2-18-103995/10 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

viivisemääras 0,08% päevas võlgnetavalt laenusummalt. Menetluskuludest jäi 28% hageja ja 72% kostja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on hagimaterjalid kostjale isiklikult kätte toimetatud. Kostjat on hoiatatud, et hagile vastamata jätmise korral teeb kohus tagaseljaotsuse. Kostja ei ole hagile vastanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 teise lause kohaselt luges maakohus hageja esitatud faktiliselt väited kostja poolt omaksvõetuks. Maakohus leidis, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning see tuleb rahuldada osaliselt. Hageja nõuded põhivõlgnevuse ja intressi väljamõistmiseks on põhjendatud ja need tuleb rahuldada. Esialgne võlausaldaja on sõlminud kostjaga lepingud oma majandus- ja kutsetegevuse raames. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Lepingu kohaselt on viivisemääraks 0,08% päevas, s.o 29,90% aastas, mis on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest viivisemäärast (8% aastas). Viidates Riigikohtu praktikale, leidis maakohus, et lepinguline viivisemäär on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine. VÕS § 41 järgi tuleb tühise tingimuse asemel kohaldada seadusest tulenevat regulatsiooni, praegusel juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. Maakohus mõistis kostjalt välja 31 euro 26 sendi suuruse viivise ja lisaks TsMS § 367 alusel viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 17. maist 2018 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Maakohus leidis, et hageja nõue võla sissenõudmisega seotud kulude väljamõistmiseks on põhjendatud (VÕS § 1132 lg 1 ja lg 2 p 1) ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võla sissenõudmiskulu 30 eurot. Maakohus luges hageja vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks 400 eurot, millest 288 eurot mõistis kostjalt hageja kasuks välja.

Kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivise määraks lepinguline intressimäär. VÕS § 415 lg 1 ei viita konkreetsele VÕS § 113 lg 1 lausele. VÕS § 113 lg 1 teine ja kolmas lause näevad ette erinevad viivisemäärad. Hageja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-120-08. Praegusel juhul ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-25-16. Viidatud asjas oli tegemist olukorraga, kus hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus ei olnud kokku lepitud intressimääras, vaid üksnes viivisemääras. Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, läheks vastuollu VÕS § 113 lg 1 ja § 415 lg 1 mõtte ning viivise eesmärgiga. Sellisel juhul oleks võlgnikul nö soodsam lepingut rikkuda ja maksta intressidest madalamat viivist kui jätkata oma kohustuste täitmisega ja maksta lepingus kokku lepitud intressi. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause järgi on sõnaselgelt lubatud selline viivisemäär, mis on kõrgem kui seadusjärgne viivis. Viivise mõistlikkus tuleb kindlaks teha, arvestades konkreetse olukorra asjaolusid, mistõttu ei ole võimalik etteulatuvalt määrata kindlaks universaalset „mõistlikku viivisemäära“. Praegusel juhul ei hinnanud maakohus vaidluse asjaolusid ega põhjendanud, miks konkreetseid asjaolusid arvestades on lepingus kokku lepitud intressimäär (mida kohaldatakse kokkuleppejärgselt ka viivisemäärana) ebamõistlikult kõrge. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohad viivise määra piiramise kohta ei ole põhjendatud. Võlausaldaja viivisenõue on kohtupraktikast tulenevalt juba põhimõtteliselt piiratud maksimaalselt põhinõude suurusega. Selliselt on tagatud viivise mõistlikkus. Võlasuhtes on vajalik ka võlausaldaja huvide kaitse. Viivisemäära meelevaldne piiramine rikub põhiseaduse § 31 järgset ettevõtlusvabadust. Riigikohtu seisukoht ei tugine statistilistele näitajatele.

9.Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kostja on tarbija. Küll on aga vaidlus selles, kas viivisemäär on tüüptingimus. Hageja on seisukohal, et kuna viivisemäär on sätestatud lepingu eritingimustes, mitte üldtingimustes, ei ole tegemist tüüptingimustega. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Eelnevast tulenevalt on tüüptingimus selline lepingutingimus, mille sisu ei ole võimeline mõjutama pool, kelle suhtes seda kasutatakse. Sisu mõjutamise võimalus puudub eelkõige siis, kui tingimus on eelnevalt välja töötatud kavatsusega kasutada tingimust mitmes tulevikus sõlmitavas lepingus. Kuigi VÕS § 35 lg-s 1 viidatakse tüüptingimuse tunnusena kavatsust kasutada tingimust mitmes lepingus, võib tüüptingimuseks olla ka ainult ühes lepingus kasutatud tingimus, kui selle sisu ei saanud mõjutada pool, kelle suhtes seda kasutatakse (vt nt Riigikohtu 15. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-13, p 10). Üksnes asjaolu, et viivisemäär on sätestatud eritingimustes, mitte üldtingimustes, ei anna alust asuda seisukohale, et tegemist ei ole tüüptingimusega. See, kas mingi lepingutingimus on tüüptingimus või mitte, ei saa sõltuda üksnes selle tingimuse paigutusest lepingus. Arvestades praktikas väljakujunenud järelmaksu pakkuvate ettevõtete väljatöötatud järelmaksuga müügilepingu sõlmimise tingimusi, ei ole usutav, et viivisemääras 29,90% aastas on pooled läbi rääkinud ning, et seda tingimust sai kostja mõjutada. Vastupidist ei ole hageja tõendanud. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et lepingu tingimus viivisemäära osas on sõnastatud eksitavalt. Lepingu kohaselt on viivisemääraks lepingujärgne intress, minimaalselt EKP intress + 8 % aastas, kuid lepingujärgseks intressimääraks on lepingus märgitud konkreetne protsent 29,90 % aastas ja puudub viide intressimäära muule suurusele.