Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

2-18-18455

HAGI ASJAOLUD JA NÕUE, MENETLUSE KÄIK

2-18-18455

lepinguga ei ole ette nähtud teisti. VÕS § 94 lg 2 kohaselt korraldab VÕS §-s 94 lg 1 nimetatud intressimäära õigeaegse avaldamise Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. 01.07.2018.a on Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldanud teate, et võlaõigusseaduse §

lõikes

nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01.07.2018 oli 0,00 %. 1.3 AS SEB Liising esitas esmase nõude garantiisumma tasumiseks 25.09.2018.a andes tasumise tähtajaks 03.10.2018.a. Kuna AS Holostovi Kinnisvarahaldus nimetatud tähtajaks oma kohustust ei täitnud on AS SEB Liising õigustatud nõudma AS-lt Holostovi Kinnisvarahaldus viivist seaduses sätestatud määras alates 04.10.2018.a. kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kuni hagi esitamiseni (04.10.2018.a kuni 05.12.2018.a) on AS SEB Liising arvestanud võlgnevuselt viivist 51 eurot päevas (233 407,50 x 8% /365) ehk kokku 62 päeva eest kogusummas 3 162 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. 1.4 Hageja palub mõista välja AS-lt Holostovi Kinnisvarahaldus AS SEB Liising kasuks 236 569,50 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras iga viivitatud päeva eest põhinõudelt (hagi esitamise seisuga 233 407,50 eurot) alates 06.12.2018.a kuni kohtuotsuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue ja menetluskulud jätta AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus kanda.

KOSTJA VASTUS

2-18-18455

2.2 Kostja on seisukohal, et garantii on tühine VÕS § 86 lg-st 1 tulenevalt, kuivõrd see on sisuliselt antud tähtajatuna, mistõttu on see kostjat kui garanti ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 155 lg 4 p 1 sätestab, et garantii andja garantiist tulenev kohustus lõpeb, kui möödub tähtaeg, milleks garantii on välja antud. Käesoleval juhul ei ole garantiis sätestatud konkreetset tähtpäeva, milliseni võib hageja nõuet kostja vastu esitada. Samas sätestab garantii, et garantii on garantii andja poolt antud tagasivõtmatuna kehtib kuni lepingust tulenevate kohustatu kõigi rahaliste kohustuste täitmiseni. Lisaks sätestab garantii, et garantii kehtib ka siis, kui kohustatu leping on tühine või see tühistatakse või kui lepingut muudetakse. Seega näevad nimetatud sätted ette, et garantii on sisuliselt tähtajatu. Ariühing ei saa enda majandustegevuse planeerimisel arvestada lõpmatuseni võimaliku rahalise kohustuse olemasoluga, mille olemasolu sõltub täielikult kolmandast isikust. Tingimus, mille kohaselt peab garant täielikult määramata ajaks arvestama võimalusega, et tal võib igal hetkel tekkida garantii väljamaksmise kohustus, on garanti ebamõistlikult kahjustav ja kokkulepe ei ole seetõttu kooskõlas heade kommetega. Seetõttu on garantiileping vastuolus TsÜS § 86 lg-st 1 tulenevalt tühine ning hagejal ei ole kostja vastu hagiavalduses esitatud nõuet. 2.3 Hageja ei ole tõendanud garantii väljamaksmise eelduste täitmist Kostja on seisukohal, et isegi juhul, kui garantii on kehtiv, siis ei ole garantiisumma väljamaksmise eelduste täitmine tõendatud. Garantii sätestab järgmist: Garantii andja kannab kohustatu poolt maksmisele kuuluvad summad SEB Liisingu esimesel nõudmisel SEB Liisingu kirjalikus nõudes näidatud kontole nõudes näidatud tähtaja jooksul. SEB Liisingu kirjalik nõue loetakse garantii andja poolt kättesaaduks, kui see on garantii andja esindajale üle antud allkirja vastu või saadetud tähitud kirjana garantiis nimetatud garantii andja aadressile ning nõude postitamisest on möödunud viis (5) tööpäeva. Nimetatud lepingupunktist järeldub, et garantii väljamaksmise kohustuse tekkimise ühe eeldusena pidi kostja mh saama hagejalt kätte hageja kirjaliku nõude allkirja vastu või tähitud kirjaga. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks hagejalt kätte saanud nõude Garantii sätestatud viisil. Seega on tõendamata garantii väljamaksmise oluline eeldus. 2.4 Õiguste kuritarvitamise vastuväitest Esiteks, kuigi VÕS § 155 lg 3 kohaselt võib garantiiandja võlausaldaja vastu esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid, siis garantiiandja saab hea usu põhimõttest tulenevalt võlausaldaja vastu esitada ka õiguste kuritarvitamise vastuväite. Riigikohus on nõudegarantii vaidluses 16. mai 2012. a otsuses asjas nr 3-2-1-49-12 punktis 11 asunud järgnevatele seisukohtadele: (i) kolleegium on seisukohal, et üksnes nõudegarantii lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg-d 1 ja 2 ja VÕS § 6 lg 1); (ii) hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamine.; (iii) see tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14; 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16).; (iv) õiguste kuritarvitamisest tuleneva vastuväite esitamiseks ei pea garant, kelle käest nõutakse hagis garantii täitmist, esitama vastuhagi, muudel juhtudel saab garant garantiikohustusest vabaks üksnes juhul, kui ta esitab kas garantiilepingust tulenevad põhjendatud vastuväited või hagi VÕS § 1028 jj alusel ning see hagi rahuldatakse (vt käesoleva otsuse p 10).;

2-18-18455

(v) õiguste kuritarvitamise üle otsustamine tähendab hinnangu andmist, kas garantiiga soodustatud isik kasutab oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult selleks, et saada endale varaline eelis, mis talle ei kuulu.; (vi) hea usu põhimõttega kooskõlas ei saa olla garantiikirjaga soodustatud isiku käitumine nt juhul, kui ta tugineb üksnes oma formaalsele õiguslikule positsioonile ja nõuab garandilt maksmist, vaatamata sellele, et ta teab, et garantiiga tagatud kohustust tegelikult ei ole. Kostja on Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsuse asjas nr 3-2-1-124-14 punktidele 23 ja 24 viidates seisukohal, et analoogselt konstitutiivse võlatunnistusega saab ka nõudegarantii puhul hea usu põhimõttest tulenevalt esitada vastuväiteid alusvõlasuhte põhjal. Kostja 3. jaanuari 2019. a saldoteatisest ei nähtu, et seisuga 31. detsember 2018. a oleks võlgnik faktooringlepingu ja/või finantskulude lepingu alusel hagejale üldse võlgu. Viidatud saldoteatises on kajastatud teisi kohustusi, mis võlgnikul on hageja ees, kuid mitte garantii aluseks olevatest õigussuhetest tulenevaid kohustusi. Hageja ja võlgniku vahel on mitmeid õigussuhteid ja ei ole välistatud, et hageja on lugenud garantii aluseks olevad nõuded täidetuks. Eelnevast võib järeldada, et kostjal ei olegi nõuet võlgniku vastu, millest tulenevalt on hageja käitumine vastuoluline ja vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole käitunud heas usus ja hagi tuleb jätta rahuldamata VÕS § 6 lg 1 alusel. VÕS § 6 lg 1 kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (VÕS § 6 lg 2). Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07). 2.5 Kostja taotleb, et kohus kohustaks hagejat esitama kohtule: (i) Aktsiaselts SEB Liising ja OÜ Port One ja vahel sõlmitud faktooringlepingu nr 2628F; (ii) Aktsiaselts SEB Liising ja AS Sarbuss vahel sõlmitud finantskulude kokkuleppe nr 2628F; (iii) arved ja tankimislehed, millest tulenevalt on AS Sarbuss võlgnevus Aktsiaselts SEB Liising ees tekkinud faktooringlepingust nr 2628F ja finantskulude kokkuleppest nr 2628F tulenevalt; (iv) Aktsiaselts SEB Liising nõudeavaldus AS`le Sarbuss võlgnevuse likvideerimiseks. Kostja soovib ülaltoodud tõenditega tõendada, et hageja nõue on põhjendamatu, hageja esitatud nõue ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, mistõttu hagi tuleb rahuldamata jätta.

HAGEJA SEISUKOHT

2-18-18455

Nimetatud arvetest tulenevad nõuded on AS Sarbuss poolt tänaseni AS-le SEB Liising tasumata (va arve nr EE1801310861, mille on osaliselt, summas 15 000 eurot, tasunud kostja). Eeltoodud tõenditega on tõendatud AS-l SEB Liising nõude olemasolu AS Sarbuss vastu, mille tasumist garanteerib kostja. 3.1 Asjakohased ei ole kostja väited, nagu hageja ei oleks tohtinud aktsepteerida esitatud arveid, kuna kostja arvates on AS-i Sarbuss (kostja on ilmselt vastuses ekslikult märkinud, et kostja enda eelmine juhatus) eelmine juhatus kütuse tankimist võimaldanud kolmanda ettevõtte sõidukitele. Sellist piirangut ei tulene faktooringulepingust. Isegi kui AS Sarbuss juhatus on võimaldanud tankimist kolmanda ettevõtte sõidukeile ei vabasta see AS-i Sarbuss ning kostjat vastutust hageja ees. Kuna eelnevaga on tõendatud hageja nõue AS Sarbuss vastu, mida kostja garantiiga tagatakse, ei oma siinkohal tähtsust hageja poolt AS-le Sarbuss väljastatud saldokinnitus. Hageja selgitab, et AS-le Sarbuss väljastatud saldokinnitus ei sisaldanud faktooringulepingust nr 2628F tulenevat kohustust seetõttu, et faktooringuleping ise on sõlmitud Port One OÜ-ga. Eelnevast tulenevalt on asjakohatud ka õiguste kuritarvitamisest tulenevad vastuväited, kuna hageja on tõendanud ka garantiiga tagava nõude olemasolu ning kostja pole esitanud tõendeid (kohtuotsus v poolte kokkulepe) garantiiga tagatava kohustuse puudumise kohta. 3.2 Samuti ei nõustu hageja kostja seisukohaga, et garantii on vastuolus heade kommetega ja tühine, kuivõrd see on sisuliselt antud tähtajatuna, mistõttu on see kostjat kui garanti ebamõistlikult kahjustav. 3.3 Ekslik on kostja seisukoht, et garantii on tähtajatu, kuna vastavalt garantiikirjale kehtib garantii kuni sellega tagatud lepingust tulenevate kohustuste täitmiseni. Mõeldamatu oleks, kui garantii saaks lõppeda varem, kui sellega tagatav kohustus. Garantii andjal on alati võimalik enne selle andmist tutvuda tagatava kohustuse ja selle tingimustega ning soovi korral garantiid mitte anda. Kostja seisukoha järgi oleks justkui kõik tähtajatud lepingud koheselt tühised, ometi selliste lepingute sõlmimise võimalus on seadustes sätestatud ja praktikas tavapärane. 3.4 Samuti ei nõustu hageja, et tõendatud ei ole garantii väljamaksmise eelduste täitmine, kuna selleks pidi kostja kätte saama hagejalt kirjaliku nõude allkirja vastu või tähitud kirjaga. Hageja hinnangul on nimetatud kokkuleppe eesmärk olnud tagada kostjal nõude kättesaamine ja see ei tähenda, et muul viisil nõude kättesaamise korral seda kättesaaduks ei loetaks ning vastutust ei järgneks. Selline kokkulepe ei välista nõude kättetoimetamist mistahes muul viisil, kui kostja seda kinnitab – näiteks saadetakse nõue kasvõi lihtkirjalikult ja kostja ei kinnita selle kättesaamist allkirjaga vaid oma vastuskirjas nagu kostja seda ka 23.10.2018.a hagejale adresseeritud kirjas teinud on (hageja 08.01.2019 vastuse lisa nr 4). Oluline ei ole siinkohal mitte tahteavalduse kättetoimetamise viis, vaid tahteavalduse kättesaamise fakt. Pooled on garantiis kokku leppinud tingimused, millal loetakse tahteavaldus igal juhul kättesaaduks. TsÜS § 69 lg 1 kohaselt muutub tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega. Kuna kostja on ise kinnitanud nõude kättesaamist ei saa enam olla vaidlust selles osas, kuidas nõue kostjale on esitatud.

2-18-18455

KOSTJA VASTUS HAGEJA VASTUSELE

2-18-18455

ja b) SEB Liisingu ja Kohustatu vahel sõlmitud finantskulude kokkuleppest 2628F (mõlemad lepingud koos edaspidi nimetatud Leping).“ SEB Liisingu ja OÜ Port One vahel sõlmitud faktooringulepingust nr 2628F ei tulene Kohustatule, see on AS`le Sarbuss, kohustusi, kuivõrd ta ei ole selle lepingu pooleks. Seega puudub õiguslik alus garantiilepingust tulenevalt nõuda faktooringulepingust nr 2628F tulenevate kohustuste täitmist kostjalt. Hageja 15. veebruari 2019. a menetlusdokumendi lisaks nr 3 olevatest arvetest nähtub, et tegemist on OÜ Port One arvetega OÜ-le Sarbuss. Seega ei ole need seotud finantskulude kokkuleppega 2628F, millest tulenevaid kohustusi kostja garantiilepinguga tagas. Finantskulude kokkuleppest 2628F ei tulenenud AS-ile Sarbuss kohustust OÜ Port One arvete tasumiseks, vaid nimetatud lepingu alusel kohustus AS Sarbuss tasuma hagejale hageja poolt esitatavate arvete alusel lepingu haldamise tasu (p 4), iga OÜ Port One poolt hagejale loovutatud arve eest käsitlustasu (p 5) ja hageja poolt OÜ-le Port One maksete tegemise eest intressi (p 6). Faktooringulepingu alusel Port One OÜ poolt AS-le SEB Liising edastatud arvete tasumise aluseks olev maksekohustus ei saaks AS-ile Sarbuss tuleneda ka faktooringulepingust 2628F. Faktooringulepingu 2628F tekstist nähtub nimelt, et AS Sarbuss ei ole selle lepingu pooleks, mistõttu ei saa sellest lepingust tuleneda AS-ile Sarbuss ka kohustusi. Samuti hageja poolt AS-ile Sarbuss väljastatud saldokinnituses ei ole kajastatud, et AS-il Sarbuss oleks hageja ees kohustusi faktooringulepingust 2628F tulenevalt s.t. hageja on kinnitanud, et sellised kohustused puuduvad. AS-i Sarbuss kohustus faktooringulepingu alusel Port One OÜ poolt AS-le SEB Liising edastatud arvete arvete tasumiseks saab tuleneda AS-ile Sarbuss tema ja OÜ Port One vahel sõlmitud lepingust. Garantiileping ei näe aga ette, et garantii tagaks nimetatud lepingust AS-ile Sarbuss tulenevaid kohustusi. Seega on tõendatud, et hagejal ei ole AS-i Sarbuss vastu nõuet, mida garantiileping tagaks, mistõttu on garantiinõude maksmapanek välistatud õigusliku aluse puudumise tõttu. 4.4 Lisaks asub kostja seisukohale, et garantii on sõlmitud tüüptingimustel, ebamõistlikult pika garantiitähtaja sätestamine tüüptingimusena on üllatuslik ja kostjat ebamõistlikult kahjustav. Kostja on seisukohal, et garantiileping on sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses, kuivõrd garantiilepingu tingimusi ei ole eraldi läbi räägitud. Garantiilepingu puhul on kasutatud hageja poolt eelnevalt välja töötatud garantii projekti, mida hageja kui SEB panga gruppi kuuluv äriühing läbivalt oma praktikas kasutab ja mille hageja esitas kostjale „võta või jäta“ põhimõttel. Seetõttu polnud kostjal võimalik garantiilepingu tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada. Teiseks, VÕS § 155 lg 4 p 1 kohaselt garantii andja garantiist tulenev kohustus lõpeb, kui möödub tähtaeg, milleks garantii on välja antud. Kostja hinnangul sätestab tüüptingimus õigust lõpetava tähtaja, see tähendab seda, et Tüüptingimuse eesmärgiks on lõpetada nõue või välistada selle maksmapanek Tüüptingimuses sätestatud tähtaja möödumisel. Lisaks, õigust lõpetavale tähtajale ei rakendu aegumise regulatsioon. Eelnevat arusaama toetab ka asjaolu, et praktikas on tavapäraseks (ka kasutatuna pankade poolt nii enda garantiide väljastamisel kui enda kasuks võetud garantiide puhul) piirata garantiist tuleneva nõude esitamine ära konkreetse tähtajaga (näiteks garantii on kehtiv garantii väljastamisest kuni konkreetse kuupäevani, millise kuupäevani saab garantiist tulenevalt nõudeid esitada). Kostja viitab, et Riigikohtu seisukohale asjas 3-2-1-165-09 punktis 10, millest tulenevalt õigust lõpetava tähtaja eesmärk on õigusrahu tagamine.

2-18-18455

Kolmandaks, kostja leiab, et kohus peab omal algatusel hindama, kas tegemist on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega või mitte, viidates Riigikohtu seisukohale asjas nr 2-16-13477. Neljandaks, kostja on seisukohal, et tüüptingimust ei saa VÕS § 37 lg 3 alusel lugeda garantiilepingu osaks. Viidates Riigikohtu otsusele asjas nr 3-2-1-76-607, on kostja seisukohal, et tüüptingimus on ilmselgelt üllatuslik, kuivõrd see on sedavõrd ebatavaline, et kostja ei võinud sellise tingimuse olemasolu garantiilepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata. Ootuspäraseks ei saa pidada olukorda, kus garantiilepingust tulenevate kohustuste pikkuse üle ei ole garantiiandjal kontrolli ja selline kohustuste täitmise tähtaeg võib ebamõistlikult pikaks kujuneda nagu see on antud olukorras (hageja ja AS Sarbuss on aluslepinguid korduvalt kostjat kaasamata pikendanud). Viiendaks, kostja leiab, et tüüptingimus on kostjat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 1 ja § 44 alusel. Ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus on tühine VÕS § 42 lg 1 kohaselt. Garantii tähtaeg on antud juhul sisustatud järgnevalt „Garantii kehtib kuni Lepingust tulenevate Kohustatu kõigi rahaliste kohustuste täitmiseni“. Mida eelnev sõnastus tähendab ja milliste lahendusteni see viia võib? Kohustatud isik ehk põhilepingujärgne võlgnik võib kõik lepingust tulenevad kohustused täita vastavalt lepingule, kuid võib ka juhtuda, et kohustatu ei täidagi lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi näiteks 10 või 30 aastat jne. Viimasel juhul oleks garantiilepingu tähtajaks näiteks 30 aastat, mis on ilmselgelt ebamõistlikult pikk ja kostjat ebamõistlikult kahjustav tähtaeg. Näitena võib tuua TsÜS § 145 lg 2, mis reguleerib aegumistähtaja, mis on lühem kui kümme aastat, pikendamist, kuid mis keelab imperatiivselt pikendada aegumistähtaega enam kui kümne aastani. Tüüptingimus oma sõnastuses võib viia aga olukorrani, kus nõude maksmapaneku tähtaeg on oluliselt pikem kui 10 aastat. Samas üldjuhul peaks õigust lõpetav tähtaeg olema lühem kui aegumistähtaeg, sellest tulenevalt ei saaks õigust lõpetavat tähtaega pikendada ka rohkem kui aegumistähtaega. Seega Tüüptingimuse sõnastust, mille puhul õigust lõpetav tähtaeg võib ületada 10 aastat, tuleb pidada kostjat ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks. Probleem on ka selles, et kostja kui garantiiandja ei saa ka teoreetiliselt tüüptingimuse sellise sõnastuse juures kontrollida lepingu võimalikku pikendamist hageja kui garantii alusel õigustatud isiku ja kohustatu vahel. See tähendab seda, et lepingu pikendamisel pikeneks automaatselt ka garantiilepingu tähtaeg. Hageja on üritanud ennast tüüptingimusega liigselt kaitsta ja ennast üle taganud. Seetõttu on garantiilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaal tehingu poolte vahel olulises osas paigast ära (garantiileping on olulises osas hageja poole „kreenis“). Hageja on ära kasutanud enda kui õigussuhtes tugevama poole positsiooni ja on soovinud maandada kõik garantiilepingu tähtajaga seotud riskid, jättes need täies ulatuses kostja kanda. Selline Tüüptingimuse regulatsioon on äärmuslik, mitte tasakaalustatud ja mõõdukas. Seetõttu vastab selline regulatsioon VÕS § 42 lg 1 definitsioonile ebamõistliku kahjustamise ja lepingu tasakaalu rikkumise kohta. Kostja viitab äärmuslike tüüptingimusi tühiseks tunnistanud Riigikohtu otsusele asjas nr 3-2-166-12 (M K hagi AS-i SEB Pank vastu), asjas nr 3-2-1-64-12 (P S hagi AS-i SEB Pank vastu; asjas nr 3-2-1-45-15 (Swedbank AS-i hagi D V ja S S vastu) Kostja on seisukohal, et kuigi lahendis 3-2-1-45-15 käsitleti aegumistähtajaga seonduvat, on lahend asjakohane, kuivõrd see kinnitab kostja väidet, et ebamõistlikult pika õiguste teostamise tähtaja sätestamine tüüptingimuste kasutaja kasuks võib osutuda tühiseks VÕS § 42 lg 1 alusel. Kui viidatud lahendis tunnistas Riigikohus tühiseks tüüptingimuse, millega 3-aastast

2-18-18455

aegumistähtaega pikendati 5-le aastale, siis antud juhul võib Tüüptingimuses sätestatud tähtaeg osutuda oluliselt pikemaks kui 5 aastat. VÕS § 42 lg 3 p 19 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega antakse tingimuse kasutajale õigus ühepoolselt määrata oma kohustuse täitmise aeg või antakse talle kohustuste täitmiseks ebamõistlikult pikk või ebatäpselt määratletud tähtaeg. Kuigi VÕS § 42 lg 3 p 19 ei reguleeri otseselt kõnealust juhtumit, käsitleb antud säte tüüptingimuste kasutaja kohustuste täitmise tähtaja määramist ja analoogia korras on viidatud säte asjakohane ka antud juhul. Seadusandja on VÕS § 42 lg 3 mitteammendavas näidiskataloogis pidanud vajalikuks reguleerida olukorda, kus tüüptingimuste kasutaja on lepingu tasakaalu enda kasuks ja teise lepingupoole kahjuks „nihutanud“ ebamõistlikult pikka või ebatäpselt määratletud tähtaega rakendades. Lisaks märgib kostja, et tüüptingimus, mis sätestab hageja kasuks ebamõistlikult pika nõude esitamise tähtaja, on kostjat ebamõistlikult kahjustav, kuivõrd see on vastuolus ka õigusrahu saavutamise eesmärgiga. Kuuendaks, kui VÕS § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav (VÕS § 44). Eelnevast tulenevalt on tüüptingimus kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seega tühine VÕS § 42 lg 1 ja VÕS § 44 alusel Seitsmendaks, VÕS § 41 kohaselt kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Kuigi VÕS § 41 sätestab, et tühise tüüptingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut, siis seadus ei sätesta sõnaselgelt õigust lõpetavat tähtaega juhuks, kui garantiis ei ole VÕS § 155 lg 4 p-s 2 nimetatud (garantii)tähtaega sätestatud. Seega tuleb rakendada TsÜS § 4 alusel kohaldada analoogiat. Kostja leiab, et ka VÕS § 155 lg 4 p-s 2 sätestatud õigust lõpetava garantii tähtaja arvestamisel saab VÕS § 41 kontekstis lähtuda Riigikohtu seisukohtadest asjades 3-2-1-165-09 ja 3-2-1-2808. Ehk VÕS § 155 lg 4 p-s 2 sätestatud tähtaja sisustamisel saab analoogia korras lähtuda Riigikohtu otsuses asjas nr 3-2-1-28-08 käsitletud loogikast, see on mõistlikku tähtaega arvestada protsendina nõude aegumistähtajast. Garantii olemusest tulenevalt peaks selline tähtaeg olema siiski pikem kui leppetrahvi esitamise tähtaeg VÕS § 159 lg 2 alusel. Kostja leiab, et põhjendatud on rakendada tähtaega, mis on kuni 75- TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud nõude aegumise 3-aastasest tähtajast. Ehk olukorras, kus VÕS § 155 lg 4 p-s 2 sätestatud tüüptingimus on osutunud tühiseks ja rakendada tuleb VÕS §-i 41, saab asuda seisukohale, et mõistlikuks garantii tähtajaks võib pidada mitte rohkem kui 2, 5 aastat garantii väljastamisest (ca 85% aegumistähtajast). Peale nimetatud tähtaja möödumist muutub garantii kehtetuks ja õigustatud isik kaotab õiguse nõude garantii alusel maksete tegemist. Vastasel juhul, näiteks, kui õigust lõpetav tähtaeg võrduks aegumistähtajaga või oleks sellest isegi pikem, siis kaotaks õigust lõpetav tähtaeg oma mõtte ja sisu. Miks üldse tegeleda õigust lõpetava tähtajaga kui nõude maksmapaneku saaks juba välistada aegumise vastuväite esitamisega?

2-18-18455

Arutelu puudutab vaid olukorda, kus poolte vahel puudub kokkulepe garantiitähtaja osas/õigust lõpetava tingimuse osas VÕS § 155 lg 4 p 2 tähenduses ning selline tähtaeg tuleb sisustada analoogia korras. Poolte kokkuleppel võib õigust lõpetav tähtaeg olla ka pikem kui aegumistähtaeg, kuid ka selline tähtaeg peab olema mõistliku pikkusega ja mitte ebamäärane. Praktikas on tavapärane, et garantii tähtaega asutakse arvestama garantii väljastamisest/allkirjastamisest (näiteks sõnastus garantii on kehtiv 3 aastat alates selle väljastamisest). Garantii tähtaja jooksul tuleb kohustatud isikule esitada nõuetekohasel viisil garantiinõue. Sellise nõude kättesaamisest alates saab nõude lugeda sissenõutavaks muutunuks VÕS § 82 lg 7 tähenduses ja algab nõude aegumine TsÜS § 147 lg 1 alusel. Kohustatud isiku poolt garantiinõude täitmata jätmisel saaks seejärel hagi kohtusse esitada TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul. Antud juhul ei olegi hageja veel garantiilepingukohast kirjalikku nõuet kostjale esitanud, eelnevast järeldub, et hageja on garantiilepingust tuleneva nõudeõiguse kaotanud. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et kostjale on tänaseks kohane garantiinõue esitatud, siis seda on tehtud hilinenult. Hageja on tõendanud, et kostja on kinnitanud hageja 16. oktoobri 2018. a nõudeavalduse kättesaamist. Samas arvestades asjaolu, et garantii on väljastatud 26. novembril 2015. a, siis eelnevast tulenevalt oli 16. oktoobriks 2018. a möödunud mõistlik tähtaeg garantiilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks. Seega oli hageja kaotanud õiguse nõuda kostjalt garantiilepingust tulenevate nõuete täitmist.

HAGEJA VASTUS KOSTJA TÄIENDAVALE VASTUSELE

2-18-18455

Garantii andmise eesmärk ongi tagada selle tagatava kohustuse täiemine ning garantii andja ei saa eeldada, et tagatissuhe peaks lõppema enne kui sellega tagatav kohustus. Seega ei saanud nimetatud tingimus olla garantiiandjale kuidagi üllatuslik ega kahjusta teda ebamõistlikult. Samuti nagu juba hageja eelnevalt on esile toonud, siis tegelikkuses omas kostja sisuliselt ka kontrolli garantiilepingust tulenevate kohustuste pikkuse üle, kuna omab enamusosalust garantiiga tagatava kohustuse võtnud äriühingus. Äriühingu poolt temale kuuluva teise äriühingu kohustuste tagamine kuni nende kohustuste täitmiseni on majanduskäibes täiesti tavapärane ja mõistlik tehing. 5.3 Samuti ei ole garantii puhul õige väide, et nimetatud tingimus kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, kuna garantiileping ongi olemuselt õiguste ja kohustuste poolt tasakaalust väljas. Kokkulepe, et garantii kehtib kuni sellega tagatava kohustuste täitmiseni ei muuda kuidagi küsitavaks lepingu eesmärgi saavutamist. Pigem sellise kokkuleppega just tagataksegi lepingu eesmärgi saavutamine, milleks garantii puhul ongi just tagada kohustuse täitmine. Kostja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu kui teda 300 000 euro suurune garantii tema enda omanduses oleva äriühingu kohustuse tagamiseks teda ebamõistlikult kahjustaks ja tema majanduslikku sõltumatust piiraks või muudaks võimatuks mõistlikult prognoosida oma tulevast majandustegevust. Kostja pole esiteks esitanud ühtegi tõendit, et tegemist on tema jaoks olulises suuruses kohustusega, mis teda võiks üldse mõjutada. Pealegi teenib garantii ka kostja enda majandushuve läbi temale kuuluva osaluse AS-s Sarbuss. 5.4 Hageja hinnangul ei ole kostja käsitlus aegumistähtajast ja õigust lõpetavast tähtajast ega viited kohtupraktikale üldse asjakohased. Vastaselt juhul ei olekski pikemajalisi kohustusi võimalik tagada. Viidatud kohtupraktika puudutab aga tarbijatega sõlmitud lepinguid, mis puudutavad eelkõige laiaulatuslikke tagatiskokkuleppeid, antud juhul aga on kostja andnud garantii vaid ühe konkreetse kohustuse tagamiseks, mille sissenõudmiseks just ongi hageja hagi esitanud ja millise võimalusega on kostja pidanud arvestama juba garantii väljastamise hetkest. 5.5 Hageja on samuti seisukohal, et garantiisumma väljamaksmise eeldused on täidetud. Kuigi hageja on endiselt seisukohal, et garantiinõude esitamisel ei ole oluline mitte kättetoimetamise viis kuivõrd kättetoimetamise fakt ise on hageja seisukohal, et kostja on kätte saanud hagejalt kirjaliku nõude allkirja vastu. Allkirja vastu kättetoimetamine ei tähenda, et kostja peaks sellele kirjale endale allkirja andma, selle üleandmisel allkirja andma vms. Allkirja vastu kättetoimetamisega on tegemist ka sellisel juhul, kui kostja kirjutab hagejale vastu allkirjastatud kirja, kus ta ise kinnitab kirja kättesaamist. Sellega on kostja kinnitanud oma allkirjaga nõude kättesaamist. Kostja on oma allkirjastatud kirjas sõnaselgelt kinnitanud, et Holostovi Kinnisvarahaldus AS (edaspidi HKH) teatab käesolevaga, et on kätte saanud AS SEB Liising 16.10.2018.a. nõude seoses AS Sarbuss faktooringulepinguga nr 2628F (edaspidi faktooringuleping) ning AS SEB Pank 16.10.2018.a. nõude seoses AS Sarbuss arvelduslaenulepinguga nr 2013014481 (edaspidi laenuleping). Seega ei ole kahtlust, et kostja on garantiinõude kätte saanud ja see vastab ka garantiilepingus kokkulepitud tingimusetele. 5.6 Asjakohane ei ole ka kostja vastuväide nagu hagejal poleks nõuet AS-i Sarbuss vastu, mida garantii tagab, mistõttu on garantiinõude maksmapanek välistatud.

2-18-18455

Finantskulude kokkuleppe sõlmimisega võttis AS Sarbuss üle kõik kohustused, mis tulenesid OÜ-le Port One arvete tasumisest. Kui nimetatud kokkuleppega oleks võetud ainult kohustused mida kostja on esile toonud ei oleks miskit põhjust olnud kokku leppida kostja vastutuse summas 300 000 eurot, kuna on ilmne, et teenustasu ja intressinõuded ei saaks kujuneda nii suureks.

KOSTJA KOKKUVÕTLIKUD SEISUKOHAD

2-18-18455

2018. a teade iseenesest ei olnud koostatud ja kostjale saadetud garantiilepingus sätestatud viisil ehk kirjalikult allkirja vastu või tähitult. Seega, kuivõrd hageja ei ole tõendanud garantiilepingus sätestatud tingimuste täitmist, ei ole tõendatud ka garantiijuhtumi esinemine ning hageja nõude rahuldamiseks puudub alus. Lisaks ei tohi unustada, et käesoleval juhul on garantiiga õigustatud isikuks professionaalne krediidiasutus, kellele kohalduvad majandustegevuses kõrgendatud hoolsusstandardid ja kes pealegi ise on garantiilepingu teksti koostanud ehk ühepoolselt just temale sobivad garantiijuhtumi toimumise tingimused sätestanud. Hagejal olid kõik võimalused garantiinõude korrektseks esitamiseks, vastavad minetused on hageja enda risk. 6.3 Garantiinõude maksmapanek on välistatud õiguste kuritarvitamise keelu tõttu Hageja 15. veebruari 2019. a menetlusdokumendi lisaks nr 3 olevatest arvetest nähtub, et tegemist on OÜ Port One arvetega OÜ-le Sarbuss. Nimetatud arvete tasumise kohustus ei tulene AS-ile Sarbuss ei faktooringulepingust 262F (AS Sarbuss ei olnud selle poolekski) ega finantskulude kokkuleppest 2628F (sätestas AS Sarbuss kohustused hageja ees arvete käitlustasu, lepingu haldustasu ja intressi tasumiseks), vaid AS-i Sarbuss ja OÜ Port One vahelisest lepingust. Garantiileping ei näe aga ette, et garantii tagaks nimetatud lepingust ASile Sarbuss tulenevaid kohustusi. Samuti hageja poolt AS-ile Sarbuss väljastatud saldokinnituses ei ole kajastatud, et AS-il Sarbuss oleks hageja ees kohustusi faktooringulepingust 2628F tulenevalt s.t. hageja on kinnitanud, et sellised kohustused puuduvad.

2-18-18455

tähtaja möödumist muutub garantii kehtetuks ja õigustatud isik kaotab õiguse nõude garantii alusel maksete tegemist. Rahvusvahelise Kaubanduskoja (International Chamber of Commerce – ICC) reeglistikule „Uniform Rules for Demand Guarantees (URDG) 2010 revision, ICC Publication no. 758“ (edaspidi URDG 758) sisaldab endas ühtseid reegleid nõudegarantiidele. Nimetatud regulatsiooni artikkel 25 c näeb ette, et juhul, kui garantii ei näe ette ei kuupäeva ega sündmust, mil garantii lõppeb, lõppeb garantii 3 aasta jooksul garantii väljaandmisest. Seega on rahvusvaheliste regulatsioonidega peetud garantii kehtivuse mõistlikuks ajaks 3 aastat väljaandmisest, kui garantii ise tähtaega ei sätesta. Kuigi käesoleval juhul ei olnud pooled URDG 758 kohaldamises kokku leppinud, siis toetab eeltoodud siiski kostja positsiooni. Kordame, et ka käesoleval juhul garantii tähtaega reguleerivate tüüptingimuste tühisuse tõttu garantii iseenesest kehtivuse tähtaega ei sätesta ja see tuleb sisustada analoogia korras Hageja on tõendanud, et kostja on kinnitanud hageja 16. oktoobri 2018. a nõudeavalduse elektroonilist kättesaamist. Samas arvestades asjaolu, et garantii on väljastatud 11. juunil 2013. a, siis eelnevast tulenevalt oli 16. oktoobriks 2018. a möödunud mõistlik tähtaeg garantiilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks. Seega oli hageja kaotanud õiguse nõuda kostjalt garantiilepingust tulenevate nõuete täitmist. Kostja ei nõustu hageja 8. aprilli 2019. a menetlusdokumendis esitatud väitega, mille kohaselt kostja käsitlusega nõustudes ei saakski pikemaajalisi garantiilepinguid sõlmida. Hageja on teinud kostja käsitlusest meelevaldseid järeldusi. Eelnev käsitlus puudutab üksnes olukorda, kus lepingu tähtaega reguleeriva tüüptingimuse tühisuse tõttu puudub poolte kehtiv kokkulepe ja kohaldada tuleb VÕS § 41 järgi seaduse analoogiat. Arusaadavalt on pooltel võimalik kokku leppida ka pikemas tähtajas, kuid kui lepingupool määrab garantii tähtaja tüüptingimusega, siis kannab ta ise selle tühisuse riski, mida on Riigikohus tüüptingimustega seonduvates vaidlustes ka rõhutanud (vt nt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-66-12, p-d 11 ja 12). Käesoleval juhul ongi hageja ära kasutanud enda kui õigussuhtes tugevama poole positsiooni ja on soovinud maandada kõik garantiilepingu tähtajaga seotud riskid, jättes need täies ulatuses kostja kanda. Kokkuvõtteks, eeltoodust tulenevalt jääb kostja seisukoha juurde, et hagiavalduses esitatud nõue on kogu ulatuses põhjendamatu ning kostja palub kohtul jätta hagiavaldus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

2-18-18455

kostjal vastuväidete esitamise kohustus. Kostja selline seisukoht tugineb õiguskirjandusele (P.Varul, I.Kull, V.Kõve, M.Käerdi, K.Sein, Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, § 155, p 4.8.1, lk 804) ning on iseenesest õige. Kohus nõustub, et hoolsuskohustuse täitmise eelduseks võib olla vastuväidete esitamine. VÕS § 155 lõike 3 kohaselt garantii andja võib võlausaldaja vastu esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-89-08 leidnud, et VÕS § 155 lg-st 2 tulenevalt ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Seega ei saa juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, võlgnik esitada garantiiga tagatavast kohustusest (laenulepingust) tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid. Neid väiteid saaks esitada juhul, kui sõlmiti käendusleping, sest käenduslepingust tulenev käendaja vastu suunatud nõue on seotud käendusega tagatava kohustusega. Siis oleks võlgnikul õigus muu hulgas tõendada, et käendusega tagatavat kohustust ei ole olemas. Garantiilepingu korral oleks võlgnikul õigus esitada alusetust rikastumisest tulenev hagi garantiiga hagejale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks VÕS § 1028 jj järgi juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära. (p 13) Tsiviilasjas 3-2-1-49-12 jäi Riigikohus varasema seisukoha juurde ning leidis, et garandil on üldjuhul õigus esitada võlausaldajale kas garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide) või esitada garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi VÕS § 1028 jj alusel juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära. Seega ei ole kostjal juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, esitada, VÕS § 155 lg-st 2 tulenevalt, garantiiga tagatavast kohustusega (laenulepingust) seotud vastuväiteid. Eeltoodust tulenevalt hindab kohus kostja vastuväidete põhjendatust.

2-18-18455

tulenevate kohustatu rahaliste kohustuste täitmiseni. Tähtaeg võib olla määratud ka sündmuse saabumisega. Kostja on leidnud /tl 88/, et kuivõrd faktooringulepingut on korduvalt pikendatud ning selle lepingu tähtajaga oli seotud ka finantskulude kokkulepe, ei ole garantiiga võetud vastutus garandi jaoks ettenähtav ning teoreetiliselt saab aluslepinguid pikendada lõpmatult. Lisaks, isegi aluslepinguid pikendamata võib põhivõlgnik oma kohustusi mitte täita 1, 3, 10 või ka nt 30 aastat, mistõttu garant peab sisuliselt lõpmatuseni arvestama võimalusega, et garantii saaja esitab tema vastu nõude. Kostja on seisukohal, et selline regulatsioon on äärmuslik ja kahjustab siiski garandi õigusi ülemäära. Hageja on seisukohal et garantii ei saaks lõppeda varem kui sellega tagatav kohustus. Garantii andjal on alati võimalik enne selle andmist tutvuda tagatava kohustuse ja selle tingimustega ning soovi korral garantiid mitte anda. Selliste lepingute sõlmimise võimalus on seadustes sätestatud ja praktikas tavapärane. Kohus nõustub hagejaga /tl 100 pöördel/, et garantiilepingu tingimus, mille kohaselt garantii kehtib kuni võlaõiguslikust lepingust tulenevate panga kõigi nõuete täieliku rahuldamiseni ei saa olla olemuslikult tühine, kuivõrd garantii andmise eesmärk ongi tagada selle tagatava kohustuse täitmine ning garantii andja ei saa eeldada, et tagatissuhe peaks lõppema enne kui sellega tagatav kohustus. Seega ei saanud nimetatud tingimus olla garantiiandjale kuidagi üllatuslik ega kahjusta teda ebamõistlikult. Kohus leiab, et majandustegevuses tegutsevale ettevõtjale, kes annab garantii endaga seotud ettevõtjale, ei saa tulla üllatusena garantiikohustuse sisu ega suurus. Kohus nõustub hageja käsitlusega, et garantii tingimuste ning tagatava kohustuse mittesobivuse korral on võimalik garantiid mitte anda. Kostja on kinnitanud, et ta on võlgniku aktsionär /tl 39/. Kohus nõustub kostjaga selles, et äriühingu igapäevast majandustegevust korraldavad juhatuse liikmed, mitte aktsionärid ning nõustub, et aktsionärina ei saa kostja sõlmida äriühingu nimel lepinguid. Kohus ei pea siiski eluliselt usutavaks kostja väidet, et kostja kui garantii andja jaoks oli üllatuslik, et garantiiga tagatavat kohustust võidakse muuta. Garantii tingimustes on kirjas, et garantii kehtib ka siis, kui lepingut muudetakse. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, et kostja poolt garantii andmine tulenenuks erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kostja oli võlgniku (enamus)aktsionär. Garantii on seaduses sätestatud võlausaldajale täiendava põhikohustusest sõltumatu tagatisena, isegi kui tagatav kohustus on garantiis mainitud, seega ei saa iseenesest olla heade kommetega vastuolus garantii, mille puhul on garantii andmisel märgitud, millisest õigussuhtest tulenevaid nõudeid tagatakse, ning see, et garantii kehtib ka tagatava kohustuse muutmisel. Seega ei ole garantiileping tühine vastuolu tõttu heade kommetega.

2-18-18455

(edaspidi faktooringuleping) ning AS SEB Pank 16.10.2018.a. nõude seoses AS Sarbuss arvelduslaenulepinguga nr 2013014481 (edaspidi laenuleping). Seega ei ole kahtlust, et kostja on garantiinõude kätte saanud ja see vastab ka garantiilepingus kokkulepitud tingimusetele. Kostja väidab, et isegi kui kostja on garantiist tuleneva nõude esitanud, on nõue esitatud peale aegumistähtaega. Hageja hinnangul ei ole kostja käsitlus aegumistähtajast ja õigust lõpetavast tähtajast ega viited kohtupraktikale üldse asjakohased. Kohus nõustub hagejaga, et kostja käsitlus nõude aegumisest ega kostja poolt aegumisega seoses viidatud kohtupraktika ei ole asjakohased. Viidatud kohtupraktika puudutab tarbijatega sõlmitud lepinguid, mis puudutavad eelkõige laiaulatuslikke tagatiskokkuleppeid. Antud asjas on majandustegevuses tegutsev kostja andnud garantii vaid ühe konkreetse kohustuse tagamiseks, mille sissenõudmiseks just ongi hageja hagi esitanud ja millise võimalusega on kostja pidanud arvestama juba garantii väljastamise hetkest.

2-18-18455

tõenditega, mis vajavad täiendavat hindamist. Seega ei ole kohtu hinnangul garantii maksmapanemine välistatud hagejapoolse õiguste kuritarvitamise tõttu.

2-18-18455

Kohus nõustub hagejaga, et garantiilepingu tähtaega reguleeriv säte ei ole tühine tüüptingimus. Garantiilepingus on sätestatud, et garantii kehtib ka siis, kui sellega tagatavat lepingut muudetakse. Kohus nõustub hagejaga, et garantiilepingu tingimus, mille kohaselt garantii kehtib kuni võlaõiguslikust lepingust tulenevate panga kõigi nõuete täieliku rahuldamiseni on kehtiv. Garantii andmise eesmärk ongi tagada selle tagatava kohustuse täiemine ning garantii andja ei saa eeldada, et tagatissuhe peaks lõppema enne kui sellega tagatav kohustus. Seega ei saanud nimetatud tingimus olla garantiiandjale kuidagi üllatuslik ega kahjusta teda ebamõistlikult. Kuivõrd kostja omab enamusosalust garantiiga tagatava kohustuse võtnud äriühingus, siis omas kostja sisuliselt ka kontrolli garantiilepingust tulenevate kohustuste pikkuse üle. Äriühingu poolt temale kuuluva teise äriühingu kohustuste tagamine kuni nende kohustuste täitmiseni on majanduskäibes täiesti tavapärane ja mõistlik tehing. Kohus ei nõustu kostja väitega, et tingimus kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult.

2-18-18455

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et edasiulatuv viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ei tohi ületada põhivõlgnevuse suurust.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reena Undrest kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.