Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. aprill 2019, Tartu
Tsiviilasja number
2-15-11915
Tsiviilasi
Eve Raeste hagi Alari Oja vastu 30 000 euro saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
30 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 6. septembri 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eve Raeste apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
26. märts 2019
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Eve Raeste (isikukood XXXXXXXXXXX ), esindaja vandeadvokaat Anne Nurmi Vastustaja (kostja): Alari Oja (isikukood XXXXXXXXXXX ), esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper
RESOLUTSIOON
1.Jätta Eve Raeste apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 6. septembri 2018. a otsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
2.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Eve Raeste kanda.
3.Määrata kindlaks Alari Oja apellatsiooniastme vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaline suurus.
Mõista Eve Raestelt välja 1736,30 eurot Alari Oja kasuks käesolevas tsiviilasjas apellatsiooniastmes kantud menetluskulude katteks. Summa sisaldab käibemaksu.
5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Eve Raeste (hageja) esitas 10.08.2015 Tartu Maakohtule Alari Oja (kostja) vastu hagi 30 000 euro väljamõistmiseks. Pooled on endised elukaaslased. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja vahetustehingu, millega võõrandas poolte ühiseks eluasemeks olnud kinnisasja ning sai vastu korteriomandi. Algselt olid pooled kokku leppinud, et korteriomandi omanikuks saab hageja, kuid notariaalse lepingu sõlmimise päeval leppisid pooled kokku, et korteriomand vormistatakse kostja omandisse ning selle vastu kindlustab kostja hagejale eluaegse tasuta kasutusõiguse. Pooled sõlmisid 11.07.2011 tasuta kasutamise lepingu, millega kostja andis hagejale hageja eluajaks tasuta kasutusse kostjale kuulunud korteriomandi. Kostja rikkus lepingut sellega, et müüs korteriomandi 09.05.2013, misjärel hageja pidi 13.05.2015 uue omaniku nõudel korteri vabastama. Seetõttu ütles hageja 14.05.2015 pooltevahelise lepingu üles. Kostja on hagejale lepingurikkumisega tekitanud kahju 30 000 eurot. Kahju seisneb tasus, mida hageja peab maksma samaväärse korteriomandi eluaegse kasutamise eest.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja väitel sõlmisid pooled 30.05.2011 kostjale kuuluva korteriomandi hagejale tasuta kasutusse andmise lepingu. Leping sõlmiti, kuna hagejal ei olnud pärast poolte ühiseks elukohaks olnud kinnisasja müüki koheselt elamispinda. Leping ei olnud sõlmitud hageja eluajaks, vaid tegemist oli ajutise lahendusega. Kostja taganes lepingust 20.10.2011. Hageja kinnitas 15.10.2012 kirjalikult, et loobub tasuta eluruumi kasutamise õigusest ja vabastab korteriomandi hiljemalt 2012. a lõpuks. Pooled ei ole sõlminud 11.07.2011 eluaegse tasuta kasutamise lepingut. Isegi, kui mingi lepinguprojekt koostati, ei olnud see notariaalselt tõestatud vormis.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 4300 eurot. Kohus määras, et tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud oma väidet selle kohta, et pooled sõlmisid 11.07.2011 tasuta kasutamise lepingu, millega kostja andis korteriomandi hagejale eluajaks tasuta kasutada. Hageja on sisuliselt selle väite tõendamiseks tuginenud üksnes tunnistaja A.O. ütlustele. Kohtu hinnangul aga ei nähtu tunnistaja A.O. ütlustest nimetatud asjaolu. Esiteks on A.O. ütlused ebaselged ja vastuolulised. Tunnistaja andis detailseid ütlusi nii 30.05.2011 notariaalse vahetuslepingu sõlmimise juures väidetavalt poolte sõlmitud kokkulepete kohta ning hiljem korteriomandi müügiga seotud asjaolude kohta. Samas nähtub tunnistaja ütlustest, et ta ise ei olnud ei notariaalse lepingu sõlmimise ega selle juures, kui korteriomandit käidi müügiks pildistamas. Viimase kohta ütles tunnistaja, et tema ütlused põhinevad hagejaga peetud jutuajamistel. Seega on kohtul kahtlus, et tunnistaja ütlused ei põhine tema enda vahetul kogemusel, vaid hageja poolt tunnistajale räägitul. Seetõttu ei saa neid pidada usaldusväärseks. Samas isegi, kui pidada tunnistaja ütlusi usaldusväärseks, ei nähtu nendest, et pooled oleksid sõlminud 11.07.2011 mingi lepingu. Tunnistaja kinnitas küll, et pooltel oli suuline kokkulepe, mille kohaselt hageja sai korteriomandi eluaegse tasuta kasutusõiguse, kuid tunnistaja ütluste kohaselt sõlmiti see leping, siis kui oli maja müük ja kokkulepe sõlmiti notariaalse tehingu ajal. Tunnistaja ütluste kohaselt valduse üleandmisel enam mingeid täiendavaid kokkuleppeid ei sõlmitud. Arvestades asjaolu, et notariaalne leping sõlmiti 30.05.2011 ja lepingu p 4.1 kohaselt anti korteriomandi valdus üle hiljemalt 21.06.2011, ei saanud seega tunnistaja viidatud kokkuleppe sõlmimine toimuda 11. juulil. Kohtu hinnangul on võimalik, et tunnistaja mõtles enda ütlustes viidatud kokkuleppe all notariaalse lepingu p-s 4.7 sisalduvat kokkulepet, kuivõrd selle sõlmimise ajastus langeb kokku tunnistaja ütlustes väljendatud kokkuleppe sõlmimise ajaga. Tunnistaja ütluste ebaselgus kokkuleppe sisu osas võib olla tingitud asjaolust, et tunnistaja ise notariaalse lepingu sõlmimise juures ei olnud ning sai enda poolt väljendatud info hiljem hagejalt. Tunnistaja tõi küll välja, et pärast notariaalset tehingut toimunud vestluses kinnitas kostja, et korter jääb hagejale elamiseks tema eluea lõpuni. Kohtu hinnangul ei saa aga oma (endise) elukaaslasega peetud vestluses öeldud lausest järeldada kostja tahteavaldust lepingu sõlmimiseks ja sellega seotud õiguslike tagajärgede kaasatoomiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1 mõttes. Seda eriti arvestades võetava kohustuse suurust tagada terveks hageja eluajaks talle tasuta korteriomandi kasutamise võimalus. Sellele räägib vastu ka tunnistaja A.O. öeldu, et neil olid perekonnas kõik rahalised suhted selgelt paigas, mistõttu ei saa pidada vestluses räägitut lepingu sõlmimiseks. Seega ei ole tõendatud hageja väide eluaegse tasuta kasutamise lepingu sõlmimisest, mistõttu ei saanud kostja ka nimetatud lepingust tulenevaid kohustusi rikkuda. Pooled on välja toonud, et 30.05.2011 notariaalse lepingu p-s 4.7 sisaldus poolte kokkulepe, mille kohaselt kostja kohustus tagama hagejale elamispinna selle kasutamise eest tasu nõudmata. Notariaalse lepingu p-st 4.7 ei nähtu eseme kasutustähtaega. Samuti ei ole kokkuleppes välja toodud, mis eesmärgil kokkulepe sõlmiti. Seega võis kostja kokkuleppe igal ajal üles öelda VÕS § 393 lg 3 alusel. Kostja on tuginenud sellele, et ta ütles lepingu 12.10.2011 avaldusega üles. Vastav avaldus on esitatud ka tõendina kohtule. Kuivõrd kostja võis lepingu igal ajal üles öelda ning selleks mingeid täiendavaid eeldusi vaja ei olnud, siis ei ole oluline, kas avalduses toodud alused, millele kostja avalduses tugines, ka esinesid. Seega oli enne korteriomandi müüki 09.05.2013 ja hageja väljakolimist 13.05.2015 ka kostja 30.05.2011 notariaalse lepingu p-st 4.7 tulenev kohustus lõppenud seoses lepingu ülesütlemisega. Järelikult ei saanud kostja nimetatud kohustust rikkuda.
Eelnevast tulenevalt ei ole tuvastatud, et kostja oleks rikkunud korteriomandi müügiga enda kohustusi hageja ees, mistõttu ei saa hageja kasutada kohustuse rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, sh nõuda kahju hüvitamist. Seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada täies ulatuses ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja ja kostja leppisid kokku, et nende 16 aastat ühise kodu XXXXXX võõrandamisel (vahetustehing) saab hageja XXXXXX omanikuks, mida hageja tõendas notariaalse lepinguprojektiga. Maakohus ei ole nimetatud asjaolu ja tõendit hinnanud. Notariaalse lepingu sõlmimise päeval 30.05.2011 muudeti lepinguprojekti, sest pooled leppisid kokku, et korteriomand vormistatakse kostja omandisse selle vastu, et kostja kindlustab hagejale eluaegse tasuta kasutusõiguse XXXXXX või muus kostjale kuuluvas korteris. Pooled leppisid kokku, et isikliku kasutusõiguse kohta sõlmitakse leping hiljem. Eeltoodut tõendas tunnistaja A.O. , kuid kohus ei ole kõiki tunnistaja ütlusi hinnanud ja jätnud nimetatud asjaolud tuvastamata. Pooled sõlmisid peale 30.05.2011 notaritehingut eluaegse tasuta kasutusõiguse korteriomandile XXXXXX hageja kasuks. Lepingu sõlmimise juures oli poolte ühine täisealine laps A.O. , kes teadis ka lepingu sõlmimise asjaolusid, kuivõrd oli vahetult lepingu sõlmimise juures. Hageja tõendas eeltoodut tunnistaja A.O. ütlustega, kuid kohus hindas tunnistaja ütlusi valikuliselt. Maakohtus ei olnud vaidluse all, et XXXXXX ja XXXXXX vastastikku üleandmise ajaks oli notariaalses lepingu kokku lepitud esialgselt 21.06.2011, kuid notariaalse vahetustehingu osapooled leppisid kokku, et XXXXXX ja XXXXXX vabastatakse ja antakse vastastikku üle hiljemalt 10.07.2011. Hageja vabastas XXXXXX 10.07.2011 ning kostja ja hageja sõlmisid 11.07.2011 hageja kasuks eluaegse tasuta kasutamise lepingu korterile XXXXXX . Sel ajal sai hageja ka korteriomandi valduse. Kohus on aga otsuse rajanud just nimetatud asjaolule leides, et lepingu sõlmimine ei saanud toimuda 10.07.2011, kuivõrd notaris oli kokku lepitud valduste üleandmise ajaks 21.06.2011. Sellest tulenevalt leidis kohus, et on vastuolu tunnistaja A.O. ütlustes. Eeltoodu vajanuks maakohtus arutamist. Kostja müüs 09.03.2013 XXXXXX omandi Puhas Kodu OÜ-le. Vaidlus on selle üle, kas kostja müüs korteriomandi ajal, kui kehtis eluaegne tasuta kasutuse leping. Maakohus jättis täiesti tähelepanuta kostja väite, et hageja oli 15.10.2012 kirjalikult loobunud eluaegsest tasuta kasutamise lepingu järgsest õigusest korteriomandile XXXXXX . Seetõttu on vale maakohtu järeldus, et hageja ei ole tõendanud hageja ja kostja vahel eluaegse tasuta kasutuse lepingu sõlmimist hageja kasuks. Hageja vaidles eeltoodud kostja väitele koheselt vastu ja avaldas, et ei ole 15.10.2012 loobunud oma eluaegsest tasuta kasutamise õigusest ega ole seda dokumenti allkirjastanud. Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja väited, et kostja esitatud 15.10.2012 dokument on kostja poolt võltsitud. Kostja ei esitanud 15.10.2012 dokumendi originaali ega ole seega tõendanud, et hageja on nimetatud dokumendi allkirjastanud. Korteriomandi võõrandamisega tekkis hagejale kahju 30 000 eurot. Pooled ei vaielnud, et tasu eluaegse kasutusõiguse eest oli 30 000 eurot. Maakohus on jätnud hindamata Tartu Ringkonnakohtu 09.02.2015 otsuse tsiviilasjas nr 2-1339708, milles ringkonnakohus tuvastas, et kostja võõrandas korteriomandi, mis muutis tasuta kasutamise lepingu täitmise võimatuks. Ringkonnakohus leidis, et võõrandamine ei vabasta kasutusse andjat kohustustest sõlmitud kokkulepet täita ega vastutusest lepingu rikkumise eest.
Maakohus jättis tähelepanuta, et pooled ei vaielnud selle üle, et hageja ja kostja olid sõlminud tasuta kasutamise lepingu korteriomandile XXXXXX . Kostja vastuväide oli, et hageja oli 15.10.2012 kirjalikult loobunud tasuta kasutamise õigusest. Samuti ei vaielnud pooled, et valduse üleandmise kuupäev lükati edasi kuni 10.07.2011. Vastuolulised ei ole mitte tunnistaja A.O. ütlused, vaid kostja enda seisukohad, sest kostja ise on esitanud tõendi tuginedes sellele, et hageja on loobunud eluaegsest tasuta kasutamise õigusest. Loobumise eelduseks on eelkõige selle konkreetse õiguse olemasolu, millest loobutakse. Hageja palub ringkonnakohtul hinnata tunnistaja ütlusi ja teisi tõendeid ning poolte avaldatut, mille maakohus on jätnud otsuse tegemisel hindamata. Hageja ei nõustu maakohtuga, et kostja võis kokkuleppe igal ajal üles öelda. Kostja ei ole tõendanud taganemise aluseks toodud asjaolusid. Lisaks ei ole maakohus pööranud tähelepanu asjaolule, et peale 12.10.2011 isegi kostja enda väidete kohaselt oli hagejal jätkuvalt tähtajaline eluaegne kasutusõigus. Kostja on vastuses hagile märkinud, et hageja oli väidetavalt eluaegsest tasuta kasutuse õigusest loobunud alles 15.10.2012. Isegi kui kostja oleks taganenud 12.10.2011 notariaalse 30.05.2011 lepingu p-st 4.7, siis jätkuvalt kasutas hageja korteriomandit poolt peale 30.05.2011 sõlmitud tasuta kasutamise lepingu alusel korteriomandit XXXXXX .
5.Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus on õigesti jätnud hageja nõude rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole suutnud tõendada oma ebaõigeid väiteid selle kohta, et pooled sõlmisid 11.07.2011 tasuta kasutamise lepingu. Kostja ei nõustu hageja etteheidetega kohtu õigusnormide rikkumise kohta. Kostja ei ole sõlminud hagejaga lepingu XXXXXX omandi tasuta kasutamiseks. Kohus on õigesti tuvastanud, et ainsaks hageja tõendiks, mida seadus loeb protsessivõimeliseks, saaksid olla vaid tunnistaja A.O. ütlused, kui need oleks olnud usaldusväärsed. Muud tõendid, mille hageja esitas, olid enamjaolt allkirjastamata lepinguprojektid, milles pooled ei olnud kunagi kokkulepet saavutanud, või muud asjakohatud tõendid. Kohus leidis õigesti, et tunnistaja A.O. ütlused ei tõenda hageja nõuet. Kostja nõustub kohtuga, et ehkki tunnistaja ütlused ei ole tõendikõlbulikud, ei sisaldu neis ka teavet, mille alusel oleks kohtul olnud võimalik tuvastada poolte kokkuleppe olemasolu eluaegse tasuta kasutamise lepingu kohta. Kohus kohaldas õigesti materiaalõigust poolte kokkuleppe kehtetuse tuvastamiseks. Kostja võis tasuta kasutamise kokkuleppe igal ajal üles öelda. Asjakohatud on hageja väited, et hageja pidi olema käitunud kostja suhtes jämedalt tänamatult. Seadus ei nõua eseme tasuta kasutamise lepingu ülesütlemiseks mingite täiendavate eelduste esinemist. Hageja käitumist korteriomandi müügiprotsessi talumisel ja korteri näitamisel potentsiaalsetele ostjatele saab käsitada järeldusliku loobumisena korteri tasuta kasutamise õigusest. Pool aastat enne korteri vabastamist, s.o 15.10.2012, kinnitas hageja kirjalikult, et loobub korteri tasuta kasutamise õigusest. Kuigi hageja on vaidlustanud enda 15.10.2012 dokumendi, kinnitavad tema teod vastava tahte olemasolu sellest hoolimata. Kostja esitas alternatiivsed põhjendused pooltevahelise võlasuhte kohta 02.08.2013 ja 09.08.2016 menetlusdokumentides, mis kinnitab samuti hagi rahuldamata jätmise õigsust. Hageja on kaebuses viidanud hulgale ebaõigetele asjaoludele, mis ei seostu küll maakohtu põhjendustega, kuid millele tuginedes taotleb hageja otsuse ümbervaatamist. Ebaõige on hageja väide, et vahetustehingu tulemusena pidi uue korteri omanikuks saama hageja, mitte kostja. Lisaks
on ebaõige hageja rõhutatud väide, et poolte vahel puudub vaidlus, et hageja tasu eluaegse kasutusõiguse eest oli 30 000 eurot. Ka seda asjaolu on kostja vaidlustanud menetluse algusest saati. Samuti ei nõustu kostja hageja väidetega, mille hageja on esitanud teistele kohtuasjadele tuginedes, kuid toonud endale sobivate asjaolude kohta välja vaid selektiivsed viited. Kohtuotsuse tegemisel ei olnud hageja paljasõnalistel vastuväidetel vähimatki kaalu ning kohus on jätnud need põhjendatult arvestamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Järgides maakohtu otsuse põhjendusi ei korda ringkonnakohus neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel oma käesolevas otsuses.
7.Hageja (apellandi) nõue põhineb väitel, et tema ja kostja vahel sõlmiti 2011. a juulis suulises vormis kokkulepe, mille kohaselt kostja kohustus hagejale tagama eluaegse õiguse kasutada tasuta kostjale kuuluvat eluruumi (korteriomandit XXXXXX ). Vaidluse all ei ole asjaolu, et hageja kasutas nimetatud korteriomandit enda elukohana alates 2011. aasta suvest kuni 2015. aasta maikuuni, mil tsiviilasjas nr 2-13-39708 tehtud kohtuotsusega kohustati hagejat korter vabastama. Sisuliselt ei ole vaidluse all, et korteri kasutamisel oli poolte vahel tasuta kasutamise õigussuhe. Küll aga on pooled eri seisukohtadel selles, kas tasuta kasutamise suhe oli tähtajatu või tähtajaline, s.o sõlmitud hageja kogu eluajaks. Peamiseks erinevuseks tähtajatult ja tähtajaliselt sõlmitud kestvuslepingu vahel on see, et tähtajatult sõlmitud kestvuslepingut on võimalik üles öelda korraliselt, s.o mõjuva põhjuseta (VÕS § 195 lg 3), samal ajal kui tähtajalise lepingu ülesütlemiseks on vajalik erakorraline põhjus (VÕS § 196 lg 1 – 2). Lepingu eluaegset kestvust (s.o lepingust tulenevate õiguste kestmist kuni õigustatud isiku surmani) saab lugeda TsÜS §-de 134 ja 136 mõttes tähtajaks, mis on seotud kindlaksmääratud sündmusega. Lisaks sätestab TsÜS § 110, et tehinguga kindlaksmääratud õigusliku tagajärje tekkimiseks või lõppemiseks tähtpäeva ettenägemise korral kohaldatakse vastavalt TsÜS-i
6.peatükis edasilükkava või äramuutva tingimuse kohta sätestatut. Tasuta kasutamise leping (VÕS §§ 389 jj) võib olla sõlmitud nii tähtajaliselt kui ka tähtajatult (VÕS § 393 lg 2 – 3). Kuna hageja soovis tugineda lepingu eluaegsele kestvusele, siis tuli tal oma sellekohaseid väiteid tõendada.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukoha ja põhjendustega, mille kohaselt ei ole asjas kogutud tõenditega kinnitust leidnud, et pooled oleksid sõlminud hageja kasuks eluaegse kestvusega tasuta kasutamise lepingu. VÕS § 9 lõike 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega peavad mõlemad pooled väljendama lepingu sõlmimisel oma tahet selliselt, et oleks üheselt arusaadav, et nad soovivad kindla õigusliku tagajärje saabumist (TsÜS § 67 – 69) ning et nad soovivad olla sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud (VÕS § 16 lg 1, § 20) Praegusel juhul ei ole esitatud veenvaid tõendeid selle kohta, et pooled olid jõudnud üksmeelele ja nad mõlemad soovisid olla seotud õigusliku tagajärjega, mille kohaselt kostja pidi võimaldama hagejale eluaegset korteri tasuta kasutust.
9.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjakohased apellandi väited selles osas, millal täpselt toimus või pidi toimuma XXXXXX ja XXXXXX kinnistute vastastikku üleandmine või kas algselt kokkulepitud üleandmiskuupäevi hiljem muudeti. Maakohtule ei ole alust ette heita seda, et kohus ei arutanud pooltega täpsemalt kinnisasjade üleandmise konkreetseid kuupäevi. Kohus pidi omavahel kõrvutama ja hindama tõendeid, s.o nii notariaalset lepingut kui ka tunnistaja ütlusi. Asjaolu, millal sõlmiti väidetav eluaegne tasuta kasutamise leping, tuli esile tuua ja tõendada hagejal. Hageja ei tuginenud maakohtu menetluses asjaolule, et kinnistute üleandmine ei toimunud tegelikult lepingus ettenähtud ajal. Maakohus on ühtlasi märkinud, et kohtu hinnangul võis tunnistaja pidada silmas lepingu p-s 4.7 sisalduvat kokkulepet, kuivõrd selle sõlmimise ajastus langeb kokku tunnistaja ütlustes viidatud kokkuleppe sõlmimise ajaga. Seega ei esinenud tõendite vahel ka niisugust ilmselget vastuolu, millele maakohus oleks pidanud juhtima poolte tähelepanu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele, s.o eeskätt tunnistaja ütlustele, mille kohaselt ei ole nimetatu piisav, et lugeda usaldusväärselt tõendatuks eluaegse kestusega tasuta eluruumi kasutamise leping. Maakohtule ei ole alust ette heita tunnistaja ütluste valikulist käsitlemist. Ringkonnakohtu arvates ei esine põhjust hinnata tunnistaja ütlusi jm asjas esitatud tõendeid teisiti kui seda tegi maakohus (TsMS § 653).
10.Hageja (apellandi) väidet eluaegse tasuta kasutamise lepingu sõlmimise kohta ei tõenda ka asjaolu, et kohtule esitatud 15.10.2012 kuupäeva kandev dokument (ärakiri, I kd tl 176) sisaldab teksti, mille kohaselt hageja loobub eluaegse tasuta eluruumi kasutamise õigusest aadressil XXXXXX Tartus. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud dokumendi ehtsus on käesolevas menetluses vaidlustatud ja kuna originaali ei ole kohtule esitatud, siis ei käsitle kohus nimetatud dokumenti kui hageja (Eve Raeste) kirjalikus vormis väljendatud tahteavaldust loobumaks oma (väidetavast) õigusest eluruumi kasutada. Dokumendi kohtule esitamine ja sellele viitamine ei anna ringkonnakohtu arvates aga ka alust lugeda, nagu oleks kostja võtnud omaks asjaolu, et hagejal selline õigus oli. Dokumendi tekst ei ole sõnastatud sellisena, nagu möönaks kostja eluaegse tasuta kasutamise õiguse kuulumist hagejale. Kui eeldada, et kostja on kõnealuse dokumendi kunstlikult koostanud, siis on ilmne, et selle eesmärgiks oli lükata ümber hageja väited selle kohta, et poolte vahel oli kokkulepe eluruumi tasuta eluaegseks kasutamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul puudub nimetatud dokumendi ärakirjal igasugune tõendusväärtus.
11.Eeltoodust lähtudes jõudis maakohus õigesti järeldusele, et tõendatud ei ole hageja väited eluaegse tasuta kasutamise lepingu sõlmimisest, mistõttu ei saanud kostja ka nimetatud lepingust tulenevaid kohustusi rikkuda. Kostjal oli õigus tähtajatuna sõlmitud tasuta kasutamise leping korraliselt üles öelda ning selleks ei pidanud kostja esile tooma mingeid taganemist või ülesütlemist õigustavaid asjaolusid (VÕS § 195 lg 3, § 393 lg 3). Tartu Ringkonnakohtu 09.02.2015 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-39708 ei ole tuvastatud, et hageja ja kostja vahel oleks olnud sõlmitud eluaegse kestusega eluruumi tasuta kasutamise leping. Nimetatud tsiviilasjas oli vaidlus Puhas Kodu OÜ ja hageja vahel, praeguse vaidluse kostja selles menetluses ei osalenud ning seega ei saanud selles tsiviilasjas ka tuvastada kostja jaoks siduvalt mistahes asjaolusid. Ringkonnakohus on eelnimetatud kohtuotsuse (p 10) üksnes selgitanud, et kui esineb lepingu rikkumine, siis vastutab lepingut rikkunud pool sellest tulenevate tagajärgede eest. Küll aga ei olnud tsiviilasjas nr 2-13-39708 vaidluse all praeguse kohtuasja poolte vahelise võlasuhte täpne kvalifikatsioon ega tingimused; muuhulgas ei ole 09.02.2015 otsuses käsitletud küsimust, kas leping oli sõlmitud eluaegsena või tähtajatuna. Kuna hageja väited eluaegse tasuta kasutamise lepingu sõlmimise kohta ei leidnud tõendamist, siis puudub vajadus käsitleda hagejal kahju tekkimist ja selle suurust.
12.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsiooniastmes kantud menetluskulud apellandi (hageja) kanda. Apellandi kanda jäävad nii tema enda menetluskulud kui ka vastustaja menetluskulud nende vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Maakohus, jättes menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja esindajakulud 4300 eurot. Vastustaja on esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja alates 22.08.2018, s.o osaliselt veel ajast enne maakohtu otsuse tegemist (06.09.2018). Nimekirja kohaselt on vastustaja lepinguline esindaja osutanud 22.08.2018 – 25.03.2019 vastustajale õigusabi 14,5 töötunni ulatuses ühe töötunni hinnaga 140 eurot. Täiendavalt tekkisid menetluskulud 26.-27.03.2019 seoses ringkonnakohtu istungil osalemisega, millele kulus 5,75 töötundi. Lisaks on vastustaja esindaja kandnud sõidukulu (kütusekulu) 56,30 eurot (km-ga). Apellatsiooniastmes õigusabi osutamise mahuna on vastustaja seega välja toonud 20 tundi ja 15 minutit, rahaliselt 2835 eurot (ilma käibemaksuta); 3402 eurot (käibemaksuga). Ringkonnakohtu hinnangul on niisuguses mahus apellatsiooniastme õigusabikulud ilmselgelt üle paisutatud, muuhulgas arvestades maakohtus ja ringkonnakohtus toimunud menetlustoimingute mahtude suhet ja maakohtu poolt mõistlikuks ja vajalikuks loetud menetluskulude rahalist suurust. Ringkonnakohus loeb põhjendatuks 6 tundi apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks, 1,5 tundi konsultatsioonideks ja kompromissiläbirääkimisteks, 1 tund ja 15 minutit ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamiseks ning 1 tund ja 15 minutit ringkonnakohtu istungil osalemiseks. Esindaja poolt menetluskulude nimekirjade koostamine ei ole ringkonnakohtu hinnangul menetluskulu, mida tuleks hüvitada vastaspoolel. Arvestades, et tegemist oli keskmise keerukuse ja mahuga tsiviilasjaga, loeb ringkonnakohus vastustaja vajalikuks ja põhjendatud õigusabiteenuse mahuks 10 töötundi. Seega on vastustaja õigusabikulud põhjendatud summas 1400 eurot, koos käibemaksuga 1680 eurot. Ringkonnakohus leiab, et advokaadi sõidukulu (kütusekulu) on tavapärane ning vastab marsruudil Tallinn – Tartu – Tallinn läbitavale vahemaale. Seega mõistab ringkonnakohus apellandilt vastustaja kasuks välja 1736,30 apellatsiooniastmes kantud menetluskulude katteks. Summa sisaldab käibemaksu.
eurot
Vastavalt taotletule määrab ringkonnakohus ühtlasi, et apellandil tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.