Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest
Otsuse teatavaks tegemise aeg
24. mai 2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-123831
Tsiviilasi
AB “Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) hagi OO vastu kahjuhüvitise 3028,12 euro, viivise 34,48 euro ja lisanduva viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13. veebruari 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OO apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3304,85 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja AB “Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu, registrikood 12831829), lepinguline esindaja Kadri Ojamaa Kostja OO (isikukood XXXXXXXXXXX), määratud esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Margo Põbo
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 13. veebruari 2019 otsus tühistada osas, millega maakohus rahuldas AB “Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) hagi OO vastu kahjuhüvitise 37 euro ja sellelt kahjuhüvitiselt viivise saamiseks, samuti osas, millega maakohus jaotas menetluskulud. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi kahjuhüvitise 37 euro, viivise 0,42 euro ja alates 30. novembrist 2016 tasumata põhinõude summalt (37 eurot) viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras saamiseks rahuldamata ja jaotada menetluskulud. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.Lugeda Harju Maakohtu 13. veebruari 2019 otsuse resolutsiooni terviklikuks sõnastuseks:
3.1.Hagi rahuldada osaliselt.
3.2.Välja mõista OO-lt AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) kasuks kahjuhüvitis (põhinõue) 2991,12 eurot, viivis 34,06 eurot ja alates
30.novembrist 2016 viivis protsendina tasumata põhinõude summalt (2991,12 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
3.3.Jätta AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) hagi OO vastu kahjuhüvitise 37 euro, viivise 0,42 euro ja alates 30. novembrist 2016 tasumata põhinõude summalt (37 eurot) viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras saamiseks rahuldamata.
4.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud AB “Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) menetluskulud 99% ulatuses OO kanda ja OO menetluskulud 1% ulatuses AB “Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) kanda. OO-le riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud jätta Eesti Vabariigi kanda.
5.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.AB “Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 13. oktoobril 2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse OO (kostja) vastu 3073,12 euro saamiseks. Kostja vastuväite tõttu lõpetas Pärnu Maakohus 25. novembri 2016 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 30. novembril 2016 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitise (põhinõue) 3028,12 eurot, seisuga 29. november 2016 sissenõutavaks muutunud viivise 34,48 euro ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt alates 30. novembrist 2016 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt toimus 17. juulil 2016 Pärnus Pühavaimu tn 21 maja juures liiklusõnnetus, kus kostja juhitud sõiduk Lexus LS 430 (registreerimismärgiga BBBBBB) sõitis otsa pargitud sõidukile Peugeot 207 (registreerimismärgiga HHHHHH). Liiklusõnnetuses sai kahjustada sõiduk Peugeot, mille omanik EE esitas hagejale seletuskirja. Seletuskirja kohaselt oli sõiduk Peugeot pargitud Pühavaimu tänavale ja toimunud liiklusõnnetusest teatas EE-le politsei, kelle sõnade kohaselt oli liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki juht sündmuskohalt lahkunud. Liikluskahju tagajärjel sai sõiduk Peugeot kahjustada sellisel määral, et sõiduki remont ei olnud majanduslikult põhjendatud ja sõiduk kuulus mahakandmisele. Hageja esitas fotod sõiduki Peugeot kahjustustest. Roheline Laine OÜ hindas sõiduki turuväärtuseks vahetult enne liiklusõnnetust 4000 eurot. Sõiduki omanik EE hindas sõiduki turuväärtuseks 5000 eurot. Kokkuleppel sõiduki omanikuga hüvitas PZU Kindlustus sõiduki turuväärtuse summas 4200 eurot ja realiseeris sõiduki avariilise vraki summas 1260 eurot OSAÜHINGULE PLUSMERK. Kahjusummale lisandub sõiduki hindamise kulu 37 eurot ja sõiduki pukseerimise kulu liiklusõnnetuse sündmuskohalt remondiettevõttesse 51,12 eurot. Seega on liiklusõnnetuse tagajärjel põhjustatud kahju suurus kokku (4200 – 1260 + 37 + 51,12) 3028,12 eurot.
2 (7)
Liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki liikluskindlustuse poliis oli 17. juuli 2016 seisuga lõppenud. Viimaseks kindlustusandjaks oli hageja. Seega oli hagejal tulenevalt liikluskindlustuse seadusest (LKindlS) kohustus hüvitada sõiduki Lexus põhjustatud kahju. Hageja on kahju hüvitanud, samuti tasunud kahju suuruse kindlakstegemise kulu (turuväärtuse hindamine) ja kahju ärahoidmise (pukseerimise) kulu. Hageja andis kostjale tähtaja
8.oktoobrini 2016 kahjusumma hüvitamiseks, kuid kostja kahju ei hüvitanud. Seega on kahjusumma 3028,12 eurot sissenõutav alates 9. oktoobrist 2016 ning viivis hagi esitamise seisuga on 34,48 eurot. Liiklusõnnetus toimus kell 14.30 ja politsei pidas kostja kinni kell 14.58, seega 28 minutit pärast liiklusõnnetust ning kinnipidamine ei toimunud liiklusõnnetuse sündmuskohal. Seega on LKindlS § 53 lg 1 p 2 eeldused täidetud: kostja põhjustas kindlustusjuhtumi ning lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Politsei vastusest nähtuvalt tuvastati kostjal peale kinnipidamist joove 0,63 mg/l. Seega on hagejal tagasinõude esitamiseks ka täiendav alus, LKindlS § 53 lg 1 p 4. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Hagejal puudub nõudeõigus, nõude suurus on põhjendamatu ja ebamõistlikult kõrge. Kindlustusandja saab LKindlS § 53 lg 1 p 2 sätestatud tagasinõude alust kasutada üksnes juhul, kui kahju põhjustanud sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt süüliselt. Väärteomenetleja kirjad ja EE seletuskiri ei tõenda kostja sündmuskohalt lahkumist, lahkumise õigusvastasust ega lahkumise süülisust. Tegemist ei ole EE koostatud seletuskirjaga, vaid QQ koostatud ja edastatud kirjaga, milles on küll märgitud ka sõidukiomaniku isikuandmed, kuid sõidukiomanik ei ole seda kirja koostanud ega hagejale edastanud. QQ e-kirjast selgub, et tema sai õnnetuse kohta politseilt teate 17. juulil 2016 kell 15.12 ning seda, et õnnetuse põhjustanud sõiduki juht oli selleks hetkeks sündmuskohalt lahkunud. Kostja oli sündmuskohalt lahkunud, kuid mitte omal vabal tahtel. 14 minutit enne QQ-le helistamist pidas politsei kostja kinni kahtlustatavana kriminaalasjas, mis ei ole seonduv liiklusõnnetuse põhjustamisega, ning kostja toimetati Lääne prefektuuri. Kaassõitja viibis kogu aja sündmuskohal. Politsei saabudes viibis kostja enda vabast tahtest olenemata kõrvaltänaval. Sõiduki Peugeot kahjude suurus ei ole tõendatud ega põhjendatud. Hageja ei ole esitanud kalkulatsiooni taastusremondi maksumuse kohta ega tõendanud, et sõiduk oleks saanud raskelt kahjustada. Esitatud fotode järgi on võimalik tuvastada, et kahju on saanud valdavalt uks ja poritiib ning veljed. Ei ole tuvastatud, et kandevkere või raami kuju vajaksid taastamist olulises ulatuses. Samuti ei ole tõendatud, et taastamise kulud ületaksid 50 protsenti sõiduki turuhinnast. Kahjustada saanud sõiduki vigastused on ebaloogilised, lähtudes avarii toimumise viisist. Kostja on seisukohal, et sõiduk võis olla vigastatud juba varasemalt. Võrreldes kahe õnnetuses osalenud sõiduki pilte ja vigasusi, ei ole eluliselt usutav, et ühel sõidukil on vaid kriimustused esistangel ning teine sõiduk kuulub mahakandmisele. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas 13. veebruari 2019 otsusega hagi, mõistis kostjalt välja hageja kasuks kahjuhüvitise (põhinõue) 3028,12 eurot, seisuga 29. november 2016 sissenõutavaks muutunud viivise 34,48 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt alates 30. novembrist 2016 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli pooltel õiguslik vaidlus selles, kas hagejal kui kindlustusandjal on õigus esitada kostja vastu kahju hüvitamisest tulenev tagasinõue seetõttu, et kostja lahkus 17. juulil 2016 liiklusõnnetuse toimumise kohast õigusvastaselt ja süüliselt. Lisaks vaidlesid pooled kindlustushüvitise suuruse üle. 3 (7)
Maakohtu hinnangul oli hagejal õigus esitada kostja vastu kahju hüvitamise nõue LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel, sest kostja lahkumine liiklusõnnetuse toimumise kohalt oli õigusvastane ja süüline. Maakohtu hinnangul oli ebaõige kostja järeldus, et tal oli õigus pärast õnnetuse toimumist lahkuda sündmuskohalt kõrvaltänavale. Maakohus leidis, et olukorras, kus kannatanut sündmuskohal ei olnud, oleks kostjaga sarnases olukorras tegutsenud mõistlik isik oodanud sündmuskohal või vähemalt jätnud kannatanu sõiduki juurde oma kontaktandmed. Maakohus märkis, et asjaolu, kas kostja kaassõitja viibis sündmuskohal või mitte, ei oma praeguse asja lahendamisel tähtsust. Liiklusõnnetusest teavitati politseid, kuid seda ei teinud kostja. Kostjal tekkisid pärast liiklusõnnetust liiklusseaduse (LS) §-s 169 loetletud kohustused, mida kostja ei täitnud. Kuivõrd kostja pidi enne lahkumist saama aru, et ta oli kannatanu sõidukit kahjustanud, oli kostja tegevus sündmuskohalt lahkumisel kohtu hinnangul süüline ja tahtlik VÕS § 104 lg 5 mõistes. Lisaks eeltoodule leidis maakohus, et kuivõrd tuvastati, et kostja oli liiklusõnnetuse toimumise ajal alkoholijoobes ja nimetatud asjaolu kostja ei vaidlustanud, on täidetud ka LKindlS § 53 lg 1 p 4 kohaldamise eeldus. Seoses sõiduki Peugeot kahjude suurusega leidis maakohus, et hageja on oma nõuet piisavalt selgitanud ja tõendanud. Maakohtu hinnangul tõendas hageja piisavalt sõidukil kahjustuste olemasolu hagiavaldusele lisatud fotodega ning sõiduki turuväärtust Roheline Laine OÜ hindamisaktiga, sõiduki kasutaja hinnanguga ja AS-i MARIINE AUTO hinnanguga. Kohus märkis, et ei saa otsust tehes tugineda piltide põhjal tehtud kostja subjektiivsele arvamusele. Kostja hageja kahju suuruse kindlakstegemise (sõiduki hindamise) kulu 37 euro ja kahju ärahoidmise (pukseerimise) kulu 51,12 euro osas vastuväiteid ei esitanud ega väitnud, et sõiduki Peugeot õnnetuskohalt äraviimine ja sõiduki hindamine oleks olnud võimalik katta väiksemate kuludega või et kulud oleksid ülepaisutatud. Kohtu hinnangul on hageja esitatud nõuded põhjuslikus seoses toimunud liiklusõnnetusega, sh vajalikud ja põhjendatud, mistõttu kuuluvad VÕS § 128 lg 3 alusel kostjalt väljamõistmisele. Põhjendatud on ka viivisenõue. Apellatsioonkaebus
4.Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohus hindas tõendeid vääralt ega põhjendanud otsust piisavalt. Kostjale jääb arusaamatuks, milliste tõenditega on kohus lugenud tõendatuks, et kostja käitumine oli õigusvastane ja süüline. Selleks, et analüüsida kostja tegutsemise asjaolud, tuleb tuvastada, kuidas peab liiklusõnnetuse toimumise korral käituma. Praegusel juhul ei olnud teada kahju saanud isik ning seega tekkis LS § 169 lg 5 kohaselt kohustus politsei teavitamiseks liiklusõnnetusest. Liiklusõnnetusest teavitamisest helistati häirekeskusese numbrile 112 ning informatsioon jõudis nii politseile kui ka kiirabile, kes tulid sündmuskohale. Kuna kahju saaja ei olnud teada, siis ei olnud ka võimalik teda otse teavitada, teavitus kahju tekitajast esitati kahju saajale politsei kaudu. Kostja ei lahkunud sündmuskohalt õigusvastaselt, st ta ei lahkunud vabatahtlikult, vaid ta viidi ära politsei poolt. Kaassõitja viibis kogu aja sündmuskohal ja temal olid olemas kostja isikuandmed, mille ta edastas kohale saabunud politseile. Politsei saabudes viibis kostja kõrvaltänaval. Lisaks ei andnud kohus hinnangut, millises vormis on kostja pannud toime süülise käitumise. Kohus väljus hagi piiridest. Maakohus märkis otsuses, et kostja ei vaidlusta asjaolu, et kostja juhtis sõidukit joobeseisundis ja seega on täidetud ka LKindlS § 53 lg 1 p 4 kohaldamise eeldus. Kuivõrd hageja esitas hagiavalduses nõude LKindlS § 53 lg 2 p 2 alusel, on kostjale arusaamatu, kuidas oli kostjal võimalik vaidlustada asjaolu, mida ei ole hagiavalduses nõude alusena toodud. Hageja märkis 16. märtsi 2017 avalduses, et tal on tagasinõude esitamiseks ka täiendav alus, kuid hageja ei esitanud taotlust ega avaldust, et soovib hagi alust muuta. Seega tuleb asuda seisukohale, et hagi on esitatud LKindlS § 53 lg 2 p 2 alusel. Hagi aluse muutmine käib TsMS § 376 kohaselt hageja taotlusel ja kostja nõusolekul. Kuna võimaliku alkoholijoobe küsimust ei 4 (7)
olnud hagiavalduses käsitletud, siis ei olnud ka võimalik lugeda seda faktiliste ja õiguslike väidete täiendamiseks, kuna sellega muutuksid kõik hagi aluseks olevaid põhilised asjaolud. Juhul, kui asuda seisukohale, et selliste asjaolude lisamine on ilma hagi alust muutmata võimalik, siis ei ole kohus täitnud selgitamiskohustust. Maakohus ei selgitanud, et kostjal tuleb esitada vastuväiteid ka selle asjaolu osas. Lisaks märgib kostja, et asjas ei ole tuvastatud, et kostja juhtis sõidukit joobeseisundis. Seega ei saanud kohus asuda seisukohale, et on täidetud LKindlS § 53 lg 1 p 4 kohaldamise eeldused. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi kahjuhüvitise 37 euro, sellelt arvestatud viivise ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas, samuti osas, millega maakohus jaotas menetluskulud. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi kahjuhüvitise 37 euro, viivise 0,42 euro ja alates 30. novembrist 2016 viivise kuni põhinõude (37 eurot) täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras saamiseks rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 654 lg-st 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
7.Kostja kordab apellatsioonkaebuses oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid hageja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud. Osas, milles maakohtu otsus jääb muutmata, nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega (TsMS § 654 lg 6).
8.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Kostja leiab, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse normi sellega, et menetluse keskel on hageja hagi TsMS § 376 lg 1 alusel muutnud. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu. TsMS § 376 lg 1 järgi võib pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Nii on hageja 16. märtsi 2017 menetlusdokumendi p-s 3 avaldanud, et politsei vastusest on ilmnenud uus asjaolu – kostjal tuvastati pärast kinnipidamist joove 0,63 mg/l. Hageja leiab, et tal on tagasinõude esitamiseks ka täiendav alus – LKindlS § 53 lg 1 p 4. Pärast seda on maakohus 1. novembri 2018 määrusega määranud kirjalikus menetluses pooltele tähtaja täiendavate avalduste ja dokumentide esitamiseks (I kd, tl-d 169–170).
9.1.Hagi aluse moodustavad hageja menetlusliku nõudega seotud asjaolud kogumis (TsMS § 363 lg 1 p 2). Hagi alus ei muutu, kui hageja jääb algselt esitatud menetlusliku nõude ja asjaolude juurde, aga lisab alternatiivse käsitluse. Kolleegiumi hinnangul on hageja menetluse käigus täiendanud oma nõuet alternatiivse õigusliku alusega. Kolleegium leiab, et tegemist ei ole hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes (TsMS § 376 lg 4 p 1). Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause).
9.2.Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et maakohus on alternatiivse tagasinõude aluse arvestamisel rikkunud selgitamiskohustust (sh TsMS § 392). Hagimenetlus on põhiolemuselt 5 (7)
võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Kohtupraktikas on leitud, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-141-15, p 19). Kostja kohustuseks oli tagada, et ta esitab kõik oma taotlused ja väited ning tõendid iga esitatud faktilise väite tõendamiseks (TsMS § 394 lg 2 p 3).
10.Kostja vaidleb vastu maakohtu poolt tuvastatud asjaolule, et kostja lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt (LKindlS § 53 lg 1 p 2). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 1 p 1). Maakohus on õigesti osundanud LS § 169 sättele, et otsustada, millal on isik lahkunud õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Regressinõude lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastase lahkumise ka siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tõendeid hinnates teinud järelduse, et kostja lahkus pärast liiklusõnnetust sündmuskohalt. Kostja peeti kinni 28 min pärast õnnetuse toimumist Esplanaadi tn-l, mis oli kindlustusjuhtumi toimumise tänava kõrvaltänav (I kd, tl-d 150–151). Politsei ei viinud kostjat ära Pühavaimu tn 21, s.o kindlustusjuhtumi toimumise koht. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamise eeldusena ei oma asja lahendamisel tähtsust, kas kostja kaassõitja viibis õnnetuskohal või mitte. Kolleegium märgib vastuseks hageja apellatsioonimenetluses esitatud väitele, et nimetatud väide ei ole uus, sest kostja on selle esitanud maakohtu menetluses (2. märtsi 2017 vastuse p 5.10; I kd, tl 142). Maakohus on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 otsuses kõiki tõendeid analüüsinud, sh AA ja QQ e-kirjad, ning leidnud, et tõendeid kogumis hinnates saab teha järelduse, et kostja lahkus kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et kostja lahkus kindlustusjuhtumi toimumise kohalt õigusvastaselt ja süüliselt (VÕS § 104 lg 5 mõttes tahtlikult). Maakohus on otsuse p-s 14 selgitanud, kuidas kohus on sellisele järeldusele jõudnud. Kostjat ei peetud kinni kindlustusjuhtumi toimumise kohtalt, vaid 28 min hiljem kõrvaltänavalt. Praeguses asjas esitatud asjaoludest ei tulene, et sõidukijuht ei saanud aru, et tema juhitud sõiduk oleks põhjustanud liikluskahju (vt võrdluseks Riigikohtu 11. oktoobri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-21-97-05, p 10). Seega oli tegemist süülise lahkumisega.
11.Kuigi maakohus on hageja nõude rahuldanud LKindlS § 53 lg 1 p-le 2 tuginedes, on maakohus täiendavalt viidanud, et tagasinõude aluseks saab olla ka LKindlS § 53 lg 1 p 4.
12.Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse täies ulatuses. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab õigust ise (vt TsMS § 436 lg 7). Kolleegiumi hinnangul on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud osas, millega mõisteti kostjalt välja kahjuhüvitisena 2991,12 eurot ja sellelt arvestatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 9. oktoobrist 2016. Eelnimetatud kahjuhüvitis sisaldab pukseerimise kulu 51,12 eurot. Kohtupraktikas on leitud, et asja kahjustumisel kantud mõistlikuks kulutuseks saab pidada kulutusi, mille kahjustatud asja omanik peab tegema selleks, et transportida kahjustatud asja (vt Riigikohtu 6. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 21). Tegemist on mõistliku kuluga, mis tekib kindlustusvõtjale 6 (7)
kahju tekitamise tõttu, on VÕS § 128 lg 3 järgi hüvitatav ning läheb VÕS § 492 lg 1 järgi kindlustusandjale üle. Maakohus mõistis kostjalt kahjuhüvitisena välja 37 eurot VÕS § 128 lg 3 alusel kahju suuruse kindlakstegemise kuluna. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kohaldanud valesti materiaalõiguse normi, kui rahuldas VÕS § 128 lg 3 alusel hageja nõude kahju kindlaks tegemise kulu hüvitamiseks (I kd, tl-d 40–41). Hagejal kui kindlustusandjal puudub õiguslik alus, et nõuda kostjalt kahju kindlakstegemise kulude hüvitamist. VÕS § 128 lg 3 kui otsest varalist kahju defineeriv norm ei anna hagejale nõudeõigust (vt Riigikohtu 10. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-13363, p 22). Seaduse alusel nõude üleminek ei mõjuta selle identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on. VÕS § 489 lg 1 järgi peab kindlustusandja viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Seega täitis hageja kahju kindlakstegemise kulude kandmisel kindlustuslepingujärgset kohustust ning kindlustusvõtja ei saanud 37 euro ulatuses kahju kanda. Seetõttu ei saa selline nõue VÕS § 492 alusel kindlustusandjale ka üle minna.
13.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Hagi rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, muudab kolleegium maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ning jaotab kulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldatakse 99% ulatuses. Seega on põhjendatud jätta maa- ja ringkonnakohtus hageja menetluskulud 99% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 1% ulatuses hageja kanda.
14.Kuna maakohus ei ole hageja menetluskulusid analüüsinud, siis kulud määratakse kindlaks maakohtus pärast otsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg-le 2.
15.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). / allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur
/ allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar
/ allkirjastatud digitaalselt / Indrek Parrest
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.