Eesti Vabariik Sotsiaalkindlustusameti kaudu hagi Osaühing RV Ortopeedia vastu leppetrahvi summas 3399,57 euro ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.01.2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse Osaühing RV Ortopeedia määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Hageja (vastustaja): Eesti Vabariik esindajad Sotsiaalkindlustusameti kaudu (registrikood 70001975, asukoht Endla 8, 15092 Tallinn), volitatud esindaja LS (e-post: XXX) Kostja: Osaühing RV Ortopeedia (registrikood 10458881, asukoht Liivalao 5, 11216 Tallinn), lepinguline esindaja Alvar Kaljurand (e-post: XXX) Menetluse liik
1.25.10.2017 esitas Eesti Vabariik Sotsiaalkindlustusameti kaudu (hageja) Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale avalduse Osaühing RV Ortopeedia (kostja) suhtes 3509,73 euro (leppetrahv 3399,57 eurot, 27.06.2017-25.10.2017 viivised 90,16 eurot ja riigilõiv 20 eurot) sissenõudmiseks.
2.Makseettepanekule summas 3509,73 eurot esitatud vastuväite kohaselt ei ole kostja saanud hagejalt selgitust maksimaalse leppetrahvi protsendi määramise kohta.
3.27.11.2017 lõpetas Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond maksekäsu kiirmenetluse ning andis hageja nõude 3489,73 euro saamiseks üle Harju Maakohtule jätkamiseks hagimenetluses.
4.12.12.2017 esitas hageja Harju Maakohtule kostja vastu hagiavalduse leppetrahvi summas 3399,57 euro ning viiviste väljamõistmise nõudes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, mida täpsustas 22.12.2017. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt nõuab hageja kostjalt põhinõudena 3399,57 eurot, sissenõutavaks muutunud viiviseid summas 125,92 eurot ning edasiulatuvaid viiviseid.
5.Harju Maakohus võttis hagiavalduse menetlusse 05.01.2019.
6.23.03.2018 kostja vastuse kohaselt on talle arusaamatu summa kujunemine. Kostja hageja nõudeid ei tunnista. Kostja on hageja leppetrahvi nõuetele pikema aja vältel vastu vaielnud, pidades neid selgusetuiks, arusaamatuiks ja põhjendamatult suurteks võrreldes lepingu täitmisel ilmnenud rikkumistega. Kostja on seisukohal, et tema tegevusega riigile ega abivajajatele kahju ei ole tekkinud, kostja on alati püüdnud kõik ebakõlad lahendada viisil, et kohustused saaks täidetud. Ootamata ära (kohtu)vaidluste lõppu, tegi hageja 08.03.2018 leppetrahvi osas tasaarvestuse kostja poolt esitatud teenuste arvega nr 20180066 23.02.2018 ja seega hagejal puudub nõue üldse. Kõik kohtukulud tuleb jätta hageja kanda. Kostja taotleb oma menetluskulude summas 660 eurot väljamõistmist hagejalt, samuti palub kohaldada VÕS § 113 kohast viivist nende mittetasumisel. Kui hageja soovib kompromissi, on kostja nõus seda arutama.
7.27.03.2018 esitas hageja Harju Maakohtule avalduse hagi tagasivõtmiseks. Hageja kostja 23.03.2018 menetlusdokumendis toodud menetluskulude suurusele vastuväiteid ei esitanud.
8.30.05.2018 esitas kostja hagi tagasivõtmise osas omapoolse seisukoha. Kostja ei vaielnud hagi tagasivõtmise avaldusele vastu. Kostja ei ole hageja nõuet rahuldanud, hageja on teinud 23.02.2018 ühepoolse tasaarvestuse kostja poolt esitatud teenuste arvega nr 20180066. Kostja ei ole seda heaks kiitnud. Kostja palub hagejalt välja mõista menetlukulud vastavalt varem esitatud nimekirjale.
9.17.09.2018 esitas hageja seisukoha kostja menetluskulude ning märkis mh, et hagi on võetud tagasi tulenevalt asjaolust, et hageja nõue kostja vastu on pärast hagi esitamist rahuldatud. Maakohtu määrus
10.Harju Maakohus jättis 02.01.2019 kohtumäärusega hageja hagi läbi vaatamata seoses avalduse tagasivõtmisega (resolutsiooni punkt 1) ning menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni punkt 2).
11.Määruse põhjendustest nähtuvalt märgib asja menetlenud kohus TsMS § 173 lg 1 I lause kohaselt menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.
12.Hageja on kohtule esitatud omapoolses seisukohas palunud jätta menetluskulud kostja kanda, kuivõrd hageja nõue kostja vastu on pärast hagi esitamist rahuldatud (II köide
2(6)
Tsiviilasi nr: 2-17-123823 t/l 5 pöördel). Kostja vastava seisukohaga ei nõustu, kuivõrd hageja on ühepoolselt hagis nõutud leppetrahvi osas teinud tasaarvestuse kostja poolt esitatud arvetega, mida aga kostja ei ole heaks kiitnud ega mingil moel aktsepteerinud (II köide t/l 9). Kohus selgitab, et kuna hageja võtab hagi tagasi, siis ei oma tähtsust, kas kostja nõustub tasaarvestusega või mitte.
13.Käesolevas tsiviilasjas on hagiavaldus esitatud kohtule 12.12.2017 ja kohus on 05.01.2018 määrusega võtnud hagi menetlusse. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud postiga 22.02.2018 (I köide, t/l 189) ja kostja esitas kohtule hagivastuse 23.03.2018. Toimiku materjalidest nähtub, et kostja esitas hagejale 23.02.2018 arve nr 20180066 (I kd, tl 196), millega hageja on 08.03.2018 maksekorraldusest (I köide, t/l 197) nähtuvalt oma nõude tasaarvestanud. Seega on tasaarvestuse olukord tekkinud pärast hagi esitamist.
14.Riigikohus on 09.03.2016 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-182,15 p-s 13 asunud seisukohale, et kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena hagi eesmärgi saavutab, saab lugeda, et kostja on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt ka Riigikohtu 15.05.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-13, p 13).
15.Käesolevas tsiviilasjas on kostja tegevuse tulemusel esitatud hagejale arve, kuid hageja on eesmärgi saavutanud enda poolt tehtud tasaarvestuse tulemusena. Kuna tasaarvestuse olukord on tekkinud pärast hagi esitamist, siis kohtu hinnangul oleks ebaõiglane jätta menetluskulud TsMS § 168 lg 4 alusel hageja kanda. Samuti oleks ebaõiglane jätta menetluskulud TsMS § 168 lg 5 alusel kostja kanda.
16.Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et kohtule esitatud asjaolusid arvestades on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Kuna kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, määras kohus menetluskulud rahaliselt kindlaks selliselt, et neid üheltki menetlusosaliselt teise kasuks välja ei mõisteta. Määruskaebus
17.Kostja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palus tühistada määruse resolutiivosa punkti 2, millega jäeti menetluskulud poolte endi kanda, rahuldada kostja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks summas 660 eurot, samuti kohaldada VÕS § 113 kohast viivist nende mittetasumisel.
18.Määruskaebuse kohaselt kannab hageja TsMS § 168 lg 2 kohaselt menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. TsMS § 168 lg 4 kohaselt, kui hageja võtab hagi tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Seaduse tekst sätestab kategooriliselt, et lg 4 eeldab kostja tegevust, otsest tahteavaldust hageja just selle, konkreetselt piiritletud nõude rahuldamiseks. Sellist tahet ei ole kostja mitte kunagi ei otseselt, ei kaudselt avaldanud.
19.Kostja ei ole kunagi hageja hagis väljendatud nõuet tunnustanud. Samuti ei ole kostja hageja nõuet rahuldanud, vaid ootamata ära (kohtu)vaidluste lõppu, tegi hageja ühepoolselt 08.03.2018, hagis nõutud leppetrahvi osas tasaarvestuse kostja poolt esitatud järgnevate (teiste, hagis mitte käsitletud) teenuste arvega nr 20180066 23.02.2018. Kostja ei ole sellist teguviisi heaks kiitnud ega aktsepteerinud. Poolte nõuded ei ole samalaadsed, hageja nõue on leppetrahvi nõue, millele kostja on põhjendatult vastu vaielnud ja mis vastavalt VÕS § 200 lg 4 ei ole tasaarvestatav, kostja nõue (arve) on esitatud tehtud lepingulise töö eest, mille maksmata jätmiseks puudub igasugune alus.
3(6)
Tsiviilasi nr: 2-17-123823
20.Nn tasaarvestusega on hageja sisuliselt varastanud kostja tööga välja teenitud tasu, milline tegevus kohtu arvates on igati aktsepteeritav.
21.Kohtumääruses viidatud Riigikohtu 09.03.2016 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-182,15 p 13 on asjasse puutumatu, sest hageja ei ole pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena hagi eesmärgi saavutanud, hageja on oma eesmärgi saavutanud ebaseadusliku tasaarvestusega. Kostja ei ole TsMS § 168 lg 4 mõttes hageja nõuet rahuldanud.
22.Kostja menetluskulud on igati põhjendatud. Hageja esitas ülimalt keerulise nõude, mis põhines suurel hulgal pika ajavahemiku jooksul välja antud dokumentidel, millel igaühel oli tähtsus hagi nõude hindamisel. Kostjal ja eriti kostja esindajal oli vaja teha pingelist ja suurt ajakulu nõudnud analüüsi, et hageja nõuet üldse hinnata nii selle sisu kui ka põhjendatuse pinnalt. Hageja ei ole menetluskuludele vastu vaielnud. Menetluse edasine käik
23.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning edastas hagejale seisukoha andmiseks.
24.Hageja jäi oma 17.09.2018 esitatud seisukoha juurde ning nõustus maakohtu määruse põhjendustega.
25.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu määruse põhjendused
26.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 21 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata, kuid täiendab kohtumääruse põhjendusi vastavalt käesolevale määrusele. Ringkonnakohus nõustub § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
27.Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-13, p 18), millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda vaid siis, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt.
28.Ringkonnakohtu hinnangul maakohtule diskretsiooni piiride ületamist ette heita ei saa. Maakohus on õigesti leidnud, et käeolevas tsiviilasjas on õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus on menetluskulud jaotanud TsMS § 162 lg 4, mitte TsMS § 168 lg 4 alusel, nagu näib olevat aru saanud määruskaebuse esitaja. Siiski tuleb maakohtu määrust täiendada järgnevalt (p 29- 34).
29.TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte enda kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.
30.Kuigi menetluse lõpetamisel hagi läbi vaatamata jätmise tõttu on TsMS § 168 ette nähtud menetluskulude jaotuse eriregulatsioon, on TsMS § 162 lg 4 kohaldamine võimalik ka asja menetluse lõpetamisel hagist loobumise tõttu (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-28-12, p 15 ja nr 3-2-1-63-11, p 14). Samas ei piisa Riigikohtu seisukohtade kohaselt TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, kuna seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti olema äärmiselt
4(6)
Tsiviilasi nr: 2-17-123823 ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 162 lg 4 kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-126-14, p 16).
31.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja kostja poolsete korduvate lepingu rikkumiste tõttu esitanud kostjale leppetrahvi nõude 10.06.2017, mille kostja jättis tähtajaks, so 26.06.2017, tasumata (I kd, tlk 1 pöördel). Maksekäsu kiirmenetluses esitatud vastuväite kohaselt on kostja soovinud saada selgitust maksimaalse leppetrahvi protsendi määramise osas (I kd, tlk 14 pöördel), samuti lisanud varasema seisukoha, mille kohaselt peab nõuet põhjendamatuks (I kd, tlk 17).
32.Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja tuginenud kostja poolsetele korduvatele lepingurikkumistele ning VÕS § 161 lg 1, mille kohaselt võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata (I kd, tlk 26 pöördel). Hagi täpsustuste kohaselt on kostja esindaja nii 31.05.2017 kohtumisel kui pärast leppetrahvi nõude saamist möönnud, et lepingu rikkumisi võib olla esinenud, kostja on esitanud hagejale kreeditarve, mida praeguse hetkeni tasunud ei ole (I kd, tlk 184).
33.Pärast hagi materjalide saamist on kostja hageja leppetrahvi nõudele 23.03.2018 vastu vaielnud põhjusel, et peab nõuet arusaamatuks ning võrreldes lepingu rikkumistega põhjendamatult suureks, samuti ei olevat riigile ja abivajajatele kostja tegevusega kahju tekkinud. Kostja valmidus kompromissiks nähtub esmakordselt hagile esitatud vastusest, milles on ühtlasi esile toodud, et kostja poolt 23.02.2018 arve esitamise tulemusena teostatud tasaarvestuse tõttu on hageja nõue lõppenud (I kd tlk 194 pöördel).
34.Kohus on seisukohal, et olukorras, kus hageja on nõude tasumist soovinud pikema aja vältel, kostja on korduvalt möönnud lepingu rikkumiste toimepanekut ja isegi esitanud kreeditarve, kuid jätnud selle tasumata, esmakordselt kompromissivalmidust vaidluse lahendamiseks avaldanud alles hagi materjalide saamise ja hageja poolt tasaarvestuse tegemise järgselt, on need TsMS § 162 lg 4 mõttes erandlikeks asjaoludeks, mis võimaldavad käesolevas asjas menetluskulud jaotada nõnda, et kumbki pool kannab oma menetluskulud ise. Arvestades kostja eeltoodud käitumist ning asjaolu, et hageja ei ole kohtusse pöördunud alusetult, oleks kõigi menetluskulude hageja kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane.
35.Väitele, et hageja poolt teostatud tasaarvestus ei ole VÕS § 200 lg 4 kohaselt lubatav, on kostja esmakordselt tuginenud alles määruskaebusmenetluses. Kuivõrd maakohtu määrus on jõustunud osas, milles kohus jättis hagi läbi vaatamata (resolutsiooni punkt 1), ei saa ringkonnakohus menetluskulude jaotuse üle tekkinud vaidluse lahendamisel enam tasaarvestuse seaduslikkust sisuliselt hinnata. Kostjal on oma õiguste kaitseks võimalik esitada eraldi hagi.
36.Siiski juhib ringkonnakohus tähelepanu, et VÕS § 200 lg 4 osas, mille kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid, on Riigikohus selgitanud, et tasaarvestus ei ole lubatud siis, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (nt nõue ei kehti või on lõppenud) (vt Riigikohtu lahend nr 3-21-59-10, p 10). VÕS § 200 lg-s 4 nimetatud vastuväidete alla kuuluvad vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt või teatud ajavahemiku jooksul keelduda (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-129-11, p 9).
37.Maakohtu viidatud Riigikohtu lahend ei ole asjasse puutumatu, nagu väidab määruskaebuse esitaja, kuna seeläbi on kohus põhjendanud, miks ei ole asjas menetluskulude jaotuse määramisel võimalik TsMS § 168 lg 4 või lg 5, vaid TsMS § 162 lg 4 kohaldamine.
38.Arvestades eeltoodut ja maakohtu määruse põhjendusi, leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul on maakohus leidnud menetluskulude jaotamisel õiglase lahenduse.
5(6)
Tsiviilasi nr: 2-17-123823
39.Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad selle menetlemisega seotud kulud TsMS § 171 lg 1 tulenevalt määruskaebuse esitaja kanda. Menetluskulud määratakse kindlaks maakohtu poolt vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 pärast lõpplahendi jõustumist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik