L.L. hagi OÜ Kivi Pagar vastu kutsehaigusega põhjustatud kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Apellatsioonkaebuse hind 6988 eurot 83 senti Vastuapellatsioonkaebuse hind 2415 eurot 42 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 16. novembri 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Kivi Pagar apellatsioonkaebus L.L. vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/vastuapellatsioonkaebuses vastustaja (kostja): OÜ Kivi Pagar (registrikood 10275070), lepinguline esindaja Siiri Grünbaum Vastustaja/vastuapellant (hageja): L.L. (isikukood XXX), lepinguline esindaja Mihkel Leesment
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 16. novembri 2018 otsus osaliselt OÜ-lt Kivi Pagar L.L. kasuks väljamõistetud kutsehaigusega põhjustatud kahjuhüvitise summa suuruse (resolutsiooni p 2) ning väljamõistetud viivise suuruse (resolutsiooni p-d 5, ja 6) osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega välja mõista OÜ-lt Kivi Pagar L.L. kasuks kahjuhüvitis perioodi 28.11.2014 kuni 15.04.2019 eest summas 4496 eurot 66 senti ning alates 16.04.2019 igakuine kahjuhüvitis summas 147 eurot 85 senti, jätta välja resolutsiooni p 3 esimese lõike viimane lause järgmises sõnastuses: „Arvestada indekseerimisel ümber alates indekseerimise aasta alusest tasutud hüvitis ja tehakse vähem tasutud osas ühekordne väljamakse“ ja välja mõista OÜ-lt Kivi Pagar L.L. kasuks perioodi 10.11.2015 kuni 15.04.2019 eest sissenõutavaks muutunud viivis summas 693 eurot 6 senti ning viivis kahjuhüvitiselt summas 4496 eurot 66 senti alates 16.04.2019 kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.2.Välja mõista OÜ-lt Kivi Pagar L.L. kasuks kutsehaigusega põhjustatud kahjuhüvitis perioodi eest 28.11.2014 kuni 15.04.2019 eest summas 4496 eurot 66 senti.
3.3.Välja mõista OÜ-lt Kivi Pagar L.L. kasuks kutsehaigusega põhjustatud igakuine kahjuhüvitis alates 16.04.2019 summas 147 eurot 85 senti.
3.4.Igakuise hüvitise perioodiline muutmine toimub järgmiselt:
3.4.1.Alates 01.04.2020 perioodilise hüvitise väljamõistmisel võtta aluseks kalendrikuu tasu 1233 eurot 93 senti (bruto), mida indekseerida iga-aastaselt Statistikaameti poolt avaldatava Eesti Vabariigi majutuse ja toitlustuse tegevusala keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga. Indekseerimine tuleb läbi viia koheselt Statistikaameti andmete avaldamise järel, kuid mitte hiljem kui iga aasta 1. aprilliks.
3.4.2.Indekseeritud kuutasust (bruto) arvestada lähtuvalt L.L. kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse määrast hüvitise baasmäär (hetkel 40%), millest peab omakorda lahutama L.L. igakuise töövõimetoetuse. Arvestuse tulemusel saadav summa korrutada OÜ Kivi Pagar osavastutuse protsendiga, s.o 55%.
3.5.Kohustada OÜ-t Kivi Pagar välja maksma igakuine hüvitis L.L. le kalendrikuu seitsme esimese tööpäeva jooksul.
3.6.Kohustada L.L. teavitama OÜ-t Kivi Pagar viivitamatult kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse määra ja/või töövõimetoetuse suuruse muutumisest.
3.7.Välja mõista OÜ-lt Kivi Pagar L.L. kasuks perioodi 10.11.2015 kuni 15.04.2019 eest sissenõutavaks muutunud viivis summas 693 eurot 6 senti ning viivis kahjuhüvitiselt summas 4496 eurot 66 senti alates 16.04.2019 kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.8.Välja mõista OÜ-lt Kivi Pagar L.L. kasuks kutsehaigusest tingitud otsene varaline kahju summas 182 eurot 84 senti. Muus osas jätta L.L. nõue rahuldamata.
3.9.Välja mõista OÜ-lt Kivi Pagar L.L. kasuks mittevaraline kahju summas
1000 eurot.
3.10.Jätta rahuldamata pensionikindlustuse ennetähtaegse lõpetamise tõttu saamata jäänud tulu nõue.“
4.Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Võtta asja materjalide juurde OÜ Kivi Pagar 10.11.2015 vastus kahju hüvitamise avaldusele.
6.Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.L.L. (hageja) esitas 15. mail 2017 Tartu Maakohtule hagi OÜ Kivi Pagar (kostja) ja Viljandi Tarbijate Ühistu vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamises. Hageja ja Viljandi Tarbijate Ühistu vahel sõlmitud kompromissi tõttu on menetlus 6. detsembri 2017 määrusega osaliselt lõpetatud. 17. juuli 2018 menetlusdokumendis on hageja lõpliku nõudena palunud mõista kostjalt enda kasuks välja kutsehaigusega tekitatud kahjuhüvitise (bruto) järgmiselt: kutsehaiguse diagnoosimisest, s.o 28. novembrist 2014 kuni 31. märtsini 2018, summas 16 152 eurot 54 senti, alates 1. aprillist 2018 kuni kohtuotsuse tegemiseni ühekordse maksena ning alates kohtuotsuse tegemisest igakuise hüvitise, vastavalt hageja arvestusmetoodikale: - igakuise hüvitise suuruse arvestamise aluseks on kaotatud brutokuutöötasu 1104 eurot 48 senti, mida tuleb iga-aastaselt indekseerida Maaeluministeeriumi iga-aastaselt avaldatava pagaritööstuse ülevaatega. Indekseerimine tuleb läbi viia koheselt Maaeluministeeriumi andmete avaldamise järel, kuid mitte hiljem kui üks kuu pärast andmete avaldamist. Indekseerimisel arvestatakse ümber alates indekseerimise aasta algusest tasutud hüvitis ja tehakse vähem tasutud osas ühekordne väljamakse; - indekseeritud brutokuutasust arvestatakse hüvitise baasmääraks kutsehaigusest tingitud töövõimekao protsendimäär, millest tuleb maha arvestada saadud töövõimetoetus; - kostja kanda jääb 55% arvestatud hüvitisest. Hageja on kohustatud teavitama kostjat koheselt töövõimekao määra ja töövõimetuspensioni suuruse muutumisest ning kostja on kohustatud igakuise hüvitise hagejale välja maksma hüvitise saamise kuu seitsmendaks tööpäevaks. Samuti palus hageja lõplikus nõudes välja mõista kostjalt hagejale põhjustatud otsese varalise kahju 656 eurot 38 senti, pensionikindlustuse ennetähtaegse lõpetamisest tõttu saamata jäänud tulu 805 eurot 8 senti, viivise alates püsiva töövõimetuse diagnoosimisest, s.o 28. novembrist 2014 kuni 31. märtsini 2018 summas 1941 eurot 21 senti ja alates 1. aprillist 2018 0,022% päevas summalt 16 152 eurot 54 senti kuni selle täieliku tasumiseni ning õiglase hüvitise kohtu äranägemisel hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures 1. oktoobrist 1992 kuni 3. oktoobrini 2014 kondiitrina. Hagejale määrati püsiv töövõimetus Tartu Sotsiaalkindlustusameti (edaspidi SKA) otsusega alates veebruarist 2014. Hageja jätkas töötamist, kuid üha halvenev tervis sundis võtma töövõimetusperioode. Kostja lõpetas 3. oktoobril 2014 töölepingu hagejaga viimase tervisest tuleneval põhjusel. Hagejal diagnoositi 28. novembril 2014 kutsehaigus. Kuna viimased 40 aastat oli hageja töötanud vaid kondiitrina, oli ta olukorras, kus puudus ka ettevalmistus teistsuguse töö tegemiseks. Seetõttu tuleb kostjalt mõista välja kutsehaiguse tõttu saamata jäänud sissetulek alates töölepingu lõpetamisest kuni hageja tervenemiseni. Kostja ükskõikne käitumine ja hoolimatus põhjustasid hagejale suurel hulgal muret, vaimset valu ja kannatusi. Füüsilist valu põhjustavad kutsehaigusest tulenevad terviseprobleemid alates 2014 kuni tänaseni. Selliste kannatuste põhjustamise eest on hagejal õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist vähemalt hageja keskmise aastapalga ulatuses. Vastavalt töötervishoiu arsti ettekirjutusele alustas hageja taastusraviga. Alates kutsehaiguse diagnoosimisest kuni tänaseni on hageja käinud Viljandi Haiglas taastusraviprotseduuridel. Hageja külastas taastusraviprotsessi kiirendamiseks ka ujulaid, taastusravikeskuseid ja SPA-sid. Hageja tarvitab igapäevaselt valuvaigisteid, samuti retseptiravimeid. Kõik need kulutused tuleb kostjalt välja mõista. Hageja otsese varalise kahju nõue on 656 eurot 38 senti. Hagejal on ka 805 euro 8 sendi suurune saamata jäänud tulu nõue, kuna ta oli sunnitud lõpetama ennetähtaegselt pensionifondi lepingu.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud põhjuslikku seost kostja tegevuse ja hagejal tekkinud kahju vahel. Hageja kahju tekkis üldhaigestumisest. Nii nähtub SKA otsusest, et vähemalt kuni 31. augustini 2015 on hageja püsiva töövõimetuse põhjuseks olnud üldhaigestumine. Selliselt tekkinud kahju eest ei vastuta kostja. Lisaks märkis kostja, et kui hageja töövõimekaotus on 40%, siis osalisest töövõimetusest tekkinud kahju võib nõuda maksimaalselt 40% ulatuses varasemast keskmisest kuupalgast. Otsese varalise kahju, mittevaralise kahju ja pensionikindlustuse maksete lõppemise tõttu saamata jäänud tulu nõuded ei ole põhjendatud. Kulutuste puhul ei ole selge, kas need on tehtud kutsehaiguse raviks. Kostja ei nõustu hageja arvutatud keskmise palga suurusega. Samuti ei nõustu kostja hageja palga indekseerimisega. Kostja juures ei ole kondiitritel ega teistel töötajatel perioodil 2014 kuni praeguse ajani palk üldse tõusnud. Isegi kui hagejal ei oleks kutsehaigust, siis ei oleks tal võimalik saada töötasu 1132 eurot 24 senti. Kostja ei nõustu majutuse ja toitlustuse tegevusala palgatõusu indeksi kasutamisega, sest see ei näita hagejaga samal tegevusalal töötavate kondiitrite keskmise brutopalga muutust ajas.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 16. novembri 2018 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kutsehaigusega põhjustatud kahjuhüvitise perioodi 28. november 2014 kuni 16. november 2018 eest summas 6210 eurot 39 senti (bruto). Ülejäänud osas (9942 eurot 15 senti) jäi hagi rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja alates 17. novembrist 2018 perioodilise (igakuise) hüvitise, mille arvestamise metoodika ning väljamaksmise kord on järgmine: - alates 17. novembrist 2018 tuleb perioodilise hüvitise väljamõistmisel võtta aluseks kalendrikuu tasu 1172 eurot 94 senti (bruto), mida indekseerida iga-aastaselt Statistikaameti poolt avaldatava Eesti Vabariigi majutus ja toitlustusalase keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga, võrreldes eelmise perioodiga. Indekseerimine tuleb läbi viia koheselt Statistikaameti andmete avaldamise järel, kuid mitte hiljem kui iga aasta
-
-
1.aprilliks. Arvestada indekseerimisel ümber alates indekseerimise aasta algusest tasutud hüvitis ja teha vähem tasutud osas ühekordne väljamakse. indekseeritud kuutasust (bruto) arvestada lähtuvalt hageja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse määrast hüvitise baasmäär (hetkel 40%), millest peab omakorda lahutama hageja igakuise töövõimetoetuse. Arvestuse tulemusel saadav summa korrutada kostja osavastutuse protsendiga, s.o 55% (0,55). kohustada kostjat välja maksma igakuine hüvitis hagejale kalendrikuu seitsme esimese tööpäeva jooksul.
Maakohus kohustas hagejat teavitama kostjat viivitamatult kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse määra ja/või töövõimetoetuse suuruse muutumisest. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja perioodi 15. mai 2017 kuni 16. november 2018 (k.a) eest sissenõutavaks muutunud viivise 494 eurot 85 senti, viivise protsendina kahjuhüvitise osalt summas 4097 eurot 52 senti alates 17. novembrist 2018 kuni nimetatud rahalise kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras ja viivise alates 17. novembrist 2018 kuni kahjuhüvitise osa summas 2112 eurot 87 senti tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Lisaks mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja kutsehaigusest tingitud otsese varalise kahju 182 eurot 84 senti. Muus osas (473 eurot 54 senti) jättis maakohus nõude rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ka mittevaralise kahju 1000 eurot ja jättis rahuldamata pensionikindlustuse ennetähtaegse lõpetamise tõttu saamata jäänud tulu nõude 805 eurot 8 senti. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et hageja töötas kostja juures kondiitrina perioodil 1. oktoobrist 1992 kuni 3. oktoobrini 2014. Perioodil 1. oktoobrist 1992 kuni 30. juunini 2002 tuleb kohaldada tol ajal kehtinud tsiviilkoodeksit (TsK). Maakohus asus seisukohale, et hagejal on kutsehaigus, mis põhjustab tal töövõime kaotuse 40% ulatuses, st hagejal on säilinud töövõime 60% ulatuses. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguse- ja Töötervishoiukeskuse 2. detsembri 2014 teatise alusel on tuvastatav, et hagejal on alates 28. novembrist 2014 töötervishoiuarst V. Pill diagnoosinud kutsehaiguse ülekoormushaigusena, mida kirjeldavad õlavöötme müofastsiaalsed valud, lateraalne epikondüliit mõlemal käel, karpaalkanali sündroom käel ja käte liigeste artrootilised muutused. Vastavat ei lükka ümber ka varasemad hinnangud hageja töövõime kaotuse põhjuste kohta ning nende alusel määratud toetused. Ka SKA 29. juuli 2015 otsuse alusel on tuvastatav, et ekspertarst H. Penu arvates on hagejal kutsehaigus ning töövõimekaotus 40%. SKA 16. märtsi 2018 tõendiga on tõendatud, et seoses töövõimereformiga on muutunud tervisekahjustusest tingitud töövõime tuvastamise kord ning alates 1. jaanuarist 2017 SKA tööealistel isikutel arstlikku ekspertiisi ei teosta ning töövõimekaotuse protsendi kohta otsuseid ei väljasta. Selle tõendi alusel on ühtlasi tuvastatav, et hageja töövõime on ekspertarst I. Vipi arvamuse kohaselt kutsehaigusest tingituna endiselt 40%. Sama seisukohta on SKA väljendanud ka hagejale 26. märtsil 2018 edastatud kirjas. Need tõendid on maakohtu hinnangul usaldusväärsed. Asjaolu, et hageja võis olla lapsena rohkem haige või nõrgema tervisega, ei andnud maakohtu arvates alust asuda seisukohale, et tegemist ei ole kutsehaigusega. Kostja esitatud vastavasisulised tõendid kinnitavad oletatavaid probleeme mandlitega ning nõrka silmanägemist. Maakohus leidis, et kostja õigusvastane tegevusetus on põhjuslikus seoses hagejal diagnoositud kutsehaigusega ning kostja on süüdi tegevusetuses.
17.veebruari 2015 kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte alusel on tuvastatav, et juba 2002. a esinesid enamikul köögitöötajatest kaebused kaela- ja õlavöötmevaludele ning tööandjale tehti ettepanek töökoha ergonoomilisele analüüsile ja korrigeerimisele. Ka hageja kirjeldustest, millele tööinspektsioon on kokkuvõttes tuginenud, nähtub, et töölauad ei vastanud tema pikkusele ning olid kohandatud lühemate kaastöötajate järgi, seetõttu hakkas taigna rullimine ja küpsiste
pritsimine ka kaelale ning kätele. Maakohus viitas töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 4 lg 45 alusel 14. juunil 2007 vastu võetud Vabariigi Valitsusele määruse nr 176 („Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“) §-le 2, samuti enne seda määrust kehtinud 21. detsembril 1999 vastu võetud Vabariigi Valitsusele määruse nr 402 („Tegevusaladele esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“) §-le 3. Kostja tegevusetus seisnes hageja isikut arvestava ergonoomilise töökoha mittevõimaldamises pika perioodi jooksul. Maakohtu hinnangul ei ole usaldusväärne kostja esitatud tõend hageja tervisekontrolli otsuse kohta, kuna sellest ei selgu otsuse tegemise aeg. Kostja esitatud hageja tervisekontrolli 2008. a ja 2011. a otsuste ning 6. novembri 2002 akti alusel on tuvastatav, et hagejal on lubatud kondiitrina töötada. Samas nähtub ka see, et tervishoiuarst on nii 2006. a kui 2011. a ohuteguritena hageja töökohal välja toonud mh sundasendid, füüsilise koormuse, raskuste käsitsi teisaldamise. Maakohus asus seisukohale, et kostja oli tööandjana hagejale ergonoomiliselt sobiliku töökoha mittevõimaldamisel raskelt hooletu, kuna juba 2002. a osutati vastavale probleemile ning köögitöötajate tervisekaebustele õla- ning kaelavöötmepiirkonnas, millel viitab kostja esitatud töötajate tervisekontrolli akt. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja väitele, et hageja on töötanud 55% tööajast kostja juures. Nimetatud protsent tuleb arvestada kostja kui ühe hageja tööandja osavastutuse määraks. Maakohus viitas ajutise korra p-dele 11 ja 12. Kohtu hinnangul on hageja arvestus ning põhjendus oma keskmise sissetuleku arvestuse kohta usaldusväärne ning arvestab kahju hüvitamise eesmärgi olemusega. Maakohus lähtus hageja keskmisest palgast summas 855 eurot 32 senti. Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et kostja peaks hüvitama talle kahju, mis ületab kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse määra. Kostja ei saa vastutada selle eest, et osalise töövõime säilimisele vaatamata ei leidnud hageja tööd. Maakohus leidis, et hageja viidatud maaeluministeeriumi ülevaadet ei saa hüvituse arvutamisel aluseks võtta ja selle alusel kohtuotsust täita. Seda eelkõige põhjusel, et maaeluministeerium ei kogu andmeid ega avalda ülevaateid kindla korra järgi. Samuti ei saaks kasutada iga-aastasel indekseerimisel Statistikaameti avaldatavaid pagaritööstuse palgatõusu andmeid, sest neid avaldatakse iga nelja aasta järel. Hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu ei või indekseerimise tulemusel olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud. Samas tuleb arvestada võimalust, et hageja võinuks töötada mistahes tööandja juures toitlustusvaldkonnas. Maakohtu hinnangul tuleb hüvitise indekseerimisel lähtuda hageja viimati saadud ja kohtu tuvastatud keskmisest palgast 855 eurot 32 senti (bruto), mida indekseeritakse majutus- ja toitlustuse tegevusala keskmise brutopalga iga-aastaselt avaldatava juurdekasvutempo protsendiga. Arvestades seda, et hagejal on kutsehaigusest tingitud tervisekahju 40% ulatuses, on hagejal kutsehaigusest tingituna saamata jäänud tulu 16. novembri 2018 seisuga kogusummas 23 656 eurot 12 senti. Nimetatud summast tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel lahutada hagejale
28.novembril 2014 kuni 16. novembrini 2018 makstud töötuskindlustushüvitis, töövõimetuspension ja FIE-na saadud ettevõtlustulu (12 364 eurot 50 senti). Lähtuvalt enda osavastutuse määrast (55%) tuleb kostjal hüvitada hagejale kahju perioodi 28. november 2014 kuni 16. november 2018 eest 6210 eurot 39 senti. Alates 17. novembrist 2018 tuleb perioodilise hüvitise väljamõistmisel võtta aluseks kalendrikuu tasu 1172 eurot 94 eurot (bruto), mida indekseerida igaaastaselt Statistikaameti avaldatava Eesti Vabariigi majutus- ja toitlustusalase keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga, võrreldes eelmise perioodiga. Indekseerimine tuleb läbi viia koheselt Statistikaameti andmete avaldamise järel, kuid mitte hiljem kui iga aasta 1. aprilliks. Indekseerimisel arvestatakse ümber alates indekseerimise aasta algusest tasutud hüvitis ja tehakse vähem tasutud osas ühekordne väljamakse. Indekseeritud kuutasust (bruto) arvestatakse lähtuvalt hageja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse määrast hüvitise baasmäär (hetkel 40%), millest
peab omakorda lahutama hageja saadud igakuise töövõimetoetuse. Arvestuse tulemusel saadav summa tuleb jagada viisil, et kostja kanda jääb sellest 55%. Hageja on kohustatud kostjat viivitamatult teavitama kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse määra ja/või töövõimetoetuse suuruse muutumisest. Kohtu hinnangul on mõistlik ja põhjendatud määrata, et kostja on kohustatud igakuise hüvitise hagejale välja maksma kalendrikuu seitsme esimese tööpäeva jooksul. Maakohus asus seisukohale, et hageja esitatud tõendid kinnitavad lisakulude tekkimist osaliselt. Hageja lisakuludeks on kulud raviteenustele, sh meditsiiniliselt näidustatud taastusravile, ravimetele ning sõidukulid taastusraviasutusse. Kostja on kohustatud hüvitama hagejale vastavalt oma vastutusmäärale (55%) eelkõige kutsehaigusega otseselt seonduvad usaldusväärselt tõendatud kulutused. Kuna hagejale on määratud füsioteraapia basseinis, siis lisakuludena märgitud erinevate ujulate kasutamine on samuti seotud hagejal esineva kutsehaiguse leevendamisega ning on seega põhjendatud kulu. Seega on kostja kohustatud hagejale oma vastutuse määra ulatuses hüvitama tekkinud mõistlikud lisakulutused, sh taastusravikulud, füsioteraapiakulud, erinevate ujulate kasutamise kulud ning taastusravile sõitmise kulud. Samuti on kostja kohustatud hüvitama spetsiifilist kutsehaigust leevendavad valuvastased preparaadid, hoolimata sellest, kas need on retseptiravimid või mitte. Maakohus pidas põhjendatuks lisakulutusi summas 332 eurot 44 senti. Kostjal tuleb lähtuvalt oma osavastutuse määrast hüvitada hagejale 182 eurot 84 senti. Maakohus jättis lisakulutustena arvestamata dokumendid, millest ei ole võimalik välja lugeda selget seost kutsehaigusega, sh kutsehaigusega mitteseotud ravimid, eriarstivisiit Maramaa Kliinikusse, Viljandi Haigla visiidimaks, infrapunasaunade külastused ja erinevad SPA külastused. Samuti ei saa kostjalt hageja kasuks välja mõista transpordikulu, kuna esitatud tõenditelt ei ole võimalik välja lugeda nende tekkimise aega, kohta ja seost kutsehaigusega. Maakohus leidis, et hageja nõue pensionikindlustuse ennetähtaegse lõpetamise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamiseks ei ole põhjendatud ega kooskõlas kutsehaigusega põhjustatud kahju hüvitamise eesmärgi ega ulatusega. Kahju hüvitamise nõudelt tuleb arvutada viivist VÕS § 113 lg 2 järgi. Maakohus asus seisukohale, et esitatud asjaoludest ei ole ühemõtteliselt teada, millal on hageja teatanud kostjale oma nõudest. Seetõttu tuleb arvestada viivist alates ajast, mil hageja esitas kostja vastu hagi (s.o alates 15. maist 2017). Alates 15. maist 2017 kuni 16. novembrini 2018 on viivis 494 eurot 85 senti. Alates
17.novembrist 2018 kuni 4097 euro 52 sendi tasumiseni tuleb arvestada viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätetatud määras. Ülejäänud osas jättis maakohus viivisenõude rahuldamata. Kuna tsiviilkoodeks tervisekahju tekitamise korral mittevaralise kahju hüvitamise võimalust ette ei näinud, saab hageja nõuda mittevaralist kahju alates 1. juulist 2002 kuni kahju tekkinud õigusvastase teo toimumise lõppemiseni. Maakohus viitas VÕS § 134 lg-tele 2 ja 5. Maakohus tuvastas, et kostjal on hagejale kahju, s.o kutsehaiguse, tekkimise põhjustamises oma roll ning kostja on kahju tekkimises ka süüdi. Kostja ei ole hagejale mittevaralise kahju tekkimise eeldust oma väidete ega põhjendustega ümber lükanud. Tõendatud on hageja osalemine psühholoogilisel nõustamisel 31. detsembril 2014. Kohtu hinnangul ei ole põhjust kahelda hageja väidetes, et kutsehaigus on põhjustanud talle erinevate asjaolude kogumis muret, vaimset valu ja üleelamisi. Maakohus pidas õiglaseks ja mõistlikuks mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 1000 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja kutsehaigusega põhjustatud kahju hüvitise 6210 eurot 39 senti ja alates
17.novembrist 2018 igakuise hüvitise, mida maakohus kohustas arvutama otsuse resolutsiooni p-s 3 toodud metoodika alusel, võttes aluseks hageja töötasu 1172 eurot 94 senti kuus, mida tuleb igal aastal indekseerimisega suurendada. Samuti vaidlustab kostja viivise, otsese varalise kahju ja mittevaralise kahju väljamõistmise. Juhul, kui ringkonnakohus hagi osaliselt rahuldab, palub kostja muuta ja täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni p 4 ja panna hagejale kohustuse, et ta peab kostjale esitama dokumendid selle kohta, mis perioodi kohta tal on kutsehaigus diagnoositud ning ka selle kohta, kas ja kui suur kutsehaigusest põhjustatud töövõimekaotuse määr talle on määratud ning kui suurt töövõimetoetust ta saab. Kostja vaidlustab maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus ekslikult arvestanud perioodi 28. november 2014 kuni 31. detsember 2014 jäävate kuude arvuks 12. Sellest eksitusest tuleneb otsuse resolutsiooni p-s 2 kostjalt välja mõistetud ekslikult liiga suur summa 6210 eurot 39 senti. Seega on hageja saamata jäänud tulu igal juhul 3250 euro 22 sendi võrra väiksem. Kuna kahju summa on arvutatud valesti, on valesti arvutatud ka viivis. Maakohus on ületanud hageja nõude piiri. Hageja nõudis 17. juuli 2018 dokumendis igakuist hüvitist, mille arvutamisel taotles võtta aluseks töötasu 1104 eurot 8 senti (bruto). Vaidlustatud otsuses on selleks 1172 eurot 94 senti (bruto), mida tuleb igal aastal indekseerimisega suurendada. Väljamõistetud hüvitis on suurem kui hageja nõue. Maakohus ei ole tuvastanud hageja kahju suurust ega põhjuslikku seost kahju põhjustanud teo ja tekkinud kahju vahel. Maakohtu järeldused on vastuolus kogutud tõenditega. Maakohus on ebaõigesti arvutanud kahju alates 28. novembrist 2014. Ei ole tõendatud, et kutsehaigus oleks põhjustanud hagejale töövõimetuse või muul moel saamata jäänud tulu alates diagnoosimisest. 28. novembril 2014 ei otsustatud seda, kas kutsehaigus tekitas hagejale töövõimetuse. Töövõime ekspertiis toimus eraldi protseduuridega. Tõenditest saab teha järelduse, et hagejal oli enne kutsehaiguse diagnoosimist üldhaigusest põhjustatud osaline töövõime kaotus 40%. Kutsehaigus ei põhjustanud ega suurendanud hageja kahju kuni 31. augustini 2015. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 127 lg-tes 1 ja 4 ning § 130 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise põhimõtteid. Maakohtu järeldused on vastuolus SKA otsustega. Hagejal ei ole pärast 31. augustit 2017 kutsehaigust diagnoositud. Sellest tulenevalt puudub põhjuslik seos hageja töövõime kaotuse ja kostja tegevuse vahel. Praeguse kutsehaiguse esinemise kohta on hageja esitanud vaid SKA 16. märtsi 2018 tõendi, kuid selles puuduvad andmed selle kohta, kas hagejal on kutsehaigus diagnoositud või mitte. Tõend on antud arst I. Vipi arvamuse alusel. I. Vipi arvamust ei saa lugeda ekspertarsti arvamuseks TTOS § 23 lg 5 tähenduses. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et hagejal on tuvastatud kutsehaigus tulevikus määramata tähtajaks. Selline järeldus on vastuolus tõenditega. On oluline tuvastada, millal on kahju põhjustatud üldhaigusest ja millal kutsehaigusest. Kostja palub ringkonnakohtul tuvastada tähtajad, mille jooksul on hagejal kutsehaigus diagnoositud. Kostja palub ringkonnakohtul teha uus otsus, mille resolutsioonis märkida tähtaeg, millal ja/või mis tingimustel hüvitise maksmine lõpeb. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et hagejal on praegu kutsehaigus, palub kostja märkida otsuses, et hüvitise maksmine lõpeb: 1) kui hageja kutsehaigusest terveneb või 2) kui hageja ei esita tõendeid selle kohta, et töötervishoiuarst on tal diagnoosinud kutsehaiguse ja mitme protsendi ulatuses on kutsehaigus põhjustanud hageja osalise töövõimetuse.
Kostja ei nõustu maakohtu poolt saamata jäänud tulu ja hüvitise aluseks võetud hageja indekseeritud kuupalga suurusega. Kostja viitab Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta asjaolud ja tõendid, mille põhjal saab kindlaks teha hageja sissetuleku suuruse, mida ta oleks saanud ilma kutsehaiguseta. Maakohus ei arvestanud tõendeid, mis näitavad hageja võimalikku töötasu suurust 2015-2018. Hüvitise arvutamisel aluseks võetud indekseeritud töötasu on selgelt vastuolus kondiitrite tegelike töötasu suuruse ja hageja tulevikus eeldatava sissetulekuga. Kostja ei nõustu hageja töötasu indekseerimisega majutuse ja toitlustuse valdkonna palgatõusu indeksiga. See ei näita hagejaga samal tegevusalal, s.o pagaritööstuses, töötajate keskmise brutopalga muutust ajas. Majutuse ja toitlustuse valdkonnas on palgatõusu osas täiesti erinev ja vastupidine tendents võrreldes pagaritööstusega. Arvutuste tulemusena saadud hageja 2018. a keskmine kuupalk 1172 eurot 94 senti on palju suurem, kui pagaritööstuses, toitlustuses ja kostja teistel kondiitritel. Kui kohus otsustab indekseerimise kasuks, tules leida muu indeks, mis näitaks sama tegevusala palga muutumist ajas. Samuti ei nõustu kostja sellega, et maakohus on kohustanud kostjat, et keskmise palga ja igakuise hüvitise peab indeksiga ümber arvutama igal aastal alates aasta algusest. Kujunenud praktikas arvutatakse hüvitis ümber aprillis. Kostja palub mitte kohustada teda indekseerimiseks tihedamini kui kord aastat ja mitte varem kui alates aprillist, või kui andmeid selleks ajaks ei ole avaldatud, siis hiljemalt ühe kuu jooksul pärast indeksi ja kõigi vajalike andmete avaldamist. Lisaks palub kostja mitte kohustada teda alates aasta algusest hüvitist ümber arvutama ja tegema täiendavaid lisamakseid. Kostja on seisukohal, et viivis on arvutatud ebaõigesti. Kuna kutsehaigus on hagejal diagnoositud ainult perioodil 28. novembrist 2014 kuni 31. augustini 2017, siis muul ajal tekkinud kahju ei ole kostja nõus hüvitama. Ei ole tõendeid põhjusliku seose kohta kulutuste ja kostja tegevuse vahel. Kuna kutsehaigus on tõendamata, siis on põhjendamata ja tõendamata ka see, et mittevaraline kahju oleks põhjustatud kutsehaigusest.
6.Hageja peab kostja apellatsioonkaebust õigeks osaliselt. Hageja nõustub apellatsioonkaebuse p-s 5 toodud väitega, et maakohus on ekslikult võtnud 2014. a saamata jäänud tulu arvestamisel arvesse 12 kuud, mitte ühe kuu. Hageja nõustub, et 3250 euro 22 sendi võrra on hageja saamata jäänud tulu tegelikult väiksem kui see summa, mis on arvutatud vaidlustatud otsuses. Võib nõustuda ka sellega, et selles osas on maakohus arvestanud ebaõigesti viivise. Muus osas hageja apellatsioonkaebusega ei nõustu ja palub jätta selle rahuldamata.
7.Hageja palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kutsehaigusega põhjustatud kahjuhüvitise perioodi 28. november 2014 kuni 16. november 2018 eest summas 6210 eurot 39 senti (bruto). Tühistatud osas palub hageja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja kutsehaigusega põhjustatud kahjuhüvitis perioodi 28. november 2014 kuni 16. november 2018 eest summas 6478 eurot 77 senti. Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja perioodi 15. mai 2017 kuni 16. november 2018 eest sissenõutavaks muutunud viivise 494 eurot 85 senti. Tühistatud osas palub hageja teha uus otsus, millega mõista kostja hageja kasuks välja viivis perioodi 22. oktoober 2015 kuni 16. november 2018 eest. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Vastuapellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt on maakohus otsuse p-s 68 ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (VÕS § 127 lg-t 5), lahutades saamata jäänud tulust maha perioodil
28.novembrist 2014 kuni 16. novembrini 2018 FIE-na saadud ettevõtlustulu ja töötuskindlustushüvitise. Hageja tulu FIE-na ei ole saadud kutsehaigusega talle kahju tekitamise tagajärjel. Kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse määr on 40%, mistõttu on hageja õigus
vähemalt 60% ulatuses teenida lisatulu, mida ei tohi maha arvata kahju tekitamise tagajärjel saadud kasuna. Ka töötuskindlustushüvitis ei ole saadud kutsehaigusega põhjustatud kahju tagajärjel. Vaidlustatud otsuse p-s 67 on maakohus ekslikult arvestanud 2014. a eest 12-kuulise saamata tulu, kuigi perioodi jäi vaid üks kuu. Selles osas nõustub hageja kostjaga. Arvestades seda, et kostja on oma apellatsioonkaebuse p-s 5 märkinud, et saamata jäänud tulu on 3250 euro 22 sendi võrra väiksem, tuleb saamata jäänud tulu suuruseks lugeda 20 405 eurot 9 senti. Sellest summast tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata hagejale perioodil 28. novembrist 2014 kuni 16. novembrini 2018 makstud töövõimetuspension 8626 eurot 31 senti. Lähtuvalt enda osavastutuse määrast (55%) tuleb kostja hüvitada hagejale 6478 eurot 77 senti. Vaidlustatud otsus on ebaõige ka viivise arvestuse osas. Maakohus oleks pidanud lähtuma kas hagiavalduses esitatud asjaoludest või selgitama, et asjaolud vajavad täpsustamist ja tõendamist (selgitamiskohustuse rikkumine). Vastuapellatsioonkaebusele on lisatud tõend selle kohta, et hageja on 22. oktoobril 2015 esitanud kostjale kahjunõude. Sellest ajast tuleb arvestada ka viivist.
8.Kostja vaidleb hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 16. novembri 2018 otsus tuleb tühistada osaliselt kostjalt hageja kasuks väljamõistetud kutsehaigusega põhjustatud kahjuhüvitise summa suuruse (resolutsiooni p 2) ning väljamõistetud viivise suuruse (resolutsiooni p-d 5, ja 6) osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega välja mõista kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitis perioodi 28.11.2014 kuni 15.04.2019 eest summas 4496 eurot 66 senti ning alates 16.04.2019 igakuulise kahjuhüvitise summas 147 eurot 85 senti; jätta välja resolutsiooni p 3 esimese lõike viimane lause järgmises sõnastuses: „Arvestada indekseerimisel ümber alates indekseerimise aasta alusest tasutud hüvitis ja tehakse vähem tasutud osas ühekordne väljamakse“ ja välja mõista kostjalt hageja kasuks perioodi 10.11.2015 kuni 15.04.2019 eest sissenõutavaks muutunud viivis summas 693 eurot 6 senti ning viivis kahjuhüvitiselt summas 4496 eurot 66 senti alates 16.04.2019 kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Muus osas jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 16. novembri 2018 otsuse muutmata. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuse resolutsioon ei vasta TsMS § 442 lg-le 5, sest selles ei ole märgitud igakuulise kahjuhüvitise suurust pärast ühekordselt väljamõistetud kahjuhüvitise perioodi, vaid ainult igakuulise kahjuhüvitise arvutamise metoodika. Ringkonnakohus kõrvaldab maakohtu poolse menetlusnormi rikkumise ja märgib otsuse resolutsiooni igakuise hüvitise suuruse alates 16.04.2019. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 9 (jätta rahuldamata pensionikindlustuse ennetähtaegse lõpetamise tõttu saamata jäänud tulu nõue summas 805 eurot 8 senti), siis ringkonnakohus ei kontrolli selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
10.Apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles on vaidlustatud kostjalt hageja kasuks väljamõistetud kahjuhüvitise suurust perioodi 28.11.2014 kuni 16.11.2018 eest, samuti igakuulise hüvitise arvutamise korda ning viiviste suurust. Muus osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
10.1.Kostja taotleb apellatsioonkaebuses, et ringkonnakohus täiendaks maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 4 ja paneks hagejale kohustuse esitada kostjale dokumendid selle kohta, millise perioodi kohta on tal kutsehaigus diagnoositud ning kas ja kui suur kutsehaigusest põhjustatud töövõimekaotuse määr talle on määratud ja kui suur on töövõimetoetus. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kutsehaigusega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb eelkõige tuvastada kutsehaiguse olemas. Kutsehaiguse diagnoosimine on selline asjaolu, mida tuleb tuvastada asja lahendamisel ning asjakohatu on kostja nõue panna hagejale kohustus esitada dokumente selle kohta, millise perioodi kohta on kutsehaigus diagnoositud. Samuti tuvastatakse asja lahendamisel kutsehaigusest põhjustatud töövõimekaotuse määr ja töövõimetoetuse suurus ning vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 4 kohaselt on hagejale pandud kohustus teatada kostjale viivitamatult kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse määra ja/või töövõimetoetuse suuruse muutumisest. Asjakohatu on kostja taotlus märkida kohtuotsuse resolutsioonis tähtaeg, millal ja/või mis tingimustel hüvitise maksmine lõpeb ning juhul, kui ringkonnakohus leiab, et hagejal on praegu kutsehaigus, märkida otsuses, et hüvitise maksmine lõpeb: 1) kui hageja kutsehaigusest terveneb või 2) kui hageja ei esita tõendeid selle kohta, et töötervishoiuarst on tal diagnoosinud kutsehaiguse ja mitme protsendi ulatuses on kutsehaigus põhjustanud hageja osalise töövõimetuse. Ringkonnakohus jätab kostja taotluse rahuldamata. Siinkohal juhib ringkonnakohus kostja tähelepanu sellele, et kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma perioodilisi makseid, võib kohus VÕS § 136 lg 4 esimese lause järgi maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. Menetluslikult näeb kohtuotsuse edasiulatuva muutmise võimaluse ette TsMS § 459. Seega kui hageja on tervenenud kutsehaigusest, on kostjal võimalik taotleda kohtuotsuse edasiulatuvat muutmist.
10.2.Alusetu on kostja väide, et maakohus on rikkunud asja lahendamisel hagi piire. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Ringkonnakohus leiab, et arvestades hageja täpsustatud nõuet (II kd tl 197) ei ole maakohus ületanud nõude piire ega teinud otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Tulenevalt maakohtu ja hageja poolt kahjuhüvitise arvutamisel kohaldatud indeksist on indekseerimise tulemusena saadud kuutasu erinev hageja poolt märgitust, kuid samas ei ole maakohus kostjalt välja mõistnud kahjuhüvitist suuremas summas, kui nõue oli esitatud.
10.3.Ebaõige on kostja seisukoht, et maakohus ei ole tuvastanud hageja kahju suurust ega põhjuslikku seost kahju põhjustanud teo ja tekkinud kahju vahel. Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus, siis kahjuhüvitise saamiseks peab ta tõendama põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel. Antud juhul on maakohus tuvastanud, et hagejal on tekkinud kutsehaigus (maakohtu otsuse p 54). Samuti on maakohus tuvastanud kostja õigusvastase tegevuse ning põhjusliku seose kostja õigusvastase tegevuse ja hagejal kutsehaigusega tekkinud kahju vahel (maakohtu otsuse p-d 56, 57, 58). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus leiab, et asjas on tõendatud hageja kutsehaiguse väljakujunemine kostja ja Viljandi Tarbijate Ühistu juures töötades. Samuti on tõendatud kostja õigusvastane käitumine (st töökaitse normide rikkumine) ja see, et kostja on hagejale kahju tekitamises süüdi.
Kuna kutsehaigus on tervisekahjustusena kujunenud välja töötamise ajal erinevate tööandjate juures (kostja ja Viljandi Tarbijate Ühistu), on vastutuse jagunemisel nende vahel lähtutud osavastutuse põhimõttest ning kostja vastuse määraks on jäänud 55%. Vastutuse määra ulatuse suhtes poolte vahel vaidlust ei ole. Hageja kahju seisneb tervisekahjutuse tõttu saamata jäänud tulus. Hageja nõuab kahjuhüvitisena sellise kahju hüvitamist, mis on tal tekkinud kutsehaiguse tõttu töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasuna.
10.4.Iseenesest õige on kostja seisukoht, et kutsehaiguse diagnoosimine ei ole selline asjaolu, mis tooks isikule tingimata kaasa tervise kahjustamisest tekkinud kahju. Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju hüvitamise nõude esitamise aluseks on siiski tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimine saamata jäänud tuluna. Asja materjalide kohaselt on hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping lõpetatud tervisest tulenevatel põhjustel 03.10.2014 ning hageja on pöördunud Töötukassasse, kus ta on võetud töötuna arvele alates 07.10.2014 (kostja oli arvel kuni 05.04.2016). Arvestades töölepingu lõpetamist 03.10.2014 oli hageja kutsehaiguse diagnoosimise ajaks 28.11.2014 tervisekahjustusest tulenev kahju tekkinud ning ta oli õigustatud nõudma kostjalt kahjuhüvitiste alates 28.11.2014.
10.5.Ebaõige on ka kostja väide, et kuna 28. novembril 2014 ei otsustatud seda, kas ja kui suures ulatuses kutsehaigus tekitas hagejale töövõimetuse, siis kutsehaigus ei põhjustanud ega suurendanud hageja kahju kuni 31. augustini 2015 (s.o ajani, mil hageja töövõimetuse põhjuseks oli kostja väitel üldhaigestumine 40 %). SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguse- ja Töötervishoiukeskuse 02.12.2014 teatisest nähtuvalt on hagejal alates 28.11.2014 töötervishoiuarsti V. Pille poolt diagnoositud kutsehaigus (I kd tl 25) ülekoormushaigusena, mida iseloomustavad õlavöötme müofastsiaalsed valud, lateraalne epikondüliit mõlemal käel, karpaalkanali sündroom käel ja käte liigeste artrootilised muutused. Varasemalt oli Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 28.07.2014 otsusega nr 1124505 tuvastatud hagejal üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse protsent 40% kestusega üks aasta. Viidatud 28.07.2014 otsuses on ekspertarst Tiidrek Koemetsa poolt märgitud, et „Õlavöötme ja selja ülekoormushaigus, ei suuda täiskohaga töötada, liigeste moondumine vähene. Arvestatud mõju ametialasele töövõimele.“. Ringkonnakohtu leiab, et kuna Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 28.07.2014 otsusega oli määratud kindlaks töövõime kaotuse protsent, siis pärast kutsehaiguse diagnoosimist ei pidanud hageja koheselt uuesti taotlema töövõime kaotuse protsendi kindlaksmääramist. Hagejal diagnoositi kutsehaigus 28.11.2014, kusjuures kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks oli 1974-2014. Asjaolu, et Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 28.07.2014 otsuses oli märgitud töövõime kaotuseks üldhaigestumine (mitte kutsehaigus), ei muuda töövõime kaotuse suurust (40%). Kuna hagejal diagnoositi kutsehaigus ning tema töövõime kaotuse protsent sel ajal oli 40, siis ole tal tekkinud kutsehaiguse tagajärjel kahju saamata tuluna. Samuti on hilisemalt Sotsiaalkindlustusameti Tartu Büroo 29.07.2015 otsuses nr 1245421 (I kd tl 32-32pöördel) tuvastatud, et hagejal on kutsehaigus tõttu töövõimekaotus 40%. Kui kostja leiab, et hageja töövõime osaline kaotus 40 % ei ole seotud kutsehaigusega, vaid üldhaigestumisega, siis peaks ta esitama vastavaid tõendeid (nt eksperdiarvamus selle kohta, millises osas on töövõime osaline kaotus seotud kutsehaigusega ja millises osas üldhaigestumisega jms), kuid antud juhul asjas sellised tõendid puuduvad. Asjaolu, et hageja töövõime osaline kaotus oli seotud üldhaigestumisega, ei tõenda see, et kutsehaigus diagnoositi hiljem kui tuvastati osaline töövõime kaotus. Samuti ei tõenda nimetatud asjaolu Sotsiaalkindlustusameti Tartu Büroo otsuses nr P06441-4 märgitu, mille kohaselt on püsiva töövõimetuse põhjuseks üldhaigestumine. Otsus nr P06441-4 on
tehtud töövõimepensioni ümberarvutamiseks kuni 31.08.2015 ning ei puuduta töövõimekaotuse protsendi ja põhjuse määramist. Lähtudes eeltoodust on maakohus õigesti välja mõistnud kahjuhüvitise alates 28.11.2014.
10.6.Kostja seisukoha järgi ei ole hagejal pärast 31. augustit 2017 kutsehaigust diagnoositud ning seetõttu on maakohus alusetud välja mõistnud hüvitise pärast 31.08.2017. Sotsiaalkindlustusameti 16.03.2018 tõendis kohaselt (II kd tl 147) alates 01.01.2017 Sotsiaalkindlustusamet tööealistel isikutel arstlikku ekspertiisi ei teosta ning töövõimekaotuse protsendi kohta enam otsuseid ei väljasta. Tõendis on märgitud, et ekspertarst I. Vipi 16.03.2018 arvamuse kohaselt on hageja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus 40% ulatuses. Sotsiaalkindlustusameti 26.03.2018 kirjas nr 11-2/5939:7 (II kd tl 148) on märgitud, et ekspertarst I. Vipi 16.03.2018 arvamuse kohaselt on hagejal tuvastatud töövõime kaotus kutsehaiguse tõttu 40% alates 20.07.2017. Kuna töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 243 lõike 1 kohaselt tuvastab ekspertarst isiku töövõime kaotuse ulatuse (protsentides) kutsehaiguse tõttu, siis oli ekspertarst I. Vipp seadusest tulenevalt õigustatud tuvastama hagejal töövõime kaotuse ulatuse kutsehaiguse tõttu. Hagejal on kutsehaigus diagnoositud 28.11.2014 ning kutsehaiguse tõttu töövõime kaotuse ulatuse määramine ei eelda kutsehaiguse uuesti diagnoosimist. Seda, kas isik on kutsehaigusest tervenenud või on kutsehaigus süvenenud, väljendub töövõime kaotuse ulatuses. Seega on alusetu kostja väide, et kuna ei ole pärast 31. augustit 2017 hagejal kutsehaigust diagnoositud, siis puudub alus hüvitise maksmiseks. Arusaamatu on kostja taotlus ringkonnakohtule tuvastada tähtajad, mille jooksul on hagejal kutsehaigus diagnoositud. Hagejal on kutsehaigus diagnoositud 28.11.2014 ning korduvalt ei toimu kutsehaiguse diagnoosimist, vaid regulaarselt toimub kutsehaiguse tõttu töövõime kaotuse ulatuse (protsendi) määramine.
10.7.Õige on apellatsioonkaebuses esitatud väide, mille kohaselt on maakohus ekslikult arvestanud perioodi 28. november 2014 kuni 31. detsember 2014 jäävate kuude arvuks 12. Nimetatud kostja väitega on nõustunud ka hageja. Maakohus on otsuse p-s 67 esitatud tabelis märkinud kutsehaigusest tingitud saamata jäänud tulu suuruseks perioodi 28.11.2014 - 31.12.2014 eest 4105 eurot 54 senti ning ebaõigesti võtnud arvestuse aluseks 12 kuud (kuigi perioodi pikkuseks on 1 kuu). Ringkonnakohus arvutab käesolevas otsuses saamata jäänud tulu suuruse ja kõrvaldab maakohtu eksimuse.
10.8.Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 63 asunud seisukohale, et hageja keskmine palk, millest tuleb lähtuda kahjuhüvitise arvutamisel, on 855 eurot 32 senti. Apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses ei ole nimetatud asjaolu vaidlustatud. Seega lähtub ka ringkonnakohus kahjuhüvitise suuruse arvutamisel hageja keskmisest palgast 855 eurot 32 senti. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et keskmise kuusissetuleku arvutamise metoodikana on võimalik kasutada ajutises korra sätteid (ajutise korra p-d 11,12).
10.9.Kostja ei nõustu maakohtu poolt saamata jäänud tulu ja hüvitise aluseks võetud hageja indekseeritud kuupalga suurusega. Kostja väitel ei arvestanud maakohus tõendeid, mis näitavad hageja võimalikku töötasu suurust 2015-2018. Samuti ei nõustu kostja hageja töötasu indekseerimisega majutuse ja toitlustuse valdkonna palgatõusu indeksiga. Samas on kostja esitanud küll apellatsioonkaebuses omapoolsed arvutused lähtudes keskmisest kuupalgast pagaritööstuses ning keskmisest kuupalgast majutuse ja toitlustuse valdkonnas, kuid ei ole esitanud omapoolset arvamust selle kohta, milline indeks kuuluks antud juhul kohaldamisele.
Hageja on taotlenud maakohtus kasutada kuupalga indekseerimisel tegevusalal „Majutus ja toitlustus“ Statistikaameti poolt avaldatava keskmise brutokuutasu juurdekasvutempot võrreldes eelmise perioodiga või Maaeluministeeriumi iga-aastaselt avaldatava pagaritööstuse ülevaadet. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-15-10683/64 tehtud otsuse p-s 23 asunud seisukohale, et „Kolleegium on varem leidnud ka seda, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks või nn pensioniindeks. Tuleb leida tarbijahinnaindeksist kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist paremini arvestav näitaja. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5).“ Maakohtu seisukoha kohaselt hageja viidatud Maaeluministeeriumi ülevaadet ei saa hüvituse arvutamisel aluseks võtta ja seda eelkõige põhjusel, et Maaeluministeerium ei kogu andmeid ega avalda ülevaateid kindla korra järgi. Samuti on maakohus leidnud, et ei saa kasutada iga-aastasel indekseerimisel Statistikaameti poolt avaldatavaid pagaritööstuse palgatõusu andmed, sest neid avaldatakse iga nelja aasta järel. Maakohus asus seisukohale, et hüvitise (töötasu) indekseerimisel peab arvestama võimalust, et hageja võinuks töötada mistahes tööandja juures toitlustusvaldkonnas ning seetõttu lähtus maakohus indekseerimisel tuvastatud keskmisest palgast 855 eurot 32 senti (bruto), indekseerides seda majutus- ja toitlustuse tegevusala keskmise brutopalga iga-aastaselt avaldatava juurdekasvutempo protsendiga.
10.10.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hüvitise arvutamisel ei saa aluseks võtta Maaeluministeeriumi ülevaadet. Samuti nõustub ringkonnakohus sellega, et hagejaga samal tegevusalal töötavateks isikuteks, kelle keskmise brutopalga muutust saab arvestada kahjuhüvitise arvutamisel, on majutus- ja toitlustuse tegevusalal töötavad isikud. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et põhjendamatu on kostja seisukoht, mille järgi tuleks hageja palk arvestada 2018. aastal samas suuruses, nagu see oli 2014. aastal. Arvestades möödunud ajavahemiku pikkust ei ole kindlasti 2018. aastal kondiitrite palk sama mis 2014. aastal. Asjaolu, et kostja väitel tema juures praegu töötavate kondiitrite palk on 2017 ja 2018 tõusnud vähesel määral, ei anna alust asuda seisukohale, et hagejale hüvitise arvutamisel tuleb lähtuda 2014. aasta keskmisest palgast. Õige on maakohtu seisukoht, et hüvitise (töötasu) indekseerimisel peab arvestama võimalust, et hageja võinuks tööle asuda mistahes mõne tööandja juures suurema töötasu saamise eesmärgil. Seega ei ole kahjuhüvitise arvutamisel võimalik lähtuda vaid kostja juures töötavate kondiitrite palkadest, vaid põhjendatud on kohaldada indeksit, mis oleks hageja eeldatava sissetuleku tõusu kajastav kõige lähem arvesse võetav näitaja. Selle kindlakstegemiseks tuleb arvestada mh hageja töökohta ja võimalikke paikkondlikke palgaerisusi. Ringkonnakohus nõustub kostja väitega, et sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida, kuid samas ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, kui suur oleks eelduslikult hageja töötasu hüvitise saamise ajal. Seega on jäänud kostja väited paljasõnalisteks ja tõendatud ei ole hageja rikastumine seeläbi, et kahjuhüvitise arvutamisel on lähtutud majutus- ja toitlustuse tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutusest.
10.11.Maakohus on küll vaidlustatud otsuses märkinud, et sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida, kuid samas puuduvad otsuses vastavad põhjendused.
Maakohtu poolt kohaldatud indeksi kasutamisel oleks hageja töötasu 2015. aastal olnud 908 eurot 35 senti, 2016. aastal 997 eurot 37 senti, 2017. aastal 1092 eurot 12 senti ja 2018. aastal 1172 eurot 94 senti. Arvestades seda, et hageja keskmine palk ole 2014. aastal 855 eurot 32 senti, siis 2018. aastaks oli palgatõus 27% (317 eurot 22 senti). Ringkonnakohus leiab, et palgatõus 27% nelja aasta jooksul ei anna alust asuda seisukohale, et hageja on rikastunud. Samuti arvestab ringkonnakohus siinjuures indekseeritud brutopalga reaalset suurust.
10.12.Eesti Statistikaameti andmete oli perioodil 2014-2018 keskmine brutopalk ning selle juurdekasvutempo (%) majutuse ja toitlustuse tegevusalal järgmine: (http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?lang=et&DataSetCode=PA001) Aasta
Majutus ja toitlustusalane keskmine brutokuupalk
Keskmise brutokuupalga juurdekasvutempo, võrreldes eelmise perioodiga (%)
6,2
9,8
9,5
7,4
5,2
PA5211: Keskmine bruto- ja netokuupalk (tegevusala (EMTAK 2008), aasta ning näitaja)
10.13.Lähtudes eelnevalt tuvastatud hageja keskmisest palgast ja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse määra, on hagejal kutsehaigusest tingituna saamata jäänud tulu seisuga 15.04.2019 summas 21 635 eurot 5 senti: Periood
908,35 (855,32 x 1,062) 997,37 (908,35 x 1,098) 1092,12 (997,37 x 1,095) 1172,94 (1092,12 x 1,074) 1233,93 (1172,94 x 1,052)
40%
4360,08 (908,35 x 12 x 0,4)
40%
4787,38 (997,37 x 12 x 0,4)
40%
5242,18 (1092,12 x 12 x 0,4)
40%
5630,11 (1172,94 x 12 x 0,4)
0,5
40%
246,79 (1233,93 x 0,5 x 0,4)
KOKKU
21 635,05
10.14.Nimetatud summast tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel lahutada hagejale 28.11.2014 kuni 05.04.2019 makstud töötuskindlustushüvitis, töövõimetuspension ja FIE-na saadud ettevõtlustulu (II kd tl 145, 158-160) Periood
FIE-na teenitud Tulu kokku
august 2017- 31.03.2018 538,59 eurot 28.11.2014-30.11.2015 28.11.2014-15.05.2017
Töötuskindlustushüvitis kokku
Töövõimetuspension/ töövõimetoetus kokku
3199,60 eurot 5006,02 eurot
16.05.2017-16.11.2018
3620,29 eurot
17.11.2018 -05.04.2019
1094,80 eurot Kokku: 13 459,30 eurot
Töövõimetoetuse mahaarvamise järel tuleb kostjal lähtuvalt enda osavastutuse määrast (55%) hüvitada hagejale kahju perioodi 28.11.2014-15.04.2019 eest summas 4496 eurot 66 senti [(21 635,05-13 459,30) x 0,55]. Lähtudes eeltoodud arvutustest tuleb alates 16. aprillist 2019 kostjalt välja mõista hageja kasuks igakuise kahjuhüvitisena 147 eurot 85 senti (aluseks on võetud töövõimetuspension 224 eurot 76 senti, vt hageja viimane menetlusdokument).
10.15.Kostja väite kohaselt on maakohus ebaõigesti kohustanud teda arvestama indekseerimisel ümber alates indekseerimise aasta algusest tasutud hüvitis ja tegema vähemtasutud osas ühekordse väljamakse. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga ja leiab, et õigustatud ei ole 1. aprilliks indekseeritud kahjuhüvitise arvestamine aasta algusest tasutud hüvitise ümberarvestamiseks ja vähem tasutud osas ühekordse väljamakse tegemine. 1. aprilliks indekseeritud kahjuhüvitis kuulub väljamaksmisele siiski alates 1. aprillist ning aasta algusest tasutud hüvitis ei tule ümber arvestada. Nimetatud osas muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 3.
10.16.Ebaõige on kostja seisukoht, et kuna kutsehaigus on hagejal diagnoositud vaid perioodil 28.11.2014 – 31.08.2017, siis muul ajal tekkinud varaline kahju ei ole põhjuslikus seoses kutsehaigusega ning ei kuulu kostja poolt hüvitamisele. Ringkonnakohus selgitas käesoleva otsuse p-s 10.6, et kutsehaigus diagnoositi 28.11.2014 ning asjas puuduvad tõendid selle kohta, et käesoleval ajal on hageja tervenenud kutsehaigusest ning tema töövõime kaotus 40% on tingitud üldhaigestumisest, mitte kutsehaigusest. Maakohus on kostjalt välja mõistnud otsese varalise kahjuna 182 eurot 84 senti. Väljamõistetud summast on kostja vaidlustanud kahte ujula kasutamise kulukviitungit ühel päeval (29.10.2016) 7 eurot 92 senti, kulu Magnivit B vitamiinidele (kulu suurus märkimata), samuti kulutusi, mille puhul ei ole põhjendatud ega tõendatud, et kulutuste põhjuseks pole kutsehaigus. Kuna kostja ei ole selgitanud, milliste konkreetsete kulutuste puhul, millised on maakohtu poolt rahuldatud, ei ole põhjendatud ega tõendatud see, et need oleksid seostud kutsehaigusega, siis ei saa ringkonnakohus sellele väitele vastata. Samuti ei ole kostja märkinud, millises konkreetses summas kulu Magnivit B vitamiinidele ta peab põhjendamatuks ning seetõttu ei ringkonnakohus ka selles osas seisukohta võtta. Maakohtu loetelust nähtub, et kohus pidas põhjendatuks apteegiarvet 22.07.2016 (Arcoxia ja Magnivit B) summas 16 eurot 80 senti (I kd tl 69). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Samuti on maakohus õigesti pidanud kutsehaigusega seotuks apteegiarvet 14.09.2015 (Magvit B Complex ja Olfen Depocaps Prolong Caps) summas 15 eurot 17 senti (I kd tl 68) ja apteegiarvet 15.09.16 (Magvit B6) summas 5 eurot 25 senti (I kd tl 45). Ebaõige on kostja väide, et maakohus on rahuldanud hageja nõude ühel päeva (29.10.2016) ujula kasutamise kahe kuludokumendi alusel. Nähtuvalt maakohtu otsuse p-st 73 on maakohus lugenud hageja nõude põhjendatuks ühe 29.10.2016 ujula kasutamise kuludokumendi alusel (mitte aga ei ole aktsepteerinud ühel päeval kahekordset ujula kasutamist).
10.17.Ebaõige on kostja seisukoht, et kuna hageja kutsehaigus diagnoositi ainult perioodil 28.11.2014 – 31.08.2017, siis on tõendamata kutsehaigusest põhjustatud mittevaraline kahju.
Ringkonnakohus selgitas juba käesoleva otsuse eelmises punktis (p 10.16.) kostja seisukoha ekslikkust kutsehaiguse diagnoosimise kohta ning ei pea vajalikuks oma põhjendusi korrata.
11.Vastuapellatsioonkaebuses on hageja vaidlustanud saamata jäänud tulust perioodil 28. november 2014 kuni 16. november 2018 FIE-na saadud ettevõtlustulu ja töötuskindlustushüvitise mahaarvamist ning viivise arvestust alates hagi esitamisest. Vastuapellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt viivise arvutamise alguskuupäeva osas.
11.1.Maakohus on õigesti kutsehaigusega põhjustatud kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestanud lisaks töövõimetuspensionile töötuskindlustushüvitist ja FIE-na saadud ettevõtlustulu (maakohtu otsuse p 68) ning ükski vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb VÕS § 130 lg 1 järgi hüvitada kahjustatud isikule kahjustamisest tekkinud kulud ning täielikult või osaliselt töövõimetusest tekkinud kahju, sh sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Sellest johtuvalt on kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstava hüvitise eesmärgiks hüvitada kahjustatud isikule eelkõige sissetulek, mida ta oleks saanud, kui tervisekahju ei oleks tekkinud. Tervisekahju tõttu saamata jäänud sissetuleku eest makstava hüvitise suurust mõjutavad muuhulgas ka tegelikult saadavad sissetulekud, sh FIE-na saadav ettevõtlustulu ja töötuskindlustushüvitis.
11.2.Hageja väitel on maakohus ebaõigesti arvestanud viivist alates hagiavalduse esitamisest, sest hageja esitas kostjale kahjunõude 22. oktoober 2015 ning sellest ajast oleks tulnud ka hakata arvestama viivist. VÕS § 113 lg 2 järgi kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. VÕS § 113 lg 2 sätestab võrreldes üldreegliga hilisema viivisearvestuse algusaja. Viivisenõude eelduseks ei ole see, et võlausaldaja teataks võlgnikule täpse nõude suuruse, reeglina piisab sellest, kui võlausaldaja teatab võlgnikule nõude olemasolust. Ringkonnakohus nõustub hageja väitega, et maakohus oleks pidanud lähtudes hagiavalduses esitatust (tl 143-146) ja kostja vastuskirjast hagejale (II kd tl 149) täpsustama hageja nõuet viivise väljamõistmiseks. Maakohus oleks pidanud juhtima hageja tähelepanu sellele, et kahjuhüvitiselt viivise väljamõistmiseks alates püsiva töövõimetuse diagnoosimisest puudub õiguslik alus ning välja selgitama, millal esitas hageja kostjale viivisenõude. Kuna maakohus seda ei teinud, siis võtab ringkonnakohus asja juurde kostja 10.11.2015 vastuse kahju hüvitamise avaldusele (III kd tl 21). Viidatud vastuses on märgitud, millisele hageja avaldusele vastatakse (22.10.2015 avaldus). Samas ei ole vastuse alusel võimalik tuvastada, millal sai kostja hageja viivisenõude kätte. Viivisenõue saab muutuda siiski sissenõutavaks alles siis, kui võlgnik saab teadlikuks võlausaldaja kavatsusest esitada tema vastu nõue. Lähtudes eeltoodust loeb ringkonnakohus, et hageja kahjuhüvitisnõue muutus sissenõutavaks alates 10.11.2015 (kostja vastuse kuupäev), sest alates sellest ajast oli kostja kindlasti teadlik sellest, et hagejal on kahjuhüvitisnõue tema vastu.
12.Lähtudes eeltoodust mõistab ringkonnakohus kahjuhüvitiselt välja viivise alates 10.11.2015 kuni otsuse tegemiseni 15.04.2019 ning alates 16.04.2019 viivise kahjuhüvitiselt 4496 eurot 66 senti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Viivise arvestus on järgmine:
12.1.Periood 28.11.2014 – 10.11.2015 Perioodil 28.11.2014 – 31.03.2015 oli saamata jäänud tulu 1368 eurot 51 senti. Alates 01.04.2015 – 10.11.2015 oli saamata jäänud tulu 908,35 : 30 p x 224 p x 0,4 = 2712 eurot 94 senti. Kokku on sel perioodil saamata jäänud tuluks 4677 eurot 37 senti. Sellest summast tuleb lahutada samal perioodil saadud tasutud töövõimetushüvitis, töötuskindlustushüvitis ja ettevõtlustulu (II kd tl 158-159) 5061 eurot 56 senti. Kuna see summa ületab saamata jäänud tulu, siis viivist arvutada ei tule.
Kokku on viivis periood 11.11.2015 – 15.04.2019 eest summas 693 eurot 6 senti.
13.Kuna apellatsioonkaebus kui vastuapellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele osaliselt, siis jätab ringkonnakohus menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Triin Uusen-Nacke
Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.