Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Asjaolud ja hageja nõue

BB Finance OÜ esitas 13.11.2018. a maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjalt võlgnevuse väljamõistmiseks. 30.1.2019. a esitas BB Finance OÜ Harju Maakohtule hagi kostja vastu põhivõlgnevuse 500 eurot väljamõistmiseks. Lisaks põhivõlale palub hageja kostjalt välja mõista intress 52,96 eurot, lepingutasu 19,00 eurot, võlgnevuse sissenõudmisega kaasnenud kahju 45,00 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised 89,08 eurot ning viivist 8% aastas põhinõudelt 500,00 eurot kuni selle kohase tasumiseni alates 31.01.2019.a. I T on sõlminud 22.07.2016 BB Finance OÜ ́ga veebikeskkonna www.raha24.ee kaudu laenulepingu nr 2101656299. Laen summas 500,00 eurot oli väljastatud 27.06.2017 kostja isiklikule kontole nr. xxx / Swedbank. Laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 17.07.2017.a. Seoses nõude mittetäitmisega, edastas laenuandja kostjale 24.10.2016 teatise lepingu ülesütlemise kohta. Lepingu ülesütlemise seisuga (08.11.2018) tasumata jäänud põhiosa on kokku 500,00 eurot ning intressid kokku 52,96 eurot (21.08.2016 tasumata intress summas 16,12 eurot + 20.09.2016 tasumata intress summas 15,00 eurot + 20.10.2016 tasumata intress summas 13,84 eurot + 21.10.2016 – 08.11.2016 tasumata intress summas 8,00 eurot (12,64 eurot ÷ 30 päeva × 19 päeva)). Kostja vastus Kohtule 3.04.2019. a esitatud vastuses, ei eita kostja hagejal nõude olemasolu, kuid kostja ei pea normaalseks, et nõue on pidevalt muutunud. Tegemist on kohtule valeandmete esitamisega. Kohtu põhjendused ja kohaldatud õigusaktid Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras. Lihtsustatud korras menetlemine on lubatav, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa samas paragrahvis sätestatud summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. Pooled ärakuulamist ei taotlenud. Kohus, tutvunud poolte poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt hageja ja kostja sõlmisid 22.07.2016. a laenulepingu nr 2101656299, mille alusel väljastas hageja kostjale laenu 500 eurot, kohustusega tagastada laen, lepingutasu ja intress hiljemalt 17.07.2017 a. Laenulepingust nähtub, et kokkulepitud intressimäär on 38,6 % aastas. Enne laenu saamist täitis kostja internetikeskkonnas laenutaotluse ning kinnitas üldtingimustega nõustumist. Pooled nimetatud asjaolude üle ei vaidle. Kohus leiab, et tegemist on sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepinguga, juhindudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 52 lg 3. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS §

76 lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 2 järgi võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kostja ei ole laenulepingust nr 2101656299 tulenevaid kohustusi täitnud. Kohus on seisukohal, et hageja poolt esitatud nõue kokku summas 706,04 eurot (sh tagastamata laenusumma 500 eurot, intress 52,96 eurot, viivis 89,08 eurot, lepingutasu 19 eurot, sissenõudmiskulu 45 eurot) on õiguslikult põhjendatud ja hageja on nõuet tõendanud. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kostja ei ole laenusummat tagastanud, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele tagastamata laenusumma 500 eurot. Hageja on esitanud võlgnevuse sissenõudmisega seonduva kahju hüvitamise nõude summas 45 eurot ja lepingutasu nõude 19 eurot. VÕS § 1131 lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40.00 eurot ning lg 2 järgi võib sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitist ületava kahju hüvitamist nõuda, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. VÕS § 1132 lg 1 kohaselt lepingu kehtivuse ajal võib majandusvõi kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse ning lg 2 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta: 1) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Vastavalt VÕS § 127 lg 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Riigikohus on 06.01.2005 a. lahendis nr 3-2-1-66-05 leidnud, et inkassoteenuse kasutamiseks tehtud mõistlikud kulutused vaadeldavad võlausaldaja kahjuna seoses võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumisega. Käesoleval juhul on võlgnevuse sissenõudmise lisakulutused tinginud kostja tegevusetus. Kostja laenu ei tagastanud ning hageja oli sunnitud laenu sissenõudmiseks lisakulutusi tegema. Eeltoodust tulenevalt on hageja kahju hüvitamise nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Lepingu sõlmimise tasu kuulub väljamõistmisele lepingu p 3.3. alusel. VÕS § 397 lg järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Sama seaduse § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Riigikohus on lahendis 3-2-1108-14 leidnud, et kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda, sel juhul on võimalik tuvastada laenulepingu tühisus. Kuivõrd käesoleval juhul ei ületa krediidi kulukuse määr enam kui kuus korda Eesti Panga kodulehel avaldatud piirmäära, ei ole kohtu hinnangul laenusumma ja selle eest makstava tasu vahekord tasakaalust väljas. Kostja on sellist intressi aktsepteerinud, mistõttu puudub kohtul alus pidada intressimäära põhjendamatuks. Eeltoodust tulenevalt on hageja intressinõue summas 52,96 eurot kostja vastu

õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Laenulepingu kohaselt on kokkulepitud viivisemääraks 0,75 % tasumata summalt päevas. Hageja arvestab viivist tasumata põhivõlgnevuselt seaduses toodud ulatuses alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. 09.11.2016. a. Riigikohus on lahendis 3-2-1-25-16 leidnud, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Käesoleval juhul on kostja jätnud laenu tagastamata. Kostja ei ole üritanud teha tagasimakseid kasvõi osaliselt. Kohus on seisukohal, et laenumaksete tasumisega viivitamise korral, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud. Eeltoodu alusel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 89,08 eurot. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub väljamõista viivis alates hagi esitamisest 31.01.2019. a. Eeltoodu alusel rahuldab kohus lisanduva viivise nõude. Kostja hinnangul on hageja kohtule valeandmeid esitanud, kuna algselt nõudis hageja kostjalt 1 000 euro tasumist. Toimiku materjalidest nähtub, et maksekäsu kiirmenetluses nõudis hageja kostjalt põhivõlgnevuse 500 euro tasumist ning kõrvalnõuete summas 358,65 euro tasumist (45 eurot, kahju, 55,45 eurot intrerss, 19 eurot lepingutasu, 239,20 eurot viivis). Vastavalt TsÜS § 138 lg 2 ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-137-10 märkinud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Riigikohus on lahendites 3-2-1-108-14 ja 3-2-1-186-13 selgitanud, et nõude kohta valeandmete esitamine võib olla kelmuse katse. TsMS § 481 lg-t 21 järgi maksekäsu kiirmenetlust ei kohaldata kõrvalnõuetele (eelkõige viivis, intress, lepingu tasu, lepingu pikendamise tasu, võlanõude menetlemisega seotud tasud, nt meeldetuletuskirjade eest jms) ulatuses, mis ületab põhinõuet. See võib aga tähendada kohtule tahtlikku valeandmete esitamist võla kohta ja seda vaatamata maksekäsu kiirmenetluses tehtud avaldusele, et hageja on teadlik valeandmete esitamisega kaasneda võivast kriminaalvastutusest. Selline tegu võib muude eelduse olemasolul olla käsitletav karistusseadustiku § 209 ja § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kelmuse katsena, kui varalist kasu on püütud saada tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Käesoleval juhul ei ületa hageja kõrvalnõuded põhinõuet ning kohtupraktikas ei peeta taunitavaks kui lepingus kokkulepitud viivise asemel nõuab hageja seadusjärgset viivist, seega ei ole hageja kohtule valeandmeid esitanud. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud kostja kanda.

Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud kokku summas 125 eurot. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 kohaselt kuulus tsiviilasjalt hinnaga kuni 750 eurot tasumisele riigilõiv 125 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu seadusega kooskõlas. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 125 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.