Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 ja § 637 lg 21 ei anna maakohus pooltele lihtmenetluse asjas luba otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui kohus on otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Tsiviilasi nr 2-18-124180

Kui menetlusosaline leiab, et maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit ning seetõttu tuleb otsuse peale esitada apellatsioonkaebus, tuleb see esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse tervikteksti apellandile kättetoimetamisest. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab isik hoolimata menetlusabi taotluse esitamisest, esitama kaebetähtaja jooksul kaebuse, ka juhul kui taotleb kaebuse esitamiseks menetlusabi. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. Asjaolud ja hageja nõue Hageja nõue tuleneb kostja ja IPF Digital Estonia OÜ (endine ärinimi MCB Finance Estonia OÜ) 19.03.2014 sõlmitud laenulepingust nr xxxxx. Lepingu alusel sai kostja laenu 690,80 euro, millest 459,80 eurot läks laenulepingu nr xxxxx refinantseerimiseks ja 231 eurot edastati kostjale ülekandega. Kostja kohustus laenusummad tagastama vastavalt laenu tagastamise maksegraafikule. IPF Digital Estonia OÜ on loovutanud 23.02.2018 kostja vastase nõude Aktiva Finants OÜ-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Laenulepingu näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga. Krediidikulukuse määraks oli 376,48% aastas. Laenu taotlemise ja laenu väljastamise ajal oli Eesti Panga kodulehel avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 33,96%. Hageja on seisukohal, et tegemist oli tühise tehinguga ning hagejal on õigus nõuda kostjalt tagasi tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu. 22.04.2019 esitas hageja selgitused hagiavalduse juurde, millega kõrvaldas hagiavalduses olevad ebaselgused. Hageja selgitab, et lepingu tingimustes on laenusumma 690,80 eurot hulka arvestatud eelmise laenulepingu laenusummale lisaks ka intressid ja lepingutasu, mida hageja käesolevas hagis ei nõua: kuna laenuleping nr xxxxx oli samuti tühine, arvestas hageja põhinõude hulka ainult sellest tuleneva algse laenusumma ehk 400 eurot ja jättis arvestamata intressid summas 49,80 eurot ja lepingutasu summas 10 eurot. Kokku sai kostja enda arvele seega laenusumma 631 eurot, mis koosnes refinantseeritud laenulepingu nr xxxxx laenusummast 400 eurot ning laenulepingu nr xxxxx alusel saadud laenusummast 231 eurot. Perioodil 29.06.2015 - 09.09.2017 tasus kostja hagejale kokku 140 eurot ning 13.04.2018 tasus kostja kohustuse katteks veel 5 eurot. Seega on kostja kohustuse katteks tasunud kokku 145 eurot. Kostjal on hagiavalduse esitamise seisuga võlgnevus hageja ees tulenevalt tühisest tarbijakrediidilepingust summa 486 eurot (631 – 145). Hageja taotleb hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist alates 29.12.2018 kuni põhinõude täitmiseni vastavalt seadusjärgsele määrale, mis on maksimaalselt 39,02 eurot. Kostja vastus hagile Kostja hagi ei tunnista täies ulatuses ja palub jätta hagi rahuldamata. Hageja nõue on aegunud. Krediidileping oli sõlmitud (taotlus esitatud) 19.03.2014. Laenu viimane tagasimakse pidi toimuma 20.06.2014. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks alates 21.06.2014. Nõude aegumistähtaeg saabus kas 21.06.2017 (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1, § 147 lg 1 ja 2) või 31.12.2017 (TsÜS § 154 lg 1). Hageja pöördus kohtusse hagiga kostja vastu 15.10.2018. Kostja palub vabastada teda viivise tasumisest, kuna tema rahaline ja varanduslik olukord on tunduvalt halvem kui hagejal. 2(7)

Tsiviilasi nr 2-18-124180

Hageja väited seoses kostja vastuväidetega Hageja nõue ei ole aegunud. Vastavalt TsÜS § 154 lõikele 1 algab korduvate kohustuste aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Laenulepingu alusel tuli laen tagastada osamaksetena perioodil 21.04.2014 20.06.2014. Seega algas nõude aegumistähtaeg alates 01.01.2015 ja oleks lõppenud 31.12.2017. Vastavalt TsÜS § 158 lg 1 aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega ning lg 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises. Avaldaja on võlausaldajale perioodil 29.06.2015 09.09.2017 tasunud kohustuse katteks kokku 140 eurot. Seega on nõude aegumine alates kuupäevast 09.09.2017 katkenud ning uuesti alanud. Hagejal ei ole võimalik tänase päeva seisuga esitada tõendeid kostja poolt sooritatud maksete kohta, kuna näeb neid endise võlausaldaja siseveebi andmebaasist, kui maksekorraldused peaks ta nende kohta eraldi tellima, mida tõenäoliselt ei ole võimalik saada. Hageja ei nõua hagiavalduses kostjalt sissenõutavaks muutunud viiviseid, vaid ainult vastavalt TsMS § 367 hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viiviseid vastavalt seadusjärgsele määrale, mis on maksimaalselt 39,02 eurot. Hageja poolt hagiavalduses nõutav ei ole kostja jaoks kuidagi ebamõistlik või liiga koormav ja hagejale on arusaamatu milliste viiviste vähendamist kostja on taotlenud. Hageja jääb oma hagiavalduse juurde.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi lühend TsMS) § 405 lg 1 p-le 9 menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Hageja nõudeks on põhivõlg 486 eurot ja viivis TsMS § 367 alusel summas mitte üle 39,02 eurot. Kuna haginõue on varaline ja hagihind moodustab 525,02 eurot menetleb kohus hagi lihtsustatud korras. Käesolev kohtuotsus on kirjeldava ja põhjendava osaga. Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Pooled ei vaidle vastu, et kostja ja IPF Digital Estonia OÜ vahel sõlmiti 19.03.2014 laenuleping nr xxxxx eurot, mille alusel sai kostja laenu. Kostja maksis laenu osaliselt. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid laenu saamisele ega laenu osaliselt tasumisele.

3(7)

Tsiviilasi nr 2-18-124180

Kohtule on tõenditena esitatud laenu taotlused nr xxxxx ja nr xxxxx, millistest nähtub, et kostja on laenu taotlenud ning et xxxxx laenutaotluse alusel refinantseeriti laenu nr xxxxx. Hageja esitas tõendina ka maksekorraldused, millistest nähtub, et kostja kontole oli kantud laenusumma kokku 631 eurot. Kostja ei ole saadud laenusumma vaidlustanud. Kohus leiab, et tegemist on sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepinguga, juhindudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 52 lg 3. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Hageja tunnistab, et mõlemad sõlmitud tarbijakrediidi lepingud on tühised VÕS § 4062 lg 1 alusel, selles osas poolte vahel vaidlus puudub. Hageja esitab kostja vastu nõude tühise lepingu alusel saadu tagastamiseks. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud ning esitab aegumise vastuväite. Kohus leiab, et ei ole hageja nõue aegunud. Poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping on tühine, seega kohaldamisele kuulub VÕS § 4062 lg 3 esimene lause, mis sätestab, et kui tarbijakrediidileping on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. VÕS § 4062 lg 3 sätestab üheselt, et tühise tarbijakrediidilepingu järgi tuleb saadu tagastada krediidi tervikuna tagasimaksmise tähtpäevaks, mis käesoleval juhul on 20.06.2014. Nimetatud kuupäev tuleneb laenu nr xxxxx põhitingimustest. Kuna leping on tühine, siis ei saa aegumisele enam kohaldada krediidilepingule ehk kestvuslepingule kohaldatavaid sätteid, mida väidab hageja oma 06.02.2019 esitatud seisukohas. Tehingu tühisuse tõttu kohaldub VÕS § 4062 lg 3 ning TsÜS § 146 lg 1, mis sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ehk antud juhul oleks nõue aegunud 20.06.2017. TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib TsÜS § 158 lg 2 järgi seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, tagatise andmises või muus teos. Hageja tugineb sellele, et nõude aegumine oli katkenud, sest kostja tegi laenu kustutamiseks maksed kokku summas 145 eurot, sellest 29.06.2015 - 09.09.2017 summas 140 eurot ja 5 eurot maksis kostja 13.04.2018. Tõendeid hageja esitada ei saanud. Kostja ei ole hageja väitele vastu vaielnud ega esitanud andmeid, et tema ei ole krediidi kustutamiseks makseid teinud pärast 20.06.2017. Seega loeb kohus tõendatuks, et kostja oli makseid teinud. Asjaoludest nähtub, et kostja tegi laenu tagasimaksed enne aegumistähtaja lõppu ja tema tehtud maksete vahele jääb vähem kui kolm aastat. Sellega oli nõude kolmeaastane aegumistähtaeg uuesti alanud 14.04.2018, mil kostja tegi järjekordne laenu kustutamise makse. Hageja esitas hagi kostja vastu 15.10.2018, mil esitas Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse (TsMS § 486 lg 2). Seega ei ole hageja nõue aegunud. VÕS § 164 lg-te 1 ja 2 alusel võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei 4(7)

Tsiviilasi nr 2-18-124180

või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Kohtule on esitatud S Kle adresseeritud teatise nõude loovutamise kohta, millest nähtuvalt loovutas IPF Digital Estonia OÜ (endine ärinimi MCB Finance Estonia OÜ) 23.02.2018 nõude loovutamise lepinguga Aktiva Finants OÜ-le laenulepingust nr xxxxx tuleneva nõude kostja vastu koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid. Kostja ei ole nõude loovutamist vaidlustanud. Seega loeb kohus, et nõue kostja vastu on hagejale loovutatud ja hagejal on õigus pöörduda kohtusse kostja vastu. Hageja palub kostjalt välja mõista tühise lepingu alusel saadud 486 eurot. Põhinõude näol on tegemist esialgse võlausaldaja ja kostja vahel 19.03.2014 sõlmitud laenulepingust nr xxxxx tuleneva nõudega, millega refinantseeriti laenulepingu nr xxxxx ja kanti kostja arvele 231 eurot. Laenulepingu nt xxxxx alusel kanti kostja kontole 400 eurot. Et tegemist on tühiste lepingutega ei nõua hageja kostjalt intresse ega sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist. Vaidlus puudub selles, et nõuded on muutunud sissenõutavaks. Kostja ei ole põhivõla suuruse osas vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. VÕS § 1027 sätestab, et isik peab andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Kuivõrd esialgne võlausaldaja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on tühine, on kostja saanud laenulepingu alusel õigusliku aluseta 486 eurot, milline summa tuleb kostjal hagejale tagastada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista õigusliku aluseta saadud 486 eurot. TsMS § 367 alusel viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja esitab viivise väljamõistmise nõude TsMS § 367 alusel. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab viivist seadusjärgses määras, s.o 8% aastas, alates hagi esitamisele järgmisest päevast ja summas maksimaalselt 39,02 eurot. Kostja taotleb viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 alusel, kuna tema varaline seisukoht on halvem kui hagejal. Kohus oli selgitanud kostjale 22.03.2019 määruses, et VÕS § 162 lg 1 kohaselt ebamõistlikult suurt viivist võib kohus vähendada viivist maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus tegi kostjale ettepaneku esitada tõendeid oma varalise seisundi kohta. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit oma väidete tõendamiseks. Tema väited rakse majandusliku olukorra kohta on paljasõnalised. 5(7)

Tsiviilasi nr 2-18-124180

Kohus leiab, et kostja taotlus viiviste vähendamiseks on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. Kohus nõustub hageja arvamusega, et olukorras kus hageja ei esita sissenõutavaks muutunud viiviste nõuet ja nõuab vaid jooksvate viiviste väljamõistmist ja seda seaduses sätestatud määras, et ole see kostja jaoks kuidagi ebamõistlik või liiga koormav. Kohus leiab, et hageja nõue jooksvate viiviste väljamõistmiseks on põhjendatud ja vastab seadusele ning seega kuulub rahuldamisele. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi täies ulatuses ja mõistab kostjalt välja tagastamata laenusumma 486 eurot ja jooksva viivise, mis on maksimaalselt 39,02 eurot.

MENETLUSKULUD

Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus teeb otsuse kostja kahjuks, seega jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja esitas menetluskulude nimekirja, milles palus kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 125 eurot ja õigusabikulud summas 480 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja lepinguline esindaja on käibemaksukohustuslane ning hageja on käibemaksukohustuslane, mistõttu on hagejal õigus saada käibemaksu tagastust. Hageja menetluskulud koosnevad hagimenetlusega seoses tekkinud lepingulise esindaja kuludest (TsMS § 144 p 1) ja kohtukuludest (TsMS § 138 lg 2). Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Hageja lepinguline esindaja on nimekirjas nimetatud toimingud teinud ning need toimingud on olnud hageja esindamiseks kohtumenetluses vajalikud. Hageja on esitanud vastavad tõendid hagiavaldusega. Julianus Inkasso OÜ osutab teenust 120 eur/h ilma käibemaksuta. Lepingulisele esindajale õigusabi eest makstav summa ei ole ülemäära suur. Kostja kirjalikus vastuses hagile esitas vastuväite lepingulise esindaja kulude suurusele, leides et see ei vasta asja keerukusele. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, kes vastas TsMs § 218 lg 1 p 2 nõuetele. Kohus on seisukohal, et lepingulise esindaja kulu summas 480 eurot käibemaksuta on arvestades asja keerukust ja mahtu põhjendatud, mõistlik ning vajalik osaliselt. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu 6(7)

Tsiviilasi nr 2-18-124180

diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Kohus leiab, et antud hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist nn. masshageja poolt koostatud tüpiseeritud hagi tekstiga, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, seega on tegemist tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole esindaja pidanud osalema istungitel. Hageja esindaja oli koostanud hagiavalduse ning kirjaliku seisukoha kostja vastusele. Hageja lepingulise esindaja kulud seoses selgitusega hagiavalduse juurde ei kuulu kostja poolt hüvitamisele, sest nende koostamine oli tingitud hageja enda tähelepanematusest ja hagiavalduses esinevatest ebatäpsustest. Kohus leiab, et hageja põhjendatud menetluskuludeks õigusabile tuleb hinnata 300 eurot (2,5 tunni ulatuses). Eeltoodu alusel rahuldab kohus hageja menetluskulud kokku summas 425 eurot (riigilõiv 125 eurot ja lepingulise esindaja kulu 300 eurot). Nimetatud summa kuulub väljamõistmisele kostjalt. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Šabarova kohtunik

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.