Hageja Aktsiaselts SEB Liising (registrikood 10281767), lepinguline esindaja Janek Alvela Kostja aktsiaselts Holostovi Kinnisvarahaldus (registrikood 10131720), lepingulised esindajad vandeadvokaadid KariPaavo Koch ja Annely Sepp
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Pärnu Maakohtu otsus lõppjärelduses muutmata, muutes osaliselt selle põhjendusi.
2.Aktsiaseltsi Holostovi Kinnisvarahaldus apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Poolte menetluskulud maakohtus jätta aktsiaseltsi Holostovi Kinnisvarahaldus kanda. Aktsiaseltsi Holostovi Kinnisvarahaldus menetluskulud apellatsiooniastmes jätta tema enda kanda. Aktsiaseltsil SEB Pank ei ole apellatsiooniastmes menetluskulusid. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg 4 1(13)
kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Aktsiaselts SEB Liising (hageja) esitas Pärnu Maakohtule hagi aktsiaseltsi Holostovi Kinnisvarahaldus (kostja) vastu garantiist tuleneva kohustuse täitmise nõudes. Hagi asjaolude kohaselt väljastas kostja 26.11.2015. a garantii hageja kasuks, kohustudes tagama AS-i Sarbuss (Sarbuss) kohustuste täitmist, mis tulenesid: a) hageja ja OÜ Port One (Port One) sõlmitud faktooringlepingust nr 2628F; b) hageja ja Sarbussi vahel sõlmitud finantskulude kokkuleppest nr 2628F. Garantii tingimused olid järgmised: - garantiisumma oli 300 000 eurot; - garantiiga tagati põhi- ja kõrvalkohustuste (sh intresside, viiviste ja leppetrahvide) täitmine, lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise, lepingu ülesütlemise või sellest taganemisega seotud kulude ja võla sissenõudmise kulude tasumise kohustused; - kostja kohustus kandma makstavad summad hageja esimesel nõudmisel hageja kirjalikus nõudes näidatud kontole nõudes näidatud tähtaja jooksul. Hageja tõi esile, et: - 2018. a suvel pidasid pooled läbirääkimisi garantiikohustuse täitmise osas; - 25.09.2018 ja 16.10.2018 esitas hageja kotjale nõude garantiikohustuse täitmiseks 233 407,50 euro ulatuses hiljemalt vastavalt 03.10.2018 ja 23.10.2018; - kostja pole täitnud kohustusi seniajani; - faktooringulepingust ei tulenenud hagejale piirangut aktsepteerida Sarbussi arveid, kui viimane võimaldas kütuse tankimist kolmanda ettevõtte sõidukitele; - hagejalt Sarbussile väljastatud saldokinnitus ei sisaldanud faktooringulepingust nr 2628F tulenevat kohustust, kuna faktooringuleping ise on sõlmitud Port Onega; - kostja on oma 23.10.2018 hagejale adresseeritud kirjas kinnitanud, et on kätte saanud hageja 16.10.2018 nõude seoses Sarbussi faktooringulepinguga nr 2628F ning hageja 16.10.2018 nõude seoses Sarbussi arvelduslaenulepinguga nr 2013014481; - finantskulude kokkuleppe sõlmimisega võttis Sarbuss üle kõik kohustused, mis tulenesid Port Onele esitatud arvete tasumisest; - garantiilepingus on sätestatud, et garantii kehtib ka kui sellega tagatavat lepingut muudetakse; - garantiileping ei näe ette kostja informeerimist garantiiga tagatava lepingu pikendamisest ega kostjalt selleks nõusoleku küsimist; - kostja oli Sarbussi enamusosanik, kostja juhatuse liige oli Sarbussi nõukogu liikmeks. Garantii andmise eesmärk on tagada selle tagatava kohustuse täitmine ning garantii andja ei saa eeldada, et tagatissuhe peaks lõppema enne kui sellega tagatav kohustus. Seega ei saanud nimetatud tingimus olla garantiiandjale üllatuslik ega kahjusta teda ebamõistlikult. Äriühingu poolt temale kuuluva teise äriühingu kohustuste tagamine kuni nende kohustuste täitmiseni on majanduskäibes tavapärane ja mõistlik tehing.
2(13)
Kostja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, kuidas teda 300 000 euro suurune garantii tema enda omanduses oleva äriühingu kohustuse tagamiseks teda ebamõistlikult kahjustaks ja tema majanduslikku sõltumatust piiraks või muudaks võimatuks mõistlikult prognoosida oma tulevast majandustegevust. Kostja pole tõendanud, et tegemist on tema jaoks olulises suuruses kohustusega, mis teda võiks mõjutada. Garantii teenib ka kostja enda majandushuve läbi temale kuuluva osaluse Sarbussis. Allkirja vastu kättetoimetamine ei tähenda, et kostja peaks sellele kirjale allkirja andma, selle üleandmisel allkirja andma vms. Allkirja vastu kättetoimetamisega on tegemist ka sellisel juhul, kui kostja kirjutab hagejale vastu allkirjastatud kirja, kus ta ise kinnitab kirja kättesaamist. Sellega on kostja kinnitanud oma allkirjaga nõude kättesaamist. Kuna 03.10.2018 kostja oma kohustust ei täitnud, nõuab hageja kostjalt viivist seaduses sätestatud määras alates 04.10.2018 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja garantii alusel 236 569,50 eurot ning viivise seadusjärgses määras iga viivitatud päeva eest põhinõudelt (hagi esitamise seisuga 233 407,50 eurot) kuni selle täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue ja menetluskulud jätta kostja kanda.
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja ei tunnista hagi, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et hagejal ei ole Sarbussi vastu garantiilepingust tulenevat nõuet, sest: - Port One on võlgnikule esitanud arveid seonduvalt veoautodega, mis ei olnud võlgniku kasutuses ja hageja ei oleks tohtinud selliste arvete alusel väljamakseid teha; - hageja ja Port One vahel sõlmitud faktooringulepingust ei tulene Sarbussile kohustusi, sest ta ei ole lepingu pooleks; - finantskulude kokkuleppest ei tulenenud Sarbussile kohustust Port One arvete tasumiseks, vaid Sarbuss kohustus tasuma hagejale hageja poolt esitatavate arvete alusel lepingu haldamise tasu, käsitlustasu ja intressi. Kostja leiab, et garantii on tühine, sest: a) see on sisuliselt antud tähtajatuna ja seeläbi garanti ebamõistlikult kahjustav ja vastuolus heade kommetega; b) see kehtib ka aluskokkuleppe muutmise korral ehk esialgset (kuni 25.04.2016 kehtivat) faktooringulepingut muudeti korduvalt tähtaja pikendamise osas ilma garanti teavitamata ja temalt nõusolekut küsimata; c) kostjal ei olnud mõistlikku võimalust garantii andmise ajal oma kohustuste tegelikku ulatust ette näha; d) ebamõistlikult pika garantiitähtaja sätestamine tüüptingimusena on üllatuslik ja kostjat ebamõistlikult kahjustav. Hageja nõue tuleb jätta rahuldamata, sest täitmata on garantii väljamaksmise eelduseks olev kirjaliku nõude allkirja vastu või tähitud kirjaga saamine kostja poolt: 23.10.2018 kirjast nähtuvalt on kostja kinnitanud mitte 25. septembri 2018. a, vaid 16. oktoobri 2018. a nõudeavalduse kättesaamist. Hageja on professionaalne krediidiasutus, kellele kohalduvad majandustegevuses kõrgendatud hoolsusstandardid ja kes on garantiilepingu teksti koostanud ehk ühepoolselt temale sobivad garantiijuhtumi toimumise tingimused sätestanud.
3(13)
Hageja kuritarvitab oma garantiist tulenevaid õigusi, sest seisuga 31. detsember 2018 ei ole võlgnik faktooringlepingu ja/või finantskulude lepingu alusel hagejale võlgu (saldoteatisest tulenevalt). Praktikas piiratakse garantiist tuleneva nõude esitamine ära konkreetse tähtajaga. Õigust lõpetava tähtaja eesmärk on õigusrahu tagamine. Tegemist on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega. Tüüptingimust ei saa VÕS § 37 lg 3 alusel lugeda garantiilepingu osaks (RKTKo 3-2-1-76-607), kuivõrd see on sedavõrd ebatavaline, et kostja ei võinud sellise tingimuse olemasolu garantiilepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata. Garantiilepingust tulenevate kohustuste pikkuse üle ei olnud garantiiandjal kontrolli ja selline kohustuste täitmise tähtaeg võib ebamõistlikult pikaks kujuneda (hageja ja Sarbuss on aluslepinguid korduvalt kostjat kaasamata pikendanud). Tüüptingimus on kostjat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 1 ja § 44 alusel tühine. Tüüptingimus viib olukorrani, kus nõude maksmapaneku tähtaeg on aegumistähtajast pikem ja on vastuolus õigusrahu saavutamise eesmärgiga. Samas üldjuhul peaks õigust lõpetav tähtaeg olema lühem kui aegumistähtaeg. Garantiilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaal on tehingu poolte vahel olulises osas paigast ära. Kostja viitab Riigikohtu praktikale (RKTKo nr 3-2-1-66-12, 3-2-1-64-12, 3-2-145-15). Ebamõistlikult pika õiguste teostamise tähtaja sätestamine tüüptingimuste kasutaja kasuks võib osutuda tühiseks VÕS § 42 lg 1 alusel. Analoogia korras on kohaldatav VÕS § 42 lg 3 p 19. Kuigi VÕS § 41 sätestab, et tühise tüüptingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut, siis seadus ei sätesta sõnaselgelt õigust lõpetavat tähtaega juhuks, kui garantiis ei ole VÕS § 155 lg 4 p-s 2 nimetatud (garantii)tähtaega sätestatud. Seega tuleb TsÜS § 4 alusel kohaldada analoogiat. VÕS § 155 lg 4 p-s 2 sätestatud tähtaja sisustamisel saab analoogia korras lähtuda Riigikohtu otsuses asjas nr 3-2-1-28-08 käsitletud loogikast, see on mõistlikku tähtaega arvestada protsendina nõude aegumistähtajast. Garantii olemusest tulenevalt peaks selline tähtaeg olema siiski pikem kui leppetrahvi esitamise tähtaeg VÕS § 159 lg 2 alusel. Põhjendatud on rakendada tähtaega, mis on kuni 75% TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud nõude aegumise 3-aastasest tähtajast. Ehk olukorras, kus VÕS § 155 lg 4 p-s 2 sätestatud tüüptingimus on osutunud tühiseks ja rakendada tuleb VÕS § 41, saab asuda seisukohale, et mõistlikuks garantii tähtajaks võib pidada mitte rohkem kui 2,5 aastat garantii väljastamisest (ca 85% aegumistähtajast). Peale nimetatud tähtaja möödumist muutub garantii kehtetuks ja õigustatud isik kaotab õiguse nõude garantii alusel maksete tegemist. Hageja ei ole garantiilepingukohast kirjalikku nõuet kostjale esitanud, seega on hageja garantiilepingust tuleneva nõudeõiguse kaotanud. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et kostjale on tänaseks kohane garantiinõue esitatud, siis seda on tehtud hilinenult. Hageja on tõendanud, et kostja on kinnitanud hageja 16. oktoobri 2018 nõudeavalduse kättesaamist. Samas arvestades asjaolu, et garantii on väljastatud 26. novembril 2015, siis eelnevast tulenevalt oli 16. oktoobriks 2018 möödunud mõistlik tähtaeg garantiilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks. Kostja ei saa kontrollida ega ellu viia võlgniku igapäevast majandustegevust, sest aktsiaseltsi esindab ja juhib juhatus, kes viib ellu ühingu igapäevast majandustegevust (ÄS 306 lg 1 ja 2) ja kostjal on õigus osaleda aktsionärina ühingu aktsionäride üldkoosolekul (ÄS § 226). Kostja õigus ühingut puudutavale teabele on piiratud (ÄS § 287 lg 2). Kostja viitab seejuures Riigikohtu praktikale tsiviilasjas nr 3-2-1-133-11, p 18.
4(13)
Kostja viitab Rahvusvahelise Kaubanduskoja reeglistiku (URDG 758) artikkel 25 c-le, mille kohaselt lõpeb garantii 3 aasta jooksul selle väljaandmisest, kui selles ei ole märgitud garantii lõppemise kuupäeva ega sündmust. Kuigi URDG 758 kohaldamises ei ole praegusel juhul kokku lepitud, toetab see kostja positsiooni ja seda praktikat võib kasutada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel. Kostja on kinnitanud hageja 16.10.2018 nõudeavalduse elektroonilist kättesaamist. Arvestades asjaolu, et garantii on väljastatud 11.06.2013, siis oli 16.10.2018 möödunud mõistlik tähtaeg garantiilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks. Seega oli hageja kaotanud õiguse nõuda kostjalt garantiilepingust tulenevate nõuete täitmist.
MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED
3.Maakohus rahuldas hagi. Maakohus viitas VÕS §-le 37 lg 3, §-le 42 lg 1, §-le 155 lg 1, 2 ja 3, TsÜS §-le 86 lg 1 ja 2 ning tuvastas järgmised asjaolud: - hageja kasuks 26.11.2015 väljastatud garantii tagas Sarbuss kohustuste täitmist hagejale 300 000 euro ulatuses; - tagatavad kohustused tulenesid hageja ja Port One vahel sõlmitud faktooringlepingust nr 2628F ning hageja ja Sarbussi vahel sõlmitud finantskulude kokkuleppest nr 2628F; - garantiis lepiti kokku, et see kehtib kuni kõigi faktooringulepingust ja finantskulude lepingust tulenevate kohustatu rahaliste kohustuste täitmiseni; - tegemist on tüüptingimusega; - kostja on võlgniku aktsionär; - kostja kinnitas oma kirjas hagejale, et on kätte saanud hageja 16.10.2018 nõude seoses Sarbussiga faktooringulepinguga ja arvelduslaenulepinguga. VÕS § 155 lg-st 2 tulenevalt ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Seega ei saa juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, võlgnik esitada garantiiga tagatavast kohustusest (laenulepingust) tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid. Kostja ei ole toonud välja asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et garantii andmisel esinesid erakorralised asjaolud, millest hageja pidi teadma, või et vastastikuste kohustuste väärtus oleks tasakaalust väljas. Kostja ei saanud arvestada garantii andmisel, et faktooringleping kehtib kuni 25.04.2016 ning seda ei pikendata kostja nõusolekuta. Tähtaeg võib olla määratud ka sündmuse saabumisega nagu käesoleval juhul. Garantiilepingu tingimus, mille kohaselt garantii kehtib kuni võlaõiguslikust lepingust tulenevate panga kõigi nõuete täieliku rahuldamiseni ei saa olla olemuslikult tühine, kuivõrd garantii andmise eesmärk ongi tagada selle tagatava kohustuse täitmine ning garantii andja ei saa eeldada, et tagatissuhe peaks lõppema enne kui sellega tagatav kohustus. Majandustegevuses tegutsevale ettevõtjale, kes annab garantii endaga seotud ettevõtjale, ei saa tulla üllatusena garantiikohustuse sisu ega suurus. Äriühingu igapäevast majandustegevust korraldavad juhatuse liikmed, mitte aktsionärid ning aktsionärina ei saa kostja sõlmida äriühingu nimel lepinguid, kuid eluliselt usutav ei ole kostja väide, et kostja kui garantii andja jaoks oli üllatuslik, et garantiiga tagatavat kohustust võidakse muuta.
5(13)
Garantii tingimustes on kirjas, et garantii kehtib ka siis, kui lepingut muudetakse. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, et kostja poolt garantii andmine tulenenuks erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kostja oli võlgniku (enamus)aktsionär. Garantii on seaduses sätestatud võlausaldajale täiendava põhikohustusest sõltumatu tagatisena, isegi kui tagatav kohustus on garantiis mainitud, seega ei saa iseenesest olla heade kommetega vastuolus garantii, mille puhul on garantii andmisel märgitud, millisest õigussuhtest tulenevaid nõudeid tagatakse, ning see, et garantii kehtib ka tagatava kohustuse muutmisel. Seega ei ole garantiileping tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kostja on garantiinõude kätte saanud ja see vastab ka garantiilepingus kokkulepitud tingimusetele. Kostja käsitlus nõude aegumisest ega kostja poolt aegumisega seoses viidatud kohtupraktika ei ole asjakohased, sest viimane puudutab tarbijatega sõlmitud lepinguid laiaulatuslike tagatiskokkulepete kohta. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja ning kostja oleks kokku leppinud kohustuse lõpetamises või et kostja oleks kohustuse tasunud kohtulahendi või vahekohtu otsuse alusel. Hea usu põhimõttega kooskõlas ei saa olla garantiikirjaga soodustatud isiku käitumine nt juhul, kui ta tugineb üksnes oma formaalsele õiguslikule positsioonile ja nõuab garandilt maksmist, vaatamata sellele, et ta teab, et garantiiga tagatud kohustust tegelikult ei ole. Esitatud arvetest ei nähtu hagejapoolset ilmset ning teadlikku õiguste kuritarvitamist. Garantii maksmapanekul ei ole põhjendatud tagatava kohustuse kehtivuse tõendamine tõenditega, mis vajavad täiendavat hindamist. Seega ei ole kohtu hinnangul garantii maksmapanemine välistatud hagejapoolse õiguste kuritarvitamise tõttu. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et pooled oleks tingimusi eraldi läbi rääkinud, seega on eelduslikult tegemist tüüptingimustega. Garantiilepingu tähtaega reguleeriv säte ei ole tühine tüüptingimus. Garantiilepingus on sätestatud, et garantii kehtib ka siis, kui sellega tagatavat lepingut muudetakse. Garantiilepingu tingimus, mille kohaselt garantii kehtib kuni võlaõiguslikust lepingust tulenevate panga kõigi nõuete täieliku rahuldamiseni, on kehtiv. Garantii andmise eesmärk ongi tagada selle tagatava kohustuse täiemine ning garantii andja ei saa eeldada, et tagatissuhe peaks lõppema enne kui sellega tagatav kohustus. Seega ei saanud nimetatud tingimus olla garantiiandjale kuidagi üllatuslik ega kahjusta teda ebamõistlikult. Kuivõrd kostja omab enamusosalust garantiiga tagatava kohustuse võtnud äriühingus, siis omas kostja sisuliselt ka kontrolli garantiilepingust tulenevate kohustuste pikkuse üle. Äriühingu poolt temale kuuluva teise äriühingu kohustuste tagamine kuni nende kohustuste täitmiseni on majanduskäibes tavapärane ja mõistlik tehing. Kohus ei nõustu kostja väitega, et tingimus kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult. Garantii ei ole tühine ning garantii ei sisalda tühist tüüptingimust, mistõttu kuulub hagi 233 407,50 euro ulatuses rahuldamisele. Viivisenõude rahuldamisel kohaldas maakohus VÕS § 113 lg 1 ja mõistis kostjalt välja viivise hageja kasuks VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras iga viivitatud päeva eest põhinõudelt (233 407,50 eurot) alates 06.12.2018 kuni kohtuotsuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses.
6(13)
TsMS § 162 lg 1 alusel jäid menetluskulud kostja kanda. Hageja menetluskuluks oli riigilõiv 2700 eurot, mille kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja.
APELLATSIOONKAEBUS
4.Apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ning jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kostja kordab apellatsioonkaebuses maakohtu menetluses toodud väiteid garantiilepingu tühisuse kohta (garantii lõpptähtaja määramatus, aluskohustuste muutmise võimalus). Aluslepinguid on võimalik korduvalt pikendada, nende muid olulisi tingimusi muuta jne. Selline regulatsioon on äärmuslik ja garanti liigselt kahjustav. Faktooringuleping sõlmiti hageja ja Port One vahel. Seega ei oma tähtsust, et kostja oli Sarbussi aktsionär. Aktsionäri võimalus saada teavet aktsiaseltsi tegevuse kohta, on piiratud ja formaliseeritud. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, mille kohaselt olnuks garandil võimalik garantiilepingu sõlmimise ajal aluslepinguga tutvudes saada täielik ülevaade oma garantiikohustuse ulatusest. Garantiisumma väljamaksmise eeldused ei ole täidetud. Hageja ei ole tõendanud garantiisumma väljamaksmise eelduste täitmist ehk kostjale garantiinõude koostamist ja kättetoimetamist garantiilepingus sätestatud tingimustel. Maakohus ei ole kostja vastuväiteid ja nõude vastavust garantiilepingu tingimustele sisuliselt analüüsinud. 16.10.2018 nõudekiri on esitatud digitaalselt ja ei vasta garantiilepingus sätestatud tingimustele. Kuigi kostja töötaja saatis hagejale vastuseks digitaalselt allkirjastatud dokumendi 16.10.2018 teate kättesaamise kohta, ei olnud kostjale saadetud nõudekirja garantiilepingus sätestatud viisil ehk kirjalikult allkirja vastu või tähitult. Käesoleval juhul on garantiiga õigustatud isikuks professionaalne krediidiasutus, kellele kohalduvad majandustegevuses kõrgendatud hoolsusstandardid ja kes on ise garantiilepingu teksti koostanud ehk ühepoolselt temale sobivad garantiijuhtumi toimumise tingimused sätestanud. Hagejal olid kõik võimalused esitada garantiilepingu tingimustele vastav garantiinõue ja tingimuste täitmata jätmine oli tema enda risk. Kostja kordab maakohtus esitatud väiteid selle kohta, et garantii on sõlmitud tüüptingimustel; ebamõistlikult pika garantiitähtaja sätestamine tüüptingimusena on üllatuslik ja kostjat ebamõistlikult kahjustav; tüüptingimus sätestab õigust lõpetava tähtaja ja sellele ei rakendu aegumise regulatsioon; alternatiivselt ei saa garantiilepingu tähtaega reguleerivat tüüptingimust lugeda lepingu osaks (VÕS § 37 lg 3) või on see ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine (VÕS § 42 lg 1). Põhjendamatu on kohtu osundus, et garantiileping tagab ühte konkreetset kohustust, millisega pidi kostja arvestama juba garantii väljastamise hetkest. Aluslepingute korduva pikendamise (ja seetõttu ka garantiilepingu tähtaja pikenemise) tõttu tekkis järjest uusi kohustusi, mis ei olnud garandile garantiilepingu sõlmimisel kuidagi. Ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus „Garantii kehtib kuni lepingust tulenevate kohustatu kõigi rahaliste kohustuste täitmiseni“ on tühine VÕS § 42 lg 1 kohaselt. Konkreetne tüüptingimus võib viia olukorrani, kus nõude maksmapaneku tähtaeg on oluliselt pikem kui 10 aastat. Samas üldjuhul peaks õigust lõpetav tähtaeg olema lühem kui aegumistähtaeg. Kostja kui garantiiandja ei saa ka teoreetiliselt tüüptingimuse sellise sõnastuse juures kontrollida lepingute võimalikku pikendamist hageja kui garantii alusel õigustatud isiku ja Port 7(13)
One vahel. See tähendab seda, et faktooringulepingu pikendamisel pikeneks automaatselt ka garantiilepingu tähtaeg. Garantiilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaal tehingu poolte vahel olulises osas paigast ära, sest hageja on soovinud maandada kõik garantiilepingu tähtajaga seotud riskid, jättes need täies ulatuses kostja kanda. Tüüptingimus, mis sätestab hageja kasuks ebamõistlikult pika nõude esitamise tähtaja, on kostjat ebamõistlikult kahjustav, kuivõrd see on vastuolus ka õigusrahu saavutamise eesmärgiga. Kui VÕS § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav (VÕS § 44). Eelnevast tulenevalt on tüüptingimus kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seega tühine VÕS § 42 lg 1 ja VÕS § 44 alusel. Tüüptingimus sätestab õigust lõpetava tähtaja, mitte aga aegumistähtaja. Kostja viitab RKTKo nr 3-2-1-165-09 p 10, 3-2-1-28-08 p13 ja kordab maakohtus väljendatud seisukohta, et mõistlikku tähtaega tuleks arvestada protsendina nõude aegumistähtajast (kuni 85% TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud nõude aegumise 3-aastasest tähtajast) ehk mõistlikuks garantii tähtajaks võib pidada mitte rohkem kui 2,5 aastat garantii väljastamisest. Pärast nimetatud tähtaja möödumist muutub garantii kehtetuks ja õigustatud isik kaotab õiguse nõude garantii alusel maksete tegemist. Kostja viitab URDG 758 reeglitele ja kordab vastavaid maakohtus esitatud väiteid piiritlemata tähtaegadega nõudegarantiide kehtivuse tähtajast kuni kolm aastat. Hageja väitel on kostja kätte saanud 16.10.2018 nõudeavalduse. Samas arvestades asjaolu, et garantii on väljastatud 26.11.2015, siis eelnevast tulenevalt oli 16.10.2018 möödunud mõistlik tähtaeg (2,5 a) garantiilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks. Seega oli hageja kaotanud õiguse nõuda kostjalt garantiilepingust tulenevate nõuete täitmist. Kostja teoreetiline võimalus osaleda Sarbussi juhtimises aktsionäride üldkoosoleku kaudu ei muuda objektiivselt ebamõistlikult kahjustavat tüüptingimust mõistlikuks tüüptingimuseks. Nii finantskulude kokkuleppe kui garantiilepingu tähtaeg oli seotud faktooringulepinguga. Tõendatud ei ole see, et faktooringulepingu pikendamised oleksid olnud kostja kontrolli alla või ta oleks need eelnevalt kooskõlastanud. Haginõude maksmapanek on välistatud õiguste kuritarvitamise keelu tõttu. Kohus põhjendas, et hageja poolt esitatud arvetest ei nähtu ilmset ja teadlikku õiguste kuritarvitamist ning viitas, et finantskulude kokkuleppe sõlmimisega võttis Sarbuss üle kõik kohustused, mis tulenesid Port Onele arvete tasumisest. See järeldus on ebaõige. Kohus ei ole analüüsinud kostja vastavaid väiteid ja esitatud tõendeid. Küsimus on selles, kas nõuded Sarbussi vastu, millele hageja tugineb, on üleüldse tagatud garantiiga. Käesoleval juhul on õiguste kuritarvitamine ilmne, sest nõue, millele hageja tugineb, ei ole tagatud garantiilepinguga. Vastavaid väited ja tõendeid oleks kohus pidanud seetõttu ka hindama. Hageja 15.02.2019 menetlusdokumendiga esitatud tõendid kinnitavad kostja positsiooni, et hagejal ei ole Sarbussi vastu nõuet, mida garantiileping tagaks.
8(13)
Garantiilepingus sätestati tingimus, milliseid nõudeid garantii tagab. Hageja ja Port One vahel sõlmitud faktooringulepingust nr 2628F ei tulene Sarbussile kohustusi, kuivõrd ta ei ole selle lepingu pooleks. Seega puudub õiguslik alus garantiilepingust tulenevalt nõuda faktooringulepingust nr 2628F tulenevate kohustuste täitmist kostjalt. Hageja esitatud arvetest nähtub, et tegemist on Port One arvetega Sarbussile. Seega ei ole need seotud finantskulude kokkuleppega 2628F, millest tulenevaid kohustusi kostja garantiilepinguga tagas. Sarbussi kohustus Port One arvete tasumiseks saab tuleneda Sarbussi ja Port One vahel sõlmitud lepingust. Garantiileping ei näe aga ette, et garantii tagaks nimetatud lepingust Sarbussile tulenevaid kohustusi. Finantskulude kokkuleppest 2628F ei tulenenud Sarbussile kohustust Port One arvete tasumiseks, vaid nimetatud lepingu alusel kohustus Sarbuss tasuma hagejale hageja poolt esitatavate arvete alusel lepingu haldamise tasu, iga Port One poolt hagejale loovutatud arve eest käsitlustasu ja hageja poolt OÜ-le Port One maksete tegemise eest intressi. Port One arvete tasumise aluseks olev maksekohustus ei saaks Sarbussile tuleneda ka faktooringulepingust 2. Faktooringulepingu tekstist nähtub nimelt, et Sarbuss ei ole selle lepingu pooleks, mida on menetluses kinnitanud ka hageja, mistõttu ei saa sellest lepingust tuleneda Sarbussile kohustusi. Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta ja hinnangu andmata hageja poolt Sarbussi 03.01.2019 väljastatud saldokinnitusele, milles ei ole kajastatud Sarbussi kohustusi hageja ees tulenevalt faktooringulepingust või finantskulude kokkuleppest, st hageja on kinnitanud, et sellised kohustused 03.01.2019 seisuga puudusid. Kostja palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda. Kohtuotsuse p-s 9 on korduvalt märgitud, nagu oleks käesolevas asjas garantiiga tagatavaks kohustuseks laenulepingust tulenevad kohustused. Käesoleval juhul on garantiilepingus nimetatud aluslepinguteks faktooringuleping ja finantskulude kokkulepe.
HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA APELLATSIOONKAEBUSELE
5.Hageja palub vastastikku jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta lõppjärelduses muutmata, kuid selle põhjendusi tuleb osaliselt muuta (TsMS § 657 lg 1 p 21).
7.Tegemist on vaidlusega võlausaldaja (hageja) ja garantii andja (kostja) vahel garantiikohustuse täitmiseks. Nõude alusnormiks saab olla VÕS § 108 lg 1, eeldusel, et võlasuhe on tekkinud kehtivast lepingust ja kohustus, mille täitmist nõutakse, on muutunud sissenõutavaks. I
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et garantiileping ei ole heade kommetega vastuolus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel või ebamõistlikult kahjustav võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 1 järgi. Ringkonnakohus neid põhjendusi ei korda (TsMS § 654 lg 6), kuid vastab apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.
9(13)
9.Iseenesest ei ole välistatud, et garantiileping on vastuolus heade kommetega või ebamõistlikult kahjustav, kuid praeguste asjaolude korral ei ole seda võimalik järeldada. Garantii olemusest tulenevalt võtabki ainult garantiiandja kohustuse (nt maksta rahasumma võlausaldaja esimesel nõudmisel). Seega garantiiandja ning võlausaldaja õigused ja kohustused on garantii olemuse tõttu oluliselt erinevad. Seetõttu ei ole asjakohane väita, et poolte õigused ja kohustused on tasakaalust väljas. Heade kommetega vastuolus ega ebamõistlikult kahjustav ei ole ka garantiileping seetõttu, et tagatava võlasuhte muutmisega saab pikendada garantiist tulenevat nõude esitamise tähtaega. Seadus ei keela pooltel sellist garantiilepingut sõlmida. VÕS § 155 ei sätesta garantii kehtivuse eeldusena garantiinõude esitamise tähtaja kokkulepet. Samuti ei näe seadus ette, et võlausaldajal peab püsima kontroll tagatava võlasuhte muutmise üle ning garantii ei või olla võlausaldaja üks mitmest tagatisest. Olukorras, kus seadus ei piira kirjeldatud kokkulepet, tuleb lähtuda poolte kokkuleppest. Ka ei ole õigusrahu põhimõttele tuginemine piisav olukorras, kus pooled ise ei soovinud konkreetses nõude esitamise tähtajas kokku leppida, vaid allutasid nõude esitamise tähtaja tagatava võlasuhte muudatustele.
10.VÕS § 155 lg 2 järgi ei saa kostja garantiinõudele esitada tagatavast võlasuhtest tulenevaid vastuväiteid, sh tühisuse vastuväidet. Selle sätte järgi ei sõltu garantiiandja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja vastu tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest. Kostja väide, et hageja kuritarvitab garantiilepingust tulenevaid õigusi, ei ole asjakohane.
11.Praeguse juhtumi eripäraks on asjaolu, et garantii on antud tähtajatult ja maksimumsummat määramata. Garandi vastutus garantii alusel on tavaliselt summaliselt piiratud ja garantii antakse üldjuhul tähtajalisena. VÕS § 155 lg 4 sisaldab näitlikku loetelu kõige sagedamini esinevatest garantii lõppemise alustest ja selle p 2 kohaselt lõpeb garantii andja garantiist tulenev kohustus garantiitähtaja möödumisega. Siiski ei tulene seadusest, et tähtajalisus oleks garantii andmise eelduseks ja lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt ei saaks pooled leppida kokku tähtajatus garantiis. Garantii lõppemise alused tulenevad garantiist ja kui garantiilepingus tähtajalise kehtivuse kokkulepe puudub, puudub vastav garantii lõppemise alus.
12.Maakohus leidis põhjendatult, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus ei olnud tasakaalust väljas. Garantii andmine sellisel kujul teenib vaidlusalusel juhul mõlema garantiilepingu poole huve. Kui tüüpiliselt garanteerib garantii andja võlgniku kohustusi tasu saamise eesmärgil, siis praeguse juhtumi eripäraks on kostja poolt oma tütarühingu (Sarbuss) tulenevate kohustuste garanteerimine. Loogiliselt eeldades sai kostja eesmärgiks sellise garantiilepingu sõlmimisel olla oma tütarühingu tegevuse jätkumine või kitsamalt võttes finantskulude kokkuleppest tulenevate kohustuste täimine juhul, kui tütarühing oma võlgnevusi hageja ees tulenevalt oma makseraskustest täita ei suuda. Hageja kui krediidiasutuse huviks sai olla aga kostja tütarühingu võlgnevuste hüvitamine kostja poolt juhul, kui tütarühing neid tasuda ei suuda, ilma vajaduseta nõude olemasolu sisuliselt tõendada ja keerulist kohtuvaidlust läbida. Seetõttu ei saa asjaolu, et lepingus puudub nii garantiisumma kui ka tähtaeg või sündmus, mille korral garantii lõpeb, vaadelda üksnes hageja huvide kaitsmisena. Samavõrd kaitseb see kostja huve tagada oma tütarühingu funktsioneerimine olukorras, kus see on sattunud makseraskustesse. Seetõttu pole võimalik väita, et sellisel kujul garantiilepingu sõlmimine piiraks ebamõistlikult kostja majandusvabadust. Puuduvad asjaolud, mille alusel saaks järeldada, et sõlmitud garantiileping seaks ohtu kostja edasise toimetuleku.
13.Vaidlusaluse garantiilepingu pooled on majandustegevuses tegutsevad isikud, kellelt tuleb oodata kõrgemat hoolsust ja õigusteadlikkust. Sellistele isikutele ei laiene seaduses sätestatud tarbijate kaitsenormid. Seadus ei näe garantiist tulenevate nõuete esitamise tähtajale ette
10(13)
aegumistähtaja pikendamisele sarnast piirangut (TsÜS § 145 lg 2). Samuti ei ole asjakohane viide VÕS § 42 lg 3 p-le 19, sest sätte eeldused ei ole kooskõlas käesoleva vaidluse asjaoludega. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et garantiinõue ei ole maksma pandud mõistliku aja jooksul (2,5 aastat). Kehtiv seadus ei sätesta garantiinõude rahuldamise eeldusena selle esitamist mõistliku tähtaja jooksul.
14.Apellandi viited Riigikohtu praktikale ei ole praegusel juhul asjakohased, kuna käsitavad tarbijaga sõlmitud lepinguid kas hüpoteekide seadmisel või käenduse andmisel. Kuigi hüpoteek on sarnaselt garantiiga mitteaktsessoorne tagatis, ei ole kostja võrdlemine tarbijatega asjakohane. Kostja kui majandustegevuses lepinguid sõlmiv isik ei vaja võrdväärset kaitset tarbijaga kui lepingu nõrgema poolega. Arvestama peab seadusest tulenevat imperatiivset piirangut, et garantiilepingut võib sõlmida üksnes isik, kes tegutseb garantiid andes oma majandus- või kutsetegevuse raames ja garantii andmine on välistatud tarbijate puhul (VÕS § 155 lg 1).
15.Samadel põhjustel nagu lepingu heade kommetega vastuolus olemisele tugineb kostja ka sellele, et garantiileping on ebamõistlikult pika garantiitähtaja sätestamise osas kostjat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus (VÕS § 42 lg 1) ja üllatav, mistõttu ei saanud see lepingu osaks (VÕS § 37 lg 3). Kuivõrd kolleegium leidis eelnevalt, et vaidlusalune garantiileping ei ole heade kommetega vastuolus TsÜS § 86 lg 1 alusel, ei ole see samadel põhjustel ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt. VÕS § 37 lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Kuna kostja on majandustegevuses tegutsev isik ning garantiilepingu sõnastusest nähtub, et pooled ei leppinud kokku konkreetses nõude esitamise tähtajas, ei saa nimetatud lepingupunkt olla kostjaga sarnase mõistliku isiku jaoks üllatuslik.
16.Asja lahendamisel ei oma tähendust asjaolu, et kostja ei saa võlgniku aktsionärina kontrollida ja ellu viia võlgniku igapäevast majandustegevust ja tema õigus teabele on piiratud (ÄS § 226, § 287 lg 2, § 306 lg 1 ja 2). Lepingut ei muuda tühiseks ka asjaolu, et aluslepinguid on võimalik korduvalt pikendada. Kostja garanteeritavad nõuded on piisavalt määratletavad, olid kostjale garantii andmisel piisavalt ettenähtavad ning sellisel viisil kolmandate isikute kohustuste täitmise tagamise kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Riigikohtu praktikas on tunnustatud põhimõtet, et eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks (vt nt RKTKo nr 3-2-1-64-12, p 29). Garantiivastutuse ettenähtavust ei saa sisustada üksnes kitsalt garantiisumma määratlemisega garantiilepingus või võlgniku krediidilimiidiga võlgniku ja hageja vahelises lepingus.
17.Asjas ei kohaldu URDG 758 artikkel 25 c. Eesti õiguses kehtiva garantii regulatsiooni aluseks VÕS-s on mh võetud Rahvusvahelise Kaubandusorganisatsiooni ICC Uniform Rules of Demand Guarantees -1992 (ICC Publication 458). Samas ei ole Eesti õiguse allikaks sama organisatsiooni hilisem akt URDG 758 ja seda ei saa seetõttu kohaldada ka tõlgendusallikana, kui pooled ei ole selle kohaldamises garantiilepingus kokku leppinud. URDG 758 ei ole Eestis kehtiv seadus, see on rahvusvahelistes kaubandussuhetes kasutatav unifitseeritud reeglistik või standard, mis on välja töötatud väliskaubanduse alal tegutsevate äriühingute jaoks lihtsustamaks kaubavahetust ja vähendades aja- ja rahakulu. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on võimalik alati kokku leppida garantii kehtivuses tähtajatult.
11(13)
II
18.Maakohust tuvastas ja pooled ei vaidle selle üle apellatsioonimenetluses, et: - tagatavad kohustused tulenesid garantiilepingu kohaselt hageja ja Port One vahel sõlmitud faktooringlepingust nr 2628F (tl 59-66) ning hageja ja Sarbussi vahel sõlmitud finantskulude kokkuleppest nr 2628F (tl 67-68); - garantiis lepiti kokku, et see kehtib kuni kõigi faktooringulepingust ja finantskulude lepingust tulenevate kohustatu rahaliste kohustuste täitmiseni.
19.Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et hagejal ei ole Sarbussi vastu nõuet, mida garantiileping tagaks, kuna 03.01.2019 väljastas hageja saldokinnituse, milles ei sisaldunud selliseid nõudeid. Hageja on selgitanud, et Sarbussile väljastatud saldokinnitus ei sisaldanud ekslikult faktooringulepingust nr 2628F tulenevat kohustust, kuna faktooringuleping ise on sõlmitud Port Onega.
20.Hageja on esitanud Port One arved Sarbussile (tl 69-78). Põhjendamata on apellandi seisukoht, et nende arvete esitamine ei ole seotud finantskulude kokkuleppega 2628F. Hageja ja Sarbussi vahelisest finantskulude kokkuleppe (tl 67-68) p-dest 1-2 nähtuvalt võtsid pooled arvesse, et hageja ja Port One vahel on sõlmitud vaidlusalune faktooringuleping ja et faktooringulepinguga loovutas Port One ja hageja omandas Port One ning Sarbussi vahel sõlmitud ostu-müügilepingu alusel Sarbussi vastu olevad nõudeõigused 300 000 euro ulatuses. Hageja on esile toonud, et finantskulude kokkuleppega võttis Sarbuss üle kohustused, mis tulenesid Port One arvete tasumisest 300 000 euro ulatuses, põhjendades seejuures eluliselt usutavalt, et kui nimetatud kokkuleppega oleks lepitud kokku ainult kostja esile toodud kohustuste võtmises (lepingu haldamise tasu, arvete käsitlustasu ja intressi), ei oleks olnud põhjust leppida kokku vastutuse summaks 300 000 eurot. Vastavad nõuded ei saaks kujuneda nii suureks (hageja 08.04.2019 menetlusdokument). Seega on hageja nõue nimetatud osas tagatud garantiiga ja hageja ei ole rikkunud õiguste kuritarvitamise keeldu. III
21.Maakohus leidis lõppjäreldusena põhjendatult, et garantiisumma väljamaksmise eeldused on täidetud. Ringkonnakohus selgitas oma 07.04.2020 kirjas pooltele, et kohaldamisele võib kuuluda TsÜS § 69 lg 3.
22.Garantiinõude kättesaamist reguleerib garantiilepingu säte, mille kohaselt loetakse hageja kirjalik nõue garantii andja poolt kättesaaduks, kui see on garantii andja esindajale üle antud allkirja vastu või saadetud tähitud kirjana garantiis nimetatud garantii andja aadressile ning nõude postitamisest on möödunud viis tööpäeva. Kuigi pooled on lepingus kokku leppinud tahteavalduste edastamise korras, on kostja praeguses asjas kinnitanud nõude kättesaamist digitaalselt allkirjastatud vastuskirjas. Seega saab praegusel juhul esitatud tõenditest lugeda, et 16.10.2018 nõudekiri jõudis kostjani ja tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Apellant kinnitab apellatsioonkaebuse p-s 2.3.8, et kostja töötaja saatis hagejale digitaalselt allkirjastatud dokumendi (tl 28). Maakohus tuvastas, et selles kinnitas kostja, et on kätte saanud hageja 16.10.2018 nõude seoses Sarbussi vaidlusaluse faktooringulepinguga ja hageja 16.10.2018 nõude seoses Sarbussi arvelduslaenulepinguga nr 2013014481. Seega sai kostja pdf-formaadis elektrooniliselt saadetud garantiinõude kätte, kinnitas seda oma digitaalselt allkirjastatud vastuses ja garantiisumma väljamaksmise eeldused on täidetud hoolimata sellest, et nõue esitati pdf-formaadis ja edastati elektrooniliselt. Maakohus on tuvastanud, et garantiileping on tüüptingimustega sõlmitud leping. Isegi kui lugeda, et lepingus sätestatud tüüptingimus on tahteavalduse kättesaamise riski panemise osas tühine, kohaldub asjas seaduses sätestatu (TsÜS § 69 lg 3). Viidatud sätte järgi tuleb tahteavalduse kättesaamise tuvastamisel kindlaks teha, kas
12(13)
tahteavaldus on jõudnud saajani ja kas saajal oli mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda (vt ka RKTKo nr 3-2-1-151-11, p 12, 14). Käesoleval juhul on need tingimused täidetud. Kuivõrd kostja on kinnitanud hageja garantiinõude elektroonilist kättesaamist ning nõude olemasolu, võib garantiinõude hilisemast täitmisest keeldumist vale nõude edastusmeetodi tõttu käsitada antud juhul ka kui kostja poolt mitte heas usus käitumist. Seega on garantiinõude esitamise eeldused täidetud. IV
23.Poolte apellatsiooniastme menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hagejal ei tekkinud ringkonnakohtus menetluskulusid, mille suurust kindlaks määrata ja mida kostjalt välja mõista.
24.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.