Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Gaida Kivinurm ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
23. aprill 2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-19621
Tsiviilasi
AV Energy Service OÜ hagi AS-i Oma Ehitaja vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 5. novembri 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AV Energy Service OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
52 138,99 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) AV Energy Service OÜ (registrikood 10429431), lepinguline esindaja Indrek Nuut Kostja (vastustaja) AS Oma Ehitaja (registrikood 11146149), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela
Asja läbivaatamine
22.märtsi 2019 kohtuistung
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada AS-i Oma Ehitaja 26. märtsil 2019 esitatud Tallinna Ringkonnakohtu
Harju Maakohtu 5. novembri 2018 otsus tühistada osas, millega maakohus jättis AV Energy Service OÜ hagi AS-i Oma Ehitaja vastu põhivõlgnevuse 5649,25 euro väljamõistmiseks rahuldamata, samuti osas, millega maakohus jaotas menetluskulud. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada AV Energy Service OÜ hagi AS-i Oma Ehitaja vastu põhivõlgnevuse 5649,25 euro väljamõistmiseks ja jaotada menetluskulud. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
3.Maakohtu otsus AV Energy Service OÜ hagis AS-i Oma Ehitaja vastu hagi rahuldamata jätmise osas, s.o põhivõlgnevuse 137 673,25 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 45 933,55 euro ja alates hagi esitamisest tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks, on jõustunud.
4.AV Energy Service OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Lugeda Harju Maakohtu 5. novembri 2018 otsuse resolutsiooni terviklikuks sõnastuseks:
5.1.Rahuldada AV Energy Service OÜ hagi AS-i Oma Ehitaja vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks osaliselt.
5.2.Välja mõista AS-ilt Oma Ehitaja AV Energy Service OÜ kasuks põhivõlgnevus 5649,25 eurot.
5.3.Jätta rahuldamata AV Energy Service OÜ hagi AS-i Oma Ehitaja vastu põhivõlgnevuse 184 162,99 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 45 933,55 euro ja alates hagi esitamisest tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks.
6.Jätta maakohtus kantud AV Energy Service OÜ menetluskulud 2% ulatuses AS-i Oma Ehitaja kanda ja AS-i Oma Ehitaja menetluskulud 98% ulatuses AV Energy Service OÜ kanda. Jätta ringkonnakohtus kantud AV Energy Service OÜ menetluskulud 11% ulatuses AS-i Oma Ehitaja kanda ja AS-i Oma Ehitaja menetluskulud 89% ulatuses AV Energy Service OÜ kanda
7.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AV Energy Service OÜ (hageja, töövõtja) esitas 30. detsembril 2016 Harju Maakohtule hagi AS-i Oma Ehitaja (kostja, tellija) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 189 812,24 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 45 933,55 eurot ja sissenõutavaks muutuva viivise alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni seaduses sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 3. detsembril 2012 alltöövõtulepingu nr 1012GSK.AV (edaspidi leping) Paldiski mnt 80, Tallinn G4S büroohoones (edaspidi büroohoone, ehitusobjekt) tugevvoolu elektripaigaldise väljaehitamiseks. Töö kogumaksumuseks oli 626 044,28 eurot. Kostja esitas 15. novembril 2013 hagejale kahju hüvitamise, leppetrahvi ja kulude hüvitamise nõude summas 268 726,21 eurot ning tasaarvestuse avalduse, milles väitis, et hageja võlgneb kostjale kahju, kulude ja leppetrahvi nõuete tasaarvestuse tulemusena 94 525,37 eurot. Hageja kostja tasaarvestuse avaldusega ei nõustu, sest kostjal puuduvad hageja vastu nõuded ning kostja ei saa keelduda hagejale tasu maksmisest. Poolte vahel puudub vaidlus hageja nõude suuruse üle, sest kostja on esitanud hagejale allkirjastatud tööde vastuvõtuülevaatuse akti, milles on märgitud maksmata tasu suuruseks 189 812,24 eurot. Kuna kostja andis teada, et ta hageja poolt väljastatud arvet ei tasu, siis ei ole hageja arvet kostjale tasumiseks esitanud. Arve esitamine tähendaks hagejale käibemaksu tasumise kohustuse tekkimist. Kostja vastus hagile
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud kostja vastu tasunõude olemasolu ning isegi kui hagejal on kostja vastu nõue, siis on kostja sellise nõude 15. novembri 2013 avaldusega tasaarvestanud või tasaarvestab hageja nõude kohtumenetluses. 2 (12)
Hageja poolt nõutav tasu ei ole muutunud sissenõutavaks. Pooled on lepingu p-s 4.7 leppinud kokku, et tasu muutub sissenõutavaks üksnes arve esitamisega. Hageja väitel ei ole ta kostjale tehtud tööde eest arvet esitanud. Põhjused, miks hageja ei ole kostjale arvet esitanud, ei oma õiguslikku tähtsust, sest pooled on nõude sissenõutavaks muutumise eelduste osas kokku leppinud. Hageja ei ole tõendanud, et ta on tasunõude 189 812,24 euro ulatuses kostjale töid teostanud. Hageja ei teostanud lepingujärgseid töid täies mahus, sest ajagraafiku järgimata jätmise tõttu pidi kostja lepingu p 11.9 alusel kasutama tööde teostamiseks kolmandaid isikuid, et täita kohustusi objekti peatellija ees. Samuti ostis kostja hagejale ehitusmaterjale. Lepingu p 3.3 järgi oli tööde kostjale üleandmise tähtaeg 31. juuli 2013. Kostja pikendas tööde üleandmise tähtpäeva kuni 1. oktoobrini 2013. Hageja poolt väidetavalt tehtud tööd valmisid lõplikult alles 18. oktoobril 2013, st 17 päeva pärast kokkulepitud tööde teostamise tähtaega. Kostja on tasaarvestanud hageja tasunõuded järgmiste nõuetega:
Asjaolu, et kostja on 15. novembril 2013 esitanud hagejale tasaarvestuse avalduse, ei tähenda, et hageja vabaneks oma nõude tõendamise kohustusest. Kostja poolt tasaarvestuse tegemine ei tähenda automaatselt hageja nõude tunnustamist. Maakohtu otsus
3.Maakohus jättis 5. novembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja otsustas määrata menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole tõendanud tööde teostamist ega nõude sissenõutavaks muutumist. Lepingu p 4.7 kohaselt on lepingu tasu või selle osa maksmise aluseks üksnes töövõtja poolt õiendi või vastuvõtu-ülevaatuse akti alusel esitatud arve. Hageja on 9 õiendi alusel väljastanud kostjale arveid kogusummas 275 472,29 eurot (käibemaksuta). Nimetatud õiendite alusel väljastatud arved on kostja poolt tasutud ja vaidlus on üksnes viimase, s.o õiendis nr 10 hageja väidetava tasunõude olemasolu kohta. Hageja on õiendis nr 10 oma tasunõude suuruseks märkinud 51 360,27 eurot (käibemaksuga). Hageja ei ole selgitanud, kuidas on kujunenud hagis nõutav tasunõue 189 812,24 eurot. Kuna õiend nr 10 pole poolte poolt allkirjastatud, on tõendamata õiendis märgitud tööde teostamine ja vastuvõtmine. Hageja esitatud elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistused ei tõenda hageja poolt tööde teostamist, vaid üksnes seda, et büroohoone elektripaigaldises on teostatud tehniline kontroll. Tasaarvestuse tegemine ei tähenda automaatselt hageja tasunõude tunnistamist. Asjaolu, et kostja on esitanud tasaarvestuse avalduse, ei tähenda seda, et hageja vabaneks oma nõude tõendamise kohustusest. Maakohtu hinnangul on kostja esitatud tõendite ja tunnistaja KK ütlustega tõendatud, et hageja lepingus kokkulepitud töid täies mahus ei teostanud ning seda tegid kolmandad isikud. Tunnistaja ütluste kohaselt oli tööjõudu ebapiisavalt ning kostja pidi kaasama hageja tööde lõpetamiseks täiendavat tööjõudu. Kostja esitatud tõendid tõendavad, et kostja pidi lepingu p 11.9 alusel ajagraafikus püsimiseks tellima töid kolmandatelt isikutelt (kostja on tellinud elektritöid OÜ-lt Elektrapluss, Elspekt OÜ-lt, CONTRACT SECURITY HOOLDUS OÜ-lt (kustutatud) ja tuletõkestustöid Osaühingult Tefire Group). 3 (12)
Maakohus leidis, et isegi kui eeldada, et hageja teostas tasunõude ulatuses töid, siis ei ole tasunõue muutunud sissenõutavaks. Maakohus, viidates võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg-le 7 ja § 637 lg-tele 3 ja 4, märkis, et pooled on sõlminud selge kokkuleppe, et lepingust tulenev tasu muutub sissenõutavaks lepingu p 4.7 kohaselt arve esitamisest. Kuna hageja ei ole kostjale arvet väljastanud, ei ole hageja tasunõue sissenõutavaks muutunud. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas 10. detsembril 2018 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi summas 52 138,99 eurot. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Esiteks on hageja hinnangul jätnud maakohus tähelepanuta, et kostja on hagi õigeks võtnud 52 138,99 euro ulatuses. Nimetatud summast ei kuulu maha arvamisele leppetrahvi, kahju- ja kulutuste hüvitamise nõudeid, koristamis-, haldus- ja garantiikohustustega seotud kulusid. Kulutuste hüvitamise nõuded on arvesse võetud õiendite koostamisel ja need on märgitud õiendite lahtritesse miinusmärgiga. Teiseks vaidlustab hageja tõendite hindamist. Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et hageja poolt esitatud elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistused ei tõenda hageja poolt tööde teostamist. Vastasel juhul ei oleks hageja nime aktidel märgitud. Samuti on maakohus ebaõigesti hinnanud tunnistaja KK ütlusi. Tunnistaja kinnitas, et tema ei tegelenud objekti lõpetamise ega trahvinõuetega. Tunnistaja ei teadnud, kas 17 päeva viivitust oli hageja töö tõttu tekkinud viivitus. Samuti ei lükanud tunnistaja ütlused ümber hageja väidet, et alltöövõtjate lõpetamata tööd segasid hageja tööde tähtaegset teostamist ja lõpetamist. Kolmandaks jättis maakohus hageja juhatuse liikmelt vande all seletuse võtmata ja jättis rahuldamata hageja vastuväite tõendamises tekkinud poolte ebavõrdsuse kohta. Hageja tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmise korral läks hageja arvates kostjale üle tõendamiskoormis, et lepingu sõlmimisel oli tööfront hageja tööde alustamiseks valmis. Elektritööd on otseselt seotud teistest viimistlustöödest. Hageja leiab, et tema ei tekitanud objekti lõpetamisel viivitust. Neljandaks tuleneb tunnistaja ütlustest, et tema on tellinud lisatööjõudu selleks, et hageja lepingulised tööd saaksid tähtajaks valmis. Hageja leiab, et hagejalt ei saanud nõuda, et tagab 24/7 vahetustega tööks kolmekordse arvu töötajaid. Selline tingimus on ebamõistlik ja hagejal on õigus selle täitmisest keelduda. Kostja tellis tööd enda huvides, kuna objektil tekkis olukord, et töötama pidi kolme vahetuse töötajatega ja 24/7. Seega pole kostjal õigus keelduda hagejale ettenähtud tasu maksmisest ega arvestada leppetrahve. Viiendaks ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et arve puudumine ja õiendil allkirja puudumine tähendab, et hageja nõue pole sissenõutav. Hageja ei pidanud väljastama arvet olukorras, kus kostja teatas hagejale, et arvet ei tasuta. Ei saa nõuda, et ehitusettevõtja tekitaks endale maksuvõla ja kaotaks õiguse osaleda hangetel. Kuuendaks ei arvestanud maakohus asjaoluga, et objekti lõpetamisel esitas kostja samasisulise maksmisest keeldumise ja leppetrahvi nõude kõigile objekti alltöövõtjatele. Sellega on tõendatud, et viivituse ei tinginud üksnes hageja, vaid tervel objektil esines süstemaatiline viivitus juba varasemast ajast. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis hagi põhivõlgnevuse 5649,25 euro osas rahuldamata, samuti osas, 4 (12)
millega maakohus jaotas menetluskulud. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 22). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi põhivõlgnevuse 5649,25 euro osas. Samuti jaotab ringkonnakohus uue otsusega menetluskulud maakohtu poolt määratust erinevalt. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Kolleegium selgitab esiteks, milline on apellatsioonkaebuse ese. Hageja palus hagiavalduses kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 189 812,24 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 45 933,55 eurot ja sissenõutavaks muutuva viivise alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni seaduses sätestatud määras. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi põhivõlgnevuse 52 138,99 euro osas rahuldamata. Seega on maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas, s.o põhivõlgnevuse 137 673,25 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 45 933,55 euro ja alates hagi esitamisest tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks, jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause).
8.Maakohus on õigesti poolte õigussuhte kvalifitseerinud töövõtulepinguna (VÕS § 635 lg 1 mõttes). Hageja põhinõue on nõue raha maksmise kohustuse täitmiseks, mis võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel. Töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks ja seejärel hinnata, kas tellija on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaksid nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaksid õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda. Töövõtulepingu puhul on töövõtja ja tellija vastastikusteks kohustusteks ühelt poolt nõuetelevastava töö tegemine ja teiselt poolt selle eest tasu maksmine.
9.Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p-st 1 tulenevalt apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud järgmised asjaolud:
Poolte vahel 3. detsembril 2012 sõlmitud alltöövõtulepingu nr 10-12GSK.AV järgi oli teostatavateks töödeks G4S uue büroohoone täiskomplektne tugevvoolu elektripaigaldise väljaehitamine ja kõikidele nõuetele vastavana ning laitmatult toimivana kasutusse andmine; Töövõtulepingu p 4.1 kohaselt kohustus tellija tööde kohase teostamise eest tasuma töövõtjale 521 704 eurot (käibemaksuta); Töövõtulepingus on pooled kokku leppinud tasu maksmise ja tööde vastuvõtmise tingimustes (lepingu p-d 4 ja 8); Hageja on kostjale 9 õiendi alusel väljastanud arveid summas 275 479,29 eurot (käibemaksuta) ja kostja on selles summas arved tasunud; Õiend nr 10, milles on märgitud tasu suuruseks 51 360,27 eurot (käibemaksuga), on poolte poolt allkirjastamata ja hageja ei ole kostjale nimetatud õiendis märgitud tööde eest tasu saamiseks arvet väljastanud.
Maakohus ei ole eeltoodud asjaolude tuvastamisel eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ega rikkunud menetlusõiguse normi.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on kostja vastu sissenõutavaks muutunud tasunõue summas 52 138,99 eurot (käibemaksuga). Poolte poolt esitatud asjaoludel on kolleegiumi hinnangul vaidlus lõpparvelduses, mis tuleneb õiendist nr 10 (vt kostja 7. veebruari 2018 menetlusdokumendi p 1.9, kd II, tl 172). Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud tööde teostamist ega üleandmist. Muuhulgas tugines maakohus lepingu p-le 4.7 ja leidis, et kuna pooled on kokku leppinud, et tasu muutub sissenõutavaks arve esitamisest ja hageja ei ole kostjale arvet väljastanud, siis ei ole hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks. 5 (12)
Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ja rikkunud menetlusõiguse normi, leides, et tellija ei ole töid vastu võtnud ning hageja tasunõue ei ole muutunud sissenõutavaks VÕS § 637 lg 3 mõtte kohaselt.
10.1.Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendamatult jätnud arvestamata asjaolu, et kohtuväliselt esitas kostja hagejale 15. novembril 2013 tasaarvestuse avalduse, millega luges hageja tasunõude kostja leppetrahvi, kulude hüvitamise ja kahju hüvitamise nõuete tasaarvestamisega lõppenuks (I kd, tl-d 28–32). Sellest tulenevalt on maakohus ebaõigesti jaotanud ka poolte tõendamiskoormise. VÕS § 186 p 2 järgi võlasuhe lõpeb tasaarvestusega. VÕS § 197 lg 1 järgi kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tulenevalt VÕS §-st 198 toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus on tühine. Kohtupraktikas on leitud, et tasaarvestuseks on oluline see, et tasaarvestuse pooltel on kohustus maksta teineteisele rahasumma ja tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist (vt Riigikohtu 14. detsembri 2009 otsus asjas nr 3-2-1136-09, p 22). Kostja on esitanud hagejale kohtuväliselt tasaarvestuse avalduse. Kolleegiumi hinnangul on kostja tasaarvestuse tegemisel tunnistanud hageja tasunõude sissenõutavust, sest pärast tasaarvestuse õiguse tekkimist sõltus tasaarvestuse tegemine ja tasaarvestus üksnes kostjast. Samas ei nõustu kolleegium hageja seisukohaga, et tasaarvestuse tegemisega on kostja hagi õigeks võtnud TsMS § 440 mõtte kohaselt. Samuti ei nõustu kolleegium kostja seisukohaga, et tasunõude sissenõutavaks muutumise eelduseks saab üksnes olla esitatud arve (lepingu p 4.7).
10.2.Töö vastuvõtmist VÕS § 638 esimese lause alusel kinnitab ka see, et kostja poolt esitatud tasaarvestuse avaldusele oli lisatud kostja poolt allkirjastatud tööde vastuvõtu-ülevaatuse akt ning pooled ei vaidle, et tööd anti kostjale üle 18. oktoobril 2013 (vt maakohtu eelistungi protokoll, III kd, tl 61). Tulenevalt lepingu p-st 8.2.3, kui tellija leiab, et töö vastab lepingu tingimustele, siis koostab tellija akti vastavalt lepingule lisatud vormile ja esitab allkirjastatud akti töövõtjale. Lepingu p-s 8.3 on pooled kokku leppinud, et töö loetakse vastuvõetuks ainult juhul, kui tellija on allkirjastanud akti. Muul juhul, kui tellija on töö eest tasunud, tööd vastuvõetuks ei loeta. Samuti tõendab töö vastuvõtmist, et kostja on nõudnud hagejalt garantiitööde teostamist (nt III kd, tl 14) ja peatellija on ehitusobjekti vastu võtnud 5. novembril 2013 (II kd, tl-d 66–72). Töövõtugarantiist (lepingu p 10) tuleneva nõude puhul on tegemist lepingujärgse täitmise nõudega ja garantiiga ei ole hõlmatud need tellija nõuded, mis ei ole otseselt seotud lepingujärgse täitmise nõudega. Kolleegium märgib, et kostja käitub vastuoluliselt, andes kohtumenetluses teada, et ta ei ole töid vastu võtnud, kuid kohtuväliselt on tasaarvestanud oma nõude hageja tasunõudega ning nõudnud hagejalt garantiitööde teostamist.
10.3.Töö vastuvõtmisel on tähendus pooltevahelise tõendamiskoormise jaotuse aspektist (Riigikohtu 18. aprilli 2018 otsus asjas nr 2-14-61484, p 18). Töö vastuvõtmise korral eeldatakse, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kui töö ei ole vastu võetud, peab tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö lepingukohasuse, tõendama töövõtja. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kostja on töö vastu võtnud. Töö vastuvõtmine ei muuda VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et lepingujärgne kohustus tuleb täita kohaselt ning kui tehtud tööd ei vasta lepingutingimustele, saab tellija kasutada sellest tulenevaid 6 (12)
õiguskaitsevahendeid. Tellija saab lepingutingimustele mittevastava töö üleandmise korral välistada kestvalt töövõtja tasunõude, tasaarvestades oma rahalise nõude töövõtja vastu (kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel või kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 646 lg 5 alusel) töövõtja tasunõudega või alandades VÕS § 112 lg 1 alusel lepingujärgset hinda (vt nt Riigikohtu 14. oktoobri 2015 otsus asjas nr 3-2-1-93-15, p-d 11–13).
11.Ringkonnakohtul tuleb kontrollida tasaarvestuse materiaalse eeldusena, kas kostjal on rahaline nõue hageja vastu ulatuses, milles kostja tasaarvestab selle tasunõudega. Kostja on töövõtulepingu rikkumisest tulenevalt esitanud hageja vastu järgmised nõuded:
12.Kostja soovib tasaarvestuseks esitatud nõuete kontrollimist samas järjekorras. Kostja on arvestanud hagejale leppetrahvi summas 44 232,30 eurot. Leppetrahvi õiguslikuks aluseks on VÕS § 158 lg 1. Poolte vahel puudub vaidlus, et töövõtulepingus sätestatud tööde teostamise tähtaega pikendasid pooled kuni 1. oktoobrini 2013 ja tööd anti kostjale üle
18.oktoobril 2013. Leppetrahvi nõude eelduseks on, et hageja on tööde teostamise tähtaega rikkunud. Ringkonnakohtu hinnangul on tööde teostamise tähtaja rikkumine tõendatud. Pooled leppisid lepingu p-s 3.1 kokku, et tellija on töövõtjale tööfrondi lepingu sõlmimise päeval üle andnud lepingu lisaks olevale töövõtu algusnõupidamise protokollile. Lepingu p 3.2.1 järgi on tööde algus 3. detsember 2012. Nimetatud protokoll on poolte poolt allkirjastatud ja selles on sätestatud ehitusobjekti üleandmine 3. detsembril 2012 (I kd, tl-d 15 pöördel–17 pöördel). Hageja väitel viibis tööde teostamine teiste tööde tõttu ning hageja ei saanud töid õigeaegselt alustada ega ka lõpetada. Kolleegiumi hinnangul on hageja oma allkirjaga töövõtulepingul ja töövõtu algusnõupidamise protokollil kinnitanud, et tööfront on nõuetekohaselt üle antud.
12.1.Hageja tegi kohtule ettepaneku võtta hageja juhatuse liikmelt RN-lt vande all seletus tööde tegemisel esinenud takistuste kohta ning et hagejal tuli oodata teiste alltöövõtjate tööde valmimist, et alustada või jätkata hageja töödega. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus põhjendatult hageja seadusliku esindaja vande all üle kuulamata ja selliselt toimides ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme (III kd, tl 158 ja pöördel, maakohtu kohtuistungi protokoll, III kd, tl 172 ja pöördel). TsMS § 2681 reguleerib poole ülekuulamist kohtu algatusel ja selle kohaselt võib kohus sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma või mõlemad pooled, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Kohus võib omal algatusel poole vande all üle kuulata ka juhul, kui tõendama kohustatud pool soovib anda vande all seletuse, kuid vastaspool sellega ei nõustu. Kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017 otsus asjas nr 2-15-3430, p 19.3). Kolleegium märgib, et hageja pidi olema teadlik, et vastavalt lepingu p-le 6.1 olid pooled kokku leppinud, et pool peab teisele poolele teatama igasugusest lepingulise kohustuse kohast täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kolme tööpäeva jooksul pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada. Vastavalt lepingu p-le 6.2 peavad igasugused teated olema esitatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja sellisele teatele peab teine pool vastama hiljemalt viie tööpäeva jooksul, kui teates ei ole antud muud tähtaega. 7 (12)
Kostja on tõendanud, et hagejal oli olulisi raskusi tööde teostamise graafikus püsimisega, mida tõendavad 2013. aasta augusti ja septembri ehituskoosolekute protokollid ja elektronkirjad (II kd, tl-d 131–148, 151–155), 19. augusti 2013 ja 11. oktoobri 2013 kostja teated (II kd, tl-d 149, 156) ja tunnistaja KK ütlused (III kd, tl-d 172 pöördel–173 pöördel). Tunnistaja KK ütluste kohaselt ei suutnud hageja töid tähtaegselt teostada ja olid probleemid tööjõu puudumisega.
12.2.Kostja nõudis lepingu p 3.6 alusel hagejalt tähtaegade järgmiseks korduvalt töötamist mitmes vahetuses ning ka puhkepäeviti ja riigipühadel (I kd, tl-d 131–149). Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et hageja ei pidanud kostja nõudmisi täitma nende ebamõistlikkuse tõttu. Tulenevalt töövõtulepingu p-st 3.6 oli hageja pakkumust tehes ja lepingut sõlmides sellise asjaoluga arvestanud. Hageja on töövõtulepingu p-s 11.2.1 kinnitanud, et töövõtjale on teada, et tema poolt lepingu täitmisest sõltub muu hulgas teiste töövõtjate töö ehitusobjektil ning kogu ehitusobjekti tähtaegne ja nõuetekohane valmimine.
12.3.Kolleegiumi hinnangul ei olnud hageja 17 päevane viivitus tingitud kostjast või mõnest teisest alltöövõtjast. Isegi juhul, kui samal perioodil oli ehitusobjektil ka mõni teine alltöövõtja oma lepingujärgse kohustuse täitmisega viivituses, ei välista see lepingu p 11.6.2 alusel leppetrahvi nõuet. Kolleegiumi hinnangul vastutab hageja tähtaja rikkumise eest ning rikkumine ei ole vabandatav. Pooled olid kokku leppinud tööde üleandmise tähtajas ning pooled ei vaidle, et töö anti kostjale üle 18. oktoobril 2013.
12.4.Hageja on taotlenud leppetrahvi vähendamist. Tulenevalt lepingu p-st 11.6.2 on leppetrahv 0,5% lepingu tasust iga viivitatud päeva eest lõpptähtaja ületamise korral. Lepinguliste tööde maksumus koos käibemaksuga oli 520 380 eurot ning hageja ületas tööde lõpptähtaega 17 päeva võrra. Seega on kostjal õigus nõuda hagejalt leppetrahvi (520 380 x 17 x 0,5%) 44 232,30 eurot. Leppetrahvi vähendamise õiguslikuks aluseks saab olla VÕS § 162. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja ei saa leppetrahvi vähendamist nõuda VÕS § 162 lg 3 alusel. VÕS § 162 lg 3 sätestab, et lepingupool ei või leppetrahvi vähendamist nõuda pärast seda, kui ta on leppetrahvi tasunud. Praegusele olukorrale, kus kostja on teinud tasaarvestuse avalduse hageja tasunõude tasaarvestamiseks oma leppetrahvi nõudega, ei ole VÕS § 162 lg 3 kohaldatav. Hageja ei ole leppetrahvi vabatahtlikult ära maksnud.
12.5.Kolleegiumi hinnangul oli leppetrahv poolte vahel kokku lepitud nii kohustuse täitmise tagamiseks kui ka kahju hüvitamiseks. Selline eesmärk tuleneb lepingu p-st 11.2.1, mis sätestab, et töövõtjale on teada, et tema poolt lepingu täitmisest sõltub muuhulgas teiste töövõtjate töö ehitusobjektil, kogu ehitusobjekti tähtaegne ja nõuetekohane valmimine, samuti tellija vastutus ehitusobjekti omaniku või ka kolmandate isikute ees, seetõttu võib töövõtja poolt lepingu rikkumise tagajärjeks muuhulgas olla tellijal ulatusliku kahju hüvitamise ja leppetrahvi maksmise kohustuse tekkimine ehitusobjekti omaniku või muude isikute ees. Sellise kahju on töövõtja omakorda kohustatud hüvitama tellijale. Kaaludes poolte poolt kohtu ette toodud asjaolusid, arvestades poolte õigustatud huvidega, leppetrahvi suuruse ja kohustuse täitmise ulatusega hageja poolt ning vaatamata menetluse käigus ilmnenud hageja halvale majanduslikule seisundile, ei pea ringkonnakohus leppetrahvi vähendamist põhjendatuks. Hagejale oli töövõtulepingu sõlmimise ajal teada, et tegemist on suure ehitusobjektiga, kus on mitmeid alltöövõtjaid, mistõttu on tähtaja järgimine oluline. Leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur, arvestades leppetrahvi funktsiooni ja lepingu tasu. Samuti oli hagejat teavitatud, et tähtaja rikkumine võib kaasa tuua ulatusliku kahju hüvitamise ja leppetrahvi maksmise kohustuse kostjale. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et kostja tasaarvestus leppetrahvi 44 232,30 euro osas on kehtiv.
13.Kuna leppetrahv ei ole piisavalt suur tasunõude lõpetamiseks VÕS § 186 p 2 alusel, hindab kohus järgmisi kostja nõudeid. Kolleegium käsitleb kahjuhüvitist 108 974,40 eurot, koristamiskulusid 3000 eurot ja halduskulusid 1759,95 eurot. 8 (12)
Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad VÕS §de 115, 127 ja 128 alusel olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: töövõtja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); töövõtja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); töövõtjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik (VÕS § 115 lg-d 2 ja 3); tellijale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena töövõtjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
13.1.Kolleegium täpsustab, et praeguses asjas ei ole läbivaatamisel lepingutingimustele mittevastava töö üleandmisest tulenevat 137 671,35 euro suurust nõuet kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 alusel või kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 alusel. Kostja on
7.veebruari 2018 menetlusdokumendis selgitanud, et õiendite ja arvete kontrollimisel selgus, et kostja on juba hageja tasust maha arvestanud kulutused 137 671,35 eurot (III kd, tl-d 86 pöördel–87 pöördel). Maakohus sellele täpsustusele tähelepanu ei pööranud, sest tasaarvestuse kehtivust maakohtu poolt ei kontrollitud. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist olulise täpsustusega. Hageja ei ole apellatsioonimenetluses kohtuväliselt tehtud kulude tasaarvestust vaidlustanud, lähtudes kostja arvestusest, et õiendi nr 10 alusel on teostatud tööde maksumuseks 52 138,99 eurot (III kd, tl-d 89–104). Seega puudub ringkonnakohtul vajadus hinnata töövõtulepingu p 11.9 alusel kostja poolt tehtud kulutusi summas 137 671,35 eurot. Ringkonnakohus jätab sellekohased poolte väited ja tõendid hindamata.
13.2.Kostja väitel tekkis tal hageja tähtaja rikkumisest (17 päeva) kahju 108 974,40 eurot. Kostja on kohtuväliselt tasaarvestanud sellest 52 574,40 eurot ja 56 400 euro osas teinud menetlusliku tasaarvestuse. Kahju seisneb kostja väitel selles, et kostja tasus OÜ-le WILSON KINNISVARA (peatellija) objekti lõpetamistähtaja rikkumise tõttu leppetrahvi 250 000 eurot. Nimetatud nõude õiguslikuks aluseks saab olla VÕS § 115 lg 1. Täiendavalt on pooled kahju hüvitamises kokku leppinud lepingu p-s 11.2.1. Kostja on tõendanud, et tal oli
20.veebruaril 2012 sõlmitud töövõtuleping nr 12GSK–003 OÜ-ga WILSON KINNISVARA (I kd, tl-d 158–200; II kd, tl-d 1–57). Tööde teostamise lõpptähtaeg nimetatud lepingu p 5.2 alusel oli 15. veebruar 2013, mida pikendati kuni 27. septembrini 2013 (II kd, tl-d 54–55, p 4). Kostja andis peatellijale ehitusobjekti üle 5. novembril 2013. Peatellija esitas kostjale seoses ehitusobjekti üleandmise tähtaja rikkumisega leppetrahvi nõude pooltevahelise lepingu p 6 alusel. Büroohoone vastuvõtu-ülevaatuse aktis lepiti 5. novembril 2013 kokku leppetrahvis 200 000 eurot, millest 200 000 eurot pidas peatellija kostja tasust kinni ning tingimuslikult 50 000 eurot, kui büroohoone rentnik esitab trahvinõude. Eeltoodud leppetrahvist on kostja pidanud hageja tekitatud kahjuks 108 974,40 eurot, ehk hageja 17 viivitatud päeva 39-st päevast. VÕS § 161 lg 2 järgi kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Esmalt märgib kolleegium, et kostja ei ole kahju hüvitamisel VÕS § 161 lg 2 sättega arvestanud ning kostja saaks nõuda hagejalt kahju (108 974,40–44 232,30) 64 742,10 eurot. Samas peab kostja tõendama, et kohustuse rikkumisega tekkis enam kahju, kui on kaetud leppetrahviga.
13.3.Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja tõendanud, et 39-st viivitatud päevast olid 17 päeva üksnes hageja tähtaja rikkumisest tingitud. Kostja ei ole tõendanud põhjuslikku seost VÕS § 127 lg 4 alusel. Kui poolte omavahelises suhtes leppetrahvi nõudmisel piisas üksnes hageja 9 (12)
viivituses oldud päevade tõendamisest, siis praeguse kahju hüvitamise nõude maksma panekuks, arvestades hageja vastuväiteid, oli kostja kohustus tõendada, et 17 päeva osas oli alltöövõtjatest viivituses ainult hageja (TsMS § 230 lg 1). Hageja ei pidanud nimetatud nõude rahuldamata jätmiseks tõendama, et peatellijale tööde üleandmise viivitus ei sõltunud üksnes temast.
13.4.Koristamis- ja halduskulude osas leiab kolleegium, et nimetatud kahju saab kostja nõuda vastavalt VÕS § 115 lg-le 1 ja ehitusprahi osas täiendavalt lepingu p 5.8 alusel. Koristamiskulude osas leiab kolleegium, et tõendamata on hagejapoolne rikkumine, st et hageja jättis enda järelt koristamata. Halduskulude osas leiab kolleegium, et kostja ei ole tõendanud põhjuslikku seost VÕS § 127 lg 4 alusel. Põhjuslikku seost ei tõenda üksnes kostja poolt esitatud arved (II kd, tl-d 175–178), vaid kostja pidi tõendama, arvestades hageja vastuväiteid, et nimetatud kahju oli tingitud üksnes hageja tähtaja rikkumisest (TsMS § 230 lg 1).
14.Järgmisena hindab kohus kostja garantiikohustuse rikkumisest tulenevat 2257,44 euro suurust nõuet. Garantiikohustuse õiguslikuks aluseks saab olla VÕS § 155 lg 1, § 650 lg 1 ja töövõtulepingu sõlmimise ajal kehtinud ehitusseaduse § 4 lg-d 1–3. Vastav kokkulepe on töövõtulepingu p-s 10. Garantiikohustuse rikkumisel saab kostja nõuda hagejalt kahju VÕS § 115 alusel. Kolleegiumi hinnangul saab kostja nõuda kulutuste hüvitamist summas 447,84 eurot VÕS § 646 lg 5 alusel, sest puudus ilmnes enne töö vastuvõtmist (II kd, tl-d 179–200). Kostja on hagejat puudusest teavitanud 9. oktoobri 2013 elektronkirjaga ja tõendanud, et hageja vastutab tööde lepingutingimustele mittevastavuse eest. Kuna hageja puudust ei kõrvaldanud, oli kostjal õigus tellida töö parandamine ja nõuda hagejalt kulutuste hüvitamist (III kd, tl 2). Kostja on tõendanud, et pärast tööde vastuvõtmist teavitas ta hagejat töö lepingutingimustele mittevastavusest ning hageja puudusi ei kõrvaldanud (III kd, tl-d 3, 5, 12). Töövõtugarantii toob kaasa tõendamiskohustuse ümberpööramise. VÕS § 650 lg 1 esimese lause järgi töövõtja poolt töö suhtes garantiikohustuse (töövõtugarantii) võtmisel eeldatakse, et garantii katab kõiki selle kehtivuse ajal ilmnenud töö lepingutingimustele mittevastavusi. Seega pidi hageja tõendama, et vaidlusalused puudused, millest hagejat teavitati, tekkisid töö üleandmisele järgnenud mittesihipärase kasutamise või hooldamise tagajärjel. Hageja eeltoodud asjaolusid tõendanud ei ole. Kolleegiumi hinnangul ei saanud hageja garantiitööde tegemisest keelduda kostjapoolse tasu maksmata jätmise tõttu, sest töövõtjal lasuv garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused (vt Riigikohtu 6. oktoobri 2010 otsus asjas nr 3-2-1-73-10, p 33). Garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes. Täitmisest saaks keelduda VÕS § 110 lg 1 alusel, kuid kolleegiumi hinnangul ei ole selle sätte kohaldamise eeldused praegusel juhul täidetud. Kolleegiumi hinnangul on kostja tõendanud, et tulenevalt hageja töövõtugarantiist tuleneva kohustuse täitmata jätmisest on ta kandnud kulutusi summas 1809,60 eurot (III kd, tl-d 4, 6, 17, 23–24). Seega on kostja tasaarvestus 2257,44 euro ulatuses kehtiv.
15.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus tuvastanud, et kostjal on hageja vastu nõue summas (44 232,30 + 2257,44) 46 489,74 eurot. Tasaarvestuse tagajärjel on hagejal kostja vastu nõue (52 138,99 ̶ 46 489,74) 5649,25 eurot.
16.1.Kostja on esitanud 22. märtsi 2019 ringkonnakohtu istungi protokolli parandamise taotluse. Protokolli parandamise õigus tuleneb TsMS § 53 lg-st 2. Kostja palub parandada protokolli lk 3 ülaosas sõnad „ ... proportsionaalne osa leppetrahvist jagatud viivitatud päevadega ja selles osas esitati kahju hüvitamise nõue 6-le alltöövõtjale“ sõnadega „ ... 10 (12)
proportsionaalne osa leppetrahvist jagatud viivitatud päevadega ja selles osas esitati kahju hüvitamise nõue alltöövõtja vastu“. Kuna kostja ei ole öelnud „kuuele alltöövõtjale“ ning tegemist on olulise ebatäpsusega, siis parandamise taotlus tuleb TsMS § 53 lg 4 alusel rahuldada. Ringkonnakohus teeb vastavalt eeltoodud taotlusele protokollis paranduse.
16.2.Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Kostja esitas menetluskulude nimekirja ringkonnakohtu 22. märtsi 2019 istungil. Hagejale määrati hageja enda soovil kulude nimekirja esitamise tähtajaks 25. märts 2019. Hageja esitas kulude nimekirja 26. märtsil 2019. Kolleegium selgitab, et kuna tegemist on kohtu poolt määratud tähtaja, mitte seaduses sätestatud menetlustähtajaga, siis saab hageja taotleda tähtaja pikendamist (TsMS § 64 lg 1). Hageja arvates tuleks ringkonnakohtul otsustada, kas tähtaja pikendamine on põhjendatud või mitte. Praeguses asjas ei ole maakohus kohtuotsuses määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust. TsMS § 174 lg 4 esimese lause järgi määrab juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, menetluskulude rahalise suuruse kindlaks tsiviilasja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindaks ei määra. Sellises olukorras ei pea ringkonnakohus otstarbekaks otsustada ka menetluskulude nimekirja vastuvõtmist, sest see omab otsest mõju hageja menetluskulude suurusele. Ringkonnakohus jätab tähtaja pikendamise maakohtu otsustada menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Kui ringkonnakohus otsustab selle küsimuse praegu, menetluskulude rahalist suurust kindlaks määramata, ei ole pooltel võimalik sellist ringkonnakohtu seisukohta TsMS § 178 lg 1 teisest lausest tulenevalt vaidlustada. Kolleegium märgib, et tähtaja pikendamise taotlust lahendades tuleb maakohtul hinnata taotlust koosmõjus TsMS §-ga 331.
17.Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
18.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, muudab kolleegium maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ning jaotab kulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldatakse 2% ulatuses. Seega on põhjendatud jätta maakohtus hageja menetluskulud 2% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 98% ulatuses hageja kanda. Apellatsioonimenetluses rahuldatakse hageja nõue 11% ulatuses. Seega jäävad ringkonnakohtus hageja menetluskulud 11% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 89% ulatuses hageja kanda.
19.Kuna maakohus ei ole hageja menetluskulusid analüüsinud, siis kulud määratakse kindlaks maakohtus pärast otsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg-le 2.
20.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). / allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Indrek Parrest 11 (12)
12 (12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.