Võlaõigus

2

Kostja põhivõlgnevus lepingu ülesütlemise seisuga 3635.96 eurot (4278.00 eurot – 642.04 eurot). Kuivõrd kostja on inkassomenetluses tasunud hagejale 50.00 eurot, mille hageja arvestab täies ulatuses põhinõude katteks, on kostja põhivõlgnevus 3585.96 eurot. Intressi arvestatakse igapäevaselt kasutusse antud laenusaldolt. Hageja arvestab intressi alates kostja poolt teostatud viimasest maksest alates, s.o alates 22.06.2023 kuni lepingu ülesütlemiseni 13.10.2023, intressi määraga 45,2965% aastas, summas 514.39 eurot. Hageja arvestab viivist tagastamata krediidisummalt alates kostja viimasele maksele järgnevast päevast, s.o alates 16.01.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni 20.01.2025 seadusjärgses viivisemääras, summas 447.28 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks laenulimiidi lepingust tulenev põhivõlgnevus 3585.96 eurot, intress 514.39 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 447.28 eurot ning viivis alates 21.01.2025 kuni põhinõude summas 3585.96 eurot täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja esitas 05.02.2024 ja 07.04.2025 oma nõude ümberarvestuse ja selgituse vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta. Hageja selgitas, et krediidiandja kontrollis kostja isikusamasust rahvastikuregistrist tuvastatud andmete põhjal ja maksehäire registrist (creditinfo.ee) saadud andmeid ning tuvastas, et lepingu sõlmimise ajal kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. Lisaks lähtus krediidiandja sissetulekute ja kohustuste kontrollimisel laenutaotleja esitatud andmetest, mille kohaselt oli kostja sissetulek 800.00 eurot, igakuised kohustused 0.00 eurot ning ülalpeetavad puudusid. Krediidiandja leidis, et kostja on krediidivõimeline ning on vastutustundliku laenamise põhimõtet on järgitud. Hageja esitas nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus asub seisukohale, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Võttes arvesse, et vaidlusaluse krediidilepingu puhul on tegemist krediidikontoga, mille iseloomuks on maksegraafiku puudumine ja ka tagasimakse summa on muutumises sõltuvalt sellest, kuidas klient krediidikontot kasutab, siis ei ole hagejal võimalust koostada kostjale uut tagasimaksegraafikut. Lähtudes näiteks krediidikulukuse määra arvestusest, siis eeldatakse, et krediit võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena. Viimane krediidi väljamakse toimus kostjale 01.02.2023, mistõttu algas tagasimaksmise periood 2023. aastal veebruaris ning viimane tähtaeg krediidi tagastamiseks oleks sel juhul veebruaris aastal 2024. Kostja viimane tagasimakse pärast krediidi saamist oli 22.06.2023. Seega enne lepingu ülesütlemist, s.o 13.10.2024 oli kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, mistõttu eeldused lepingu ülesütlemiseks on täidetud. Kostja ei ole krediiti tagastanud ka hiljem, mistõttu hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. Võttes arvesse kostjale tehtud väljamakseid (4278.00 eurot) ja kostja poolt teostatud tagasimakseid (3068.29 eurot) nõuab hageja VÕS § 403 4 lg 7 alusel kostjalt krediidisumma 1209.71 eurot tasumist, intressi seadusjärgses määras summas 14.67 eurot ja sissenõudmiskulu 35.00 eurot. Kuivõrd lepingu ülesütlemise eeldused on täidetud, siis on hageja õigustatud nõudma ka viivist seadusjärgses määras arvestatuna alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 16.01.2024 kuni käesoleva menetlusdokumendi esitamiseni, s.o kuni 07.04.2025, summas 179.34 eurot. Hageja selgitab, et ei ole esitatud nõude raames algne võlausaldaja/krediidiandja, vaid on nõude omandanud loovutamise teel. Esialgne võlausaldaja on hagejale esitanud just sellised alusdokumendid ja tõendid, mis on kohtu ette toodud, mistõttu täiendavaid dokumente ja tõendeid ei ole hagejal võimalik kohtu ette tuua. Hagiavalduse lisa 14 on kuvatõmmis krediidiandja süsteemist, mis sisaldab kostja poolt laenusaamisel täidetud andmeid. Riigikohtu hinnangul ei ole krediidivõime hindamisel ilmtingimata vajalik tugineda pangakonto väljavõttele, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Antud juhul oli piisav kostja esitatud andmed ja kehtivate maksehäirete puudumine ning krediidiandja ei pidanud vajalikuks küsida täiendavalt kostja pangakonto väljavõtet. Vastavalt VÕS § 403 4 lg 3 teisele lausele peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Lepingu üldtingimuste punkti 13.10 kohaselt, kui krediidi kulukuse määr ületab seaduses sätestatud ülemmäära, siis vähendatakse lepingu alusel tasumisele 3

kuuluvat intressi viimaste tagasimaksete arvelt selliselt, et krediidi kulukuse määr vastaks seaduses sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiirile. Mistõttu limiidi suurendamisel kehtestatud krediidi kulukuse määr oli seadusjärgsetes piirmäärades. Kostja ümberarvestatud tagasimaksete graafik on arusaamatu ja ebaselge. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kogusummas 580.00, sh riigilõiv summas 560.00 eurot ja menetluskulud maksekäsu kiirmenetluses 20.00 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited Kostja ei võta hagi õigeks ega tunnista hagiavalduses tema vastu esitatud nõudeid. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et ta on nõuetekohaselt täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Krediidiandja ei täitnud teabe kogumise kohustust isegi minimaalses mahus. Teabe kogumise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama tarbija kohta minimaalselt järgmised andmed: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus ning sissetuleku regulaarsus; tarbija varalised kohustused, sh regulaarsete finantskohustuste suurus; tarbija varasem maksekohustuste täitmine, sh finantskohustuste täitmise ajalugu; tarbija regulaarsed majapidamiskulud, kas kogusummana või üldkohaldatavate määradena; tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ning tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju. Hagiavaldusest nähtub, et krediidiandja küsis tarbijalt tema sissetuleku kohta; esitas väga üldise ja ebatäpse küsimuse kulude kohta; kontrollis maksehäirete olemasolu; küsis tarbijalt ülalpeetavate arvu. Kõik ülejäänud teabe kogumine oli tehtud oluliste puudustega või jäetud üldse tegemata. Hageja väitel küsis krediidiandja tarbijalt andmeid tema sissetuleku kohta. Kostja leiab, et ainuüksi sissetuleku suuruse küsimine ei ole piisav, kuna krediidiandja peab välja selgitama sissetuleku regulaarsuse, võtma arvesse piisava ajavahemiku tarbija regulaarse sissetuleku ning tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida andmete ja tõendite õigsust. Hageja väitel esitas krediidiandja kostjale küsimuse tema igakuiste kulutuste kohta, millele kostja vastas 0 eurot, kuid see väide on tõendamata. Hageja on esitanud tõendina ekraanipildi krediidiandja programmist, mitte kostja täidetud ankeedi. Kostja jättis lahtri „Monthly expenses“ tühjaks, seetõttu oli sinna sisestatud number „0“, mitte kostja ei märkinud, et tema igakuised kulutused on 0.00 eurot. Lisaks eelpooltoodule tuleneb seadusest, et küsimus igakuiste kulutuste kohta ei ole iseenesest piisav. Krediidiandja peab välja selgitama regulaarsete majapidamiskulude suuruse, finantskohustuste suuruse ning võimaluse korral ka nende põhiosa ja intresside määra, muud andmed, mis aitavad hinnata võimalike rahaliste kohustuste suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju tarbija krediidivõimelisusele, kas tarbijal on muid varalisi kohustusi (nt maksed inkassofirmadele, kohtutäituritele). Krediidiandja ei küsinud kostjalt neid andmeid, ei kasutanud andmekogusid ega nõudnud kostja konto väljavõtet. Krediidiandja ei täitnud teabe saamise kohustust, seega ei saanud krediidiandjal tekkida veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Hageja väide, et laenu tagastamise perioodiks tuleb võtta 12 kuud, on ekslik. Kostja märgib, et 12-kuulist tagasimakseaega kasutatakse vaid krediidi kulukuse määra arvutamiseks, et ühtlustada krediidi kulukuse määra arvutamine tähtajatu lepingute puhul ning võimaldada tarbijatel võrrelda erinevaid pakkumisi, arvutades KKM ühtse metoodika järgi. Kostja on seisukohal, et kuna krediidileping jääb tervikuna kehtima (kehtetu on vaid intressikokkulepe ja muude kulude kokkulepped), tuleb laenu ümberarvutamisel lähtuda laenutingimustest, st leping on tähtajatu ja sellest, kuidas lepingus on määratud võetud laenu tagasimaksmine. Vastavalt lepingu punktile "H" ja Euroopa standardinfo teabelehele tarbija (kostja) peab tasuma tagasi igakuiselt 15. kuupäevaks minimaalselt 5% võlgnetavast summast (krediit koos teenustasudega) või 10.00 eurot, sõltuvalt sellest, kumb on suurem. Vastavalt hageja andmetele on kostja võtnud laenu 4

3700.00 eurot ja teinud tagasimakseid 3068.29 eurot. Seega laenujääk on 631.71 eurot. Viimane laenu väljamakse oli 01.02.2023 ning vastavalt krediidilepingu punktile "H" peab kostja tasuma laenujäägi tagastamiseks minimaalselt 5% laenujäägist või 10 eurot, sõltuvalt sellest, kumb on suurem. Juhul, kui laenuintress asendatakse VÕS § 94 sätestatud intressiga, puudub tarbijal mingi võlgnevus krediidiandjale ja lepingu ülesütlemine 13.10.2023 oli alusetu. Seega hageja nõue (hagi) ei ole õigustatud ning tuleb lugeda tühiseks. Hageja loogika, et kui tarbija esitab valeandmeid, siis VÕS § 4034 lg 7 sätestatud tagajärg ei rakendu, on väär. Kostjal tekib andmete esitamise kohustus ainult siis, kui krediidiandja on vastavad andmed temalt küsinud. Kostja ei pea ise välja mõtlema, milliseid andmeid krediidiandja vajab ning neid omal algatusel esitama. Hageja väide, et krediidiiandja teostas krediidivõimelisuse hindamise 2021. a kehtinud krediidiandja sise-eeskirja ja regulatsioonide kohaselt, ei ole tõendatud. Vastutustundliku laenamise seaduslik regulatsioon ehk VÕS § 4034 ning sellega seotud KAVS §§ 49 ja 50 kehtivad muutmata kujul alates 21.03.2016 (välja arvatud KAVS § 50 lg 6). Hageja väitel sõlmisid pooled 30.01.2023 laenulepingu lisa laenulimiidi suurendamiseks. Krediidiandja oleks pidanud järgima vastutustundliku laenamise kohustuse enne krediidisumma suurendamist. Esialgse lepingu sõlmimisel 24.08.2021 võimaldas krediidiandja kostjale limiidi ülempiiri 3000.00 eurot. 30.01.2023 tõsteti seda limiiti 700.00 euro võrra ja 01.02.2023 väljastati kostjale 860.00 eurot. Laenulepingu lisa vormistamisel ei muudetud muid lepingutingimusi, mis tähendab, et krediidi kulukuse määr jäi samaks ehk 55,99%. Kuid Eesti Panga andmetel alates 01.01.2023 oli krediidi kulukuse määra ülempiir 45,93% (15,31% x 3), mis ületas VÕS § 406 2 lg 1 sätestatud KKM ülempiiri. KKM ülempiiri ületamise tagajärjeks on lepingu täielik tühisus (VÕS § 4062 lg 1 esimene lause, vt ka RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, pp 13 ja 14) ning intressimäära alandamine VÕS § 94 sätestatud intressimäärani (VÕS § 4062 lg 3 teine lause, vt ka RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 14), mille määr oli 30.01–01.02.2023 laenu andmise ajal 2,5%. Tulenevalt VÕS § 4062 lg 3 esimese lause kohaselt peab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadud summa tagasi maksma vastavalt tähtaegadele, nagu need olid ette nähtud tühise tarbijakrediidilepingu alusel, st vastavalt lepingu punktile „C“ (analoogselt punktis 7 juba toodud seisukohtadele, kus sätestati, et tagasimakse tähtaegade järgi arvestatakse tagasi makstavat summat vastavalt kehtivatele tingimustele). Kostja seisukoht on, et intressimäära alandamine lepingu lisas on põhjendatud ainult siis, kui kohus ei leia vajadust intressimäära alandamiseks lepingu sõlmimise hetkel ehk alates 24.08.2021. Ümberarvestuse esitamine on sel juhul hageja kohustus. Kostja palub jätta hagi rahuldamata, tuvastada, et esialgne laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuvastada krediidilepingu ülesütlemise tühisus ja tuvastada, et hagi ei ole õigustatud ning tuleb lugeda tühiseks, jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused I Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 järgi tekivad tsiviilõigused ja -kohustused muu hulgas tehingutest. TsÜS § 67 lg 1 järgi on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab kohustuse täitmise vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-s 1 ja § 108 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p-des 1 ja 6, § 108 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi kohustuse 5

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma (VÕS § 401 lg 1). VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 4062 lg 1 näeb ette, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. VÕS § 4034 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 403 4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. VÕS § 4034 lg 3 sätestab, et krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg-st 6 tuleneb, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. II Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks laenulimiidi lepingust tulenev põhivõlgnevus 3585.96 eurot, intress 514.39 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 447.28 eurot ning viivis alates 21.01.2025 kuni põhinõude summas 3585.96 eurot täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja ja kostja vahel puudub vaidlus järgmises: 6

-

-

-

-

-

kostja esitas 24.08.2021 laenutaotluse krediidiandja Multitude Bank p.l.c (endine Ferratum Bank p.l.c.) iseteeninduskeskkonnas (dtl 38; dtl 67); krediidiandja edastas kostjale 24.08.2021 lepingu üldtingimused ja eritingimused koos hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehega (dtl 39-52); krediidilimiidi leping krediidiandja ja kostja vahel loeti sõlmituks 26.08.2021. Lepingu alusel võimaldas krediidiandja kostjale limiiti 3000.00 eurot, intressi määraga 45,2965% aastas ehk 0,1241% päevas, viivise määraga 45,2965% aastas ehk 0,1241% päevas ning leping sõlmiti tähtajatult (dtl 39-40); 30.01.2023 sõlmisid pooled laenulepingu lisa laenulimiidi suurendamiseks, milles pooled leppisid kokku uueks laenulimiidi summaks 3700.00 eurot (dtl 53); kostja kasutas krediidiandja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku summas 4278.00 eurot järgnevalt: 01.02.2023 summas 869.00 eurot; 15.10.2022 summas 104.00 eurot; 24.12.2021 summas 305.00 eurot ning 26.08.2021 summas 3000.00 eurot (dtl 54-57); kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid kokku summas 3068.29 eurot; - kostja jättis tasumata järgmised krediidiandja esitatud arved: osamakse 189.89 eurot maksetähtajaga 17.07.2023; osamakse 197.13 eurot maksetähtajaga 15.08.2023; osamakse 204.12 eurot maksetähtajaga 15.09.2023 ning osamakse 210.89 eurot maksetähtajaga 15.10.2023 (dtl 60-63); krediidiandja edastas 27.09.2023 kostjale meeldetuletuse lepingu lõpetamisest ning andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks koos hoiatusega, et krediidiandja ei saada eraldi teadet laenulepingu ülesütlemise kohta ja laenuleping lõppeb võlgnevuse tasumata jätmisel automaatselt 15. päeval meeldetuletuse saatmisest (dtl 64); hageja luges lepingu üles öelduks 13.10.2023 (dtl 64); hageja teavitas kostjat 02.11.2024 edastatud kirjaga nõude loovutamisest uuele võlausaldajale (dtl 65); krediidiandja kontrollis kostja isikusamasust rahvastikuregistrist tuvastatud andmete põhjal (dtl 66) ja maksehäire registrist saadud andmeid (dtl 68).

Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. III Kohus hindab esmalt, kas hagi aluseks oleva tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevate nõuetega. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 55,99% aastas. 26.08.2021 lepingu sõlmimisele eelnenud Eesti Panga 31.05.2021 avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 18,68%. Kohtu arvutuste kohaselt ei ületa 26.08.2021 sõlmitud lepingu krediidi kulukuse määr VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevat piirmäära 56,04% (3 x 18,68%) ning kostjale antud krediidi kogukulu on seadusega kooskõlas. 30.01.2023 sõlmisid pooled laenulepingu lisa laenulimiidi suurendamiseks, milles pooled leppisid kokku uueks laenulimiidi summaks 3700.00 eurot. Lepingu üldtingimuste punkti 13.10 kohaselt, kui krediidi kulukuse määr ületab seaduses sätestatud ülemmäära, siis vähendatakse lepingu alusel tasumisele kuuluvat intressi viimaste tagasimaksete arvelt selliselt, et krediidi kulukuse määr vastaks seaduses sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiirile. Kohtu hinnangul ei ületa laenulimiidi suurendamisel krediidi kulukuse määr VÕS § 406 2 lg-st 1 tulenevat piirmäära ning kostjale antud krediidi kogukulu on seadusega kooskõlas. IV Järgnevalt hindab kohus, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

7

Hageja selgitas, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kontrollinud kostja krediidivõimelisust. Krediidiandja selgitas, et kontrollis kostja isikusamasust rahvastikuregistrist tuvastatud andmete põhjal (dtl 66; dtl 68) ja maksehäire registrist saadud andmeid (dtl 68) ning tuvastas, et lepingu sõlmimise ajal kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. Lisaks lähtus krediidiandja kostja sissetulekute ja kohustuste kontrollimisel laenutaotleja esitatud andmetest (dtl 67). Hageja on hagiavalduses märkinud, et krediidiandja lähtus kostja sissetulekute ja kohustuste kontrollimisel kostja esitatud pangakonto väljavõttest, kuid hageja ei ole tõendanud kostja pangakonto väljavõtte kogumist. Hilisemates seisukohtades on hageja selgitanud, et Riigikohtu hinnangul ei ole krediidivõime hindamisel ilmtingimata vajalik tugineda pangakonto väljavõttele, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks ning krediidiandja kogutud muu teave oli antud juhul piisav. Lisaks on hageja toonud esile, et kostjal on kohustus esitada krediidiandjale õige ja täielik teave, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on oma 24.11.2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098, p-des 17 ja 18 selgitanud, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 403 4 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb krediidiandjal üldjuhul krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja selgituste kohaselt kostjaga lepingu sõlmimisel kontrollis krediidiandja kostja andmeid rahvastikuregistrist, maksehäireregistrit ning kostja esitatud taotlust, mille kohaselt oli kostja sissetulek 800.00 eurot, igakuised kohustused 0.00 eurot ning ülalpeetavad puudusid. Hageja on toonud esile, et kogutud andmed olid piisavad kostja krediidivõime hindamiseks ning puudus vajadus pangakonto väljavõtte kogumiseks. Kohtu hinnangul ei saa pidada viidatud päringute tegemist registritesse ning kostja laenutaotluses esitatud andmeid piisavaks kostja krediidivõimelisuse hindamisel. Kostja on toonud taotluses esile, et tema sissetulek on 800.00 eurot kuus, igakuised kohustused 0.00 eurot ning ülalpeetavad puudusid. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, et ta oleks küsinud kostjalt andmeid kostja sissetuleku suuruse ja regulaarsuse kohta, võtnud hindamisel arvesse piisavalt pika ajavahemiku kostja regulaarse sissetuleku hindamiseks ning kontrollinud kostja kohustuste suurust. Antud juhul ei ole tõendatud, kas kostja on taotluses märkinud, et tal puudusid igakuised kohustused või on kostja jätnud andmed kohustuste suuruse kohta taotluses märkimata. VÕS § 403 4 lg 4 teisest lausest ja KAVS § 50 lg-test 3 ja 4 tulenevalt on krediidiandjal kohustus kontrollida kostja esitatud andmeid, kuid hageja ei ole tõendanud kohtule kostja sissetulekute ja kohustuste kontrollimist. Ainuüksi maksehäirete puudumise asjaolu ei ole piisav kostja krediidivõime hindamiseks. Arvestades eeltoodut ei saanud kohtu hinnangul esialgsel krediidiandjal tekkida 8

VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline, sest krediidiandjal puudusid piisavad andmed vastavale järeldusele jõudmiseks. Seejuures on krediidiandjal kohustus hinnata kostja krediidivõimelisust ka krediidilimiidi suurendamisel. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Seega, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, loeb kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Hageja ei ole tagasimakseid uuesti määranud, kuid esitas 05.02.2024 ja 07.04.2025 oma nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus asub seisukohale, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Võttes arvesse, et vaidlusaluse krediidilepingu puhul on tegemist krediidikontoga, mille iseloomuks on maksegraafiku puudumine ja ka tagasimakse summa on muutumises sõltuvalt sellest, kuidas klient krediidikontot kasutab, siis on hageja selgitanud, et hagejal ei ole võimalust koostada kostjale uut tagasimaksegraafikut. Lähtudes näiteks krediidikulukuse määra arvestusest, siis eeldatakse, et krediit võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena. Viimane krediidi väljamakse toimus kostjale 01.02.2023, mistõttu algas tagasimaksmise periood 2023. aastal veebruaris ning viimane tähtaeg krediidi tagastamiseks oleks sel juhul veebruaris aastal 2024. Kostja viimane tagasimakse pärast krediidi saamist oli 22.06.2023. Seega enne lepingu ülesütlemist, s.o 13.10.2022 oli kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Kostja ei ole krediiti tagastanud ka hiljem, mistõttu hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. Võttes arvesse kostjale tehtud väljamakseid (4278.00 eurot) ja kostja poolt teostatud tagasimakseid (3068.29 eurot) nõuab hageja VÕS § 403 4 lg 7 alusel kostjalt krediidisumma 1209.71 eurot tasumist, intressi seadusjärgses määras summas 14.67 eurot (perioodi 22.06.2023-13.10.2023 eest), sissenõudmiskulu 35.00 eurot ning viivist seadusjärgses määras 179.34 eurot (perioodi 16.01.2024-07.04.2025 eest). V Järgnevalt hindab kohus, kas krediidilepingu ülesütlemine oli kehtiv. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Kostja kohustus krediidilimiidi lepingu alusel krediidiandjale laenu tagastama igakuiselt krediidiandja poolt edastatud arvete alusel. Kostja tegi krediidiandjale tagasimakseid kokku summas 3068.29 eurot, millest põhinõude katteks arvestati 642.04 eurot, kulude katteks 48.34 eurot ja intressi katteks 2377.91 eurot. Kostja jättis tähtaegselt tasumata järgmised osamaksed: osamakse 189.89 eurot maksetähtajaga 17.07.2023; osamakse 197.13 eurot maksetähtajaga 15.08.2023; osamakse 204.12 eurot maksetähtajaga 15.09.2023 ning osamakse 210.89 eurot maksetähtajaga 15.10.2023. Kuna kostja oli maksete tasumisega viivituses, saatis krediidiandja kostjale 27.09.2023 meeldetuletuse koos ülesütlemise hoiatusega ja luges lepingu üles öelduks 13.10.2023. 9

Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise tõttu asendub lepingujärgne intressimäär seadusjärgse intressiga. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli esialgse lepingu sõlmimise ajal 0%. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja hagejale muid kulusid ega tasusid. Arvestades kõik kostja tagasimaksed põhinõude katteks, ei saa lugeda lepingut 13.10.2023 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud kostja osamaksete tasumisega viivituses. Seega on ülesütlemine vastuolus VÕS § 416 lg-s 1 sätestatuga ja ülesütlemisel ei ole õiguslikku tagajärge, st 26.08.2021 sõlmitud krediidilimiidi leping ei ole kehtivalt üles öeldud. Eelnevast tulenevalt jätab kohus hagi kogu ulatuses rahuldamata, kuivõrd tõendamist ei leidnud tarbijakrediidilepingu nõuetekohane ülesütlemine krediidiandja poolt. Kõike eelnevat arvesse võttes leiab kohus, et B2 Impact OÜ hagi X vastu võlgnevuse väljamõistmiseks ei ole põhjendatud ja jääb tervikuna rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd kostja ei ole kohtule esile toonud ning ka kohtute infosüsteemist ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid, määrab kohus, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. TsMS § 177 lg 3 kohaselt kohtulahend menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Mõistlik kohtunik

10

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.