Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 6. septembril 2004 Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse osakond Peterburis ja Lenoblasti piirkonnas (FSB) ja suletud aktsiaselts „Ettevõte R.K.G.“ (RKG) investeerimise ja korterelamu ehitamise lepingu Sankt-Peterburis. Hageja isa OO (isikukood XXXXXXXXX) sõlmis RKG-ga projekti finantseerimiseks lepingu korterelamu ehitamise investeeringus osalemise kohta. OO panustas rahalisi vahendeid ja RKG pidi hiljemalt 30. detsembril 2008 OO-le üle andma ühetoalise 46,34 m2 korteri. Ehitamise viivituse tõttu esitas OO hagi RKG vastu Peterburi Puškini kohtule. 5. mai 2009. a otsusega rahuldas kohus hagi RKG vastu osaliselt. Pärast RKG pankrotistumist esitas OO hagi Peterburi Dzerzhinsky kohtule 1(4)
FSB vastu tunnistada FSB solidaarvõlgnikuks, sooviga panna 5. mai 2009. a otsuse täitmise kohustus FSB-le. Kohus keeldus hagi menetlemisest, kuna kohtu hinnangul ei kuulu esitatud nõue läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses. OO suri 11. märtsil 2015 ja hageja tema pärijana esitas Harju Maakohtule hagi kostja vastu seoses FSB võlaga, paludes arvestada 5. mai 2009. a otsust. Maakohtu määrus
3.Maakohus keeldus 6. veebruari 2019. a määrusega hagi menetlusse võtmast tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel, kuna hagi ei allu Eesti Vabariigi kohtule ja kohtul ei ole pädevust sellise vaidluse lahendamiseks.
4.Maakohus selgitas, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 1 alusel kontrollib kohus omal algatusel, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Vastavalt TsMS § 70 lg-le 2 allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti.
5.Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon on sõlminud lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (õigusabileping). Kohtu hinnangul ei saa õigusabilepingu art 21 lg 1 teises lauses juriidilise isiku kohta sätestatut kohaldada riigi suhtes, st saatkonda kui diplomaatilist esindust ei saa viidatud sätte tähenduses pidada esinduseks. Riigi asukohaks on riigi enda territoorium, seega tuleks hagid Venemaa Föderatsiooni vastu üldjuhul esitada Venemaa kohtule. Vaidluse lahendamine kuulub selle riigi kohtu pädevusse, kellelt kompensatsiooni nõutakse. Määruskaebus
6.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi lahendamiseks kohtualluvuse järgi Eesti kohtusse.
7.Hageja nõustub, et praegusel juhul ei kohaldu õigusabilepingu art 21. Hageja ei olegi sellele hagis tuginenud.
8.Hageja hinnangul omab hageja õigust hagi läbivaatamiseks Harju Maakohtus TsMS § 72 alusel, kuna hageja (ja varem ka tema isa) elab Eestis ja Venemaa kohtud on korduvalt keeldunud hagi menetlemisest. Venemaa ei ole hagejale taganud Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 p-i 1 järgi õiglast kohtupidamist.
9.Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest, rikkudes rahvusvahelise õige norme ja süvenemata vaidluse sisusse. Menetluse edasine käik
10.Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
11.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on lõppjärelduses seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse tühistamiseks, kuid muuta tuleb maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
12.Praeguses asjas esitas Eestis elav hageja hagi Vene Föderatsiooni vastu. Maakohus keeldus vaidlustatud määrusega hagi menetlusse võtmast, asudes seisukohale, et õigusabilepingu art 21 ei kohaldu praegusel juhul ning üldjuhul tuleks hagi Venemaa Föderatsiooni vastu esitada Venemaa kohtule. Määruskaebuses leiab hageja, et asi allub
2(4)
Harju Maakohtule TsMS § 72 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel, kuna hageja elukoht on Eestis ja tal ei ole võimalik oma õigusi Venemaal kaitsta.
13.TsMS § 72 järgi kui asi ei allu üldsätete järgi Eesti kohtule või kui sellist alluvust ei ole võimalik kindlaks teha ja välislepingust või seadusest ei tulene teisiti, lahendab asja Harju Maakohus, kui: 1) välislepingu kohaselt peab kohtuasja lahendama Eesti Vabariigis; 2) avaldaja on Eesti Vabariigi kodanik või tal on Eestis elukoht ning tal ei ole võimalik välisriigis oma õigusi kaitsta või kui seda ei saa avaldajalt oodata; 3) asi on muul põhjusel Eestiga tihedalt seotud ja isikul ei ole võimalik välisriigis oma õigusi kaitsta või kui õiguste kaitsmist välisriigis ei saa avaldajalt oodata.
14.Ringkonnakohus selgitab, et Eesti kohtule saab tuleneda kohtualluvus TsMS § 72 lg 1 p-dest 2 ja 3 üksnes juhul, kui rahvusvahelist kohtualluvust tuleb kontrollida tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel. Olukorras, kus kohaldub õigusabileping, ei saa rahvusvahelist kohtualluvust kindlaks teha tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohtualluvuse sätete järgi, kuna õigusabileping näeb ette ammendavad alused, millal teatud liiki tsiviilvaidlustes saab pöörduda Eesti kohtu poole.
15.Õigusabilepingu art 1 lg 1 esimese lause kohaselt on ühe lepingupoole kodanikel teise lepingupoole territooriumil oma isiklike ja varaliste õiguste suhtes samasugune õiguskaitse nagu selle lepingupoole kodanikelgi. Viidatud sätte teise lause kohaselt käib see ka juriidiliste isikute kohta. Viidatud säte ei ütle seejuures otsesõnu, millises olukorras tuleb õigusabilepingu kohtualluvuse sätteid kohaldada. Arvestades, et praegusel juhul ei saa lähtuda hageja kodakondsusest (hageja kodakondsus on määratlemata) ja riigi kui kostja kohta konkreetne säte õigusabilepingus puudub, tuleb ringkonnakohtu hinnangul sellisel juhul tõlgendada õigusabilepingu sätteid lähtuvalt õigusabilepingu eesmärgist, mis on sätestatud art-s 1.
16.Õigusabilepingu art 1 lg 2 järgi on ühe lepingupoole kodanikel õigus pöörduda vabalt ja takistamatult mh teise lepingupoole kohtute poole, kelle pädevusse kuuluvad tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjad, nad võivad seal esineda, algatada taotlusi, esitada hagisid ja sooritada muid protsessuaalseid toiminguid samadel tingimustel kui oma kodanikudki. Õigusabilepingu art 1 lg-st 2 saab järeldada, et Vene kodanikke tuleb kohtute poole pöördumisel käsitada võrdsetena Eesti kodanikega. See tähendab, et kui vaidluses saaks Eesti kodanik samas situatsioonis mõne Euroopa Liidu määruse või tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätte alusel pöörduda Eesti kohtu poole, peaks selline õigus olema tagatud ka Vene kodanikule (vt M. Torga. Õigusabilepingute kohaldamine tsiviilvaidluste lahendamisel Eesti kohtutes. Kohtute aastaraamat 2012, lk 78).
17.Kuigi hageja ei ole kummagi lepingupoole kodanik, esineb tihe seos lepingupoole riigiga tulenevalt kostjast, mistõttu kontrollib ringkonnakohus järgnevalt, kas Eesti kodanikul on võimalik esitada hagi Vene Föderatsiooni vastu Eesti kohtule. Puudub vaidlus, et kostja kui riigi (oma ametite kaudu) asukoht on tema territoorium (TsMS § 79), vara (korter) asukoht on Venemaal (TsMS § 86), lepingu täitmise (korter või rahaline hüvitis) asukoht on Venemaal (TsMS § 89), kahju tekkimise koht on Venemaal (TsMS § 94). Hageja ei ole tuginenud kohtualluvuse kokkuleppe olemasolule. Seega praegusel juhul puudub säte, mis võimaldaks Eesti kodanikul esitada hagi Vene Föderatsiooni vastu Eesti kohtule, mistõttu ei saa ka hageja esitada hagi Vene Föderatsiooni vastu Harju Maakohtule.
18.Seoses määruskaebuse väitega, et hagi tuleks menetleda Harju Maakohtus Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 alusel, selgitab ringkonnakohus järgmist. Hagi asjaoludest nähtuvalt lahendati asi sisuliselt Venemaa kohtus, kui hageja isa kasuks mõisteti välja hüvitis. Hageja soovib sama hüvitise väljamõistmist kostjalt kui solidaarvõlgnikult, kuivõrd isik, kellelt hüvitis välja mõisteti, läks pankrotti. Venemaa kohtud keeldusid korduvalt kostja vastu esitatud hagi menetlemisest, mistõttu
3(4)
pöördus hageja sisuliselt sama nõudega Eesti kohtu poole. Ringkonnakohus saab esile toodud asjaoludest aru selliselt, et ka hageja ise on seni pidanud Venemaa kohtuid pädevaks asja lahendama ning hageja esitas hagi Eesti kohtule üksnes seetõttu, et nõuet tunnustada FSB solidaarvõlgnikuna ei võetud menetlusse Venemaa kohtutes. Olukorras, kus hageja hinnangul on siseriiklikult rikutud tema juurdepääsuõigust kohtupidamisele, tuleb hagejal oma õiguste kaitseks pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtu poole, kus hinnatakse, kas riik on rikkunud konventsiooni artiklit 6 (õigus õiglasele kohtumenetlusele). Hageja on praegusel juhul asunud ekslikult seisukohale, et konventsiooni artikkel 6 on aluseks kohtualluvuse määramisel.
19.Kuivõrd määrus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb ka määruskaebusega seotud menetluskulud jätta hageja kanda. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm Liis Arrak Ande Tänav
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.