Harju Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Merike Varusk
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. aprill 2019, Tallinn, Tallinna kohtumaja
Tsiviilasja number
2-17-114811
Tsiviilasi
Logistor AS hagi Atect Projekt OÜ vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind
5000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
hageja Logistor AS (registrikood 12642123, asukoht Narva mnt 13a, 10151 Tallinn); hageja seaduslik esindaja Andrei Doronin (e-post: [email protected]); kostja Atect Projekt OÜ (registrikood 11071204, asukoht Priimula tee 6, Hüüru küla, Saue vald, 76902, e-post: [email protected]) kostja lepinguline esindaja Lea Kurbel-Kalamees (OÜ Firmajurist, asukoht Vabaduse pst 153, Tallinn; e-post: [email protected])
Menetluse liik
kirjalik menetlus
2-17-114811
Edasikaebamise kord Harju Maakohtu otsuse peale on pooltel vastavalt TsMS § 632 lõikele 1 õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Otsuse peale esitatud kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. I Hageja nõue ja seisukohad Logistor AS esitas 11.07.2017 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 5000 euro saamiseks. Kohus tegi 19.07.2017 võlgnikule makseettepaneku. Võlgnik esitas nõudele vastuväite. Pärnu Maakohtu 09.08.2017 kohtumäärusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 18.08.2017 esitas Logistor AS kohtule hagiavalduse Atect Projekt OÜ vastu, milles palub kostjalt välja mõista leppetrahvi summas 5000 eurot. Hagiavalduse kohaselt allkirjastasid pooled 11.02.2016 töövõtulepingu nr 02/16. Vastavalt lepingu tingimustele kohustus kostja kui töövõtja saama ehitusloa konkreetseks tähtajaks ja hageja kohustus tulemuse eest tasuma kokkulepitud summa. Ehitusloa saamise tähtajaks oli kokku lepitud alates lepingu jõustumisest 4 kuud kuni 1 aasta. Vastavalt lepingu punktile 9 on hagejal õigus nõuda leppetrahvi 5000 eurot juhul, kui ehitusloa saamine ei ole lepingus määratud tähtajaks teostatud. Vastavalt lepingu punktile 1 on viimaseks ehitusloa saamise tähtajaks 11.02.2017. Ehitusloa saamist peale tähtaega või ehitusloa mittesaamist tähtaja jooksul loetakse lepingu tingimuste rikkumiseks. 01.06.2016 esitas kostja projekti Tallinna Linnaplaneerimise Ametile. 18.07.2016 esitas Tallinna Linnaplaneerimise Amet vastuse projektile, milles muude märkuste seas pakkus nihutada hoonestusala Suur-Ameerika 31 kinnistu suunas. Kompromissina pakkus linnaplaneerija kaaluda visuaalset eristamist Suur-Ameerika 35 hoonest. Kostja otsustas projekti vastavalt Tallinna Linnaplaneerimise Ameti märkustele muuta ja kasutas samaaegselt mõlemat varianti, st nihutas hoonestusala ja eristas visuaalselt projekteritava hoone Suur-Ameerika 35 hoonest. 22.12.2016 esitas kostja parandatud projekti Tallinna Linnaplaneerimise Ametile. 01.02.2017 edastas hageja kostjale projekti kohta järelepärimise, millele kostja vastas, et uudiseid pole. 08.02.2017 ja 27.02.2017 järelepärimistele kostja ei vastanud. 11.02.2017 ehitusluba ei väljastatud. 06.03.2017 edastas kostja hagejale vastuse, milles teatas, et sai Tallinna Linnaplaneerimise Ametilt märkused. Tegelikult sai kostja viimased märkused 17.01.2017. Vastavalt kehtivale seadusele peab linn andma vastused 30 päeva jooksul. Sellele vaatamata ei näidanud kostja üles mingit omapoolset aktiivsust ega teinud Tallinna Linnaplaneerimise Ametile päringuid ega täpsustanud, mis põhjusel talle märkusi ei saadeta. 15.03.2017 esitas hageja avalduse Tallinna linna sisekontrollile, kus palus tekkinud olukorda selgitada. Sisekontroll selgitas oma vastuses, et probleemiks on asjaolu, et osad märkused olid omavahel kohati vastuolus ja Tallinna Linnaplaneerimise Amet ei selgitanud, et teatud ettepanekute rakendamine eeldab eelnevalt projekteerimistingimuste taotlemist. Hageja leiab, et seda on keeruline kõnealustele Tallinna Linnaplaneerimise Ameti teenistujatele ette heita, kuna
2-17-114811 nende esitatavad märkused olid suunatud eelkõige arhitektidele ja projekteerijatele, kes vastava valdkonna asjatundjatena on kursis ka asjakohasel õigusliku regulatsiooniga. Teadaolevalt ei ole selgituste ebapiisavus varem probleeme põhjustanud. 27.04.2017 saatis hageja vastuse kostjale. Kostja on arvamusel, et see on mitte midagi ütlev kiri. 22.05.2017 möödus 100 päeva alates ehitusloa saamise lepingus määratud tähtajast. Selleks ajaks ehitusluba ei väljastatud ja hagejal tekkis õigus nõuda leppetrahvi. Kuna hageja oli huvitatud ehitusloa saamisest ja oli nõus loobuma leppetrahvist, siis tegi hageja ettepaneku muuta lepingutingimusi selliselt, et ehitusloa saamise perioodi pikendatakse veel üheks aastaks, kuid üksnes tingimusel, et kostja kohustub juhul, kui pikendatud tähtajaks ehitusluba ei väljastata, kõik temale tasutud summad tagastama. Kostja keeldus selliste tingimustega lepingu sõlmimisest. Hageja pakkus kompromissina lahenduse, et konkreetset kuupäeva ei määrata, vaid iga etapi jaoks antakse kindel kogus kalendripäevi tingimusel, et see aeg peatatakse Tallinna linnalt vastuse ootamise perioodiks. Kostja loobus ka sellisest pakkumisest. 17.06.2017 saatis hageja kostjale leppetrahvinõude. 22.06.2017 vastas kostja, et ta hageja nõudega ei nõustu. Lepingu täitmine on viibinud kolmandate osapoolte poolt tekitatud situatsiooni tõttu, esitatud on eksitavaid juhtnööre ja märkusi. Vastavalt pooltevahelisele lepingule pidi töö Tallinna Linnaplaneerimise Ametiga olema töövõtja ehk kostja vastutusel ja kui ta on arvamusel, et Tallinna Linnaplaneerimise Amet esitas eksitavaid juhtnööre ja märkusi, siis pidi kostja hagejat informeerima, et ta ei suuda lepingus määratud tähtajaks oma kohustusi täita. Seda kostja teinud ei ole. Hageja leiab, et kostja poolset lepingu rikkumist ei vabanda asjaolu, et lepingu rikkumine ei toimunud kostja süül. Lepingu allkirjastamisel pidi kostja arvestama võimalike viivitustega ja muude selle valdkonna eripäradega. Kostja tegeles antud projektiga ka enne lepingu allkirjastamist, mistõttu pidi ta kõigi projekti eripäradega kursis olema ja enne kohustuste võtmist kõiki võimalikke riske kaaluma. Hageja on kostjalt korduvalt küsinud, kas ta peab linnalt küsima uusi projekteerimistingimusi. Kostja on hageja järelepärimistele vastanud eitavalt. Rohkem kui aasta jooksul esitas kostja Tallinna Linnaplaneerimise Ametile ainult kaks projekti, kuid kumbki pole jõudnud isegi kooskõlastamisstaadiumi. 04.07.2017 teatas kostja, et ta peab alustama uue projekti tegemisega, st alustama tööd uuesti, sest eskiisprojekti on vaja vastavalt Tallinna Linnaplaneerimise Ameti nõuetele muuta, aga eelnevaid eskiise ei ole võimalik nii muuta, et need nõuetele vastaksid. Asjaolu, et kostja loobus lepingu lisa allkirjastamisest, mille alusel oli hageja nõus ehitusloa saamiseks vajalikku perioodi veel ühe aasta võrra pikendama, ilmestab, et kostja ei ole mõistliku tähtaja jooksul oma kohustusi täitma. II Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista, leides, et hageja leppetrahvi nõue on alusetu. Kostja on oma 16.12.2015 e-kirjas selgitanud, et projekteerimise hind oli kokku lepitud 3 aastat tagasi projekti eelmise tellijaga, kes on kostja töötaja xxx sõber ja sai seetõttu töö poole hinnaga. Samuti leppis kostja projekti eelmise tellijaga kokku projekteerimistöö tingimustes, sh selles, et projekti läbivaatamise aeg linnavalitsuses lahutatakse projekteerimise ajast. Kui linnavalitsusest saadavad märkused tekitavad lisatoiminguid ja täiendavat ajakulu, liidetakse see aeg projekteerimise ajale. Kostja kinnitab viidatud e-kirjas, et kirjeldatud kokkulepped projekti eelmise tellijaga jäävad kehtima. Hageja ei ole e-kirjas esitatule vastu vaielnud. Seega on pooled tõlgendanud lepingu täitmise tähtaega viisil, et kõik viivitused ja täiendav ajakulu, mis ei sõltu otseselt kostjast, kas lahutatakse projekteerimise ajast või liidetakse sellele. Eeltoodud käsitlust toetab ka töövõtulepingu nr 02/16 p 1.2 viimane lause, mille kohaselt 1. etapi vastuvõtmisel vaatavad pooled üle töömahu ja orienteeruva tööde teostamise tähtaja. Seega ei ole pooled lepingu
2-17-114811 punktis, mis on pealkirjastatud „Tööde teostamine ja maksegraafik“ sätestatud tähtaega ehitusloa saamiseks käsitlenud absoluutsena, vaid see kuulus ülevaatamisele 1. etapi vastuvõtmise järgselt. Hageja oli teadlik asjaolust, et kostja mõistis lepingu tähtaja all tähtaega 4-12 kuud, millest on maha arvatud viivitused, mis ei sõltu kostjast ja millele lisatakse täiendav ajakulu, mis on põhjustatud linnavalitsuse poolt esitatavate tingimuste täitmisest. Ehitusloa saamine Tallinna kesklinnas on aeganõudev protseduur ja ei ole eluliselt usutav, et kõik selleks vajalikud toimingud (nii projekteerimine kui projekti menetlemine linnavalitsuses koos kõikide kooskõlastuste hankimisega) oleks võimalik sooritada ühe aastaga. Seega ka mõistliku isiku positsioonilt tõlgendades ei saa lepingus kuupäevaliselt sätestatud ehitusloa saamise tähtaega lugeda absoluutseks, mis ei sõltu projekti menetlemise ajast linnavalitsuses ega sellega seonduvate lisanõuete täitmiseks kuluvast ajast. Töölepingu 1. etappi ei ole kuni käesoleva ajani vastu võetud, mistõttu ei ole ka projekteerimise praeguses etapis võimalik adekvaatselt prognoosida edasist töömahtu ega ehitusloa saamise tähtaega. Nimetatud põhjustel ei ole kostja nõustunud ka hageja ettepanekutega lepingu muutmiseks. Hageja väide nagu oleks kostja teinud vea järgides Tallinna Linnaplaneerimise Ameti töötaja xxx mõlemat märkust, ei ole õige. 18.07.2016 saadud Tallinna Linnaplaneerimise Ameti märkustes oli xxx poolt tehtud ettekirjutus nihutada hoonestusala Suur-Ameerika 31 kinnistu suunas, kompromissina eristada visuaalselt Suur-Ameerika 35 hoonest. Pärast mõlema tingimuse realiseerimist esitatud uuele projektile saadud märkustes ei heida xxx ette eelmiste märkuste realiseerimist, vaid antakse juhised fassaadi lahenduse muutmiseks, et see harmoneeruks materjalide ja avade struktuuride poolest paremini kõrvalasuva Suur-Ameerika 35 hoonega. Märkuste projekti kohta oli ka muid nõudeid, mh piirkonna arhitekti märkus hoonestusala ületamise keelu kohta. Viimati nimetatu oli vastuolus xxx poolt varasemalt antud ettekirjutusega hoone 10% ulatuses nihutamise kohta. Et eelpoolnimetatud nõuded olid omavahel vastuolus, tunnistas ka Linnaplaneerimise Amet oma 11.04.2017 vastuses hageja järelepärimisele. Et vastuolud märkustes olid endiselt lahendamata, kohtus kostja 15.05.2017 Linnaplaneerimise Ameti ametnikega ja edastas ülevaate kohtumise tulemustest 16.05.2017 ka hagejale. Viidatud kirja kohaselt lepiti xxx kokku edasises lahenduses ehk hoonete plokistamises nagu olu esitatud esimeses eskiisis, fassaadi osas jäid märkused samaks. Samuti selgitas kostja oma kirja punktis 2, et viimast eskiisi tuleb muuta nii hoone paiknemise, korterite ja trepikodade asukoha kui ka parkimise osas, samuti tuleb fassaadilahendust muuta. Lähtudes eeltoodust on kostja seisukohal, et viivitused projekteerimises on olnud põhjustatud Linnaplaneerimise Ameti tegevusest projekti menetlemisel, mistõttu ei saa menetlemisele, vastuoluliste märkuste suhtes selgusele saamisele ja märkuste täitmisele kulunud aega arvestada ehitusloa saamise ligikaudse tähtaja (12 kuud) hulka. Kostja jätkas lepingu täitmist vastavat 15.05.2017 Tallinna Linnaplaneerimise Ametilt saadud juhistele ja palus 04.07.2017 e-kirjas hagejalt vastuseid oma eelmises e-kirjas esitatud küsimustele. Hageja vastas 10.07.2017 e-kirjas, et 9 korterit on vähe ja vaja on vähemalt 11. Kostja 04.07.2017 e-kirjas esitatud küsimustele, muuhulgas fassaadilahenduse sobivuse, korteri nr 3 suuruse ja lahenduse kohta hageja ei vastanud. 17.07.2017 saatis kostja hagejale e-kirjadega
2-17-114811 Juhul, kui kohus leiab, et leppetrahvi nõue on põhjendatud, palub kostja leppetrahvi vähendada vastavalt VÕS § 162 lg 1. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb leppetrahvinõude suurust võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Hageja ei ole väitnud, et talle oleks tekkinud lepingu rikkumise tagajärjel kahju. III Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 635 lg 1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga selle eest maksma. Kohus, tutvunud asjas kogutud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Hageja palub kostjalt välja mõista poolte vahelise lepingu rikkumisest tuleneva leppetrahvi summas 5000 eurot. Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta lepingut rikkunud. Viivitused projekteerimises on põhjustatud Tallinna Linnaplaneerimise Ameti tegevusest projekti menetlemisel. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et pooled sõlmisid 11.02.2016 töövõtulepingu nr 02/16 (tl 29 – 31), mille kohaselt kohustus kostja töövõtjana koostama Suur-Ameerika 33 korterelamu koos krundiga eelprojekti ehitusloa mahus eesmärgiga saada ehitusluba. Töövõtulepingu kohaselt on ehitusloa saamise viimaseks kuupäevaks 11.02.2017. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et tähtajaks 11.02.2017 ehitusluba Suur-Ameerika 33 korterelamule ei saadud. Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte kokkulepet ehitusloa saamiseks märgitud tähtaja (11.02.2017) osas tuleb käsitleda absoluutsena või tuli lepingu täitmise tähtajast 4-12 kuud maha arvata viivitused, mis ei sõltu kostjast ja millele lisatakse täiendav ajakulu, mis on põhjustatud linnavalitsuse poolt esitatavate tingimuste täitmisest. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas viivitused projekteerimistähtaja järgimisel on tingitud kostjast sõltumatutest asjaoludest.
2-17-114811 Töövõtulepingu nr 02/16 kohaselt arvestavad pooled, et tööde teostamine võtab 4-12 kuud alates lepingu jõustumisest, s.o alates 11.02.2016 (tl 29). Kostja on 27.10.2017 vastuses selgitanud, et lepingueelsetel läbirääkimistel on ta hagejale selgitanud, et lepingu täitmise tähtaega tuleb tõlgendada viisil, et kõik viivitused ja täiendav ajakulu, mis ei sõltu otseselt kostjast, kas lahutatakse projekteerimise ajast või liidetakse sellele (tl 86 pöördel). Kostja 16.12.2015 e-kirjast hagejale nähtub, et kostja on hagejale selgitanud, et ette võib tulla igasugu nõudmisi, mis pikendavad projekteerimise kulgu ja kui linnavalitsus esitab täiendavaid nõudmisi/uuringuid, mis tekitavad lisatoiminguid ja täiendavat ajakulu, siis see liidetakse projekteerimise ajale (tl 24 25). Kostja selgituste kohaselt toetab antud käsitlust ka töövõtulepingu nr 02/16 punkti 1.2 viimane lause, mille kohaselt 1. etapi vastuvõtmisel vaatavad pooled üle töömahu ja orienteeruva tööde teostamise tähtaja (tl 86 pöördel). Hageja kostja seisukohaga lepingu täitmise tähtaja osas ei nõustu. Kohtu hinnangul ei võimalda poolte vahel sõlmitud töövõtuleping nr 02/16 tõlgendamist kostja poolt viidatud viisil. Vastavalt VÕS § 29 lg 1 esimesele lausele lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 29 lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kostja 16.12.2015 e-kirjast hagejale (tl 24 – 25) nähtub küll, et kostja on viidanud, et ette võib tulla igasugu nõudmisi, mis pikendavad projekteerimise kulgu ja kui linnavalitsus esitab täiendavaid nõudmisi/uuringuid, mis tekitavad lisatoiminguid ja täiendavat ajakulu, siis see liidetakse projekteerimise ajale, kuid vastavat tingimust ei ole pooled töövõtulepingus nr 02/16 fikseerinud. Kostja on oma 27.10.2017 vastuses selgitanud, et projekteerimise hind ja projekteerimistöö tingimused olid kokku lepitud 3 aastat varem töö eelmise tellijaga ja kostja pakkus hagejale sama projekti ühes eelmise tellijaga kokkulepitud tingimustega (tl 86 pöördel). Seega saab kostja 16.12.2015 e-kirja hagejale käsitleda kui eelmise tellijaga kokku lepitud lepingutingimuste tutvustust. Poolte vahel ajavahemikul 08.12.2015 – 08.01.2016 peetud e-kirjavahetusest (tl 23 – 28) nähtub, et pooled on enne töövõtulepingu sõlmimist lepingutingimuste üle läbirääkimisi pidanud ja kostja on juhtinud hageja tähelepanu lepingu tekstis sisalduvatele ebatäpsustele, milliste osas kostja on soovinud lepinguteksti täpsustamist ja teinud omapoolseid ettepanekuid lepingu sõnastamise osas. Ühestki kostja ega hageja hilisemast e-kirjast ei nähtu, et pooled oleksid ehitusloa saamise tähtaja osas kokku leppinud, et lepingu täitmise tähtaega tuleb arvestada selliselt, et täiendav ajakulu, mis ei sõltu otseselt kostjast, tuleb lepingu täitmise tähtajast maha arvestada. Hageja väidete kohaselt ei ole pooled sellises lepingutingimuses kokku leppinud. Hageja on 06.11.2017 vastuses selgitanud, et pooled ei sõlminud töövõtulepingut samadel tingimustel, mis olid kokku lepitud kostja ja eelmise tellija vahel, vaid hageja nõustus tingimustega, mis olid sätestatud töövõtulepingus (tl 93 pöördel). Kohus leiab, et kuna poolte tegelikku tahet lepingu tähtaja kindlaksmääramisel ei ole võimalik kindlaks teha, siis tuleb lepingut tõlgendada nii nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Töövõtulepingus nr 02/16 on pooled selgesõnaliselt kokku leppinud, et ehitusloa saamise viimane kuupäev on 11.02.2017. Töövõtulepingu punkti 1.2 viimase lause kohaselt on pooled küll kokku leppinud, et 1. etapi vastuvõtmisel vaatavad pooled üle töömahu ja orienteeruva tööde teostamise tähtaja, kuid kohtule ei ole esitatud dokumente, millest nähtuks, et pooled oleksid teistsuguse tööde teostamise tähtaja osas kokku leppinud. Hageja on kohtule esitanud ekirjavahetuse ja 02.06.2016 akti - 1, millest nähtuvalt on kostja Suur-Ameerika 33 projekteerimistööde 1. etapi hagejale üle andnud 02.06.2016 ja hageja on selle 07.06.2016 vastu võtnud (tl 101 – 102). Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et kostja oleks peale lepingu 1. etapi tööde üleandmist avaldanud soovi töömahtu ja/või tööde teostamise tähtaega pikendada või üle vaadata. Asjaolu, et hageja tegi peale töövõtulepingus kokku lepitud ehitusloa saamise kuupäeva möödumist kostjale erinevaid ettepanekuid lepingutähtaja pikendamiseks, ei saa käsitleda hageja poolse ettepanekuna töövõtulepingu punktis 1.2 viimases lauses käsitletud tööde
2-17-114811 teostamise tähtaja üle vaatamiseks. Hagile lisatud e-kirjavahetusest nähtuvalt on hageja teinud kostjale ettepaneku lepingu pikendamiseks 23.05.2017 (tl 49), s.o enam kui kolm kuud peale seda, kui oli möödunud töövõtulepingus nr 02/16 kokku lepitud ehitusloa saamise viimane kuupäev. Hageja on selgitanud, et hageja pakkus kostjale täiendavat tähtaega üksnes põhjusel, et hageja oli huvitatud ehitusloa saamisest ja oli seetõttu nõus andma kostjale uue võimaluse, kuid kostja ei olnud hageja ettepanekust huvitatud. Kuivõrd pooled ei ole töövõtulepingu punkti 1.2 viimase lause alusel orienteeruva tööde teostamise tähtaja osas teistsugust kokkulepet saavutanud, siis tuleb töövõtulepingut nr 02/16 tõlgendada selliselt, et pooled leppisid kokku ehitusloa saamises hiljemalt 11.02.2017. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kostja ei saanud töövõtulepingus sätestatud tähtaega järgida temast sõltumatutel asjaoludel. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud juhul, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Vastavalt VÕS § 103 lg 2 kohustuse rikkumine on vabandatav kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kostja selgituste kohaselt olid viivitused projekteerimises põhjustatud Tallinna Linnaplaneerimise Ameti tegevusest projekti menetlemisel. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja esitas esialgse projekti Tallinna Linnaplaneerimise Ametile 01.06.2016 ja sai sellele vastuse 18.07.2016. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 18.07.2016 märkustes (tl 34 – 35) on kostjale antud juhised, mida Suur-Ameerika 33 korterelamu projekti osas peab muutma. Hagiavaldusest nähtuvalt esitas kostja parandatud projekti Tallinna Linnaplaneerimise Ametile alles 22.12.2016, s.o enam kui 5 kuud peale Tallinna Linnaplaneerimise Ametilt täiendavate juhiste saamist. Kostja ei ole väitnud, et tegemist olnuks niivõrd suuremahuliste muudatustega, mistõttu ei olnud kiiremini võimalik parandusi projekti sisse viia. Kostja ei ole esitanud ühtki selgitust, mis põhjusel ta parandatud projekti varem Tallinna Linnaplaneerimise Ametile esitada ei saanud. 17.01.2017 on Tallinna Linnavalitsus esitanud kostjale uued märkused Suur-Ameerika 33 korterelamu projekti kohta koos juhistega, mida nimetatud projekti osas peab muutma (tl 42 – 43). Kostja selgituste kohaselt olid Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 18.07.2016 ja 17.01.2017 märkustes esitatud nõuded kohati omavahel vastuolus ja see takistas tal töövõtulepingu tähtaegset täitmist. Asjaolu, et Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 18.07.2016 ja 17.01.2017 märkustes esitatud nõuded on vastuolulised, on möönnud ka Tallinna linn (tl 46). Kostja 04.01.2018 vastuse kohaselt sai ta Tallinna Linnaplaneerimise Ametilt täiendavad selgitused märkuste osas alles 15.05.2017 (tl 121). Kohus leiab, et ka nimetatud asjaolu ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks, mis takistas kostjal töövõtulepingus sätestatud tähtaja järgimist. Töövõtulepingus nr 02/16 on kostja kinnitanud, et tema töötajad omavad kõiki vajalikke kvalifikatsioone, teadmisi, tunnistusi ja muid dokumente, et ehitusloa saamiseks töid teostada (tl 29). Seega pidi kostja projekteerimistöö teostamisel arvestama asjaoluga, et Tallinna Linnaplaneerimise Amet võib talle projekti osas märkusi esitada, mis omakorda toob kaasa vajaduse projekti vastavalt esitatud märkustele muuta. Samuti pidi kostja arvestama asjaoluga, et projekti menetleb mitu Tallinna Linnaplaneerimise Ameti teenistujat, kelle ettepanekud projekti muutmise osas ei pruugi alati kattuda ja mis omakorda võib kaasa tuua vajaduse küsida Tallinna Linnaplaneerimise Ametilt täiendavaid selgitusi ning vajaduse projekti korduvalt parandada. Kuivõrd kostjale oli teada, et töövõtulepingus olid pooled ehitusloa saamise tähtajaks kokku leppinud 11.02.2017, siis oleks kostja kõiki nimetatud asjaolusid pidanud oma töö korraldamisel arvesse võtma ja tegema kõik endast oleneva, et lepingut tähtaegselt täita. Selle asemel on kostja peale esialgsete märkuste saamist parandatud projekti Tallinna Linnaplaneerimise Ametile esitanud alles 22.12.2016, mil töövõtulepingus kokku lepitud ehitusloa saamise kuupäeva saabumiseni oli jäänud veidi enam kui 2 kuud. Kostja on ise 16.12.2015 e-kirjas hagejale
2-17-114811 selgitanud, et arendus kesklinnas võib kaasa tuua igasugu nõudmisi, mis pikendavad projekteerimise kulgu (tl 24 – 25). Antud selgitusest võib järeldada, et kostja on projekti menetlemise eripäradega kursis, mistõttu ei saanud kostja eeldada, et peale projektis esimeste paranduste tegemist talle rohkem ettekirjutusi ei tehta ja projekt saab ehitusloa. Asjaolu, et töövõtulepingu sõlmimisel on kostja arvestanud, et võib tekkida vajadus projekti muutmiseks vastavalt Tallinna Linnavalitsuse märkustele, nähtub ka töövõtulepingu nr 02/16 punktidest 1.2 – 1.3 (tl 29 – 30). Viidatud lepingupunktidest nähtuvalt on vajalikud tööd jaotatud 3 etappi, millest iga etapp sisaldab võimalike Tallinna Linnavalitsuse poolt esitatud märkuste likvideerimist. Sellest hoolimata on pooled töövõtulepingus kokku leppinud ehitusloa saamise kuupäevaks 11.02.2017. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et lepingu tähtaegset täitmist on takistanud hageja, viivitades juhiste andmisega ja seega on tegu tellija viivitusega VÕS § 652 ja 119 mõttes. Kostja vastuväidete kohaselt ei kooskõlastanud hageja 17.07.2017 saadetud plaane, vaid vastas alles 01.09.2017, et temaga pole vaja midagi kooskõlastada. Kohus on eelnevalt selgitanud, et poolte vahel sõlmitud töövõtulepingut tuleb tõlgendada selliselt, et pooled leppisid kokku ehitusloa saamises hiljemalt 11.02.2017. Asjaolu, et hageja on 01.09.2017 kirjas (tl 91) kostjale teatanud, et kostja peab saama ehitusloa vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingus märgitud tingimustele ja kooskõlastus on vajalik Tallinna Linnaplaneerimise Ametiga, mitte hagejaga, ei saa käsitleda tellijapoolse viivitusena töövõtulepingus märgitud töö tegemiseks. Kostja on plaanidele hageja kooskõlastust küsinud 17.07.2017 e-kirjaga. Nimetatud ajaks oli töövõtulepingus kokku lepitud tähtaeg ehitusloa saamiseks möödunud juba enam kui viie kuu võrra. Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et pooled oleksid tähtaja pikendamise osas mingisuguseid muid kokkuleppeid sõlminud. Seega ei saanud kostja 17.07.2017 e-kirjale vastamisega viivitamine ega 01.09.2017 kirjas väljendatud hageja seisukoht kuidagi mõjutada töövõtulepingu täitmist poolte vahel kokku lepitud tähtajaks, s.o 11.02.2017. Vastavalt VÕS § 641 lg 1 peab töö vastama lepingutingimustele. Lepingutingimustele peavad vastama ka töö juurde kuuluvad dokumendid. Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et pooled on töövõtulepingus kokku leppinud Suur-Ameerika 33 korterelamu eelprojekti koostamises eesmärgiga saada ehitusluba hiljemalt 11.02.2017, kuid nimetatud kuupäevaks ehitusluba ei saadud põhjusel, et kostja poolt koostatud projekt ei saanud tähtajaks Tallinna Linnaplaneerimise Ametilt vajalikke kooskõlastusi, siis on kostja töövõtulepingut nr 02/16 rikkunud. Kohus on eelnevalt selgitanud, et kohustuse rikkumist vabandavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Töövõtulepingu nr 02/16 punkti 9 kohaselt on pooled kokku leppinud, et ehitusloa mittesaamisel lepingus ettenähtud ajaks kohustub täitja maksma leppetrahvi 0,25% lepingu hinnast (20 000 eurot) iga viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 25% lepingu hinnast. Leppetrahv lepitakse kokku kohustuse täitmisele sundimiseks (tl 31). Hageja on palunud mõista kostjalt välja leppetrahvi 5000 eurot. Vastavalt VÕS § 159 lg 2 kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata et ta leppetrahvi nõuab. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et hageja on 22.05.2017 teatisega kostjale teatanud, et nõuab leppetrahvi summas 5000 eurot lepingu punkti 9 alusel (tl 48). Seega on hageja kostjat leppetrahvinõudest mõistliku tähtaja jooksul teavitanud. Kostja on palunud leppetrahvi vähendada vastavalt VÕS § 162 lg 1, kuna hageja ei ole väitnud, et lepingu rikkumise tõttu on talle tekitatud kahju. Vastavalt VÕS § 162 lg 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus märgib, et antud säte ei näe ette võimalust leppetrahvi vähendamiseks üksnes põhjusel, et teine lepingupool ei ole lepingu rikkumise tõttu reaalset kahju kandnud. Leppetrahvi
2-17-114811 vähendamise aluseks on eelkõige asjaolu, et nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur. Samuti võib leppetrahvi vähendamisel arvesse võtta kohustuse täitmise ulatust leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole poolt ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja ei ole väitnud, et leppetrahv oleks ebamõistlikult suur või võiks leppetrahvi pidada ebamõistlikult suureks kostja majanduslikku seisundit arvestades. Seega võiks käesoleval juhul leppetrahvi vähendamisel arvesse võtta üksnes kohustuse täitmise ulatust kostja poolt. Töövõtulepingu nr 02/16 kohaselt on pooled kokku leppinud tööde jagamises 4 etappi. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et esimesest etapist kaugemale kostja tööde teostamisega ei jõudnud. Kohtule on esitatud tõendid, millest nähtuvalt on hageja vastu võtnud üksnes töövõtulepingus märgitud 1. etapi tööd (tl 101 – 102). Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus hageja 06.11.2017 vastuses väljendatud seisukohaga, et leppetrahvi sissenõudmise ajaks ei olnud kostja teostanud pooltki töövõtulepingus märgitud vajalikest töödest. Seega puudub alus leppetrahvi vähendamiseks ka kostja poolt kohustuse täitmise ulatust arvestades. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks hagi rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista leppetrahv summas 5000 eurot.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2). TsMS § 177 lg 1 p 1 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Kuna kohus rahuldas hagi, siis jätab kohus hageja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks kostja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja ei ole kohtule oma menetluskulude nimekirja esitanud. Kohtutoimikust nähtuvalt on hageja kantud menetluskuluks riigilõiv summas 400 eurot (maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud 150 eurot ja hagiavalduse esitamisel täiendavalt tasutud 250 eurot). Hagi
2-17-114811 esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 kohaselt kuulus tsiviilasjalt hinnaga 5000 eurot tasumisele riigilõiv 400 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu seadusega kooskõlas. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 400 eurot. TsMS § 177 lg 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise määrus menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.