Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud, hageja nõue ja vastuväited vastuhagile

eeldused ja metoodika ebaõiged, mis viisid väära järelduseni. Ekspert kitsendas liialt analüüsi kahe eeldusega: (a) üürihind eksisteerib vaid ühe turusegmendi lõikes ning (b) valitud turusegment üürib kinnistut vaid siis, kui see on spetsiifilises seisukorras. Oli ilmne, et sellises piirkonnas ja seisukorras 167,2 m2 suuruse köetava ja elamiskõlbuliku pinna üürihind oli suurem kui 0 eurot ning seda oli võimalik välja üürida vähemalt keskmisest madalama sissetulekuga inimestele. Kostjate I ja II vastuväited ja kostja II vastuhagi

Vastupidist väitva hageja seletused ja AA ütlused ei olnud usaldusväärsed. Hageja oli hagi rahuldamisest otseselt huvitatud isik ning CC ja AA suhted olid halvad ja nad ei olnud viimased 15 aastat omavahel suhelnud. AA elas aastakümneid Soomes. Asjaõigusleping oli samuti tühine. See oli näilik ja seetõttu TsÜS § 89 lg 1 alusel tühine samadel põhjustel ja eesmärkidel nagu kasutusvalduse võlaõiguslik leping. Pooled olid kokku leppinud, et nad tegelikult ei soovi asjaõiguslepingu sõlmimisega kaasnevate õiguslike tagajärgede tekkimist. Isegi kui see ei olnud näilik, oli see tühine vastuolu tõttu heade kommetega, sest selle eesmärk oli ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ebamoraalne ja taunitav, s.o maamaksu tasumise kohustuse vältimine. Maksude tasumine on riigi toimimise kindlustamiseks vajalik igaühe kohustus. Juhul kui selliselt hakkaks käituma kriitiline mass inimesi, tooks see kaasa riigi maksutulude olulise vähenemise, mis omakorda viiks riigi funktsioonide täitmise võimatuseni, mille all kannataks kogu ühiskond. Tühise asjaõiguslepingu alusel tehtud kinnistusraamatu kanne oli ebaõige ja tuli parandada. Alternatiivselt juhuks, kui kohus peaks leidma, et asjaõigusleping ei olnud tühine, tuli kastutusvaldus tagastada võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel, sest võlaõiguslik kasutusvalduse seadmise leping oli tühine. Kuna hagejale ei antud eluruumi valdust üle, sai kasutusvalduse tagastamine seisneda kinnistusraamatusse kande tegemises, millega kasutusvalduse omanik muudetakse, s.t hageja kasutusvalduse omanikuna kustutakse ja kantakse uue kasutusvalduse omanikuna sisse REKI KV OÜ. Selle võimatuse korral paluti kohtul anda nõusolek kasutusvalduse kustutamiseks. Hageja rahalised nõuded ei olnud põhjendatud. Seda isegi juhul, kui kohus leidnuks, et leping oli kehtiv. Eluruumi ei olnud võimalik sellises seisukorras välja üürida. Kui eluruumi seisukorda parandada u 33 000 euro eest, oli see võimalik välja üürida hinnaga 850 eurot kuus. Sellisel juhul oleks alates 01.06.2016 28 kuu eest hageja maksimaalselt tulu saanud 19 992 eurot. Pidades silmas eelnevat ja VÕS § 127 lg-t 5, ei saanud hagejale kahju tekkida. Hageja esitatud tõendid ei kinnitanud hageja väidet eluruumi väärtuse osas. Pealegi ei saanud kasutuseelise suuruse arvutamisel lähtuda üüritulust, sest viimases sisaldus ka kasumiosa, mis ei kuulunud hüvitamisele. Põhjendamatu oli ka viivisenõue. Maakohtu otsus

sõlmimist ning kinnistusraamatusse kandmist. Kinnistusraamatusse kantud kasutusvaldus kehtib kinnisasja igakordse omaniku suhtes. AÕS § 214 lg 1 mõtte kohaselt ei tohi kinnisasja omanik takistada kasutusvaldajal asja valdamist ja kasutamist ning AÕS § 80 ja § 214 lg 1 alusel saab kasutusvaldaja nõuda asja valdust välja igaühelt, sealhulgas ka kinnisasja omanikult. Lisaks annab kasutusvaldaja valduse äravõtmise korral valduse taastamise nõude aluse

AÕS § 45.

Vaidluse keskmes oli küsimus, kas 19.12.2011 kasutusvalduse seadmise võlaõiguslik kokkulepe ja asjaõigusleping olid tühised või mitte. Kohus oli seisukohal, et mõlemad tehingud olid tühised: esimene näilikkuse tõttu ja teine vastuolu tõttu heade kommetega. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näiliku tehinguga tegemist, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Kohtu hinnangul ei soovinud CC ja hageja 19.11.2011 kasutusvalduse seadmise lepinguga kaasa tuua kasutusvalduse võlaõiguslikke tagajärgi, mistõttu oli kasutusvalduse võlaõiguslik leping näilik ja TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine. Tunnistaja TO ütluste kohaselt oli temal CC-ga juttu sellest, et CC on kasutusvalduse seadnud oma ema kasuks ja teinud seda maksude optimeerimiseks. Muud põhjust tunnistaja nimetatud kasutusvalduse lepingu seadmiseks ei teadnud. Kostja I vande all antud ütluste kohaselt oli hagejaga kasutusvalduse lepingu sõlmimine vajalik selleks, et vabaneda ühest maksukohustusest. Hageja vande all antud ütluste kohaselt ei kuulnud ta sellest, et kasutusvalduse seadmise eesmärk oleks olnud maamaksu vabastuse saamine. CC õe AA ütluste kohaselt ei rääkinud CC talle, et kasutusvalduse lepingu sõlmimise põhjus oleks olnud maamaksuvabastuse saamine. Kohtu hinnangul ei saanud hageja ja AA ütlustest teha järeldust, et CC ei soovinud kasutusvalduse lepingut sõlmida maamaksuvabastuse eesmärgil. AA kinnitas pelgalt seda, et CC talle antud asjaolust ei rääkinud. Pealegi nähtus tunnistaja TO ja kostja I ütlustest, et CC ja AA vahelised suhted ei olnud head viimased CC eluaastad. Hageja ütlused ei olnud aga piisavalt usaldusväärsed, et lükata ümber asja lahendamisest mittehuvitatud tunnistaja TO ütlusi, kuivõrd hageja oli lahendi tegemisest huvitatud isik. Pealegi ei olnud hageja ütlused kasutusvalduse sõlmimise eesmärgi kohta usutavad. Selgusetuks jäi, mil viisil oleks pidanud hageja kasuks seatav kasutusvaldus hageja tulevikku kindlustama, seda olukorras, kus hagejal oli endal kasutusvalduse seadmise lepingu ajal elukoht olemas ning vaidlusaluse eluruumi puhul oli tegemist CC ja kostja I ühise elukohaga. Kasutusvalduse lepingu sõlmimise ajal puudus igasugune põhjus järelduseks, et CC sureb enne hagejat. Hageja väide, et ta soovis eluruumi väljaüürimisest saada lisatulu, ei muutnud kohtu eelnevat järeldust. Vaidlusalune eluruum oli CC ja kostja I ühine elukoht ning CC pärandas selle kostjale I. Sellise käitumisega ei haaku väidetav CC soov, et eluruumis elaks kostja I asemel hageja või hageja üürnik. Oli usutav, et pikaajaliselt koos elavad ja ühist kodu omavad inimesed hoolivad piisavalt palju teineteisest ja võivad sõlmida ka kokkuleppeid, mille sisuks on elukaaslase edasise elu kindlustamine. Seejuures ei saanud usutavaks pidada, et üks elukaaslastest tekitab olukorra, kus teine elukaaslane jääb tulevikus eluasemeta. Vaidlustamata asjaoludel oleks CC pidanud eluruumi eest aastas tasuma 365,75 eurot maamaksu. Maamaksuseaduse (MaaMS) § 10 lg 2 kohaselt maksab maa koormamisel

hoonestusõiguse või kasutusvaldusega maamaksu hoonestaja või kasutusvaldaja. Pensionäridel oli Tallinna linnas 2011-2012. aastatel maamaksuvabastus ja hageja oli pensionär. Seega ei pidanud kasutusvalduse lepingu tulemusena keegi maamaksu maksma. Ühtegi muud põhjust, miks oleks CC pidanud soovima hageja kasuks kasutusvaldust seada, kohtule ei esitatud ja ei tõendatud. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kohtu hinnangul sai kohtule esitatud tõenditest teha järelduse, et CC tegelikku tahet sõlmida hageja kasuks kasutusvalduse seadmise leping maamaksuvabastuse eesmärgil teadis ka hageja, sest eelpoolviidatud asjaoludest tulenevalt ei olnud hagejal põhjust eeldada kasutusvalduse seadmist tema kasuks mingil muul põhjusel. VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada ka lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Hageja ei nõudnud viie aasta jooksul lepingu täitmist. Samas nähutus asja materjalidest, et CC ja hageja soovisid asjaõiguslepingu sõlmimist selleks, et kasutusvaldus kanda kinnistusraamatusse ning realiseerida oma soov maamaksuvabastuse saamiseks, mistõttu ei olnud asjaõiguslepingu sõlmimine näilik. Samas oli see tühine vastuolu tõttu heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 alusel. Heade kommetega vastuolus olevaks peetakse muuhulgas näiteks tehingut kuriteo või muu õigusvastase teo toimepanekuks. Kusjuures heade kommetega vastuolu tõttu võib olla tühine mitte ainult õigusvastane tegu ise, vaid ka õigusvastase teo toimepanemisega seotud tehing. Praegusel juhul oli alus pidada kasutusvalduse seadmises kokkuleppimist maamaksuvabastuse saamise eesmärgi saavutamisega seotud tehinguks, ilma milleta ei oleks olnud võimalik maamaksuvabastust saada. Tegelikke asjaolusid arvestades oleks CC pidanud tasuma maamaksu eluruumi eest. CC ja hageja tegevuse tõttu jäi riigil maksusumma saamata. Seadusest tulenevast maksukohustusest kõrvalehoidumine on taunitav ja ei ole seetõttu kooskõlas heade kommetega. Seega oli kostja I valdus õiguspärane ja nõnda ka kostja II valdus, mistõttu tuli hageja nõue eluruumi valduse vabastamiseks ja kasutuseelise väljanõudmiseks jätta rahuldamata. Kostja II esimese alternatiivina väljendatud nõue tuli rahuldada ja kohustada hagejat andma nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks ja kasutusvalduse kande kustutamiseks ning asendada hageja tahteavaldus kohtulahendiga. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg 4 alusel tühistas kohus hagi tagamise abinõu. Menetluskulud jättis kohus kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 hageja kanda. Hageja apellatsioonkaebus

Kohus leidis ekslikult, et 19.12.2011 kasutusvalduse lepingud ei olnud kehtivad ning kasutusvalduse lepingute sõlmimise (ainus) eesmärk oli saavutada maamaksuvabastus. Selle järelduseni jõudis kohus tõenditele vale tähendust andes, ebausaldusväärsetele tõenditele tuginedes ning CC ja hageja tahet ebaõigesti tõlgendades. CC andis hagejale (oma tollal 77aastasele emale) kasutusvalduse selleks, et kui CC-ga peaks juhtuma midagi ootamatut, saaks hageja eluruumi üürituluga katta enda igapäevaseid kulutusi. CC soovis kasutusvalduse seadmisega vältida olukorda, kus juhul, kui tema endaga midagi juhtub, peab eakas ema ennast ülal pidama napist riiklikust pensionist. Eelnev oli kasutusvalduse lepingute peamine eesmärk. Sellega üksnes kaasnes maamaksuvabastus. Tunnistaja TO ütlused olid ebausaldusväärsed. Tegu oli kostja I perekonnatuttavaga, kes ilmselt soovis hagi rahuldamata jätmist. Ta ei osanud öelda CC-ga väidetavalt toimunud vestluse aega ja ei olnud lepingute sõlmimise juures. Samuti oli nende vestlus pigem ajendatud soovist makse optimeerida, mitte uurida ammendavalt, miks CC seadis hageja kasuks kasutusvalduse. Kohus jättis alusetult arvestamata hageja vande alla antud seletusega. Seda enam, et hageja oli ainus, kes viibis lepingute sõlmimise juures. Hageja ütlusi ei saanud jätta kõrvale põhjusel, et need olid vastuolus TO ütlustega, sest vastuolu ütluste vahel puudus. TO ütlustest ei nähtunud, et kasutusvalduse seadmise eesmärgina oli välistatud hagejale majandusliku toe pakkumine. Pealegi ei saanudki TO teada, kas maamaksuvabastuse saamine oli kasutusvalduse seadmise peamine või ainus eesmärk. Pealegi ei piisanud tühisuse tuvastamiseks pelgalt kahtlusest, sest kinnistusraamatu õigsust eeldatakse. Samuti jättis kohus ebaõigesti arvestamata tunnistaja AA ütlustega. Erinevalt TO-st oskas AA öelda, millal ta tehingute tegemisest CC-ga vestles ja AA kinnitas, et CC tegi kasutusvalduse ema nimele juhuks, kui temaga peaks midagi juhtuma. Ei saa järeldada, et CC valetas õele kasutusvalduse seadmise eesmärgi kohta. Seejuures võis paralleelselt olla CC eesmärgiks ka maamaksuvabastuse saamine. Hageja elukoha olemasolust ei järeldunud kasutusvalduse lepingu tühisust. Kasutusvalduse lepingute kehtivuse hindamisel ei omanud tähtsust see, kas ja kus oli hagejal elukoht, sest kasutusvalduse lepingute eesmärk ei olnud hagejale eluaseme pakkumine. Pealegi ei selgitanud kohus, et kasutusvalduse lepingute kehtivus võis kohtu arvates sõltuda sellest, kas ja kus oli hageja elukoht. Samuti ei mõjutanud kasutusvalduse lepingute kehtivust asjaolu, et CC kasutas 2016. aastani eluruumi. Kasutusvalduse lepingu eesmärgiks oli mh kindlustada hageja majanduslikult juhuks, kui CC-ga peaks ootamatult midagi juhtuma. Ajal, kui CC elas ise eluruumis, toetas ta hagejat ise. Kasutusvalduse lepingute eesmärk oli üürida eluruum välja ainult siis, kui CC ise nimetatud eluruumi enam ei vaja. CC kinnistute pärandamine kostjale I tõendas kasutusvalduse lepingu kehtivust. See, et CC andis 2016. aastal koostatud testamendiga oma vara kostjale I ning jättis seejuures oma eaka ema päranduseta, viitas üheselt sellele, et CC arvestas eluruumi kasutusvalduse lepingute kehtivusega. Kui CC oleks kasutusvalduse lepinguid pidanud tühiseks, oleks ta lisaks kostjale I pärandanud oma vara ka eakale emale. Usutavaks saab pidada seda, et CC hoolis lisaks oma elukaaslasele ka oma eakast emast piisavalt palju, et teda majanduslikult kindlustada juhuks, kui CC endaga peaks midagi juhtuma. Kasutusvalduse lepingute kehtivus ei oleks kaasa toonud kostja I elukoha kaotuse. CC jättis kostjale I piisavalt kinnisvara, millega kindlustas enda elukaaslasele elamiskoht ka pärast enda surma. Pealegi väitsid kostjad, et eluruumi ei olnud võimalik välja üürida ja järelikult ei olnud seda kostjal I võimalik elukohana kasutada.

Hageja ei pidanud tõendama, et kasutusvalduse sõlmimise eesmärgiks oli lisaks maamaksuvabastuse saamisele ka hageja toetamine, sest kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse. Kohus jättis ebaõigesti rahuldamata hageja taotluse tõendite esitamise tähtaja pikendamiseks. Kostjad väitsid 03.10.2018 ekspertarvamusele viidates, et eluruumi kasutuseelise väärtus oli 2016. aastast alates sisuliselt 0 eurot, mistõttu ei pidanud kostjad väidetavalt kasutuseeliseid kompenseerima. Ekspertarvamuses on olulisi puudusi, mistõttu tuli see apellatsioonimenetluses asja lahendamisel kõrvale jätta. Hageja sai 03.10.2018 ekspertiisi e-toimikust kätte 10.10.2018 ehk üks päev enne eelistungit. Isegi kui hageja oleks saanud ekspertiisi kätte järgmisel päeval 04.10.2018, ei oleks hageja mõistlikult jõudnud koguda (veel vähem esitada) tõendeid TsMS § 329 lg-s 2 nimetatud tähtajal ehk vähemalt seitse päeva enne eelistungit. Enne eelistungit hageja muuhulgas ei teadnud, kas kohtu hinnangul on 03.10.2018 ekspertiis eelduslikult usaldusväärne tõend. Seepärast pidas hageja mõistlikuks paluda tõendite esitamiseks tähtaja pikendamist 11.10.2018 istungil. Maakohus keeldus sellest ebaõigesti. Menetluskulude jaotust tuli muuta, jättes menetluskulud kostjate kanda võrdsetes osades. Vastus apellatsioonkaebusele

Vajadus arutada 19.12.2011 kasutusvalduse lepingu eesmärkide üle tõusetus, kui kostjad väitsid, et nimetatud lepingu eesmärk oli üksnes maamaksuvabastuse saamine ja esitasid selle kohta tõendid. Seega oli kohtu ees kaalukausil kaks versiooni: (1) 19.12.2011 tehingud on tehtud eesmärgil, mida sellist liiki tehingud endas tavapäraselt kannavad ja mis on sõnastatud notariaalselt tõestatud tekstides ning (2) 19.12.2011 tehtud tahteavaldustel ei olnud avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahtsid üksnes jätta mulje tehingu olemasolust. Kui esimese õigsust võis kohus eeldada, siis teise tõepärasust pidi kohus hindama esitatud tõendite alusel ning leides selle tõese oleva, võis nentida, et eeldus on ümber lükatud. Seda kohus praegusel juhul ka tegi. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui ei andnud hagejale 11.10.2018 toimunud istungil korduvat täiendavat tähtaega kasutuseelise suuruse tõendamiseks uute tõendite esitamiseks. Hageja soovis tähtaega selleks, et koguda ja esitada tõendeid, mis tema arvates peaksid tõendama kostjate poolt väidetavalt säästetud kasutuseelise suurust ning seadma kahtluse alla tsiviilasjas läbiviidud ekspertiisi tulemuse. Juba 24.05.2018 toimunud istungil selgitas kohus hagejale, et kasutuseelise suuruse tõendamine oli tema kohustus ja andis tähtaja mh tõendite esitamiseks 29.06.2018 (I kd lk 173) ja ekspertiis oli hagejale kättesaadav alates 03.10.2018. Täiendava tähtaja nõutamine uute tõendite esitamiseks alles 11.10.2018, oli liiga hiline ja oleks põhjustanud menetluse venimise (vt ka TsMS § 330, § 331). Maakohus ei rikkunud ka otsuse tegemisel ja lahendi põhjendamisel (sh tõendite hindamisel) õigusnorme, seejuures ei teinud maakohus üllatusliku lahendi. Ringkonnakohus ei tuvastanud erinevalt hageja väidetust, et maakohus tugines lahendi tegemisel asjaolule, mida ei olnud menetluses arutatud (TsMS § 436 lg 4). Kõik maakohtu käsitletud asjaolud/väited (sh hageja ja kostja I elukoha kohta) olid ühe või teise menetlusosalise poolt kohtule esitatud ning kohus oli andnud võimaluse neile ka vastuargumente esitada. Nende asjaolude/väidete käsitlemine lahendis ei saanud olla üllatuslik. Apellatsioonkaebuse esitaja võttis maakohtu lahendi osast, milles kohus analüüsis tunnistajate ütluste usaldusväärsust ja nende sisu, välja üksikud laused, et põhistada väidet, nagu oleks maakohus tõendeid valesti hinnanud ja teinud otsuse, mis on vastuoluline ja kaalutlusvigadega. Sellise tegevusega moonutas hageja maakohtu poolt öelda soovitut. Otsust tervikuna lugedes tuleb tõdeda, et see on hõlpsalt jälgitav ja põhjendatud, mille tulemusena on maakohtu lõppjärelduse kujunemine arusaadav. Ringkonnakohtul ei ole põhjust tõendeid maakohtust erinevalt ümber hinnata. Maakohus tõlgendas vaidlusaluseid lepinguid, juhindudes VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest ja pidades silmas menetlusosaliste poolt avaldatut ning esitatud ja kogutud tõendeid kogumis, s.t hindas TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhimõtete järgi kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Maakohus tuvastas kõiki asjaolusid ja tõendeid hinnates, et tõendatud oli kostja väide, mille kohaselt ei olnud 19.12.2011 tehingute eesmärgiks kaasa tuua avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi ja pooled üksnes soovisid luua mulje tehingu olemasolust ning poolte soov oli luua üksnes paberil olukord, tänu millele ei nõutud eluruumi eest CC-lt maamaksu. Seejuures arvestas kohus järgmiste vaidlustamata ja/või tõendatud asjaoludega: -

vaidlusalused tehingud sõlmiti 19.12.2011, samal kuupäeval registreeriti rahvastikuregistris hageja elukohana vaidlusalune eluruum ja tehingute alusel seati 27.12.2011 kinnistusraamatus registriosa nr XXXXXXXX III jakku kasutusvalduse kanne hageja kasuks;

-

alates 01.01.2012 toimus Tallinnas oluline maamaksu tõus, mille tasumisest CC vabanes tänu 19.12.2011 tehingutele; vaatamata tehingute sõlmimisele ei asunud hageja oma õigusi teostama ja elas jätkuvalt oma senises elukohas ning vaidlusaluses eluruumis elasid jätkuvalt CC ja kostja I; pärast vaidlusaluste tehingute sõlmimist oli jätkuvalt eluruumi kommunaalteenustega varustamise lepingu osapool CC, kes tegeles ka eluruumi korrashoiuga, mitte hageja; CC pärandas kogu oma vara kostjale I; esimest korda soovis kostja I vaidlusalustest tehingutest tulenevaid õigusi maksma panna pärast CC surma (u viis aastat hiljem), seejuures oli eelnevalt selgunud, et CC tegi testamendi kostja I kasuks.

Eelneva tulemusena kujunes maakohtul siseveendumus, millega ringkonnakohus nõustub, et 19.12.2011 tehingute eesmärgiks oli saada maamaksuvabastus, mida seadust eesmärgipärast tõlgendades ei oleks olnud õigus saada. Võlaõiguslik tehing oli tühine näilikkuse tõttu ja asjaõigusleping tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kuivõrd kostja I ja hiljem kostja II valdasid eluruumi õiguspäraselt, ei olnud võimalik rahuldada ka hageja kasutuseelise nõuet. Kuivõrd maakohus jättis hagi rahuldamata, olles eelnevalt selle taganud, tühistas maakohus korrektselt TsMS § 386 lg-st 4 juhindudes hagi tagamise abinõu. Menetluskulude jaotus

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.