8.Lugeda PlusPlus Capital AS-ilt Kairit Reni kasuks väljamõistmisele kuuluvaks menetluskuluks 18 eurot.
9.Teha menetluskulude osas tasaarvestus ja mõista Kairit Renilt PlusPlus Capital Asi kasuks välja menetluskulu 661 eurot (679 eurot - 18 eurot).
10.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Toimetada otsus kätte pooltele. Apellatsioonkaebuse esitamine Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse (TsMS § 632 lg 1, § 633 lg 7, § 187 lg 6).
ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
1.PlusPlus Capital AS (hageja) esitas 12.11.2018 Tartu maakohtule hagi Kairit Reni (kostja) vastu põhivõlgnevuse 4685 euro, intressi 486,51 euro ja viivise 3968,15 euro väljamõistmiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning mõista välja viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt kostja ja Kaupmehe Järelmaks OÜ (müüja) sõlmisid XXX osamaksetega tasumise müügilepingu, millega kostjale võimaldati järelmaksusumma 4586 euro kasutamist sõiduauto Volkswagen Passat reg. nr XXX soetamiseks. Järelmaksusumma kuulus tasumisele vastavalt lepingu maksegraafikule. Kostja maksegraafikus osundatud makseid tasuma ei asunud ning müüja ütles lepingu XXX erakorraliselt üles. Kuni lepingu ülesütlemiseni olid kostjal tasumata põhiosa maksed 216,30 euro ulatuses ja intressi maksed 486,51 euro ulatuses. Peale lepingu ülesütlemist oleks kostja pidanud tasuma veel järelmaksulepingu jäägi 4468,70 eurot. Seega on kostja põhivõlgnevuse suurus 4685 eurot (216,30 eurot + 4468,70 eurot). 27.11.2017 loovutati nõue kostja vastu hagejale. Hageja arvestab viiviseid alates 24.09.2015 kuni 12.11.2018 lepingujärgses intressimääras (0,073973% päevas).
2.Hagiavaldusele 2.02.2019 esitatud vastuses kostja kinnitas, et on nõus tasuma põhivõlgnevuse 4685 eurot. Kostja ei olnud nõus hagis märgitud intressi- ja viivisemääradega, kuna need ületavad seadusjärgset määra enam kui kolm korda. Kostja hinnangul tuleb arvestada Riigikohtu 10. mai 2016 seisukohaga tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 (p 13), milles Riigikohus leidis, et eelduslikult tuleb hinnata võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellele Riigikohtu seisukohale tuginedes kostja järeldas, et nii intressi- kui viivisekokkulepe on tühised.
3.24.03.2019 seisukohas kostja nõustus, et viidatud Riigikohtu lahend käsitles üksnes viivisekokkuleppe tühisust ning tunnistas hagis märgitud intresse.
4.8.04.2019 seisukohas jäi hageja seisukohale, et tal on õigus nõuda viivist lepinguga ettenähtud intressimääras.
KOHTU SEISUKOHT
5.Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt.
6.VÕS § 401 lg 1 kohaselt krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Vaidlus puudub selles, et kostjale võimaldati XXX Kaupmehe Järelmaks OÜ-ga sõlmitud järelmaksulepingu alusel krediiti 4685 eurot, mille kostja on jätnud tagastamata. Samuti on kostja jätnud tasumata kuni lepingu ülesütlemiseni sissenõutavaks muutunud intressi 486,51
eurot. VÕS § 101 lg 1, § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõua selle täitmist. Kuna kostja on hageja krediidisumma tagastamise ning intressi tasumise nõudeid tunnistanud, kuulub hagi vastavas ulatuses rahuldamisele.
7.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud tagastamata krediidisummalt viivist alates 24.09.2015 kuni 12.11.2018 määras 0,073973% päevas summas 3968,15 eurot. Lepingu üldtingimuste p 6.1 kohaselt krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel tuli krediidiandjale maksta viivist krediidiintressiga võrdses määras. Üldtingimuste p 1.1 viimase lause kohaselt oli krediidiintress 27% aastas, s.o ca 0,073973% päevas. Pooled vaidlevad selle üle, kas viivisemäär 27% aastas, s.o ca 0,073973% päevas on tüüptingimusena kehtiv. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustab. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 10.05.2016 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 p-s 13 märkinud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Tartu Ringkonnakohus on 10.12.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-103995 leidnud, et viivisemäära kui tüüptingimuse kehtivus ei sõltu sellest, kas pooled on kokku leppinud üksnes viivisemääras või viivise- ja intressimääras. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu määrusega, millega Riigikohus jättis otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Eeltoodut arvestades kohus leiab, et viivisemäär 27% aastas s.o ca 0,073973% päevas on tüüptingimusena tühine sõltumata sellest, et see tulenes kokkulepitud intressimäärast, kuna ületab seadusjärgset viivisemäära (8% aastas, lepingu sõlmimise ajal 8,05% aastas) enam kui kolm korda. VÕS § 41 teise lause kohaselt kohaldatakse tühise tüüptingimuse asemel seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe tühisuse tõttu on hagejal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, mis arvutatuna perioodi eest 24.09.2015 kuni 12.11.2018 on 1177,54 eurot (vt viivisekalkulaator (viivisekalkulaator.ee), viiviseraport tl 40). Seega rahuldab kohus hageja viivisenõude osaliselt, mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 1177,54 eurot ning jätab hageja viivisenõude 2790,61 euro (3968,15 eurot 1177,54 eurot) ulatuses rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
8.Arvestades hagi osalist rahuldamist, jätab kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel hageja kanda 30% ulatuses ja kostja kanda 70% ulatuses. Hagiavalduses palub hageja kostjalt menetluskuluna välja mõista riigilõivu 550 eurot ja õigusabikulu summas 420 eurot (sh käibemaks). Lisatud esinduskulu arvest nähtuvalt hageja lepingulise esindaja tunnitasu oli 100 eurot (lisandub käibemaks) ning ajakulu 3,5 tundi (dokumentide komplekteerimine ja analüüs 1,5 tundi, hagiavalduse koostamine ja esitamine 2 tundi). Hageja kinnitab, et ei ole käibemaksukohuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. Täiendavat menetluskulude nimekirja hageja esitanud ei ole.
Kostja palub hagejalt menetluskuluna välja mõista lepingulise esindaja kulu 60 eurot. Hageja lepingulise esindaja ajakulu oli kokku 5 tundi ja tunnitasu 40 eurot, kuid kostja omaosalus õigusabikuludes esindajale oli 60 eurot. Pooled ei ole vastaspoole menetluskulude osas vastuväiteid esitanud. Riigilõivu on hageja tasunud seaduses ettenähtud ulatuses, seega riigilõivu osas on hageja menetluskulud põhjendatud. Kohus leiab, et nii hageja kui kostja lepingulise esindaja kulu vastab asja keerukusele ja mahule ning on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud (TsMS § 175 lg 1). Eeltoodut arvestades määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 970 eurot ja kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 60 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 679 eurot (970 eurot x 70%) ja hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele 18 eurot (60 eurot x 30% ). Kuna pooltel on vastastikused kohustused menetluskulude tasumisel, siis teeb kohus nõuete osas tasaarvestuse ja mõistab lõppkokkuvõttes kostjalt hageja kasuks välja 661 eurot (679 eurot - 18 eurot). Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andrus Miilaste Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.