huvi – ta ei ole hageja osanik ega juhtorgani liige, ta oli hageja töötaja. Tänaseks puudub XXXil hagejaga igasugune suhe. Asjaolu, et XXX on hageja omanike ja juhtorgani liikmetega horisontaalses sugulussuhtes (st ei ole nende üleneja ega alaneja sugulane), ei anna kohtu hinnangul alust kahelda XXXi ütluste tõepärasuses või kallutatuses. XXXi ütlused ei ole vastuolus asjas esitatud tõenditega. Ütluste paikapidavust kinnitab ka ülekande selgitus, mis viitab laenulepingu olemasolule. Olukorras, kus pooled ei oleks laenusuhte tekkimises kokku leppinud, oleks makse selgitus suure tõenäosusega teistsuguse sisuga – seda kinnitavad ka kõik varasemalt hageja poolt kostja valduses olnud pangakontodele tehtud maksed ja nende selgitused. Laenusuhte olemasolu kinnitab ka tunnistaja ütlus, mille kohaselt on hageja ka oma teistele töötajatele laenu andnud. Lisaks ei saa jätta tähelepanuta tunnistaja väidet, mille kohaselt kaasnenuks hagejale laadimiskohta hilinemisel või sinna mitteilmumisel kordades väiksem rahaline kahju kui seda on vaidlusalune rahasumma – ka see kinnitab asjaolu, et rahasumma kanti kostjale üle laenuna ning see ei olnud seotud töökohustuste täitmisega. Vastupidisele seisukohale asumist takistab majandusliku loogika puudumine.
21.Kohus märgib, et kostja vande all antud ütlused vaidlusaluse rahasumma ülekandmise asjaolude (sh laenulepingu mittesõlmimise) kohta ei ole tõendina piisavalt kaalukad. Kohus märgib, et siinkohal tuleb arvestada sellega, et kostja on käesoleva tsiviilasja tulemusest isiklikult huvitatud, millest johtuvalt on kostja ütluste usaldusväärsus ja nende kaalukus tõendina sellevõrra veelgi madalam. Kostja ütluste usaldusväärsust vähendab kohtu silmis ka kostja vastuoluline menetluslik positsioon – kord on kostja väitnud, et veokil esinesid tehnilised puudused ning nende kõrvaldamine maksis 600 eurot; hiljem on kostja aga varasemast positsioonist taganenud ning väitnud, et 600 eurot tuli tasuda selleks, et pääseda haiglas tehtavast joobekontrollist (vereproov) ja sõitu võimalikult kiiresti jätkata.
22.Kohtu ette on läbivalt toodud, et vaidlusalused 600 eurot on tasutud Läti politseinikele võimaldamaks kostjal jätkata planeeritud teekonda. Pooled möönsid istungil, et sisuliselt oli tegemist altkäemaksuga. Kohus märgib, et TLS ei näe ette, et sellised kulutused peaksid kuuluma tööandja ehk hageja huvisfääri, samuti ei ole kostja kohaselt tõendanud, et selliste kulude kandmise kohustus oleks tööandjal ehk hagejal mõnel muul alusel (nt lepingulisel alusel) lasunud. Olukorras, kus Läti politsei nõudis kostjalt sisuliselt altkäemaksu, tulnuks kostjal pöörduda teatega vastavate korrakaitseorganite poole, mitte asuda altkäemaksu andmiseks rahalisi vahendeid organiseerima. Olukorras, kus Läti politsei soovis kostja suhtes teostada täiendavat joobekontrolli, tulnuks kostjal politseiga koostööd teha olenemata sellest, kui suurt ajakulu ja graafikust hilinemist see ka tähendanud ei oleks. Seega leiab kohus, et kostja väide, mille kohaselt oli vaidlusalune rahasumma kostjale üle kantud töökohustuste täitmisega seotud kulutuste katteks, on asjakohatu.
2-18-4046
23.Kohus jätab tähelepanuta hageja väited, mis puudutavad kostja väidetavat joobeseisundis olekut 26.03.2015, mil ta Lätis politsei poolt kinni peeti. Hageja väited on tõendamata, kuna nimetatud asjaolu tõendamiseks esitatud tõendid (tlk 72-74, Viru Maakohtu 12.01.2016 otsus nr 1-15-10067) ei oma ajalist ega sisulist puutumust vaidlusaluse 26.03.2015 sündmusega.
24.Kohus jätab tähelepanuta ka kostja väited, mille kohaselt pidanuks hageja töösuhte lõppemisel ja lõpparve väljamaksmisel vaidlusaluse küsimuse lahendama, s.o laenunõude töötasunõudega tasaarvestama. Kohus on jõudnud seisukohale, et rahasumma kostjale ülekandmine ei olnud seotud töösuhtega, mistõttu ei pidanud ega saanud pooled küsimust lahendada töösuhte lõppemisel. Tegemist on töösuhtest eraldiseisva võlasuhtega, mille olemasolu, kehtivust ja sissenõutavust ei mõjuta töösuhtega seonduvad asjaolud. Lisaks tuleb märkida, et TLS § 78 lg 1 kohaselt on tööandja nõuete tasaarvestamine töötaja töötasu nõudega keelatud, välja arvatud juhul, kui selleks on töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolek.
25.Eeltoodust tulenevalt on kohus jõudnud järeldusele, et pooled sõlmisid 26.03.2015 tähtajalise laenulepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 600 eurot ning kostja pidi laenu tagastama hiljemalt 26.04.2015.
26.Järgnevalt analüüsib kohus kostja aegumise vastuväidet. Kohus märgib, et kostja viited TLS §-le 39 ei ole asjakohased, kuna vaidlusalune raha ei olnud töötasu ega muu töösuhtega seotud rahaline nõue. Seega kuulub kohaldamisele tehinguliste nõuete aegumise üldregulatsioon, s.o TsÜS § 146 lg 1 (tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat), § 147 lg 1 (aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega) ja § 147 lg 2 (nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist) ning VÕS § 82 lg 7 (võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel). Kuna kostja pidi laenu tagastama hiljemalt 26.04.2015, muutus laenulepingust tulenev kohustus sissenõutavaks alates 27.04.2015 ning aegub seega 27.04.2018. Hageja on hagi esitanud 14.03.2018. Seega ei ole nõue aegunud ning kostjal ei ole alust kohustuse täitmisest keelduda.
27.Tulenevalt VÕS § 8 lg-st 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja laenu tähtajaks tagastanud, on tegemist kohustuse rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Kuivõrd poolte vahel on kehtiv laenuleping, millest tulenev nõue on muutunud sissenõutavaks ning kostja ei ole hagejale laenu tagastanud, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tagastamata laenu summas 600 eurot.
28.Järgnevalt analüüsib kohus viivisenõuet. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni
2-18-4046 kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja arvestab sissenõutavaks muutunud viiviseid alates laenu tagastamise tähtajast, s.o 26.04.2015 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 14.03.2018 valemi abil: põhivõlgnevus x viivitatud päevade arv x seadusjärgne viivisemäär tasumata põhisummalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 26.04.2015 – 14.03.2018 eest summas 138,83 eurot. Kohus märgib, et hageja on märkinud viivisearvestuse algusaja vääralt. Laenu tagastamise tähtpäev oli 26.04.2015, mistõttu muutus laenu tagastamise nõue sissenõutavaks alles järgmisel päeval, so 27.04.2015. Seega on sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 27.04.2015 – 14.03.2018 eest 138,70 eurot. Viivisenõue tuleb rahuldada eelnimetatud ulatuses.
29.Tuginedes eeltoodule, rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 638,70 eurot (600 + 138,70).
30.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
31.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on hagi rahuldanud 99,98% ulatuses, mistõttu jäävad menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine
32.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
33.Hageja esindaja esitas 07.05.2019 kohtule tervikliku avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldus vastab TsMS § 176 lg-tes 1 ja 5 sätestatud nõuetele. Avaldusest nähtub, et hageja on hagilt tasunud riigilõivu kokku 125 eurot, määruskaebuselt 50 eurot ning kandnud lepingulise esindaja kulusid summas 595,50 eurot (käibemaksuta; 8,51h, tunnihind 70 eurot). Kohtuistungiga seotud esindajakulud moodustavad 141,17 eurot (käibemaksuta; 2h 31min, tunnihind 70 eurot). Hageja menetluskulud on kokku 911,67 eurot. Hageja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega. Kostja vastuväited hageja menetluskuludele
34.Kostja märgib, et puuduste kõrvaldamise kulu ei ole põhjendatud. Samuti ei ole põhjendatud määruskaebuselt tasutud riigilõiv.
2-18-4046 Kohtu põhjendused
35.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ning p 2 kohaselt menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
36.Kohus selgitab, TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-6513 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
37.Esmalt analüüsib kohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust kohtukulude osas. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et hageja kohtukulud seisnevad riigilõivus 175 eurot. Kohtuinfosüsteemist nähtub, et hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 125 eurot. Vastava kulu kandmine on tõendatud. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga.
38.Hageja on tasunud 50 eurot riigilõivu 12.09.2018 määruskaebuse eest. Kohus on 13.09.2018 määrusega määruskaebuse rahuldanud. Kohus selgitab, et kuivõrd määruskaebus on rahuldatud, kuulub nimetatud riigilõiv hagejale tagastamisele TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel. Seetõttu ei rahulda kohus hageja avaldust nimetatud osas.
39.Alljärgnevalt analüüsib kohus hageja lepingulise esindaja kulusid. Kohus nõustub siinkohal kostjaga, et hagis sisalduvate puuduste kõrvaldamisega seotud esindajakulusid ei ole kohustatud vastaspool kandma, mistõttu loeb kohus avalduse täiendamisega seotud kulud 60 euro ulatuses põhjendamatuks.
40.Kohus, kontrollinud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Ka esindaja tunnitasu on kooskõlas Riigikohtu poolt aktsepteeritud tunnitasumääradega. Kokku loeb kohus hageja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 676,67 eurot (käibemaksuta).
41.Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-4-15 on kajastatud järgmine seisukoht: „Kolleegium leiab, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral
2-18-4046 juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Samas ei tähenda eelöeldu seda, et lepingulise esindaja kulu oleks ilma pikemata alati vajalik ja põhjendatud tsiviilasja hinna ulatuses.“ Käesoleva tsiviilasja hind on 738,83 eurot ning esindajakulude kogusuurus on 676,67 eurot (käibemaksuta). Seega leiab kohus, et esindajakulude suurus on kooskõlas eelviidatud lahendist tulenevate põhimõtetega.
42.Hageja menetluskulud on kokku 440 eurot (lepingulise esindaja kulu 676,67 eurot + kohtukulud 125 eurot). Kohus rahuldab hageja avalduse osaliselt ning mõistab tulenevalt menetluskulude jaotusest kostjalt välja menetluskulud summas 801,67 eurot. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata 110 euro ulatuses (kogusumma 911,67 eurot – rahuldatud summa 801,67 eurot).
43.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (801,67 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
44.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.