Võlaõigus › Võõrandamislepingud

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue, põhjendused (lk 1-2, 59-62) Capital Inkasso OÜ (hageja) esitas 13.07.2018 Harju Maakohtule hagi A R (kostja) vastu. 27.10.2016 sõlmisid AS D (müüja) ja E G OÜ (ostja, võlgnik) müügilepingu nr 32068. Lepingu kohaselt kohustus AS D ostjale üle andma kaupu ning ostja tasuma nende eest vastavalt esitatud arvetele. Perioodil 22.06.2017-18.07.2017 on AS D võlgnikule üle andnud kaupu ning väljastanud nende eest 20 arvet kogusummas 9481,98 eurot. Võlgnik on kaubad kätte saanud, kuid kõik arved on jäänud terves ulatuses tasumata. Vastavalt müügilepingu lisale nr 1 punktile nr 3.2 muutusid põhivõlgnikule esitatud arved sissenõutavaks 21 päeva pärast arve väljastamist. Seega on kõik perioodil 22.06.2017-18.07.2017 esitatud tasunõuded vastavalt arvetele muutunud sissenõutavaks terves ulatuses vastavalt 21 päeva möödudes nende väljastamisest. Viimane arve muutus seega sissenõutavaks 08.06.2017 27.10.2016 on AS D ja A R (käendaja, kostja) sõlminud käenduslepingu, mille punkti nr 1.1 kohaselt kohustub käendaja isiklikult vastutama 27.10.2016 sõlmitud müügilepingust tulenevate E G OÜ kohustuste nõuetekohase täitmise eest. 06.06.2018 edastas AS D kostjale kohtueelse võlanõude, milles märkis, et võlgnik ei ole oma kohustusi täitnud ning palus käendajal likvideerida võlgnevus hiljemalt 21.06.2018. Kostja võlanõudele ei reageerinud ega täitnud käenduslepinguga võetud kohustust. 27.06.2018 loovutas AS D nõude hagejale. Seega on uueks võlausaldajaks hageja, kellel on õiguslik alus nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Hageja uue võlausaldajana nõuab kohustuse täitmist kostjalt kui käendajalt, võttes arvesse käenduslepingu sätestatud kokkuleppeid. Vastavalt käenduslepingu punktile nr 2.1 on käendaja kohustatud täitma ostja poolt võlausaldaja kasuks täitmata rahalised kohustused 14 päeva jooksul alates sellekohasest kirjalikust teatest. Kostjale on kirjalik teade esitatud 06.06.2018. Seega tuli kostjal kui käendajal kohustus tasuda hiljemalt 20. juunil 2018. Põhivõlgniku poolt täitmata jäänud põhikohustus on summas 9481,98 eurot ning käesoleva hagi esitamise seisuga on viivis summas 17 861,62 eurot. Seega on hageja kogunõue kostja vastu 27 343,60 eurot. Vastavalt käenduslepingu punktile nr 1.2 on käendaja vastutuse maksimummäär 10 000 eurot, millest tulenevalt on hageja esitanud hagi üksnes 10 000 euro väljamõistmiseks. Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega. Hageja palub kostjalt välja mõista 10 000 eurot, menetluskulud jätta kostja kanda. 2 (7)

Kostja vastuväited (lk 50-51) 09.01.2019 esitas kostja vastuse hagile. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et D AS ja E G OÜ vahel sõlmiti 27.10.2016 ostu-müügileping nr 32068, kuid kostja ei tunnista, et ta oleks samal ajal D AS-ga sõlminud käenduslepingu hagiavalduse lisana 3 esitatud vormis ja tingimustel. Käenduslepingu on D AS poolt allakirjutanud isik, kes ei ole D AS-i seaduslik esindaja. D AS-i seaduslik esindaja on ettevõtte B-kaardi kohaselt E T-M, kuid kostja ei ole viimasega käenduslepingut alla kirjutanud. Seetõttu on käendusleping tühine. Hageja ei ole ka tõendanud põhivõlgnikule ja kostjale nõudeavalduse ja nõude loovutamise teatise kättetoimetamist. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et D AS on väljastanud kauba müügilepingus sätestatud tingimustel. Menetluskulud palub jätta hageja kanda. Kohtu põhjendused VÕS § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 76 lg 1, 2 alusel tuleb lepingut täita kooskõlas lepinguga, seadusega. Kohustuse rikkumise (VÕS § 100, mis on osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine) korral on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist § 101 lg 1 p1, § 108 lg 1 järgi. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ning lg 2 sätestab, et käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.

VÕS § 65

lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Vaidlus puudus poolte vahel järgnevas: -

27.10.2016 sõlmisid AS D (müüja) ja E G OÜ (ostja, võlgnik) müügilepingu nr 32068. AS D kui müüja kohustus ostjale üle andma kaupu ning ostja tasuma nende eest vastavalt esitatud arvetele. 3 (7)

-

Perioodil 22.06.2017-18.07.2017 on müüja ostjale üle andnud kaupu ning väljastanud nende eest 20 arvet kogusummas 9481,98 eurot. Vastavalt müügilepingu lisale nr 1 punktile nr 3.2 muutusid põhivõlgnikule ehk ostjale esitatud arved sissenõutavaks 21 päeva pärast arve väljastamist. Perioodil 22.06.2017-18.07.2017 esitatud tasunõuded on vastavalt arvetele muutunud sissenõutavaks terves ulatuses vastavalt 21 päeva möödudes nende väljastamisest. Viimane arve muutus sissenõutavaks 08.06.2017, Võlgnik on jätnud tasumata kauba eest kokku arvetes näidatud tähtaegadel kokku 9481,98 eurot. Viivis on võlgnevalt põhivõlalt hagi esitamise aja seisuga (13.07.2018) 17861,62 eurot. Kostja ei ole tasunud hagejale hagetavat võlga ega hagetavaid viiviseid.

Eeltoodud asjaolusid hinnates leiab kohus, et AS D (müüja) ja E G OÜ (ostja) kui majanduskutsetegevuses tegutsevad ettevõtjad sõlmisid müügilepingu VÕS § 208 lg 1 järgi. Vaidlus Vaidlus on selle üle, kas kauba on võtnud vastu õigustatud isik, kas nõude loovutamisest on teavitatud kostjat, kas käendusleping on kehtiv. VÕS § 76 lg 3 järgi on kohustus täidetud kohaselt kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule. Müügilepingu ja selle tingimuste (lk 4-5p) p 3, 4 järgi antakse kaup ostjale üle müüja laos arvesaatelehtede alusel koheselt peale arve- saatelehtede vormistamist; ostja esitab tingimuste p 3. alap 3.4 järgi ostu-müügitehingut sooritama volitatud isikute nimed koos allkirjanäidistega. Hageja on esitanud D AS-i ja E G OÜ vahel 27.oktoobril 2016. a sõlmitud müügilepingu nr 32068 lisa: ,,Volitatud isikute nimekiri“ (lk 63), milles on märgitud E G OÜ volitatud isikutena R R , A R ja R K ning antud nimekiri on kinnitatud E G OÜ juhatuse liikme A R allkirjaga 29.11.2016. Lisaks on hageja esitanud kohtule e-kirjavahetuse, mille kohaselt on soovinud kostja ( A R ) e-kirjaga 11.05.2017, et AS D ehk müüja (kiri on tehtud D kliendihaldurile M. M ) lisaks R R volitatud isikute nimekirja (lk 64 – 68). Kirjavahetusele on lisatud koopia R. R isikutunnistusest, millelt on näha tema allkiri, et registreerida teda ostja volitatud isikuks. Seda on kinnitud kostja kui ostja E G OÜ seadusliku esindaja oma allkirjaga (lk 65). Nii on hageja tõendanud, et müüja poolt müüdud ja saadud kaupa võis vastu võtta ostja juhiste järgi tema poolt määratud isik R. R kooskõlas lepingu p 3, 4, tingimuste p 3. alap 3.4. Hageja esitas kohtule ka ekirja 04.05.2017 mille järgi oli lisatud E G OÜ nimel D AS-ga tehingute teostamiseks volitatud isikute nimekirja ka V. A . Vastav taotlus esitati 04.05.2017 (lk 66-68). Lisatud on tema isikutunnistus, millelt on näha tema allkiri. Seega on hageja tõendanud eelnimetaud tõenditega lepingu p 3, 4 ja tingimuste p 3. alap 3.4 järgi, et müügilepingu nr 32068 järgi olid ostja E G OÜ kauba vastuvõtmiseks volitatud esindajateks A R , R R , R K , R R ja V A , kellele on väljastatud müügilepingu alusel kaup, mis on fikseeritud hagiavalduse lisaks olevatel arvetelsaatelehtedel. Kostja ei ole pärast nende tõendite esitamist enam vaidlustanud asjaolu, kes ja mis asjaoludel võis kaupa vastu võtta või et need isikud poleks võinud kaupa vastu võtta või et nad ei ole kaupa vastu võtnud. Hageja on tõendanud kohtule esitatud arve- saatelehtedega nr 113080, 4 (7)

113150, 113124, 113083, 113029, 112949, 112910, 112941, 112937, 113195, 113177, 21308096, 113174, 113183, 113064, 113047,112988,112946, 113151, 112953, et on nendes dokumendis nimetatud kaubad, lepingu p 3, 4, tingimuste p 3 alap 3.4 ja VÕS § 76 lg 3 alusel üle andnud E G OÜ volitatud isikutele R. R , V. A , mida kinnitavad vastuvõtja allkiri saatelehtedel (lk 616p). Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et hageja on tõendanud, et müüja D AS on müügilepingu järgse kauba, mille eest tuli ostjal tasuda vastavalt vaidlustamata asjaolude järgi kokku 9481,98 €, ostjale üle andnud VÕS § 76 lg 1, 2, 3, VÕS § 208 lg 1 järgi ehk täitnud omapoolse müügilepingu järgse kohustuse ostja ees tema poolt näidatud isikule. Sellega on ümber lükatud kostja vastupidised väited. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 172 sätestab, et võlgnik võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Käesoleval juhul on kostjale koos hagimaterjalidega kätte toimetatud isiklikult (kinnitus etoimikus 21.12.2018 kl 10:27) hageja teatis 27.06.18 (lk 20), millest nähtuvalt on D AS loovutanud hagejale nõude, mis tal on E G OÜ vastu summas 9481,98 €, koos viiviste, kahju hüvitise ja kõrvalnõuetega. Teatisest endast nähtub, et nõude loovutamisega on antud üle ka nõude aluseks olnud dokumendid: müügileping nr 32068, käenduseleping kostjaga, arved ning muud dokumendid, sj nõudeavaldused kohustuse täitmiseks. Seega on hageja tõendanud, et nõude loovutamisest on kostja teadlik vähemalt alates 21.12.2018 (käesoleva menetluse käigus). Nii on tõendatud hageja väide, et VÕS § 164 lg 1, 2 järgi on üle käinud müüja D AS nõue põhivõlgniku vastu, mis tuleneb vaidlusalusest müügilepingust summas 9481,98 €, koos viiviste, kahju hüvitise ja kõrvalnõuetega. Seega on langenud ära kostja õigus tugineda VÕS § 172 ja keelduda seetõttu VÕS § 101 lg 1 p 2 järgi hagetava kohustuse täitmisest hageja ees. Eeltoodu alusel on hagejal kui uuel võlausaldajaks õiguslik alus nõuda kostjalt kohustuse täitmist. VÕS § 11 lg 4 teise lause kohaselt võib seaduses sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. VÕS § 144 lg 1 kohaselt võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks eeldatakse. Seega nähtub, et eelnimetatud säte kehtestab erireegli võlausaldajapoolse aktsepti (nõustumuse suhtes). Sätte kohaselt kehtib eeldus, et kui käendaja on teinud võlausaldajale tahteavalduse, mis sisaldab käendajapoolset oferti (pakkumust) käenduslepingu sõlmimiseks, eeldatakse, et võlausaldaja, kes nimetatud tahteavalduse on kätte saanud, on sellele andnud ka aktsepti („võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks eeldatakse“). Käenduslepingu sõlmimiseks piisab seega käendaja tahteavaldusest, millest tuleneb käendaja käendustahe. Eeltoodust tulenevalt ei ole võlausaldaja allkiri käenduslepingul nõutav. VÕS § 144 lg 2 sätestab, et tarbijakäenduslepingu puhul peab 5 (7)

käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis. Käenduslepingust nähtub (lk 17), et kostja on käenduslepingule alla kirjutanud. Kostja ei ole esitanud vastuväidet, et käenduslepingul ei ole tema allkiri. Seega vastab käendusleping VÕS § 144 lg 1, 2, VÕS § 11 lg 4 teise lauses sätestatule ning tähtsatust pole, kes on alla kirjutanud võlausaldaja poolt käenduslepingule, sest hageja ega eelnev võlausaldaja (andis üle ka käendusleping nõude loovutamisel hagejale) pole esitanud vastuväiteid, et käendusleping ei kehtiks. Seega on alusetud kostja vastuväited, et käendusleping pole kehtiv põhjusel, et sinna pole kirjutanud alla tema arvates võlausaldaja poolt õige/õigustatud isik. Nimetaud põhjusel ei anna kohus hinnangu kostja esitatud AS D registriandmete väljavõttele (lk 52). Käenduslepinguist nähtuvalt on kostja kui käendaja vastutuse maksimumsumma 10 000 € (lepingu p 1.2), seega ei ole leping tühine VÕS § 143 lg 2 järgi. Käenduslepingu järgi vastutab käendaja solidaarselt põhivõlgnikuga põhivõlgniku E G OÜ müügilepingust nr 32068 27.10.16 tulenevate kohustuse, sh viiviste täitmise eest (lepingu p 1.2, 1.1). Seega on käendaja vastutus ostja ehk põhivõlgnikuga VÕS § 145 lg 1, 2 järgi solidaarne. Kuna I asjas on tõendatud: 1) müüja on kauba ostjale üle andnud kooskõlas lepinguga, 2) kostjaga sõlmitud käendusleping on kehtiv, 3) kostja vastutuse maksimumsumma on 10000 €, 4) hagejale on üle läinud müügilepingust tulenev põhivõlanõue 9481,98 euro koos viivistega, II vaidlust polnud selles, et 1) müügilepingu nr 32068 27.10.16 järgi jäi põhivõlgnik müüjale võlgu saadud kauba eest 9481,98 eurot, 2) võlg on muutunud põhivõlgniku vastu sissenõutavaks, 3) viivis põhivõlalt on hagi esitamise aja seisuga 17861,62 eurot, 4) kostja ei ole käenduskohustust täitnud, siis leiab kohus, et kostja on rikkunud VÕS § 100 mõttes temaga sõlmitud käenduslepingust tulenevat kohustust, mille sisuks on põhivõlgnikuga sõlmitud müügilepingust ja VÕS § 208 lg 1 tulenevat müügihinna tasumise tagamise kohustuse täitmine. Eeltoodu tõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist ja viivist VÕS § 65 lg 1, § 76 lg 1, 2 § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, VÕS § 145 lg 1, 2, § 142 lg 1, § 143 lg 2, § VÕS § 113 lg 1 käenduslepingus märgitud piirmäära ulatuses ehk 10 000 eurot kokku. Hagi kuulub rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 10 000 eurot. Menetluskulude jaotus, rahaline suurus TsMS § 162 lg 1, 2 alusel jäävad menetluskulud selle poole kanda, kelle kahjuks teeb kohus otsuse. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, jäävad poolte menetluskulud kostja kanda.

6 (7)

TsMS § 138 lg 1, 2 järgi on menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud ja kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 järgi on kohtuvälised kulud esindajate kulud. TsMS § 177 lg 4 järgi märgib kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt, lg 1.1 sätestab, et kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda ja kontrollide nende põhjendatust. Hagejas tasus lõivu 550 eurot ja esindaja kulusid 1084,71 eurot (ilma käibemaksuta), kokku 1634,17 eurot. Hageja palus nendelt kuludelt välja mõista viivise. Kostja ei ole kuludele vastuväiteid esitanud (nimekiri kätte toimetatud 25.04.19). Kohus leiab, et hageja esindaja kulutatud aeg vastavalt nimekirjale ja esitatud arvetele on mõistlik ega ole üle paisutatud. Kulud sisaldavad ka sõiduaega ja istungil osalemise aega. Tunnitasu määr on vastavalt esitatud arvetele on 130 eur/h + käibemaks, mis on kooskõlas praktikas lubatavale vandeadvokaadist esindaja tasumäärale. Eeltoodu alusel leiab kohus, et asjas on tõendatud ja põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulud TsMS § 175 lg 1, 1.1 järgi 1084,17 eurot (ilma käibemaksuta). Kokku on põhjendatud ja tõendatud hageja menetluskulud TsMS § 138 lg 1, 2, 144 p 1, § 175 lg 1, 1.1 ja järgi 1634,17 eurot (ilma käibemaksuta). Nimetatud summa tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks ning kostjal on kohustus vastavalt hageja taotlusele tasuda menetluskulude tasumisega viivitamise korral viivist alates lahendi jõustumisest VÕS § 113 lg 1 2. lause järgi kuni nende kulude tasumiseni. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud, seega kohus nende suurus kindlaks ei määra, kuid sellele pole ka tähtust, sest need jäid kostja enda kanda.

(digitaalne allkiri) Kohtunik

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.