Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
17.05.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-12636
Tsiviilasi
OÜ Transway hagi XX vastu 3009 euro 82 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.11.2018 otsus XX apellatsioonkaebus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Menetlusosalised ja nende esindajad
3284 eurot 51 senti
Hageja (vastustaja) OÜ Transway (registrikood 11593090), lepinguline esindaja Marko Jaani Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Sorga
Istungi toimumise aeg
18.04.2019
Istungil osalenud isikud
Apellandi esindaja vandeadvokaat Margus Sorga ja vastustaja lepinguline esindaja Marko Jaani
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 20.11.2018 otsus osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 775 eurot 88 senti ületavas ulatuses.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja nõue maakohtu otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise saamiseks 775 eurot 88 senti ületavas osas rahuldamata. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta (täiendada) otsuse põhjendusi.
4.Lugeda Harju Maakohtu 20.11.2018 otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks sõnastuseks: "1. Rahuldada OÜ Transway hagi XX vastu osaliselt.
2.Mõista kostja XX-lt välja hageja OÜ Transway kasuks põhivõlg 3009 eurot 82 senti ning kohtuotsuse tegemise ajaks (20.11.2018) sissenõutavaks muutunud viivis 775 eurot 88 senti.
3.Mõista XX-lt välja OÜ Transway kasuks alates 21.11.2018 sissenõutavaks muutuv viivis tasumata põhivõlalt (2940 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras nõude tasumata osalt kuni kohustuse kohase täitmiseni."
5.Mõlemas kohtuastmes (sh apellatsioonimenetluses) kantud menetluskulud jätta kostja XX kanda.
6.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.OÜ Transway (hageja) esitas 25.08.2015 AS-i Suwem (Suwem) ja XXi (kostja) vastu Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista Suwemilt ja kostjalt solidaarselt välja hageja kasuks põhivõla 2940 eurot ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 38 eurot 6 senti, samuti viivise 2940 eurolt alates 26.08.2015 kuni kohustuse täieliku täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Samuti palus hageja mõista Suwemilt välja võla sissenõudmiskulud 40 eurot ning kostjalt kahjuhüvitise (kohtumenetluse eelsed õigusabikulud) 69 eurot 82 senti, millest 40 euro ulatuses on nõue solidaarne Suwemiga. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt Suwem ja kostja kanda.
Suwemi vastu esitatud nõuete menetlemisest on kohtud keeldunud, kuna Suwem osas on välja kuulutatud pankrot ja menetlus on jätkunud vaid kostja suhtes (I kd, tl-d 48– 49). 2(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-12636
Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmiti hageja ja Suwemi vahel (keda esindas kostja) 30.04.2015 ja 25.05.2015 veolepingud. Hageja täitis oma lepingulised kohustused, kuid Suwem teenuste eest ei tasunud. Suwemil tekkis veotasu maksmata jätmise tõttu hageja ees võlgnevus kokku summas 2940 eurot, millele lisanduvad viivised. Kostja oli lepingute sõlmimise ajal ja nõude sissenõutavaks muutumise ajal Suwemi juhatuse liige.
Hageja leiab, et Suwem täitmata kohustuste eest vastutab kostja (kui Suwem juhatuse liige). Hageja väitel oli Suwem muutnud veolepingute sõlmimise ajaks püsivalt maksejõuetuks ning juhatuse liikmel tulnuks äriseadustiku (ÄS) § 306 lg-st 31 tulenevalt esitada hiljemalt 20.04.2015 ühingu pankrotiavaldus. Kui hageja oleks teadnus Suwemi halvast majanduslikust olukorrast, ei oleks veolepinguid üldse sõlmitud või nõutud 100% ettemaksu. Hageja pöördus võlgnevuse sissenõudmiseks Bene Est Law Office OÜ poole, kes esitas hagejale arve õigusteenuse osutamise eest (sissenõudmisega seotud kulu 59 minuti eest) 69 eurot 82 senti. Hageja lepingulise esindaja Bene Est Law Office OÜ poolt 22.07.2015 esitatud nõuetega on tõendatud, et hagejale on osutatud kohtueelset õigusabi. Bene Est Law Office OÜ arvega nr 1835 on tõendatud, et hagejal tuli tasuda nõuete koostamise eest. Kostja ega Suwem ei ole hagejale õigusabikulusid hüvitanud.
KOSTJA VASTUVÄITED
Kostja vaidles hagile vastu.
Kostja hinnangul oli hagi tõendamata. Hageja ei saanud hagi esitamise ajal väita, et ta ei saanud oma nõudeid rahuldada Suwem vara arvel, mis andnuks talle õiguse pöörduda nõudega otse kostja poole. Kostja ei rikkunud Suwem juhatuse liikmena oma kohustusi. Hageja tugines hagis väitele, et kostja rikkus pankrotiavalduse esitamise kohustust, st jättis selle 20 päeva jooksul alalise maksejõuetuse ilmnemisest esitamata. Hageja väited Suwem maksejõuetuse kohta ei vasta tõele. Suwem esitas pankrotiavalduse 30.06.2015 ehk koheselt, kui selgus, et maksejõuetus oli püsiv. Juhatuse liige ei viivitanud pankrotiavalduse esitamisega. Suwem alalise maksejõuetuse seisund tekkis juunis 2015. Juhatus tegutses korraliku ettevõtja hoolsusega. Asjaolu, et enne veolepingu sõlmimist oli Suwemil mitmesuguseid võlgnevusi, ei tähendanud seda, et Suwem oleks olnud ajutiselt või püsivalt maksejõuetu. Hageja pidanuks põhistama, kas Suwemil oli – kui jah, siis millisel kuupäeval – netovara vähem kui pool aktsiakapitalist. Seda hagist ei selgunud. Hageja väited Suwem netovara puudutavas osas ei vastanud tõele: Suwem kohustused olid ka pankrotiavalduse esitamise ajal vaid veidi väiksemad kui tema vara (s.o aktiva). Hageja esitas väite, et Suwem ei oleks tohtinud veoteenust osutada, kuna tal oli mitmeid võlgnevusi. Nt 01.04.2015 seisuga maksukohustusi 12 522 eurot. Kostjale jäi arusaamatuks, miks hageja üldse nõustus veoteenust osutama, kui ta teadis Suwem kohustustest, aga sellele vaatamata oli nõus teenust osutama. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda.
MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED
3(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-12636
5.Maakohus rahuldas 20.11.2018 otsusega hagi kostja vastu ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3009 eurot 82 senti ning kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 800 eurot 97 senti. Samuti mõistis maakohus kostjalt välja 2940 euro suuruselt põhivõlalt arvestatud viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 20.11.2018 kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda. Juhatuse liikme vastu deliktiõiguse sätete alusel nõude esitamise eelduseks ei saa pidada varasemalt hageja nõude rahuldamata jätmist äriühingu vara arvelt. Kohtu hinnangul ei olnud kostja seisukoht, et hagejal oli nõue eelkõige Suwem (pankrotis) vastu ja kostja vastu oli hagejal nõue üksnes juhul, kui ta ei saanud oma nõudeid rahuldada aktsiaseltsi vara arvel, selles osas asjakohane. Eeltoodust tulenevalt analüüsis kohus järgnevalt hagi rahuldamist kostja suhtes VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja rikkus pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust ja kas see põhjustas hagejale kahju. Pooled ei vaielnud selle üle, et Suwem oli hagi esitamise ajaks püsivalt maksejõuetu. Seega oli ilmne, et Suwem ei suutnud vara puudumise tõttu täita kohustusi enda võlausaldajate ees ehk oli maksejõuetu. Sellest tingituna kuulutati 07.09.2015 välja Suwem pankrot. Määravaks asjaoluks oli see, millal Suwem püsiv maksejõuetus tekkis. Kuivõrd asjatundja AJ esitas enda arvamuse tingimuslikult, lähtudes eeldatavast AS SEB Pank (SEB Pank) poolt Suwem mittekrediteerimise otsuse tegemise ajast, ja hagejal puudus ligipääs Suwem raamatupidamisdokumentidele, et saada tõendeid tingimuse kinnituseks või ümberlükkamiseks, oleks nimetatud eelduse ebaõigsust saanud ja pidanud tõendama kostja. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14 tehtud lahendis sedastanud, et kahtlust äriühingu maksejõulisuses saab ümber lükata üksnes andmetega, mis viitavad selgelt äriühingu majandusliku seisundi paranemisele. Selliseid andmeid kostja ei esitanud. Kostja esitatud tõendid ei lükanud ümber asjatundja arvamustes esitatud väiteid, et Suwem maksejõuetus tekkis hiljemalt 31.03.2015. Hinnates asjatundja arvamust kui tõendit koosmõjus tõenditena kogutud Suwem raamatupidamisdokumentidega, luges maakohus asjatundja arvamustega tõendatuks, et Suwem maksejõuetus tekkis hiljemalt 31.03.2015. Suwem pankrotiavaldus tulnuks esitada mitte hiljem kui 20.04.2015. Kostja väiteil esitas ta pankrotiavalduse kohtule 30.06.2015. 07.09.2015 Tartu Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2159836 tehtud pankroti väljakuulutamise määruse kohaselt esitas kostja korrektse (täiendatud) pankrotiavalduse 24.07.2015. Samas, olenemata sellest, kummal kuupäeva pankrotiavaldus esitatuks lugeda, oli ilmne, et seda ei esitatud õigeaegselt ehk 20 päeva jooksul püsiva maksejõuetuse olukorra tekkimisest. Seega kostja rikkus pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust ja sõlmis hagejaga veolepingud 30.04.2015 ja 25.05.2015, s.o ajal, mil Suwem oli juba tegelikult püsivalt maksejõuetu. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja osutas Suwemile veoteenust. See asjaolu oli ka tõendatud, kuid Suwem selle eest ei tasunud. Hageja esitas võlgnevuse osas Suwemile 17.05.2015 arve nr 261427 1560 eurot ja 26.06.2015 arve nr 262098 1380 eurot. Pooled ei vaidlnud selle üle, et Suwemil tekkis hageja ees veolepingutest tulenevalt võlgnevus kokku 2940 eurot, millele lisandusid viivised. Nõue oli tasumata. Hagejal tekkis kahju saamata jäänud veotasudena.
4(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-12636 Kuivõrd Suwem ei täitnud enda kohutusi hageja ees, pöördus hageja võlgnevuse sissenõudmiseks Bene Est Law Office OÜ poole. Viimane koostas 22.07.2015 Suwemile ja kostjale meeldetuletused võlgnevuse tasumiseks/kahju hüvitamiseks, paludes võlgnetava tasuda/kahju hüvitada kohtuväliselt. Suwem ega kostja ei tõendanud, et nad oleksid hagejale kohtueelsed õigusabikulud hüvitanud. Professionaalse õigusabi kasutamine tekkinud olukorras oli mõistlikult võttes vajalik, sest võinuks ära hoida hilisema kohtuvaidluse. Kantud kulud olid maakohtu hinnangul õigusabi turul keskmiselt nõutavaid tasusid arvestades mõistliku suurusega. Õigusabi kulude kandmisega tekkis hagejal kahju 69 eurot 82 senti. Hageja nõue tugines asjaolul, et Suwem (keda esindas kostja) tellis 30.04.2015 ja 25.05.2015 teenust rahvusvaheliseks kaubaveoks olukorras, kus Suwem oli juba püsivalt maksejõuetu, kuid kostja ei olnud veel esitanud pankrotiavaldust. Seega aktsiaselts tegi tehinguid olukorras, kus objektiivselt oli selge, et äriühing oli pankrotis ja aktsiaseltsi pankrotimenetlus oli vältimatu. Pankrotiavaldust esitamata jättes oli kostja jätnud kolmandatele isikutele mulje, et tegemist oli maksejõulise äriühinguga. Hageja selgitas, et kui kostja oleks täitnud temal lasuva juhatuse liikme kohustuse ja esitanud õigeaegselt pankrotiavalduse, nähtunuks see ka registrikannetest ja hageja ei oleks hoolsalt käituva isikuna Suwemile teenust osutanud või oleks seda teinud vaid ettemaksu tasumise korral. Hagejal ei olnud võimalik tõendada enda tahet sõlmida lepingut Suwemiga vaid juhul, kui äriregistrist ei nähtunud pankrotimenetluse alustamine. Samas pidas maakohus eluliselt usutavaks, et hoolsalt tegutsev ettevõtja kontrollis avalikult kättesaadavate registrite alusel endalt teenuseid telliva äriühingu tausta ning osutas ettemaksu nõudmata teenuseid vaid neile äriühingutele, kelle suhtes ei olnud käimas pankrotimenetlust. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et hagejal tekkinud kahju (veolepingute alusel saamata jäänud raha) oli põhjuslikus seoses kostja teoga (pankrotiavalduse esitamata jätmine). Samuti oli põhjuslikus seoses õigusabikulude teke hagejal, sest kostja rikkumiseta puudunuks eelduslikult vajadus neid kulutusi teha. Maakohus ei tuvastanud kostja tegevuses õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Hoolikas juhatuse liige esitanuks õigeaegselt kohtule ärihingu pankrotiavalduse. Kostja seda ei teinud. Kostja ei tõendanud süü puudumist ja kohus ei tuvastanud süüd välistavaid asjaolusid, mistõttu maakohus leidis, et kostja oli kahju tekitamises süüdi. Hagejal tekkis seadusjärgses määras viivisenõue Suwem vastu kohtuotsuse tegemise aja seisuga (20.11.2018) 800 eurot 97 senti. Maakohus leidis, et hagi tuleb ka selles osas rahuldada. Samuti oli maakohtu hinnangul põhjendatud viivisenõue TsMS § 367 alusel. Maakohus märkis, et õigusabikulude hüvitamise nõudelt (69 eurot 82 senti) viivise tasumist ei ole hageja hagi palvepunktides nõudnud.
APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS
6.Maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse täielikult tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohus rajas vääralt otsuse eeldusele, et Suwem oli maksejõuetu 31.03.2015. Ühtki tõendit maksejõuetuse tekkise kohta ei esitatud. Maakohus ei saanud oma otsust rajada oletusetele. 5(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-12636 Oluline on välja selgitada, kuna Suwem muutus alaliselt maksejõuetuks. Dokumentaalse tõendina esitatud asjatundja AJ arvamus oli tingimuslik: Suwem oli maksejõuetu 31.03.2015 juhul kui SEB Pank oli otsustanud kuupäevaks 31.03.2015 keelduda arvelduskrediidi pikendamisest. Asjatundja ei teadnud, kas selline otsus oli vastu võetud ning kas sellest oli Suwemile teavitatud. Maakohus ja asjatundja andsid samaväärse kaalu olukorrale, kui äriühing on alaliselt maksejõuetu ja ajutiselt maksejõuetu. Selle asjaolu eristamine on praeguses tsiviilasjas olulise kaaluga, kuid sisuliselt on see küsimus jäänud analüüsimata nii maakohtu kui ka asjatundja poolt. Maakohus jättis analüüsimata ka kostja poolt 14.05.2018 menetlusdokumendis välja toodud asjaolud ja hindamata sellele lisatud tõendid. Sellega rikkus maakohus TsMS § 232 lg 1 ja § 442 lg 8, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtuotsuse tegemise. Kostja palub ringkonnakohtul neid asjaolusid ja tõendeid hinnata, sest nende asjaolude ja tõenditega on põhistatud ja tõendatud, et 31.03.2015 ei olnud SEB Pank otsustanud keelduda arvelduskrediidilepingu pikendamisest, kuid just sellele asjaolule on asjatundja AJ rajanud oma arvamuse ning maakohus rajas sellele oletusele oma kohtuotsuse. SEB Pank võttis aprillis 2015 vastu otsuse Suwem arvelduskrediidilepingu pikendamiseks. Asjaolu, et SEB Pank ikkagi keeldus arvelduskrediidilepingu pikendamise lepingu sõlmimisest selgus 14.05.2015. Samal kuupäeval pöördus Suwem panga poole täiendava sooviga lepingu pikendamiseks 6 kuu võrra, mille kohta esitas pangale kirjaliku taotluse. Mingisugust kirjalikku või e-kirjana teadet Suwemile ei saadetud. Isegi kui kostja oleks pidanud tõendama panga teatamise aega, siis negatiivset asjaolu ei saa ega pea kostja tõendama. Igasugused väited asjatundja arvamuses ja kohtuotsuses, et SEB Pank saatis Suwemile teate kirjalikult või e-kirja teel aegsasti, on alusetud ja spekulatiivsed. Nendele ei saa rajada kohtuotsust. Hageja pidi tõendama ja usutavaks tegema selle, kas SEB Pank oli 31.03.2015 seisuga võtnud vastu otsuse, et Suwemiga arvelduskrediidilepingut ei pikendata, ning kas sellest siis ka Suwemit vastavalt teavitati. Hageja ei ole kohtule selliseid tõendeid esitanud. Samuti ei ole hageja esitanud taotlust tõendite kogumiseks, et vajadusel nõuda SEB Pangalt välja tõend selle kohta, millel Suwemit teavitati arvelduskrediidilepingu mittepikendamisest. Lisaks eeltoodule oleks maakohus pidanud välja selgitama kõik asjas tähtsust omavad asjaolud, selgitama kostjale asjaolusid ja tegema ettepaneku esitada tõendeid, muu hulgas selgitama välja, kuidas Suwemi teavitamine lepingu mittepikendamisest toimus. Asjatundja AJ ei ole erapooletu ning seetõttu tuleb tema asjatundja arvamus jätta tähelepanuta. SEB Pank sõlmis 18.03.2015 Suwemiga majandustegevuse finantseerimiseks faktooringulepingu. Ei ole usutav, et pank oleks nõustunud sõlmima faktooringulepingut sisuliselt samal ajal kui ta pidas Suwemit maksejõuetuks. Eeldades asjatundja väidete õigsust, pidas asjatundja tõenäoliseks olukorda, kus pank sõlmis 18.05.2015 faktooringulepingu tähtajaga 14.09.2015 ja teisalt võttis SEB Pank hiljemalt 31.03.2015 vastu otsuse, et Suwemiga arvelduskrediidilepingut ei pikendata. Selline olukord on ebatõenäoline. Samas kinnitab asjatundja ise oma arvamuses ka, et tõenäoliselt ei olnud Suwem 18.03.2015 maksejõuetu.
6(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-12636 SEB Pank viis märtsis 2015 läbi Suwemi auditi ning selle tulemusena sõlmitud faktooringuleping ei anna alust väita, et audit oleks andnud halbu tulemusi ning et SEB Pank saanuks 31.03.2015 vastu võtta otsuse arvelduskrediidilepingu mittepikendamiseks. AS SEB Pank ütles faktooringulepingu üles alles 25.05.2015. See kinnitab samuti, et SEB Pank ei otsustanud ega teavitanud Suwemit märtsis (või ka aprillis) lepingu mittepikendamisest. On usutav, et vastasel juhul oleks faktooringuleping üles öeldud tunduvalt varem ja selliselt, et see oleks samuti lõppenud mitte hiljem kui 15.05.2015. Asjatundja AJ väited on ebausutavad ning näitavad tema kallutatust ja soovi näidata Suwemit maksejõuetuna. 05.06.2018 kohtule esitatud teises arvamuses on asjatundja võtnud üle hageja esindaja rolli, asudes väitlema kostja 14.05.2018 vastustega, sooviga iga hinna eest põhjendada Suwemi maksejõuetust. Asjatundja lasi end hagejast mõjutada ning kirjutas arvamusse lubamatult eelduse ja spekulatsiooni. Kui asjatundjale ei olnud teada, millisel ajal SEB Pank arvelduskrediidilepingu mittepikendamisest teatas, pidanuks ta ka arvamusse kirjutama, et maksejõulisus sõltub lepingu pikendamise otsuse tegemisest. Suwemi maksejõuetuse teemal spekuleerimine ei ole kohane. Asjatundja arvamusest ei nähtu üldse, millised küsimused hageja talle esitas. Suwem maksejõuetuse tekkimise hetk on selles asjas otsustava tähtsusega ja seda saab tuvastada vaid erapooletu eksperdi arvamusega. AJ arvamus ei ole eelpool toodud põhjustel erapooletu ja tuleb jätta tõendina arvestamata. Arvelduskrediidilepingu lõppemise päev oli 15.05.2015 ja järelikult ei saanud Suwem enne maksejõuetuks muutuda, isegi kui selline lepingu mittepikendamise otsus oleks varem vastu võetud. Arvelduskrediidilepingust tulenev nõue ei muutunud sissenõutavaks 31.03.2015, vaid alles 15.05.2015. Isegi kui 31.03.2015 SEB Pank oleks teatanud lepingu mittepikendamisest, siis oleks Suwemil olnud võimalik 31.03.–15.05.2015 leida endale uus krediteerija. Ei oleks olnud alust rääkida Suwemi alalisest maksejõuetusest enne 15.05.2015. Juhatuse liikmel ei ole enne alalise maksejõuetuse tekkimist pankrotiavalduse esitamise kohustust. Seetõttu ei olnud kostjal kohustust esitada pankrotiavaldust ka 20.04.2015, isegi kui eeldada hageja väidete ja asjatundja väidete õigsust. Suwem ei olnud alaliselt maksejõuetu ka 15.05.2015 järgselt. Asjatundja AJ väitis 30.04.2018 arvamuses, et ei olnud reaalne, et teised pangad oleksid olnud nõus Suwemi laenu refinantseerima. See väide ei ole õige. Suwem ei olnud ka pärast 15.05.2015 alaliselt maksejõuetu. Nimelt tegi Swedbank AS (Swedbank) 12.06.2015 Suwemi kasuks laenuotsuse arvelduskrediidile (180 000 eurot), investeerimislaenule (75 000 eurot) ja ekspordifaktooringule (180 000 eurot). Laenulepingut ei sõlmitud, sest pank soovis garantiid kahelt Suwemi aktsionärilt (OÜ-lt Infano ja OÜ-lt Jupoman), kuid aktsionärid ei soovinud garantiid anda. See krediidipakkumus sai teoks seetõttu, et Suwemi juhtkond asus koheselt pärast 15.05.2015 otsima täiendavaid võimalusi laenu refinantseerimiseks, sest SEB Pangaga oli lepingu pikendamine vaatamata 14.05.2015 taotlusele kaheldav. Pikemad läbirääkimised kujunesidki välja Swedbankiga, kes uuris Suwemi majandustegevust ja varalist seisu põhjalikult. Suwem sõlmis 18.06.2015 ja 25.06.2015 Swedbankiga faktooringulepingu. Swedbank ei oleks nõustunud sõlmima faktooringulepingut maksejõuetu isikuga. Suwem ei saanud vastu võtta Swedbank krediteerimispakkumist, sest pank soovis aktsionäridelt garantiid. Kõik aktsionärid garantiid andma ei nõustunud.
7(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-12636 30.06.2015 seisuga oli selge, et täiendavaid tagatisi ei ole võimalik saada. Samal päeval esitas Suwem pankrotiavalduse. Lisaks ei olnud Suwemi netovara 30.06.2015 seisuga (187 672 eurot) väiksem ÄS §-s 301 sätestatud miinimumist (Suwemi aktsiakapital oli 240 000 eurot). Hagejalt veoteenuse tellimisega 30.04.2015 ja 25.05.2015 teenis Suwem müügitulu kokku 48 843 eurot, mis kogu ulatuses Soome kliendi Veken Kaluste OY poolt ka tasuti. Transporti tellimata oleks kogu müügitulu jäänud saamata ja Suwem pankrotivara oleks olnud selle võrra väiksem. Analoogiliselt oleks juhatuse liige nendel asjaoludel olnud õigustatud tegema makseid kolmandatele isikutele ka pärast maksejõuetuse ilmnemist (ÄS § 306 lg 31).
7.Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata ning maakohtu otsus vaidlustatud osas muutmata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 775 eurot 88 senti ületavas ulatuses. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja nõude otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise saamiseks 775 eurot 88 senti ületavas osas rahuldamata. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta (täiendada) otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
9.Hageja põhinõue on võlausaldaja kahjunõue juriidilise isiku juhatuse liikme vastu. Hageja heidab kostjale ette Suwemi pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustuse rikkumist. Maakohus on õigesti leidnud, et nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel. VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi on kahju tekitamine õigusvastane mh juhul, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Üheks seadusest tulenevaks kohustuseks VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes on ÄS § 306 lg-st 31 tulenev juhatuse liikme kohustus esitada aktsiaseltsi püsiva maksejõuetuse korral aktsiaseltsi pankrotiavaldus.
10.Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse täies ulatuses ning ringkonnakohus ei ole TsMS § 652 lg 8 järgi seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus eksinud viivisenõude rahuldamisel.
10.1.VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama lõike teise lause kohaselt loetakse viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kostja vastu esitatud kahjunõude osas tulnuks arvestada ka VÕS § 113 lg-s 2 sätestatuga, millest tulenevalt saab kahju hüvitamise nõude puhul arvestada võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või 8(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-12636 maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Maakohus ei ole VÕS § 113 lg-ga 2 otsuse tegemisel arvestanud.
10.2.Hagiavaldusest nähtuvalt nõuab hageja kostjalt viivist alates ajast, mille Suwemile esitatud arvetel märgitud nõuded muutusid sissenõutavaks (I kd, tl 4). Hageja sellise käsitlusega on nõustunud ka maakohus. Kuivõrd nõue kostja vastu on kahju hüvitamise nõue (mitte lepingu täitmise nõue), saaks kostjalt nõuda viivist alates ajast, mil hageja kostjale nõudest teatas. Hageja väidetest ja esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja kostjale kahjunõudest teatanud 22.07.2015 saadetud nõudekirjas (I kd, tl 29–30). Kuivõrd ühe Suwemile esitatud arve (arve nr 262098) tasumise tähtpäev ei olnud 22.07.2015 veel saabunud ning nõudekirjas on antud kostjale kahju hüvitamiseks tähtaeg kuni 05.08.2015, saab VÕS § 113 lg-tes 1 ja 2 sätestatut arvestades kahjunõudelt viivist arvestada alates 06.08.2015.
10.3.VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis 2940 euro tasumisega viivitamise eest ajavahemikul alates 06.08.2015 kuni maakohtu otsuse tegemiseni 20.11.2018 on 775 eurot 88 senti. Ringkonnakohus on kasutanud viivise arvestamiseks veebilehel http://www.viivisekalkulaator.ee/ kättesaadavat viivisekalkulaatorit. Hageja nõue maakohtu otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise saamiseks tuleb eelmärgitut arvestades jätta 775 eurot 88 senti ületavas osas rahuldamata.
10.4.Kolleegium lisab, et viivis hageja poolt Suwemile esitatud arvete tasumisega viivitamise eest võiks olla põhimõtteliselt käsitletav kostja poolt hagejale tekitatud kahjuna. Praegusel hageja aga nõuet kostja vastu selliselt esitanud ei ole. Arvetelt arvestatud viivis ei ole põhinõudega hõlmatud. Sellist järeldust toetab mh hagiavalduses esitatud hagihinna arvestus (I kd, tl 12).
11.Apellatsioonkaebuse väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kostja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule eeskätt seda, et kohus on jätnud nõuetekohaselt tuvastamata Suwemi püsiva maksejõuetuse tekkimise hetke. Kostja hinnangul on maakohus jätnud kostja väited arvestamata ja tõendid hindamata ning rajanud järeldused lubamatult eeldustele. Hageja poolt esitatud AJ arvamused tulnuks jätta arvestamata, kuna need on kostja arvates ebausaldusväärsed.
12.Kolleegium iseenesest nõustub apellatsioonkaebuse väidetega, et maakohus on jätnud analüüsimata kostja poolt 14.05.2018 menetlusdokumendis (II kd, tl-d 156–158) välja toodud asjaolud ja samale menetlusdokumendile lisatud tõendid. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 27 üksnes märkinud, et kostja esitatud tõendid ei lükka ümber AJ arvamustes esitatud väiteid, et Suwemi maksejõuetus tekkis hiljemalt 31.03.2015. Selles osas ei ole maakohtu otsus nõuetekohaselt (TsMS § 436 ja § 442 lg 8) põhjendatud. TsMS § 442 lg-st 8 tulenevalt peab kohus otsuses mh põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega, samuti peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik see viga apellatsioonimenetluses parandada ning täiendada maakohtu otsust järgmiste põhjendustega.
9(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-12636
12.1.Kohustuse rikkumise (õigusvastase teo) tuvastamise seisukohalt on oluline püsiva maksejõuetuse tekkimise aeg. Sisuliselt samale seisukohale on asunud ka maakohus vaidlustatud otsuse p-s 24. AJ on 30.04.2018 Suwemi maksejõuetuse tekkimise aja kohta koostatud kirjalikus arvamuses (II kd, tl-d 147–154) asunud kokkuvõttes seisukohale, et Suwem oli maksejõuetu hiljemalt 31.03.2015, eeldusel, et SEB Pank oli selleks hetkeks otsustanud keelduda Suwemi arvelduskrediidi laenu (mis oli Suwemi jaoks oluline rahastamisallikas) pikendamisest. Arvamuse kohaselt puudus AJ-l teadmine, mis kuupäeval nimetatud otsus SEB Panga poolt langetati, kuid tõenäoliselt toimus see AJ hinnangul 2015. a märtsis või varem. Ülalviidatud 14.05.2018 menetlusdokumendi ja selle lisadega on kostja soovinud näidata, et 31.03.2015 seisuga ei olnud SEB Pank veel otsustanud keelduda Suwemi arvelduskrediidilepingu pikendamisest ning Suwem ei olnud hagejalt vedude tellimise ajal püsivalt maksejõuetu. Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt 14.05.2018 esitatud tõenditest ei selgu, millal SEB Pank nimetatud otsuse tegi. Need ei anna kolleegiumi hinnangul alust ka järeldada, et otsus tehti AJ poolt arvatust hiljem.
12.2.Kostja väidete kohaselt viis SEB Pank märtsis 2015 Suwemis läbi auditi, mille tulemusena sõlmis Aktsiaselts SEB Liising (SEB Liising) 18.03.2015 Suwemiga faktooringlepingu tähtajaga 14.09.2015 (II kd, tl-d 160–161). Asjaolu, et SEB Liising pidas 18.03.2015 võimalikuks sõlmida Suwemiga faktooringlepingu lisakokkuleppe, ei lükka ringkonnakohtu hinnangul iseenesest ümber AJ arvamustes märgitut. 18.03.2015 seisuga ei pruukinud Suwem veel olla püsivalt maksejõuetu. Lisaks nähtub kostja esitatust, et SEB Liising on otsustanud juba 25.05.2015 faktooringulepingu üles öelda. Ülesütlemise teates (II kd, tl 165) on viidatud lepingupunktidele, mis annavad aluse lepingu lõpetamiseks valeandmete ja muu ebaõige info esitamise tõttu. Kostja esindaja ei osanud SEB Liisinguga sõlmitud faktooringulepingu ülesütlemise asjaolusid ringkonnakohtu 18.04.2019 istungil täpsemalt selgitada (III kd, tl 86). Ei ole välistatud, et SEB Liising heitiski Suwemile ette valeandmete esitamist faktooringlepingu pikendamise taotlemisel märtsis 2015. Kostja on Suwemi juhatuse liikmena palunud 14.05.2015 SEB Pangale saadetud kirjas pikendada arvelduskrediidi lepingut (I kd, tl 163). Samas ei nähtu asja materjalidest, et SEB Pank oleks otsustanud lepingut pikendada.
12.3.Swedbank on küll teinud Suwemi taotluse alusel 12.06.2015 laenuotsuse arvelduskrediidile (180 000 eurot) ja investeerimislaenule (75 000 eurot), lisaks veel ekspordifaktooringule (180 000 eurot) (II kd, tl-d 167–170). Laenulepingute sõlmimiseks on aga Swedbank otsusest nähtuvalt nõudnud lisatagatisi, sh garantiid Suwemi aktsionäridelt (kahelt aktsionärilt). Sellist tagatist ei ole aktsionärid kostja väitel nõustunud andma. Kostja väidete kohaselt seadis ka SEB Pank lepingu pikendamise eelduseks lisatagatiste andmise aktsionäride poolt. Pankade poolt uute laenude väljastamiseks või krediidi andmiseks esitatud tingimused annavad ringkonnakohtu hinnangul pigem tunnistust sellest, et pärast 2015. a märtsi lõppu 10(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-12636 ei pidanud krediidiasutused Suwemit (iseseisvalt) enam krediidikõlbulikuks ja nõudsid lisatagatisi. Ka AJ 30.04.2018 arvamuses esitatud järelduste kohaselt ei saanud Suwemi SEB Pangast võetud arvelduskrediidi refinantseerimist mõne teise panga poolt pidada tõenäoliseks. Suwem ei olnud võimeline iseseisvalt, omanike poolt pangale lisatagatiste andmiseta, sellist laenu finantseerima. Swedbanki ja ilmselt ka SEB Panga poolt nõutud tagatiste andmine oleks olnud aktsionäridele suur risk, arvestades Suwemi äritegevuse kahjumlikkust ja tegevuse jätkamiseks vajaliku kapitali (laenu) suurust. Kostja väide, et aktsionärid OÜ Infano ja OÜ Jupoman ei nõustunud garantiid andma üksnes põhjusel, et garantiid ei küsitud kolmandalt aktsionärilt (KM), ei ole esiteks tõendatud ning teiseks ei ole see ringkonnakohtu hinnangul ka eluliselt usutav. Tõenäolisem on see, et aktsionärid ei soovinud enam Suwemiga seotud uusi riske võtta, kuna ei pidanud selle äritegevust perspektiivseks ja makseraskusi ületatavateks.
12.4.Kostja leiab, et kuivõrd, et kuivõrd SEB Pangalt saadud laenu tagasimaksmise tähtpäev saabus alles 15.05.2015, ei olnud Suwem kohustatud enne seda pangale laenu tagastama, mistõttu ei saa rääkida maksejõuetusest enne 15.05.2015. Käibekapitali vajadus tekkis kostja väitel alles pärast seda kuupäeva. Arvestades AJ 30.04.2018 kirjalikus arvamuses ja 05.06.2018 koostatud kirjalikus arvamustes (III kd, tl-d 21–24) esitatud seisukohti, ei olnud laenu tagastamise tähtpäeva saabumisel Suwemi püsiva maksejõuetuse kujunemise seisukohalt määravat tähtsust. Pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2 järgi on võlgnik maksejõuetu ka juhul, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Suwemil oli juba 2015. a märtsi lõpu seisuga õigeaegselt tasumata kohustusi ligikaudu 240 000 euro ulatuses. Seega tekkis Suwemil käibekapitali vajadus (st vajadus raha järele, millega kohustusi täita) kindlasti enne kostja poolt väidetud kuupäeva.
12.5.Kostja on 14.05.2018 menetlusdokumendis väitnud, et Suwem pidas 2015. al läbirääkimisi kahe olulisima kliendiga (kokku 40% käibest), et tõsta müügihinda. Saksa klient hinnatõusu ei aktsepteerinud. Iisraeli klient nõustus 10% kõrgemate hindadega alates maist 2015. Lisaks külastasid aprillis 2015 Suwemit kliendid Hiinast, kes tegid koheselt ka tellimuse. Tellimus jäi aga täitmata käibekapitali puuduse tõttu. Need kostja väited on ringkonnakohtu hinnangul esiteks tõendamata. Teiseks on kostja väited üldsõnalised, mistõttu ei ole võimalik otsustada väidetavate äriplaanide objektiivse teostatavuse üle. Samuti puudub võimalus hinnata, kas need võinuks olla üldse piisavad juba tekkinud makseraskuste ületamiseks.
12.6.Kostja on 14.05.2018 menetlusdokumendis välja toonud, et Suwem sõlmis 18.06.2015 ja 25.06.2015 Swedbankiga faktooringulepingud. Menetlusdokumendi lisad iseenesest tõendavad faktooringulepingu ja selle lisakokkulepete sõlmimist Swedbank Liising Aktsiaseltsiga (Swedbank Liising) (II kd, tl-d 171–173; 175). Kostja leiab, et maksejõuetu isikuga ei oleks nõustutud faktooringulepingut sõlmima. Kostja hinnangul näitab faktooringulepingute sõlmimine, et Suwemit ei saanud mais-juunis 2015 pidada maksejõuetuks.
11(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-12636 Swedbank Liisinguga faktooringulepingute sõlmimise faktist ei saa ringkonnakohtu arvates kostja soovitud järeldusi teha. Nimelt võib Swedbanki tehtud pakkumisest järeldada, et Suwemile pakuti regressita eksportfaktooringut limiidiga 180 000 eurot (II kd, tl 167). AJ 05.06.2018 arvamuses märgitust saab järeldada, et regressita faktooringfinantseerimise (milleks Swedbank Liisingu poolt Suwemiga sõlminud ekspordifaktooringut saab pidada) puhul ei ole faktooringu kliendi (praegusel juhul Suwemi) maksevõimel tähtsust ning Swedbank Liising ei ole seda lepingute sõlmimisel tõenäoliselt hinnanud. Faktoori (Swedbank Liisingu) jaoks oli oluline Suwemi klientide maksevõime ja krediidirisk ning faktoor kohaldas riski maandamiseks ka lepingujärgset 10%-list omavastutust (III kd, tl 24 pöördel). Seega ei saa kõnealuste faktooringulepingute sõlmimisest järeldada, et Suwem ei olnud veel isegi mais-juunis 2015 püsivalt maksejõuetu.
12.7.Kostja on tuginenud ka sellele, et Suwemi omakapital oli 30.06.2015 seisuga 187 672 eurot ning see ei olnud väiksem ÄS §-s 301 sätestatud miinimumist (Suwemi aktsiakapital oli vaidlustamata asjaolude kohaselt 240 000 eurot). Kolleegium märgib, et püsiva maksejõuetuse kindlakstegemisel ei saa keskenduda vaid ühele kriteeriumile või (raamatupidamislikule) näitajale, vaid hinnata tuleb kõiki võlgniku majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid nende kogumis. Samuti ei ole oluline mitte äriühingu varade raamatupidamislik väärtus, vaid nende turuväärtus (harilik väärtus). Ei ole välistatud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu vaatamata sellele, et raamatupidamise andmetel vastab tema netovara seaduses sätestatud nõuetele. Taolise olukorraga võib olla tegemist eeskätt juhul, kui raamatupidamine ei kajasta võlgniku vara tegelikku väärtust õigesti. Ka praegusel juhul moodustasid suurema osa Suwemi varast lõpetamata toodang ja seadmed. See nähtub nt 14.05.2018 menetlusdokumendile lisatud Suwemi varade nimekirjast (II kd, tl-d 190–193) ja pankrotimäärusest (I kd, tl-d 42–46). Sellise vara puhul võib selle müügiväärtus olla bilansilisest väärtusest madalam. Sellest, et Suwemi varade tegelik väärtus oli väiksem bilansis märgitust, annab tunnistust Suwemi pankrotihalduri 07.04.2016 vastus hageja esindajale, mille kohaselt ei ole pandiga tagamata nõuete rahuldamine pankrotimenetluses halduri hinnangul tõenäoline (I kd, tl 96). Halduri 06.12.2017 vastusest kohtule nähtub, et likviidset vara võlgnikul ei ole ning hetkel ei ole võimalik katta isegi pankrotimenetluse kulusid (I kd, tl 138). Lisaks tuleb arvestada juba viidatud PankrS § 1 lg-ga 2, mille kohaselt on võlgnik maksejõuetu ka juhul, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.
12.8.Asjaoludel, et Suwem teenis hagejalt veoteenuste tellimisega 30.04.2015 ja 25.05.2015 müügitulu ning need tehingu olid Suwemile kasulikud, ei ole hageja nõude lahendamise seisukohalt tähtsust. Õiguslikult arusaamatu on ka kostja viide ÄS § 306 lg 31 teisele lausele. Suwem ei ole vaidlustamata asjaolude põhjal hagejale veoteenuse eest tasunud, st makseid teinud.
13.Põhjendamiskohustuse rikkumine ei muuda siiski ebaõigeks maakohtu lõppjäreldusi hageja põhinõude rahuldamise osas. Ringkonnakohus järgib muus osas ka maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea neid vajalikuks korrata (TsMS § 654 lg 6).
12(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-12636
14.Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus veel järgmist.
14.1.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et AJ ei ole erapooletu ja seetõttu tuleb tema kui asjatundja arvamused jätta tähelepanuta. AJ on riiklikult tunnustatud finantsekspert. 30.04.2018 arvamuse lk-l 2 on AJ kinnitanud, et on lähtunud arvamust koostades riiklikult tunnustatut eksperdilt nõutud ja eksperdi poolt antud vandega kinnitatud põhimõtetest, milleks on ausus, antud hinnangu erapooletus, arvamuses tuginemine eriteadmisele ning südametunnistusele. Samuti on AJ märkinud, et arvamuses väljendatud seisukohad ei pruugi kattuda tellija (st hageja) seisukohtade ja huvidega. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mille tõttu tuleks jätta AJ esitatud arvamused tervikuna tõendina arvestamata (TsMS § 238 lg 5 teine lause). See, et AJ järeldused toetavad eelkõige hageja väiteid, ei anna alust pidada AJt erapoolikuks või tema antud arvamusi ebausaldusväärseteks. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Kostjal oli võimalus esitada omalt poolt taotlusi enda positsiooni toetavate tõendite kogumiseks ja vastuvõtmiseks. Kostja on seda ka teinud.
14.2.Samuti ei ole põhjendatud kostja väide, nagu ei oleks maakohus ja AJ eristanud äriühingu alalist (püsivat) ja ajutist maksejõuetust. Maakohtu otsuse põhjendusi ja AJ arvamusi tervikuna hinnates ei teki ringkonnakohtu hinnangul mõistlikku kahtlust, et nii maakohtu kui ka AJ järeldused puudutavad Suwemi püsiva maksejõuetuse tekkimist. Kuigi maksejõuetust ei ole alati nimetatud "püsivaks" või "alaliseks", ei takista see kohtuotsuse või arvamuste mõistmist ega muuda kohtu järeldusi vastuolulisteks.
14.3.Põhjendatud on kolleegiumi arvates ka maakohtu poolt vaidlustatud otsuse pdes 26 ja 27 esitatud käsitlus, et kuivõrd asjatundja AJ esitas enda arvamuse tingimuslikult (lähtudes eeldusest SEB Pank mittekrediteerimise otsuse aja osas) ja hagejal puudus ligipääs Suwemi raamatupidamisdokumentidele, et saada tõendeid tingimuse kinnituseks või ümberlükkamiseks, oleks eelduse ebaõigsust saanud ja pidanud tõendama kostja. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Samas on hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt nt Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 26; 08.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). Selline asjaolude tõendamise koormise jaotus võis siiski olla kostjale üllatav, arvestades mh maakohtu eelnevaid selgitusi selle kohta, milliseid asjaolusid kumbi pool peab tõendama (I kd, tl-d 97–99). Samas ei nähtu apellatsioonkaebuse väidetest, et kostjal oleks seetõttu jäänud mõni oluline asjaolu välja toomata või tõend esitamata. Ühtegi tõenduslikku taotlust
13(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-12636 ei ole kostja apellatsioonimenetluses esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus pannud kostjale negatiivse asjaolu tõendamise kohustust. Menetluskulude jaotus
15.Apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus küll tühistab käesoleva otsusega maakohtu otsuse osaliselt viivisenõude rahuldamise osas, kuid põhinõude rahuldamist puudutavas osas jääb vaidlustatud otsus muutmata.
16.Kuivõrd viivisenõue, mille osas ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistab, moodustab hageja nõuetest marginaalse osa, peab kolleegium põhjendatuks jätta ka apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.
17.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
18.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.