2-19-1907/5 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 420 lg 1 järgi hageja, kelle avalduse alusel on tehtud tagaseljaotsus või kelle avaldust kostja vastu tagaseljaotsuse tegemiseks ei rahuldata ja jäetakse tema hagi rahuldamata, võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse. TsMS § 632 lg 1 alusel esitatakse kaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostjal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale kaja menetluse taastamiseks. TsMS § 415 lg 2 alusel võib kaja esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik, s.t. TsMS § 394 nõuetele vastav kirjalik vastus ning tasuda kajalt kautsjon. Kaja esitamisel tuleb kostjal tulenevalt TsMS § 142 lg 2 tasuda kajalt kautsjon, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Kautsjon kanda Rahandusministeeriumi arveldusarvele: SEB Pank EE571010220229377229 või Swedbank EE062200221059223099 või Luminor Bank EE221700017003510302 (viitenumbrita). Kautsjoni tasumise andmed esitada kohtule. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2-19-1907 ostetud sõiduki. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkest intressimäär 43,80% aastas. Kostja rikkus lepingu p 4.1 ja vaatamata korduvatele meeldetuletuskirjadele ei tasunud graafikujärgseid osamakseid alates 29.05.2017 osamaksest. Lepingu p 10.2.1 alusel teavitas laenuandja kostjat lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning kuulutas laenu tagastamise tähtpäeva saabunuks 16.08.2017. Tagatislepingu p 6.1. alusel müüs laenuandja on laenulepingu tagatise (sõiduk) müünud ja selle müügihinnast kustutas põhivõla osa summas 2196 eurot ja meeldetuletuskirja saatmise kulu 5 eurot. Kostja võlgneb hagejale lepingust tulenevalt järgnevad summad: 1) põhivõlgnevus 1926,09 eurot; 2) intressid 543,93 eurot. Tasumata intressi maksed alates 29.05.2017 osamaksest kuni lepingu lõpetamiseni 16.08.2017; 3) viivised summas 1243,48 eurot. Vastavalt lepingu tingimuste p. 5.3 kui laenusaaja ei soorita mistahes kuuluvaid makseid tähtaegselt, kohustub ta maksma võlgnetavalt summalt viivist määras, mis vastab laenule kohaldatavale intressi määrale, s.o 43,80% aastas. Hageja on arvutanud viivist alates kostja lepingu lõpetamise päevast kuni hagiavalduse esitamiseni ning nõuab ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist 0,12% põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Viru Maakohus 07.02.2019 määrusega jättis hagiavalduse käiguta, leides, et hagiavalduses esitatud viivise määra puhul võib olla tegemist tühise lepingu tingimusega. Hageja leiab, et viivise kokkulepe on kehtiv. Esialgse võlausaldaja ja kostja vahel kokkulepet viivise suurusest ei olnud ja viivise suurus sõltus intressimäärast lepingu tingimuste p 5.3 alusel. Viru Maakohus 22.02.2019 määrusega võttis hagi menetlusse ja määras kostjale hagile kirjaliku vastuse esitamiseks 20 päeva hagi kättetoimetamisest arvates. Määrus koos hagiavalduse ja selle lisadega toimetati kostjale kätte isiklikult allkirja vastu 11.03.2019. Kohtu määratud tähtajaks ei ole kostja kohtule vastanud.

2-19-1907 Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kuna kostja ei ole hagile vastanud, siis saab TsMS § 407 lg 1 alusel lugeda kostja poolt omaksvõetuks hageja poolt esitatud faktilised asjaolud, sh asjaolu, et kostja on Mogo OÜga sõlmitud laenulepingut rikkunud ja ei ole tasunud graafikujärgseid osamakseid alates 29.05.2017 osamaksest. Saab lugeda kostja poolt omaksvõetuks asjaolu, et tal on lepingu alusel tasumata võlg summas 1926,09 eurot. VÕS § 164 lg 1 alusel oli laenuandjal võlausaldajana õigus oma nõue kostja kui võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel üle teisele isikule, antud juhul hagejale (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt saab lugeda, et nõude loovutamisega astus hageja uue võlausaldajana senise asemele. Nõude loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult. VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodu alusel on hageja põhivõla nõue õiguslikult põhjendatud ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 1926,09 eurot. Hageja nõuab kostjalt intressi kuni lepingu ülesütlemiseni lepingus sätestatud määras 43,80% aastas. TsMS § 438 lg 1 järgi otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kohus on kontrollinud lepingus kokkulepitud intressi ja krediidi kulukuse määra vastavust lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 4062 lg 1 sätetele. Võttes aluseks lepingu sõlmimise ajal kehtinud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra 19,49%, vastab lepingus kokku lepitud intressimäär VÕS § 4062 lg 1 nõuetele ja kostjalt kuulub väljamõistmisele intress summas 543,93 eurot.

2-19-1907 43,80% aastas vastavalt lepingu tingimuste p-le 5.3. Viivise suuruseks sellises määras kujuneb hagi esitamise seisuga kokku 1243,48 eurot. Antud juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud sellele vastuväiteid, sh vastuväiteid viivisenõudele ja nõutava viivise määrale. Kohus leiab aga, et olenemata sellest, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid, tuleb kohtul kontrollida hagi aluseks olevates lepingutes sisalduva viivisekokkuleppe kehtivust. Kostja ja Mogo OÜ vahel sõlmitud lepingu tingimuste p 5.3 on sätestatud, et kui laenusaaja ei soorita mistahes kuuluvaid makseid tähtaegselt, kohustub ta maksma võlgnetavalt summalt viivist määras, mis vastab laenule kohaldatavale intressi määrale. Eraldi kokkulepet viivise suurusest ei olnud. Kohus leiab, et vastava lepingutingimuse puhul on tegemist VÕS § 35 lg 1 mõistes tüüptingimusega, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. Esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingud oma majandus- või kutsetegevuses. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 16.11.2016. a lahendis nr 3-2-1-118-16, p 17 asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kostjaga sõlmitud lepingutes on viivisemäär 43,80% aastas. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Lepingu sõlmimise ajal 29.11.2016 kehtinud intressimäära (0%), kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8% aastas. Lepingus kokkulepitud viivisemäär 43,80% aastas ületab seadusjärgset viivisemäära enam kui viis korda (5,48 korda) ja saab lugeda, et viivisemäära kokkulepe tüüptingimusena sellises määras on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1, § 42 lg 3 p 5 alusel tühine ning seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Kohus arvestab viivist seadusjärgses määras, seega on viivise suurus hagis nõutud perioodi eest 17.08.2017 – 05.02.2019 kokku summas 227,12 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee).

2-19-1907 Lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele nõuab hageja kostjalt viivist hagi esitamisele järgnevast päevast, s.o 06.02.2019, lugedes viivise määraks 0,12% päevas ehk 43,80% aastas. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus eelnevalt leidis, et tühine on lepingu tingimus hageja nõutud viivise osas ja hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hageja nõue TsMS § 367 alusel on õiguslikult põhjendatud määras, mis vastab VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määrale. Suuremas ulatuses viivisenõuded ei ole põhjendatud ja jäävad rahuldamata. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hageja nõude ligikaudu 63% ulatuses, seega tuleb menetluskulud 63% ulatuses jätta kostja kanda ja 37% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus otsusega kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskulud kokku 820 eurot, sh 400 eurot nõudelt tasutud riigilõiv ja 420 eurot lepingulise esindaja tasu õigusabi eest. Kohus leiab, et riigilõiv summas 400 eurot on põhjendatud menetluskulu. Riigilõivu on tasutud seadusega ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tasu on põhjendatud osaliselt. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on asjaolusid arvestades hageja lepingulise esindaja tasu ilmselgelt ülepaisutatud. Tegemist ei ole õiguslikult keeruka nõudega, mille vormistamine eeldaks suurt ajakulu ja mahukat tõendite kogumist. Tegemist on nn masshagiga, mis sisaldab 6/7