Mittetulundusühingu Eesti Liikluskindlustuse Fond hagi Autokiirpant OÜ vastu kahju hüvitamise nõudes ja alternatiivselt XXXi vastu kahju hüvitamise nõudes
Tsiviilasja hind
16 465,50 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: mittetulundusühing Eesti Liikluskindlustuse Fond (registrikood 80206477, asukoht Mustamäe tee 46, Tallinn 10621); Hageja lepinguline esindaja: Jüri Aava (isikukood XXX, Progressor Õigusbüroo OÜ, e-post [email protected]); Kostja I: Autokiirpant OÜ (registrikood 12519291, asukoht Nafta 1, Tallinn 10152, e-post [email protected]); Kostja I lepinguline esindaja: vandeadvokaat Ilja Sipari (Vladimir Sdekov advokaadibüroo OÜ, e-post [email protected], [email protected]); Kostja II: XXX (isikukood XXX, elukoht XXX); Kostja II lepinguline esindaja: Anastasia Nezgovorova (isikukood XXX, LawPower OÜ, e-post [email protected]).
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus poolte nõusolekul
RESOLUTSIOON
Jätta mittetulundusühing Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagi kostja Autokiirpant OÜ vastu rahuldamata. Rahuldada mittetulundusühing Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagi kostja XXXi vastu osaliselt.
Välja mõista kostja XXXilt hageja mittetulundusühing Eesti Liikluskindlustuse Fondi kasuks tagasinõude korras kahju hüvitamiseks 8 547,57 eurot, millest 500 eurot kostja õigeksvõtu alusel. Jätta hageja mittetulundusühing Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagi kostja XXXi vastu rahuldamata 7 917,93 euro nõude osas. Menetluskulude jaotus 5.1 Jätta kostja Autokiirpant OÜ menetluskulud hageja kanda. 5.2 Jätta kostja XXXi menetluskulud 50% ulatuses hageja kanda ja hageja menetluskulud 50% ulatuses kostja XXXi kanda. Ülejäänud ulatuses kannavad hageja ja kostja XXX oma menetluskulud ise. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 174 lg 4 ja § 177 lg 2 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Menetluse käik
1.Mittetulundusühing Eesti Liikluskindlustuse Fond (hageja/ akronüüm LKF) esitas 27.04.2018 Harju Maakohtule hagi Autokiirpant OÜ (kostja I/OÜ) vastu kahju hüvitamise nõudes ja alternatiivselt XXXi (kostja II/XXX) vastu kahju hüvitamise nõudes, mille kohus võttis 07.05.2018 määrusega menetlusse (t lk 1 ja 44).
2.OÜ vastas hagile 30.05.2018 (t lk 52-55) ja XXX vastas hagile 12.06.2018 (t lk 58-61). Hageja esitas XXX vastuse osas arvamuse 26.06.2018 (t lk 67).
3.18.09.2018 e-kirjaga selgitas kohus pooltele vaidluse asjaolusid ja õiguslikku olukorda ning andis pooltele tähtaja 08.10.2018 täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamiseks (t lk 71-72).
4.Kostja II esitas täiendava seisukoha 18.09.2018 (t lk 74). Hageja esitas täiendavad tõendid 26.09.2018 (t lk 84 jj). Kostja I esitas täiendava seisukoha 08.10.2018.
5.Kohus määras 28.02.2019 kirjaga pooltele lõplikud tähtajad (22.03.2019) oma seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks ning esitatule vastamiseks (27.03.2019).
6.Hageja esitas oma seisukoha 01.03.2019, kostja II 18.03.2019 ja kostja I 22.03.2019. Vastastikkuseid vastuväiteid menetluskuludele ei esitatud.
7.08.04.2019 uuendas kohus tsiviilasjas menetluse, andis kostjatele tähtaja hageja poolt 26.09.2018 esitatud Kannatanul tekkinud kahjuga seotud tõendite läbitöötamiseks ja seisukoha esitamiseks. Kohus andis ka hagejale veelkord võimaluse selgitada mittevaralise kahju hüvitamise asjaolusid.
8.08.04.2019 esitas hageja seisukoha mittevaralise kahju hüvitamise kohta. Kostjad esitasid oma täiendavad seisukohad 22.04.2019.
9.29.04.2019 andis kohus hagejale veelkord indikatsiooni nõude asjaolude hagis kajastamise vajalikkusest, kuid hageja leidis, et esitatud hagi on piisav nõude rahuldamiseks. Hageja nõuded ja hagi aluseks olevad asjaolud
10.Hageja palub OÜ-lt kui kindlustuskohustusega isikult, tagasinõude korras välja mõista kannatanule kahju hüvitamiseks väljamakstud 16 305,50 eurot ja käsitluskulud 160 eurot. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et OÜ ja ostja vahel sõlmitud sõiduki müügileping on kehtiv ning OÜ ei olnud liiklusõnnetuse hetkel kindlustuskohustusega isikuks, palub hageja rahuldada hagi summas 16 465,50 eurot kostja II kui liikluskahju põhjustanud sõiduki otsese valdaja vastu.
11.Hageja toob hagi alusena esile järgmised asjaolud: XXX põhjustas 28.08.2017 OÜ-le kuuluva liiklusregistrist ajutiselt kustutatud sõidukiga Opel Combo, reg märgiga XXX (edaspidi Sõiduk), XXX teel liiklusõnnetuse, sõites reguleerimata ülekäigurajal otsa XXXle (edaspidi Kannatanu). Kostja tsiviilvastutus oli liiklusõnnetuste ajal kindlustamata. Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 7 lg 3 kohaselt vastutab kindlustuskohustuse eest liiklusregistris registreerimata sõiduki puhul sõiduki omanik. OÜ esitas hagejale XXXi (ostja) ja hageja vahel 15.12.2016 sõlmitud müügilepingu, mille kohaselt läks Sõiduki omandiõigus üle ostjale. Hageja arvates on esitatud müügileping fiktiivne, ei kajasta tegelikke asjaolusid ning on vormistatud üksnes OÜ vabastamiseks kindlustuskohustusega isiku kohustustest ja vastutusest. E-kirjas hagejale on OÜ kliendihaldur XXX 18.12.2017 kinnitanud, et Sõiduki vastutav kasutaja vastutab liikluskindlustuse lepingu sõlmimise eest, kuigi formaalselt jääb omanikuks OÜ (kuni Sõiduki kasutaja OÜ-le laenu tagasi maksab). Kliendihaldur kinnitas, et kuna Sõiduki asukoht oli teadmata, võttis OÜ Sõiduki arvelt maha alates 14.07.2017. Võttes Sõiduki registrist maha, lõi OÜ ise olukorra, et ta muutus pärast seda kindlustuskohustusega isikuks. Hageja hüvitas kannatanule ravikulud ja mittevaralise kahju kogusummas 16 305,50 eurot. Põhjendatud käsitluskulude suuruseks oli vastavalt LKF-i juhatuse 01.12.2016 otsuse punktile 1.10 - 160 eurot. Kriminaalasjas on XXX-ilt kannatanu XXX kasuks välja mõistetud tsiviilhagi rahuldamiseks 8 000 eurot, mis on ilmselt mittevaralise kahju hüvitamiseks ega puutu LKF-i tagasinõude osas asjasse. Sõidukil ei saanud olla automaatset liikluskindlustust, kuna ta oli liiklusregistrist kustutatud (LKindlS § 60 lg 2). Hageja nõude alus mõlema kostja puhul on LKindlS § 57 p 1.
12.Hageja taotleb menetluskulude jätmist selle kostja kanda, kelle vastu kohus hagi rahuldab. Hageja menetluskulud on riigilõiv 700 eurot (t lk 147 pöördel). Kostja I vastuväited hagile
13.Kostja OÜ vaidleb 30.05.2018 menetlusdokumendis hagile vastu ja toob esile järgmised vastuväited: OÜ ei vaidle vastu järgmistele asjaoludele: 1) OÜ esitas hagejale 15.12.2016 sõlmitud Sõiduki müügilepingu, mille kohaselt läks müügilepingu allkirjastamise päeval Sõiduki omandiõigus üle XXXile; 2) XXX põhjustas 28.08.2017 XXX teel Sõidukiga LÕ, sõites reguleerimata ülekäigurajal otsa Kannatanule; 3) LÕ toimumise hetkel oli Sõiduk liiklusregistrist kindlustuskohustus Sõiduki suhtes oli täitmata;
ajutiselt
kustutatud
ja
4) hageja hüvitas Kannatanule ravikulud ja mittevaralise kahju kogusummas 16 305,50 eurot. OÜ ei olnud LÕ toimumise hetkel sõiduki omanikuks ja seega kindlustuskohustusega isikuks. Liiklusregistri pidamise põhimääruse § 9 kohaselt ei ole registriandmetel õiguslikku tähendust. Hageja ei vaidlusta müügilepingu ehtsust, järelikult oli LÕ toimumise ajal Sõiduki omanikuks ja kindlustuskohustusega isikuks XXX. OÜ põhitegevusalaks on auto tagatisel laenu andmine. Auto omandiõigus täidab ainult laenulepingust tulenevate kohustuste tagamise eesmärki. Kahju väljamõistmine oleks OÜ suhtes äärmiselt ebaõiglane. Hageja nõue OÜ vastu on vastuolus hea usu põhimõttega. Kahju tekitamise eest Kannatanule vastutab XXX. Hageja ei ole tõendanud kahju suurust. Hageja ei ole esile toonud oma nõude asjaolusid – Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-21-141-13 p 17 kohaselt ei pea kohus ega kostjad otsima hagi asjaolusid hagi lisadeks olevatest meditsiinilistest ega muudest dokumentidest, vaid hageja peab ise esile tooma, millele ta oma nõude rajab. Hageja on aga esitanud hulga dokumente, jättes need faktiliste asjaoludega sisuliselt seostamata. Osa hageja esitatud tõendeid on dubleeritud ning osa Kannatanule osutatud teenuseid ei ole seostatavad liiklusõnnetusega (arvestades, et Kannatanul on diagnoositud Parkinsonu tõbi, kõrgvererõhutõbi, 2016 opereeritud sigmasoole kasvaja, 2017 opereeritud kõrvalkilpnäärmete adenoom jne).
14.Kostja I taotleb menetluskulude jätmist hageja kanda. Kostja menetluskulud on 900 eurot (lepingulise esindaja tasu 6,25 h eest, tunnihinnaga 120 eurot, lisatud on käibemaks). Kostja I taotleb menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kostja II vastuväited hagile
15.12.06.2018 vastuses teatab kostja II kohtule, et võtab hagi õigeks osaliselt, s.o 500 euro ulatuses (LKindlS § 57 p 3). Muus osas toob XXX esile järgmised vastuväited: Kostja ei vaidle vastu sellele, et 28.08.2017 toimus LÕ, mille käigus kai kannatada XXX. Hageja ei ole põhistanud, et Sõiduki müügileping on fiktiivne.
Hageja ei ole esitanud Kannatanule hüvitise väljamaksmist kinnitavaid dokumente ega Kannatanu pöördumist hageja poole hüvitise saamiseks ning selle pöördumise lahendamist kinnitavaid dokumente. Hageja pole tõendanud kahju suurust ja Kannatanule väljamaksete tegemist. Hagi ja sellele lisatud tõenditest ei tulene, et tegemist polnud automaatse liikluskindlustusega sõidukiga. Kriminaalasjas nr XXX tegi Harju Maakohus 30.11.2018 otsuse, millega mõistis XXXilt Kannatanu kasuks tsiviilhagi rahuldamiseks LÕ-ga põhjustatud kahju hüvitamiseks 8 000 eurot. Seega käesoleva hagi rahuldamisel oleks XXX mitmekordselt karistatud (so kriminaalkorras ning kahel korral ühe ja sama toimingu eest tsiviilkorras), mis oleks ilmselgelt õigusmõistmise põhimõtetega vastuolus. Kostja viitab kahju vähendamise võimalusele võlaõigusseaduse (VÕS) § 140 lg 1 alusel. Hageja esitatud tõenditest ilmneb, et ravikuluna on näidatud ka selliseid kulutusi, mis ei ole põhjustatud liiklusõnnetusest või sellega otseses põhjuslikus seoses.
16.Kostja II leiab, et kõik menetluskulud tuleks jätta hageja kanda. Kostja II menetluskulud on 700 eurot (lepingulise esindaja kulu 7h, tunnitasuga 100 eurot). Kostja II taotleb menetluskuludelt viivise väljamõistmist.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
17.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostjate vastused ning menetluses esitatud poolte seisukohad, samuti uurinud asjas esitatud tõendeid nende kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
18.Kohus selgitab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 4 lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Seega peavad kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud esile tooma pooled. Sama tuleneb TsMS § 363 lg 1 p-st 2 ja § 394 lg 2 p-st 3 (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-17-15317; 06.03.2019).
19.Kohus selgitab asjaoludest tuleneva nõude kvalifitseerimise kohta, et kohus kohaldab õigust tuvastatud asjaoludest lähtudes ise, kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16, p 21; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15).
20.Sisuliselt ei vaidle menetlusosalised selle üle, et 28.08.2017 toimus Tallinnas XXX-i juhitud Sõidukiga liiklusõnnetus, milles sai kannatada XXX, et Sõiduk oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel registrist ajutiselt kustutatud ja liikluskindlustuslepingut ei olnud sõlmitud. Vaidlust pole ka selles, et XXX sai raskelt vigastada ja et XXX-i on selle eest kriminaalkorras karistatud.
21.Vaieldakse selle üle, kui suur oli Kannatanul tekkinud kahju ja kes LKindlS alusel selle hüvitamise eest vastutab.
22.TsMS § 231 lg te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastab kohus järgmised asjaolud: 28.08.2017 kl 13:09 toimus XXX tee XXX liiklusõnnetus, mille käigus jalakäijate reguleerimata ülekäigurajal sõitis XXX juhitud Sõiduk otsa XXXle, viimane sai vigastada (edaspidi LÕ), t lk 3.
LKF finantsjuhi 26.04.2018 tõendi kohaselt on fond teinud Kannatanule kahju hüvitamiseks väljamakseid vahemikus 02.11.2017 kuni 09.03.2018 summas 16 305,50 eurot (t lk 9). 15.01.2016 sõlmisid OÜ ja XXX Sõiduki müügilepingu, millega OÜ omandas Sõiduki alates müügilepingu allkirjastamisest (t lk 57). 15.12.2016 sõlmisid OÜ ja XXX müügilepingu, millega viimane ostis Sõiduki. Lepingu p-s 4 on fikseeritud, et omandiõigus Sõidukile läheb müüjalt ostjale üle vahetult pärast müügilepingu allkirjastamist (t lk 4). Maanteeameti 26.04.2018 teatise kohaselt on OÜ poolt Sõidukit ajutiselt registrist kustutatud ja taastatud järgmiselt: ajutine kustutamine 16.02.2017, taastamine 16.02.2017; ajutine kustutamine 14.07.2017, taastamine 18.01.2018. Sõiduki vastutavaks kasutajaks on XXX (t lk 5-6). LKF juhatuse 01.12.2016 otsusega nr 11 kinnitatud tagasinõuete menetlemise eeskirja p 1.10 kohaselt on tagasinõude esitamisel rakendatav nõude käsitlemise kulu tavaline määr 160 eurot ühe kindlustusjuhtumi kohta (t lk 20). Finantsinspektsiooni veebilehe andmetele oli OÜ seisuga 30.05.2018 Eestis tegevusloa alusel tegutsev krediidiandja (t lk 56). Hageja on 25.09.2018 esitatuga tõendanud (t lk 9 ja 85): 1) Kannatanule 13.12.2017 mittevaralise kahju hüvitamist summas 1 500 eurot; 2) Kannatanule kahju hüvitisena 2 228,11 euro maksmist ajavahemikus 13.12.2017 – 20.06.2018; 3) Põhja-Eesti regionaalhaigla arvete alusel 6 887,57 euro maksmist 02.11.2017; 4) Põhja-Eesti Taastusravikeskuse arvete alusel 6 848,55 euro maksmist ajavahemikul 09.02.2018-08.03.2018. Harju Maakohtu 30.11.2018 otsusega kriminaalasjas nr XXX on XXX tunnistatud süüdi karistusseadustiku § 423 lg 1 järgi, so mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Otsusega on kannatanu kasuks välja mõistetud tsiviilhagi 8 000 eurot.
23.Hageja nõude aluseks on LKindlS § 52 lg 1 ja § 57 p 1, mille kohasel fondil on kindlustuskohustusega isikult või sõiduki valdajalt õigus välja nõuda kindlustusjuhtumi toimumise tõttu hüvitatud kahju ja ka kindlustusjuhtumi asjaolude väljaselgitamiseks tehtud mõistlikud kulutused siis, kui kindlustusjuhtum põhjustati sõidukiga, mille suhtes kindlustuskohustus oli täitmata, välja arvatud juhul, kui kindlustusjuhtum põhjustati automaatse liikluskindlustusega sõidukiga.
24.Käesoleval juhul ei ole tegemist automaatse kindlustuskaitsega sõidukiga, sest automaatse liikluskindlustuse kaitse tekkimise eelduseks on sõiduki registreerimine liiklusregistris (LKindlS § 60 lg 2 p 1 ja p 3 ning § 60 lg 3 p 2).
25.Vaidlust ei ole selles, et 28.08.2017 toimunud LÕ ajal oli Sõiduk ajutiselt registrist kustutatud (ajavahemikul 14.07.2017-18.01.2018; t lk 5-6). Samuti ei ole vaidlust selles, et Sõiduki osas oli kindlustuskohustus täitmata.
26.LKindlS § 3 lg 1 ja 2 ning § 4 p 1 kohaselt ei tohi liikluses kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust.
LKindlS § 7 lg 1 kohaselt on kindlustuskohustus sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud isikul. Kui liiklusregistris registreeritud sõidukil on vastutav kasutaja, on kindlustuskohustus omaniku asemel vastutava kasutajana liiklusregistrisse kantud isikul (LKindlS § 7 lg 2). Muudel juhtudel vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest sõiduki omanik omandiõiguse tekkimisest arvates (LKindlS § 7 lg 3). Kuna käesoleval juhul ei olnud Sõiduk LÕ toimumise ajal liiklusregistrisse kantud, siis rakendub LKindlS § 7 lg 3.
27.Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määrusega nr 75 kinnitatud Liiklusregistri pidamise põhimääruse § 9 kohaselt ei ole registriandmetel õiguslikku tähendust, kui seadusest ei tulene teisiti.
28.Seadus ei sätesta sõiduauto kui vallasasja omandiõiguse tekkimise eeldusena sõiduki ja selle omaniku registreerimist liiklusregistris. Seega ei saa Sõiduki omaniku kindlaks määramisel lähtuda liiklusregistri andmetest.
29.Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 ja 2 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta.
30.OÜ on selgitanud, et tema tegevusalaks on krediidi andmine (vt ka t lk 56 ning t lk 53 pöördel p 2.3) ja laenusaaja poolt auto omandiõiguse üleandmine OÜ-le (vt t lk 57) täidab vaid tagatise iseloomu. OÜ on hagejale 18.12.2017 e-kirjas (t lk 8) selgitanud, et ta ei tea auto asukohta ja kandeid liiklusregistris sai ta teha vaid põhjusel, et ostja XXX jättis oma kohustused täitmata.
31.Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mille alusel saaks kohus tuvastada või kontrollida, kas OÜ ja XXXi vahel 15.12.2016 sõlmitud müügileping (mille alusel on Sõiduki omanikuks XXX) on nö fiktiivne või mitte. Kostjad ei ole lepingu kehtivust vaidlustanud ning XXX ei ole menetluses osalenud. Lepingu p 4 kohaselt läks omand Sõidukile müüjalt ostjale üle müügilepingu allkirjastamise järgselt, seega 15.12.2016. Hageja ei ole esile toonud, et leping allkirjastati mingil muul ajal. Hageja ei ole esile toonud, mis on need asjaolud, miks leping on nö fiktiivne ja mida antud juhul tähendab „fiktiivne leping“: kas lepingut tegelikult üldse ei sõlmitudki või on leping kehtetu või tühine. Hageja ei ole esile toonud, mis asjaoludel ja põhjustel on leping kehtetu või tühine vms. Kuna kohtule ei ole esitatud asjaolusid ega tõendeid selle kohta, et leping oleks kehtetu või tühine, siis loeb kohus, et leping kehtib ja LÕ toimumise ajal oli Sõiduki omanikuks XXX.
32.LKindlS § 7 lg 3 alusel on kindlustuskohutusega isikuks Sõiduki puhul seega XXX. LKindlS § 57 p 1 võimaldab LKF-il esitada tagasinõue kindlustuskohutusega isiku vastu. Kuna Autokiirpant OÜ ei ole kindlustuskohustusega isik, siis ei saa kohus LKindlS § 57 p 1 alusel Autokiirpant OÜ suhtes hageja nõuet rahuldada.
33.Hageja on nii hagis, kui ka 26.06.2018 menetlusdokumendis (t lk 67 ja pöördel) selgesõnaliselt taotlenud, et kostja XXXi vastutust kontrollitaks alternatiivselt siis, kui kohus loeb OÜ ja XXXi vahelise müügilepingu kehtivaks ja OÜ isikuks, kes ei olnud LÕ toimumise ajal kindlustuskohustusega isikuks.
34.Seega kontrollib kohus järgnevalt, kas hageja nõue on põhjendatud kostja XXXi vastu.
35.Kostja XXX on hagi omaks võtnud 500 euro ulatuses (t lk 59 pöördel) ja palub selle summa endalt välja mõista. 18.09.2018 esitatud menetlusdokumendis kinnitab XXX endiselt, et tunnistab kohtule esitatud hagi üldsummas 500 eurot (t lk 74 pöördel). Samas on 18.09.2018 dokumendis märgitud justkui see oleks õigusrahu nimel tehtud kompromissettepanek. Kohus on 18.09.2018 e.kirjaga selgitanud pooltele nõude asjaolusid, tõendamiskoormust ja ka palunud kostjal XXX selgesõnaliselt teatada, kas ta võtab hagi 500 euro ulatuses õigeks (t lk 71-72). Kuid kostja 18.09.2018 menetlusdokument on selles osas selguse asemel hoopis vastuoluline. 17.03.2019 menetlusdokumendis palub põhjendamatuse tõttu (t lk 151 pöördel).
XXX jätta hagi
rahuldamata selle ilmse
36.Hagi õigeksvõtmine TsMS § 440 tähenduses on ühepoolne kohtule esitatud avaldus, millega kostja tunnustab tema vastu esitatud nõuet (vt TsMS § 4 lg 3). Hagi õigeksvõtmine on eelkõige menetlustoiming. Ka Riigikohus on varem käsitlenud hagi õigeksvõtmist õigustoiminguna (Riigikohtu 13.10.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 16). Samas tunnustab kostja hagi õigeksvõtmisega sisuliselt tema vastu esitatud nõuet. Sellest lähtudes on hagi õigeksvõtmise avaldus ka ühepoolne tahteavaldus ehk tehing (Tsiviilseadustiku üldosa seaduse /TsÜS/ § 67). (vt ta Riigikohtu 04.04.2018 lahend tsiviilasjas nr 2-16-7541; p 13). TsÜS § 72 kohaselt ei loeta tahteavaldust tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus. Kuna kostja XXX on esitanud hagi õigeksvõtu tahteavalduse summas 500 eurot 12.06.2018 (t lk 58) ja hagi täies ulatuses rahuldamata jätmise avalduse ligi aasta hiljem (17.03.2019; t lk 151) seega pärast seda, kui kohus ja hageja on õigeksvõtu tahteavalduse kätte saanud, siis ei saa XXX seda enam tagasi võtta. Seega kohus loeb, et XXX on LÕ-ga põhjustatud varalise kahju omaks võtnud 500 euro ulatuses.
37.Menetlusosalised ei ole vaielnud selle üle, et kostja XXX oli LÕ põhjustamise hetkel Sõiduki valdaja LKindlS mõttes ja seega kohaldub LKindlS § 57 p 1 teine alternatiiv (fondi nõue sõiduki valdaja vastu) ja hagejal saab põhimõtteliselt olla nõue kostja XXX vastu. Sõiduki valdajat LKindlS mõttes tuleb mõista sõiduki otsese valdajana VÕS § 1057 tähenduses. Seda seisukohta tunnustab ka varasem Riigikohtu praktika (vt nt otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-713).
38.Sõidukiga kahju tekitamisest tuleneva tsiviilvastutuse kohustuslikku kindlustust ja vastutust kindlustamata sõiduki juhtimise eest reguleerib LKindlS (§ 1 lg 1). Arvestades LKindlS sätestatud erisustega, kohaldatakse ka VÕS-i ja haldusmenetluse seaduse sätteid (§ 1 lg 2). LKindlS § 45 kohaselt hüvitab kindlustamata sõidukiga põhjustatud kahju LKF. LKindlS § 35 lg 4 tuleneb, et fond hüvitab kahju samas ulatuses ja korras kui kahju põhjustaja kindlustusandja. LKindlS § 23 lg 1 kohaselt võib kahjustatud isik (Kannatanu) kindlustusjuhtumi toimumise korral esitada kahju hüvitamise nõude kindlustusandja vastu (seega ka LKF-i vastu), kui kindlustatud isik vastutab kahjustatud isiku ees VÕS § 1057 alusel või VÕS õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel või reisijaveolepingu alusel.
39.XXX-i on Harju Maakohtu 30.11.2018 otsusega kriminaalasjas nr XXX süüdi mõistetud ja karistatud karistusseadustiku § 423 lg 1 järgi ehk mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus (t lk 154 jj). Otsus jõustus 08.12.2018.
40.Seega vastutab XXX Kannatanu ees LKindlS § 23 lg 1 p 1 ja 2 alusel ja hagejal oli LKindlS § 45 tulenev kohustus kannatanule kahju hüvitada.
41.Kohus ei nõustu kostja XXX-iga selles, nagu oleks XXX-i vastutus käesoleval juhul piiratud LKindlS § 57 p 3 alusel 640 euroga. LKindlS § 57 p 3 ei kuulu antud juhul kohaldamisele, kuna selle sätte rakendamise eelduseks on see, et kindlustusjuhtum põhjustati automaatse liikluskindlustusega sõidukiga. LKindlS § 60 lg 2 p 1 ja 3 alusel on kohustusliku liikluskindlustuseta sõidukile automaatse kindlustuskaitse saamise eelduseks see, et sõiduk on liiklusregistris registreeritud ja kui sõiduk on ajutiselt kustutatud, siis peab registreering olema taastatud. Vaidlust ei ole selles, et LÕ toimumise ajal 28.08.2017 oli Sõiduk registrist ajutiselt kustutatud. Käesoleval juhul kohaldub LKindlS § 57 p 1 ja viidatud norm kahju hüvitamise suurusele piiranguid ei sea.
42.LKindlS § 1 lg 2 alusel kohaldab kohus VÕS § 130, mille kohaselt tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.
43.Hageja on esile toonud, et tema hüvitas Kannatanule LÕ-ga tekitatud mittevaralise kahju LKindlS § 32 alusel (t lk 164). Hageja arvates ei väära kriminaalasjas Kannatanu tsiviilhagi rahuldamine hageja mittevaralise kahju hüvitamise kohustust, sest LKindlS ei välista kannatanu täiendavat mittevaralise kahju hüvitamise nõuet võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 alusel. Kohus nõustub hagejaga selles, et LKindlS § 32 lg 3 p 3 alusel tuleb LKF-il keskmise raskusega raskema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral hüvitada kannatanule mittevaralise kahju katmiseks 1 500 eurot, mis on seaduses sätestatud eelduslik mittevaralise kahju suurus, s.t kannatanu ei pea eraldi tõendama, et liiklusõnnetusega põhjustatud tervisekahjustus on talle selles suuruses mittevaralise kahju põhjustanud. T lk 114 asuva II astme intensiivravi, trauma ja kirurgia osakonna raviarve perioodi kohta 28.08.2017-02.10.2017 (millest nähtub Kannatanu LÕ-järgne diagnoos S82.7 säärehulgimurd); t lk 115-119 asuva SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla haigusloo (raviperioodi 28.08.2017-02.10.2017 kohta, millest nähtub Kannatanu lõplik diagnoos sääreluukeha murd, sääre-hulgimurd, nimmelülimurd ja kaasuvad haigused ning samuti radikaalse ravivõttena kasutatud vasema sääreluukeha osteosüntees intramedullaarse naelaga) alusel tuvastab kohus, et LKindlS Lisa 1 III p 1 ja 11 järgi sai Kannatanu LÕ tagajärjel keskmise raskusastmega raskemaid tervisekahjustusi LKindlS mõttes ning LKF kohustus hüvitama mittevaralise kahju 1 500 eurot. Selle summa hüvitamine Kannatanule on tõendtatud nii LKF-i tõendiga 26.04.2018 (t lk 9; vt ka t lk 85). Selles osas on hageja nõue AN vastu põhjendatud.
44.Kostja XXX on esile toonud, et kriminaalasjas nr XXX Harju Maakohtu 30.11.2018 otsuse alusel juba kohustatud Kannatanule hüvitama viimase tsiviilhagi katteks 8 000 eurot ja seetõttu ei saa sama kahju enam teistkordselt vastutada.
Kostja XXX kinnitab oma 22.04.2019 menetlusdokumendis, et tegemist on mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõistetud summaga. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et kriminaalasjas välja mõistetud summa välistab kahju hüvitamise kohustuse LKF ees. LKindlS § 24 kohaselt hüvitab kindlustusandja kindlustatud isiku asemel kahjustatud isikule kindlustusjuhtumi tagajärjel tekitatud kahju üksnes LKindlS-s sätestatud alustel ja ulatuses. See ei piira kahjustatud isiku õigust esitada nõue kahju põhjustaja vastu teises seaduses sätestatud alusel. Hageja hüvituskohustuse ulatus on samane kindlustusandja kohustusega (LKindlS § 35 lg 4). Seega LKindlS-s sätestatud kohustuslikus ulatuses mittevaralise kahju hüvitamine hageja poolt ei võta Kannatanult õigust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist mõne teise seaduse alusel, kui mittevarane kahju on suurem, kui LKF-i poolt hüvitatud summa. Näiteks on Kannatanul õigus esitada nõue kahju põhjustaja vastu VÕS § 1057 alusel. Seega ei saa kriminaalasjas tsiviilhagi rahuldamiseks XXX-ilt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis väärata LKF-i nõude rahuldamist LKindlS alusel. Asjaolu, et kindlustusselts (käesoleval juhul LKF) on hüvitanud kannatanule mittevaralise kahju liikluskindlustusseaduses fikseeritud ulatuses, ei välista kannatanu poolt täiendava nõude esitamist mittevaralise kahju hüvitamiseks võlaõigusseaduse alusel ega anna seega ka alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks, kinnitab ka Riigikohtu praktika (vt 06.06.2018 lahend kriminaalasjas nr 1-176824). Kannatanul on õigus nõuda kahju tekitajalt kahju hüvitamist ka kindlustushüvitist ületavas ulatuses (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 26).
Samas ei ole kohtule esitatud tõendeid ega väited selle kohta, kas ja kuidas on LKF mittevaralise kahju hüvitise välja maksmisel arvestanud kriminaalasjas tsiviilhagi katteks välja mõistetud mittevaralise hüvitisega.
45.Isikukahju hüvitise taotlustega 14.05.2018 (t lk 126-17) ja 16.11.2017 (t lk 130-131) on tõendatud, et Kannatanu on LKF-ilt taotlenud raviga seotud kuluna 1005,03 euro hüvitamist. Kulu kandmist või kulu kandmise kohustust kinnitavad tõendid taotluse juurde asuvad t lk 132, 133, 135 ja 136-138. Hageja on t lk 9 esitatud tõendi alusel maksnud Kannatanule 13.12.2017 kahju hüvitamiseks 418,9 eurot. See vastab Kannatanu 16.11.2017 taotluses soovitud summale (t lk 130). Lisaks on hageja esitatud tõendi kohaselt (t lk 9) makstud Kannatanule kahju hüvitamiseks 10.01.2018 veel 650.48 eurot. See summa ei saa aga olla makstud Kannatanu 14.05.2018 taotluse alusel, kuna Kannatanu ei olnud makse tegemise ajaks taotlust veel esitanud. Samuti ei kattu väljamakse suurus Kannatanu taotluses taotletava summa suurusega (586,13 eurot). Rohkem ei ole LKF otse Kannatanule kahju hüvitamiseks raha üle kandnud. Hageja ei ole hagis esile toonud, millise konkreetse kahju hüvitamist on Kannatanu taotlenud, kas ja kuidas on see põhjuslikus seoses LÕ-ga ning mille alusel on selle kahju hüvitamine põhjendatud. Kohus ei saa ise otsida tõenditest hagi alust ja asjaolusid ning asuda hagi ise sisustama. See on vastuolus poolte võrdse kohtlemise printsiibiga (TsMS § 5 lg 2; § 7). Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). TsMS § 436 lg-te 2, 4 ja 7 järgi saab kohus esitatud nõude õigusliku aluse kindlaksmääramisel tugineda üldjuhul üksnes poolte esitatud faktilistele asjaoludele ja tõenditele (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-08, p 11). Vt samuti Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-16-12587.
Üldjuhul peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid esitama ja tõendama hageja. Hagi rahuldamiseks peab vähemalt üldjuhul hageja iga nõutava kahjuhüvitise osa puhul tõendama kõik kahju hüvitamise nõude eeldused. Eelkõige peab hageja tõendama, et kogu tema nõutud kahju on põhjustanud just kostja väidetav rikkumine. Seetõttu ei piisa hagi täielikuks rahuldamiseks üksnes sellest, et hageja on tõendanud LÕ toimumise. TsMS § 363 lg 1 p 3 kohaselt märgitakse hagis tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Hagi ei vasta nendele nõuetel ja hageja ei ole menetluse jooksul oma hagi selles osas korrigeerinud ega täiendanud. Eeltoodud põhjustel jätab kohus hagi selles osas rahuldamata.
46.Otsuse kirjeldava osa p-s 37 viidatud t lk 114-119 asuvate Kannatanu haigusloo ja intensiivravi, trauma ja kirurgia osakonna raviarve alusel tuvastab kohus, et LÕ vahetuks tagajärjeks oli Kannatanul sääreluukeha murd ja sääre-hulgimurd, mis vajasid kirurgilist ravi, kus ravivõttena kasutati ka osteosünteesi intramedullaarse naelaga ning nimmelülimurd. T lk 114 asuv raviarve summas 6 887,57 eurot on 02.11.2017 hageja poolt hüvitatud rahandusministeeriumi arvele (t lk 9), vastavalt SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) 11.10.2017 arvele t lk 113. Selles osas on hageja nõue põhjendatud.
47.LKindlS § 52 teise lause kohaselt on LKF-il õigus tagasinõude korras välja nõuda ka kindlustusjuhtumi asjaolude väljaselgitamiseks tehtud mõistlikud kulutused. Hageja on esile toonud, et LKF juhatuse 01.12.2016 otsusega nr 11 kinnitatud tagasinõuete menetlemise eeskirja p 1.10 kohaselt on nõude käsitlemise kulu tavaline määr 160 eurot ühe kindlustusjuhtumi kohta (t lk 20). Kostjad ei ole sellele vastu väitnud ja seega loeb kohus hageja nõude selles osas põhjendatuks.
48.Ülejäänud ulatuses on hageja poolt 26.09.2018 esitatud tõendid hagi asjaoludega nii faktiliselt kui ka õiguslikult seostamata ning kohtul ei ole võimalik aru saada ega kontrollida, millist hageja väidet mingi tõend tõendab ja mida hageja täpselt väidab. Üldsõnalisest viitest, et XXX sai liiklusõnnetuses kannatada, ei piisa. Kohus nõustub kostja OÜ-ga selles, et ükski menetlusega seotud isikutest ei pea hagi alust ehk asjaolusid otsima hagile lisatud dokumentidest. Hageja ülesanne vastavalt TsMS § 363 lg 1 p 2 on tuua hagiavalduses esile hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13). Hageja ei ole hagis nõude asjaolusid selliselt kirjeldanud ega esile toonud. Hageja on vaid väitnud, et XXX sai LÕ-s kannatada. Millist kahju Kannatanu kandis ja milles see täpselt seisnes ning kas ja kuidas on see vahetult seoses liiklusõnnetusega, seda pole hagis märgitud. Kahju põhjustanud isik ei pea kindlustusandjale (LKF-ile) hüvitama mitte igasuguse välja makstud summa, vaid ainult sellise kahju, mille kahju põhjustaja kannatanule tekitas. See tähendab, et kui kindlustusandja maksis kannatanule hüvitist rohkem, kui oleks pidanud maksma kahju tekitaja, siis ei ole kindlustusandjal õigust nõuda kahju tekitajalt enammakstud summa hüvitamist (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09).
Kostja XXX on menetluses läbivalt vaielnud vastu nõude suurusele ja sellele, et Kannatanul üldse tekkis sellises suuruses kahju ja milles see seisnes. Kostja XXX on 17.03.2019 menetlusdokumendis (t lk 151 ja 151 pöördel) viidanud ka Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07 ning märkinud, et ta ei saa esitada vastuväiteid ega tõendeid seni, kuni hageja ei ole oma nõude aluseks olevaid asjaolusid ja nõude suurust tõendanud. Sama on märkinud kostja OÜ oma 08.10.2018 menetlusdokumendis (t lk 143). 22.04.2019 seisukohas märgib kostja OÜ, et hageja pole esile toonud kuidas ja millistel alustel kujuneb tema nõue ega selle arvutuskäiku. Seega oli hageja kohustus esitada kahju asjaolud, neid tõendite ja liiklusõnnetusega seostada, mida hageja aga ei ole teinud.
49.Kohus nõustub kostjatega, et mitmed tõendina esitatud arved on korduvad (nt t lk 128 ja 134, 136-139), osa tõendeid ei ole seostatavad LÕ toimumisega (nt t lk 111-112: diagnoos L60.0 sissekasvanud küüs).
50.Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi osaliselt: LKF-i tagasinõudes Kannatanule mittevaralise kahju hüvitamiseks tasutud 1 500 euro osas, PERH-i arve alusel Kannatanu ravikulude hüvitamiseks tasutud 6 887,57 euro osas ja kindlustusjuhtumi asjaolude väljaselgitamise kulu 160 euro osas. Kokku seega 8 547,57 euro osas. Sellest 500 euro ulatuses on kostja AN hagi õigeks võtnud. Muus osas (s.o XXXle tasutud 1 069,38 euro, Põhja Eesti Taastusravikeskuse AS-ile tasutud 6 848,55 euro, kokku 7 917,93 euro) jätab kohus hagi rahuldamata.
51.Kostjate viited varasemalt kehtinud liikluskindlustusseadusele jätab kohus tähelepanuta kui asjasse puutumatud.
52.Kostja XXX esitatud avaldust kahju vähendamiseks VÕS § 140 alusel ei pea kohus põhjendatuks, kuna kostja pole esile toonud neid asjaolusid, mida kohus peaks kahju vähendamisel hindama. Eelkõige on nendeks asjaoludeks VÕS § 140 lg 1 alusel kostja vastutuse iseloom, isikutevahelised suhted ja nende majanduslik olukord, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Lisaks pole selleks alust ka seetõttu, et kohus jätab hagi kostja XXX vastu osaliselt rahuldamata. Menetluskulud
53.Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 1).
54.TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hageja nõude Autokiirpant OÜ vastu rahuldamata, siis jäävad kostja I menetluskulud hageja kanda.
55.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kostja XXX osas rahuldab kohus hagi ca 50% ulatuses, siis jäävad kostja menetluskulud 50% ulatuses hageja kanda ja hageja menetluskulud 50% ulatuses kostja kanda. Ülejäänud ulatuses kannavad hageja ja kostja XXX oma menetluskulud ise.
56.Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.
57.Kohus selgitab TsMS § 178 lg 1 alusel, et menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Seejuures võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2). Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.