Jätta Mittetulundusühingu Eesti Pärimusmuusika Keskus vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
5.Jätta ringkonnakohtu menetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.
2-23-2441 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Mittetulundusühing Eesti Pärimusmuusika Keskus (hageja) esitas 13.02.2023 Pärnu Maakohtule hagi I.U (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 53 668,45 eurot ja sellelt arvestatud viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures raamatupidajana. Kostja tekitas hagejale kahju 73 126,75 eurot, tasudes 14.02, 16.02 ja 18.02.2022 kolm hageja tegevusega mitteseotud arvet tundmatutele välismaistele isikutele. Hageja tasus arved e-posti aadressilt XXX kostja e-posti aadressile YYY tulnud korralduste alusel, milles üritati jätta muljet, et need saatis hageja juhataja Q. Ülekannete eesmärgina väideti, et tegemist on tehniliste investeeringute kapitalikulu ettemaksuga. Neist üksnes 16.02.2022 ülekanne 19 458,30 eurole õnnestus pangas tagasi pöörata.
3.Kostja oli ülekandeid tehes raskelt hooletu ja rikkus töölepingut, ametijuhendit, hageja raamatupidamise sise-eeskirju ja õigusakte.
3.1.Kostja ametijuhendi punkti 4.2. kohaselt vastutas kostja tema kasutuses olevate ja finantsosakonna materiaalsete väärtuste sihipärase kasutamise, säilitamise ja korrashoiu eest. Kostjal oleks pidanud tekkima kahtlus, et Q ei ole e-kirjade autor.
3.2.Kostja ametjuhendi punkti 6.5. kohaselt oli kostja ülesandeks nõuda selgitusi hageja nimel tehinguid sooritavatelt isikutelt tehingute asjaolude kohta eesmärgiga tagada tehingute täpne, õige ja seaduste kohane kajastamine. Saades tundmatult e-posti aadressilt väidetavalt Q instruktsioonid, oleks kostja pidanud pöörduma Q poole asjaolude täpsustamiseks.
3.3.Kostja töölepingu punkti 2.1. kohaselt oli tema töö sisuks hageja rahaasjade korrashoid. Kostja ametijuhendi punktide 3.1., 3.7., 3.14., 6.5, hageja raamatupidamise sise-eeskirja punkti 2 ja raamatupidamise seaduse § 6 ja § 7 koosmõjus ei oleks kostja tohtinud teha kõnealuseid ülekandeid ilma algdokumendiks olevate arveteta.
2
2-23-2441 Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Kostja tegi hagiavalduses nimetatud rahaülekanded, kuna arvas, et e-kirjad on saatnud hageja juhataja Q. Hageja seisukoht, et tegemist on pelgalt raamatupidaja hooletusega, ei ole õige.
6.Kahjuhüvitist tuleb vähendada hageja enda osa tõttu kahju tekkimisel. Tegemist oli süsteemse kuritegeliku ründega (harpuunimine), mille vastu tuli hagejal rakendada infotehnoloogiliste ja organisatoorsete kaitsemeetmete süsteemi. Hageja on jätnud tegemata riskianalüüsi, töötajate küberteadlikkuse koolituse, avalikustas kostja kontaktid internetis, ei kasutanud tehnilisi kaitsemeetmeid süsteemist väljast saabuvate e-kirjade tähistamiseks, võltskirjade saatmise välistamiseks ja ülekande limiitide seadmiseks, samuti ei kasutanud hageja töökorralduslikke meetmeid. Kostja oli näidanud üles initsiatiivi vastavate muudatuste tegemiseks. Lisaks oli kostja petukirjade saamise ajal tööga ülekoormatud, mh töötas raamatupidamisprogramm puudulikult. Samuti oli hageja töökultuuris primaarne efektiivsus. Makseid tuli teha operatiivselt, aega viitmata ja omal initsiatiivil sisulist kontrolli teostamata.
7.Olukorras, kus hageja oleks pidanud ründe tõrjumiseks rakendama meetmeid, ei saa ainuvastutust panna raamatupidajale, kelle ettevõte ilma ettevalmistuseta n.-ö tulejoonele asetas. Arvestades juhtimisalaseid ja organisatoorseid, töökorralduslikke ja töökultuurilisi põhjuseid kogumis, ei saa raamatupidaja osa käsitada raske hooletusena. Kuriteole eelnev põhjuslikus seoses olevate asjaolude loetelu on pikk ja raamatupidaja on neist viimane lüli. Kahju tekitas hageja enda tegevus.
8.Hagejal saab kahju olla üksnes ulatuses, milles raha ei saa sisse nõuda kuriteo toimepannud isikutelt. Hageja ei ole midagi teinud selleks, et oma nõuet maksma panna. Hageja algatas küll kriminaalmenetluse, kuid see lõpetati ja hageja seda ei vaidlustanud. Hagejal on raha saanud ettevõtete vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue ja kuriteo sooritanud füüsiliste isikute vastu õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue.
9.Kostja ei näinud töölepingu sõlmimise ajal ette, et teda kohustatakse tegema pangamakseid täies ulatuses ja seega võtma vastutust võimaliku küberkuritegevuse eest. Hageja tegevust ja tegevusetust tuleb kahjunõude suuruse määramisel arvestada nii võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 kui § 140 alusel. Maakohtu otsus ja põhjendused
10.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 26 834,23 eurot, kohtuotsuse tegemise ajaks sellelt sissenõutavaks muutunud viivise 5461,26 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.11.2024 kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
11.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud. a. Kostja töötas hageja juures alates 01.11.2021 raamatupidajana. Vastavalt töölepingu p-le 2.1 oli töö sisuks hageja rahaasjade korrashoid, et tagada hageja erinevate tegevuste ja eesmärkide saavutamine. Töötaja tööülesanded on täpsemalt loetletud ametijuhendis. Ametijuhendi p 3.7 kohaselt oli raamatupidaja tööülesandeks kuludokumentide sisestamine hageja raamatupidamisprogrammi. Vastavalt ametijuhendi p-le 3.9 oli kostja ülesandeks pangaülekannete tähtaegne ja täpne teostus, konteerimine 3
2-23-2441 raamatupidamisprogrammis. Vastavalt ametijuhendi p-le 3.14 pidi kostja tagama dokumentatsiooni ja informatsiooni turvalisuse. Vastavalt töölepingu p-le 2.2 andis ja kontrollis tööülesandeid juhataja. b. Kostja tööalasele e-posti aadressile YYY saadeti 14.02.2022 e-posti aadressilt XXX e-kiri, milles küsiti, milline on hageja pangakonto saldo ning kas see võimaldab teha 28 000 euro suuruse ülekande välismaale. Kostja vastas, et hageja pangakonto seis võimaldab sellise ülekande tegemist. Samal päeval saadeti eeltoodud e-posti aadressilt kostjale veel üks ekiri, milles paluti teha 28 319,55 euro suurune ülekanne saajale nimega C, väites makse eesmärgiks tehniliste investeeringute kapitalikulu ettemaksu. Kostja tegi palutud ülekande. Samalt e-posti aadressilt saadeti kostjale raha ülekandmiseks palveid ka 16.02.2022 ja 18.02.2022. 16.02.2022 raha ülekandmise palve tulemusena kandis kostja hageja kontolt 19 458,30 eurot saajale D ja 18.02.2022 saajale F 25 348,90 eurot. Kõikidele ülekannetele tuli saadetud juhiste järgi kirjutada selgitusse tehniliste investeeringute kapitalikulu ettemaks. Kõik maksed tehti välisriikides asuvatesse krediidiasutustesse. c. Kostjale saadetud e-kirjades üritati jätta muljet, et saatjaks on hageja juhataja Q, s.t saatja isikuna kuvati Q nime, samuti oli e-kirjade alla kirjutatud saatjana Q. E-kirja aadressina oli kuvatud XXX. Tõendeid ei ole, et saatja e-posti aadress XXX oleks olnud varjatud ja saaja e-posti aadressina oleks kuvatud mõnda muud e-posti aadressi.
12.Hageja juures oli organisatsioonisisene reegel, et eelnevalt kinnitamata arveid ei saa tasuda (W kirjalik seletuskiri) ja kostja oli sellest teadlik (kostja ja hageja 10.12.2021 teadetevahetus, kostja ja W vestlused, kostja 21.02.2022 seletuskiri ja kriminaalmenetluses tunnistajana ülekuulamise protokoll). On usutav, et ülekandeid ei tohtinud ilma selle aluseks olevate dokumentide eelneva kinnitamiseta teha. Vastasel korral ei oleks arvete kooskõlastusringile saatmisel olnud tähendust.
13.Maakohus viitas töölepingu seaduse (TLS) § 74 lg-le 2 ja leidis, et kostja rikkus töölepingu p-i 2.1 ning ametijuhendi p-e 3.7 ja 3.9 koosmõjus, mis sätestasid reegli, et ülekandeid ei tehta ilma alusdokumenti raamatupidamisprogrammi sisestamata ja seda kooskõlastamata. Reegli eesmärk oli hoida ära alusetute ülekannete tegemine ja tagada raha sihipärane kasutamine. Igal juhul rikkus kostja ka TLS § 15 lg-st 1 ja lg 2 p-st 5 tulenevat lojaalsus- ja hoolsuskohustust.
14.Kostja pidi mõistma ja ette nägema, et kui ta teeb rahaülekande kehtivast reeglist hälbival viisil e-kirjade alusel, mis saadeti e-postilt, millelt kunagi varem ei olnud ülekanneteks palveid esitatud, ja ka palutud ülekanded olid ebatavalise sisuga, võib hagejal tekkida kahju. E-kirjade puhul, millega kaasnevad tööandjale suured rahalised kohustused ja esitatud ei ole raamatupidamise algdokumenti, tulnuks olla eriti hoolikas ja tähelepanelik.
15.Arvestades ka TLS §-i 16 oli kostja hooletu (VÕS § 104 lg 1 p 4). Kostja rikkus ülekannete kohta kehtivat reeglit. Kostja ametikoht eeldas raamatupidamisalast eriharidust ja vähemalt kolmeaastast töökogemust. Kostjal oli võimalik kahju tekkimise olukorda ette näha ja kahju tekkimist vältida. Samas oli tegemist üksikjuhtumiga. Kostja oli töötanud hageja juures väga lühikest aega. Rohkem olulisi probleeme kostja tööga esinenud ei olnud.
16.Hagejale on tekkinud kahju 53 668,45 eurot. Hageja võimalik nõue kahju tekitanud isikute vastu on väärtusetu. Hageja oli valmis loovutama selle kostjale. Kostja ei tõendanud, et hageja alusetu rikastumise nõudel oleks olnud väärtus. Hageja esitas süüteoteate, kuid kriminaalmenetlus lõpetati prokuratuuri loal. Hagejale ei saa kriminaalmenetluse lõpetamise 4
2-23-2441 vaidlustamata jätmist ette heita ja ta ei vastuta kriminaalmenetluse tulemuslikkuse eest. Hageja pöördus välisriigi pankadesse, saamaks informatsiooni ülekanded saanud isikute kohta, kuid ei saanud vastust. Tõendamata on, et kui hageja oleks varem tegutsenud, oleks tema alusetu rikastumise nõudel olnud väärtus. Kurjategijate tuvastamine oli kriminaalmenetluse ülesanne. Seega saab hageja nõuda kahju hüvitamist kostjalt.
17.Kahju tuleb vähendada poole võrra. Vaidlust ei ole, et hageja ei kasutanud erilisi ITalaseid turvameetmeid, et takistada õngitsuskirjade jõudmist kostja e-posti aadressile. Tõendamata on, et SPF kirje kasutamine oleks kirjade kostja e-posti saabumise kindlasti ära hoidnud. Kalev Kopliku arvamuse kohaselt oleks saanud kasutada dokumentide vastuvõtmiseks eraldi e-posti aadressi, sisu-filtrit (et kontrollida, filtreerida ja blokeerida ekirju vastuvõtjate postkastidest, anti-phishing tarkvara). Siiski ei ole tõendatud, et need meetmed oleksid välistanud e-kirjade jõudmise kostja postkasti. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei olnud kostja tähelepanu juhtinud õngitsuskirjadest tulenevatele riskidele ja kostjat ei olnud saadetud küberturvalisust puudutavatele koolitustele. Raamatupidajatele suunatud küberründed ei olnud 2022. a uudsed. Kostja töötas hageja juures lühikest aega, muid etteheiteid tema tööle ei esinenud ja kahju tekkis ajal, mil kostja töökoormus raamatupidajana oli tavapärasest suurem. Kostja esitles end tööle kandideerimisel kogemustega raamatupidajana ja märkis, et tal on rakenduslik juristi haridus. Kostja eiras ülekannete tegemisel organisatsioonis kehtinud korda ja tal oli võimalik pettus avastada. Kahju tekkimine oli ettenähtav. Kahju täieliku hüvitamise kohustus oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane.
18.Hageja ei jäänud panga teavitamisega hiljaks. Hageja avastas ülekanded 19.02.2022 (laupäev) ja teavitas panka samal päeval, püüdis samal päeval internetipangas maksed tagasi kutsuda ja tegi telefonikõne panka. Välismakse jõudmine saajani varem kui 2 – 7 päevaga ei ole välistatud.
19.Õige ei ole etteheide, nagu oleks hageja loonud riskantse maksete tegemise korralduse, kui tegi kostjale ülesandeks teha hageja makseid. Tõendamata on kostja väide, et ta tegi hagejale ettepaneku, et raamatupidaja ei peaks makseid ise tegema. Sellisel ettepanekul ei oleks ka tähendust. Kostja võttis töölepingu sõlmimisega kohustuse makseid teha. Seega ei saa jõuda järeldusele, et kostja enda kohustuse rikkumise eest ei vastuta või vastutab väiksemas ulatuses.
20.Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg-le 1 ja selgitas, et kuna hagi rahuldati pooles ulatuses, on õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus
21.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
22.Maakohus hindas põhjuslikku seost ebaõigesti. Kohus jättis arvestamata, et juhatuse liikme võltsitud korralduste jõudmine kostjani oli kahju tekkimise peamine ja otsustav põhjus ja see tulenes otseselt hageja hoolsuskohustuse rikkumisest küberkaitse süsteemide rakendamisel. Samuti jättis kohus hindamata hageja tegevuse ebapiisavuse 18.02.2022 makse tagasipööramisel.
23.Ebaõige on järeldus, nagu oleks kostja rikkunud õigusnorme. Kostja ei rikkunud töölepingut, ametijuhendit ega ühtegi tava. Maakohus eeldas ebaõigesti kirjutamata reeglite kehtimist tavaõiguse allikana. Selline tava ei ole tõendatud. Hageja organisatsioonis ei 5
2-23-2441 eksisteerinud selget ja üheselt mõistetavat arvete kooskõlastuskorda, mida kostja oleks rikkunud. Põhjendamata on järeldus, nagu oleks kostja rikkunud töölepingu p-i 2.1 ning ametijuhendi p-e 3.7 ja 3.9. Kostja tegutses juhatuse liikme otsese (võltsitud) korralduse alusel. Samuti tõlgendas maakohus ebaõigesti TLS § 15 lg-t 1, omistades kostjale kohustusi, mis kuuluvad tööandja vastutusalasse. Vastuapellatsioonkaebus
24.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäi rahuldamata (26 834,22 euro ja sellelt arvestatud viivise osas) ja menetluskulud jäeti hageja kanda ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi selles osas rahuldatakse. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus palub hageja jätta kostja kanda.
25.Maakohus jättis hageja nõude ebaõigesti ja hageja suhtes ebaõiglaselt 50% ulatuses rahuldamata. Õige ei ole maakohtu järeldus, nagu ei oleks kostja olnud raskelt hooletu. Kostja eksis kolmel erineval päeval kolme erineva suure rahalise ülekandega, tegemist ei olnud üksikjuhtumiga. See, et kostjaga ei olnud varem probleeme olnud, näitab, et hageja ei saanud kostja rikkumist ette näha. Varem oli kostja teinud ülekandeid ainult RAPID programmis kooskõlastatud arvete alusel. Rikkumine oli raske juba esimese ülekande puhul. Kostjal ei olnud tavapärasest suurem töökoormus. IT-alaste turvameetmete mittekasutamine ei ole kahjuhüvitise vähendamise alus, kuna tõendatud ei ole, et need oleksid välistanud petukirjade kostjani jõudmise. Asjaolud, mille maakohus tuvastas, viitavad kahju hüvitamata jätmise ebaõiglusele.
26.Olukorras, kus hagi rahuldati 50% ulatuses, on hageja menetluskulude hageja kanda jätmine ebamõistlik, eriti kuna hageja pakkus sellist kompromissi kostjale korduvalt nii kohtueelselt kui ka kohtus. Hageja eesmärk kompromissi pakkumisel oli just menetluskulude vältimine. Seisukohad apellatsioonkaebustele
27.Pooled vaidlevad teineteise kaebustele vastu, paluvad jätta need rahuldamata ja menetluskulud vastaspoole kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
28.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ning apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda I
29.Kostja esitas 07.05.2025 taotluse ringkonnakohtu 30.04.2025 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Kostja palub oma taotluses lisada helisalvestise põhjal protokolli tema täiendavad selgitused. Hageja vaidles taotlusele vastu. TsMS § 53 lg 2 esimese lause kohaselt on menetlusosalisel iseenesest õigus esitada taotlus protokolli parandamiseks.
30.Kolleegiumi hinnangul ei nähtu taotlusest, et protokollis esineks sisulisi vigu või ebatäpsusi, mille parandamist saab TsMS § 53 lg 2 järgi taotleda. Kostja soovib üksnes oma kohtuistungil esitatud seisukohti protokollis tema poolt koostatud sõnastuses ulatuslikumalt kajastada. TsMS § 50 lg 1 järgi peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu 6
2-23-2441 olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm ja selles ei pea kajastama kõiki kohtuistungil antud selgitusi sõnasõnalt. Kohus võib piirduda üksnes olulisema välja toomisega. Kostja ei ole väitnud, et protokoll nendele nõuetele ei vastaks. Protokolli parandamise taotlus jääb seetõttu rahuldamata. Kooskõlas TsMS § 53 lg 4 teise lausega jäävad kostja vastuväited asja materjali juurde. II
31.Hageja nõuab kostjalt kui tema juures töötanud raamatupidajalt sellise kahju hüvitamist, mis tekkis seoses kostja poolt petukirjade alusel tehtud pangaülekannetega. Tööandja kahju hüvitamise nõude üldised eeldused on järgmised (vt RKTKo 11.02.2022, 2-19-2497/71, p 23): - töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72); - tööandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128); - töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §-s 16 sätestatut (TLS § 72, VÕS § 104 lg 2; vt ka RKTKo 25.11.2015, 3-2-1-151-15, p 13); - kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); - kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); -
rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4; vt RKTKo 25.11.2015, 3-21-151-15, p 15).
32.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Siinsel juhul rahuldas maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 50% hagejale tekkinud kahjust, samuti viivise sellelt. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, millega maakohus hagi rahuldas ja hageja oma vastuapellatsioonkaebuses osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust tervikuna. Ringkonnakohus lähtub asja lahendamisel maakohtu tuvastatud asjaoludest (vt siinse otsuse p 11), mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle (TsMS § 652 lg 1 p 1). Ringkonnakohus leiab, et maakohus leidis õigesti, et hageja nõude rahuldamise eeldused on täidetud. Maakohus ei ole seejuures rikkunud materiaalõiguse ega menetlusõiguse norme, samuti ei ole maakohus hinnanud ebaõigesti tõendeid. Vastuseks poolte kaebuste väidetele märgib kolleegium järgmist.
32.1.TLS § 72 kohaselt saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust ja on rikkumises süüdi. Maakohus tuvastas asjas esitatud tõendite alusel, et kostja rikkus töölepingu p-i 2.1 ning ametijuhendi p-e 3.7 ja 3.9 (vt p 11.a ülal). Samuti leidis maakohus, et kostja rikkus seadusest tulenevat lojaalsus- ja hoolsuskohustust. Kostja rikkumine seisnes selles, et ta ei järginud vaidlusaluste pangaülekannete tegemisel selleks organisatsioonis kehtivat korda, nimelt, et ülekandeid tuli teha arvelduste süsteemi sisestatud ja seal kinnitatud arvete alusel. Maakohtu järeldused on õiged ja kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Kostja apellatsioonkaebuses maksete tegemise korra tuvastamist puudutavad etteheited maakohtule on vastuolulised, kuna maakohtu menetluses kostja kinnitas, et selle üle, et tavakohaselt on makse aluseks algdokument ja arved läbisid enne tasumist kooskõlastusringi, ei ole vaidlust (kostja 10.11.2023 menetlusdokumendi p 1.1.1). Kostja ei ole tõendanud oma väidet, nagu oleks juhatuse liikmelt saabunud korralduste puhul tulnud ülekandeid teha vastu vaidlemata, 7
2-23-2441 ilma arve ja selle kooskõlastusringita ega seda, et ta oleks üldse varem ülekandeid ilma alusdokumendita teinud. Seejuures on algdokumendi esitamine tekkepõhise raamatupidamise üldpõhimõte, mis pidi kogemustega raamatupidajale teada olema. Nii on hageja viidanud ka oma raamatupidamise sise-eeskirjadele, mille punkt 2 nägigi ette, et raamatupidamiskirjendi aluseks on majandustehingut tõendav algdokument (dtl 33–61). Kostja raamatupidajana vastutas hageja rahaasjade korrashoiu eest, sh kuludokumentide raamatupidamisprogrammi sisestamise ja pangaülekannete tähtaegse ja täpse teostamise eest (vt p 11.a ülal). Kostja seisukoht, nagu ei tuleks neid ülesandeid täita siis, kui ülekande korraldus tuleb juhatuse liikmelt, ei ole õige. Samuti ei ole õige, nagu oleks juhatuse liikmelt tulnud arve kooskõlastamisringile saatmist varem kostjale ette heidetud. Q (juhatuse liikme) ja kostja kirjavahetusest nähtub see, et Q pööras tähelepanu arve valele isikule kooskõlastamiseks saatmisele, mitte etteheide, et kostja arve süsteemi sisestas ja kooskõlastusringile saatis. Vastupidi, Q palus saata arve süsteemis kinnitamiseks õigele isikule, kes oli Q ise (dtl 149). See kinnitab, et arvete kooskõlastamise kord kehtis ka juhatuse liikmetelt saadud arvete kohta. Teistsugust järeldust ei võimalda teha ka kostja viide TLS § 15 lg 2 p-le 3, mille järgi, kui seadusest, kollektiiv- või töölepingust ei tulene teisiti, peab töötaja täitma õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi, ega ametijuhendi punktile 3.17, mille järgi kuulus kostja ametiülesannete hulka juhataja poolt antud muude ülesannete täitmine, mis on seotud antud ametikohaga. Maksete tegemist selleks ettenähtud korda rikkudes ei õigusta ka viited väidetavale töökoormusele sellel perioodil ega organisatsiooni ootusele, et tööd tehakse kiirelt ja operatiivselt. Tõendid ei kinnita ka kostja väidet, nagu oleks arvete kooskõlastamine olnud ebaselge. Vastupidi, tõendid kinnitavad, et kostja mõistis arvete kooskõlastamise kohustust, tundes huvi korra täpse järgimise vastu ja kinnitas, et saab sellega hakkama (dtl 240–242). Kokkuvõttes leidis maakohus õigesti, et kostja rikkus töölepingust tulenevaid kohustusi.
32.2.Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et hagejale tekkis kahju VÕS § 128 lg 3 tähenduses, s.o otsene varaline kahju, mis seisneb rahaliste vahendite vähenemises, ja tal ei ole võimalik seda nõuet maksma panna petukirjad saatnud kurjategijate vastu. Apellatsioonkaebuses kostja üksnes kordab oma varem esitatud hüpoteetilisi väiteid, millele maakohus on ammendavalt vastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6). Kostja apellatsioonkaebuse väited ei võimalda järeldada, et hageja ei oleks üle kantud raha tagasisaamiseks tegutsenud nõuetekohase hoolsusega.
32.3.Maakohus selgitas õigesti, et töötaja hoolsuse määra hindamisel arvestatakse TLS §-s 16 sätestatud kriteeriume ning järeldas tuvastatud asjaolude kaalumise tulemusel, et kostja oli kahju tekitamisel hooletu VÕS § 104 lg 1 p 3 tähenduses. Maakohus hindas konkreetse juhtumi asjaolusid, sh seda, et kostja töötas raamatupidajana ja rikkus pangaülekannete tegemiseks kehtinud reeglit, et tal oli varasem raamatupidajana töötamise kogemus ning et tal oli võimalik kahju tekkimist ette näha ja seda vältida. Samas arvestas maakohus ka seda, et tegemist oli üksikjuhtumiga, et kostja oli töötanud hageja juures väga lühikest aega ja alles elas organisatsiooni sisse ning rohkem olulisi probleeme kostja tööga seoses esinenud ei olnud. Hageja oma vastuapellatsioonkaebuses ei nõustu maakohtu poolt tuvastatud asjaoludele antud hinnangu ja kaaluga, kuid ainuüksi see ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu järelduse ümberhindamiseks. Nimelt määrab maakohus töötaja hoolsuse määra asjaolude kaalumise teel diskretsiooniõiguse alusel. Kõrgema astme kohus saab sekkuda maakohtu diskretsiooniotsusesse üksnes juhul, kui ületatud on diskretsiooni piire või oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Selliseid asjaolusid hageja esile ei toonud ja neid ei tuvastanud asja läbivaatamisel ka ringkonnakohus.
32.4.Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et tekkinud kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), et sellise kahju tekkimine pidi olema kostjale mõistlikult 8
2-23-2441 ettenähtav (VÕS § 127 lg 3) ja et kahju on põhjuslikus seoses kostja rikkumisega (VÕS § 127 lg 4). Maakohus selgitas õigesti, et põhjuslik seos tuvastatakse testi alusel, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta ei oleks hilisemat sündmust toimunud (conditio sine qua non). Kostja viide hageja tegevusele või tegevusetusele, mis väidetavalt soodustas kahju tekkimist, võib mõjutada kahjuhüvitise suuruse määramist TLS § 74 lg-t 2 (ja VÕS § 139) alusel, kuid ei muuda maakohtu järeldust, mille järgi ei oleks kahjulik tagajärg saabunud, kui kostja ei oleks ülekandeid teinud. Kohus käsitleb hageja tegevust puudutavaid väiteid seega kahju ulatuse küsimuse juures.
33.Eeltoodust tulenevalt tuvastas maakohus nõuetekohaselt kõik kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks vajalikud asjaolud, millest järeldub, et kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest. See, millises ulatuses tuleb hagejale kahju hüvitada, määratakse töösuhte puhul kindlaks TLS § 74 lg-te 1 või 2 järgi vastavalt sellele, kas töötaja rikkus kohustusi tahtlikult või hooletult. Kuna siinsel juhul tuvastas maakohus kostja hooletuse, on kostja vastutus piiratud ja kahjuhüvitise ulatuse määramisel tuleb arvestada TLS § 74 lg-s 2 loetletud asjaoludega. TLS § 74 lg 2 täpsustab erinormina VÕS § 127 lg-t 2 ja hõlmab vähemasti põhiosas ka VÕS §-des 139 ja 140 sätestatud kahjuhüvitise vähendamise koosseisusid. Maakohus kohaldas oma otsuses eelnimetatud sätteid õigesti.
34.Kostja heidab maakohtule ebaõigesti ette hageja ja kostja vastutuse proportsiooni kaalumata jätmist. Maakohus võttis kahjuhüvitise ulatuse määramisel arvesse, et teatud turvameetmed (eraldi e-posti aadress, sisu-filtri kasutamine, anti-phishing tarkvara kasutamine, kuid mitte SPF kirje lisamine) oleksid vähendanud petukirjade kostja postkasti jõudmise tõenäosust, kuid ei oleks seda välistanud. Samuti arvestas maakohus, et hageja ei olnud juhtinud kostja tähelepanu õngitsuskirjade riskidele ja kostjat ei olnud küberturvalisuse küsimustes koolitatud. Kostja töötas hageja juures lühikest aega ja muid etteheiteid tema tööle ei esinenud. Kahju tekkis ajal, mil kostja töökoormus raamatupidajana oli tavapärasest suurem. Teisalt omistas maakohus tähtsust ka sellele, et kostja ise esitles ennast hageja juurde tööle kandideerides pikaajalise kogemusega raamatupidajana ja ta on rakenduskõrgharidusega jurist, kuid tegi kahju tekitanud kontoülekanded eirates organisatsioonisiseselt kehtinud korda. Samuti arvestas maakohus, et kostjal oli võimalik avastada, et vaidlusalused kirjad on petukirjad ja et sellise kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav. Neid asjaolusid kaaludes leidis maakohus, et õiglane kahjuhüvitis on pool hagejale tekkinud kahjust.
35.Ka hüvitise määramine TLS § 74 lg 2 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid siis, kui diskretsioonipiire on ületatud (RKTKo 21.06.2017, 32-1-56-17, p 30). Poolte kaebustes esitatud väited ei võimalda järeldada, et maakohus oleks oma otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme või ületanud diskretsioonipiire. Samuti ei ole maakohtu kaalutlus ilmselt ebamõistlik. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega kahjuhüvitise ulatuse määramise kohta ja ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks kaebuste väidetele märgib kolleegium järgmist.
35.1.Tõendamata on kostja väide, nagu oleks kahju tekkimise peamine ja otsustav põhjus olnud hoolsuskohustuse rikkumine hageja poolt. Maakohus ei ole pannud kostjat vastutama hageja küberkaitse süsteemide eest, vaid hindas asjakohaselt kostja rolli kahju tekkimisel. Kostja viitas maakohtu menetluses (19.09.2023 menetlusdokument), et hageja oleks võinud kasutada sisu-filtrit ja seadistada sisendkausta reeglid. Kostja väide, nagu oleks maakohus jätnud kostja väiteid kinnitava asjatundja arvamuse hindamata, ei ole õige. Maakohus on kostja tõendile sõnaselgelt viidanud ja tuvastas selle alusel kahjuhüvitise ulatuse määramisel tähtsust omavad asjaolud. Kostja esitatud asjatundja arvamus ei kinnita aga tema väidet, et IT9
2-23-2441 alased turvameetmed oleksid kahju tekkimise välistanud. Asjatundja pakkus petukirjade raamatupidajani jõudmise välistamiseks välja võimalikke lahendusi ja märkis siis, et on raske ette kujutada, et kui ettevõte oleks rakendanud mõnda tema kirjeldatud meetmetest, oleks võltsitud e-kiri alarmeerimata raamatupidajani jõudnud (dtl 187–190). Asjatundja ei kinnita seega, et kirjade raamatupidajani jõudmine oleks täielikult välistatud. Nii järeldas ka maakohus, et IT-alased turvameetmed oleksid potentsiaalselt vähendanud petukirjade kostjani jõudmise tõenäosust ja arvestas seda õigesti kahjuhüvitise ulatuse määramisel. Asjatundja selgitas küll seda, et võõraste kirjade jõudmise raamatupidajani saaks välistada täielikult sellega, et keelatakse kõikide eelnevalt määramata adressaatide kirjade jõudmine saajani. Õige on aga hageja seisukoht, et temalt ei saa mõistlikult oodata raamatupidaja kontaktandmete salajas hoidmist. Kostja asjatundja arvamus ei kinnita ka seda, et arvete hagejani muu e-posti kui kostja tööalase e-posti aadressi kaudu jõudmine oleks välistanud kahju tekkimise. Seega on õige maakohtu järeldus, et IT-alaste meetmete rakendamine oleks põhimõtteliselt võimaldanud kontrollida, filtreerida ja blokeerida ebasobivaid e-kirju ning seeläbi vähendanud tõenäosust, et kirjad oleksid raamatupidaja postkasti jõudnud, kuid ei oleks saanud kahju tekkimist välistada. Kahju hüvitamise kohustuse ulatuse määramise kontekstis ei oma tähtsust hageja väide, et seadusest ei tulene talle kohustust IT-alaste turvameetmete kasutamiseks. Pettuste ohvriks langemine on mitte üksnes töötaja, vaid ka tööandja (turva)risk, millega tuleb oma (äri)tegevuses arvestada. Seisukoht, nagu ei pidanud hageja tööandjana selliseid riske maandama, ei ole õige.
35.2.Kostja apellatsioonkaebuse etteheited, mis puudutavad SPF-kirjete puudumist meiliserveris, on siinsel juhul asjakohatud. Kostja kinnitas seda ka ise maakohtus 04.10.2023 kohtuistungil, kus märkis, et SPF kirjetest ta enam ei räägi ja loobub nendest väidetest, kuna see ei puutu konkreetsel juhul asjasse (kohtuistungi protokoll lk 4, dtl 226). Maakohus ongi õigesti tuvastanud, et SPF-kirje lisamine ei oleks saanud kahju ära hoida.
35.3.Maakohus võttis kahjuhüvitise ulatuse määramisel õigesti arvesse, et kostjat ei olnud küberpettuste küsimustes koolitatud. TLS § 28 lg 1 p 5 kohaselt peab tööandja tagama töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks tööandja ettevõtte huvidest lähtuva koolituse. Siia hulka kuuluvad ka koolitused, mis käitlevad töötaja tööülesannetega kaasnevaid riske, sh riske, mis on realiseerunud praegusel juhul. Kahjuhüvitise ulatuse määramise kontekstis ei oma tähtsust, kas kahju toimumise ajal selliseid koolitusi teenusena pakuti või mitte. See ei anna alust panna tööandja tegevusega kaasnevaid (ka uusi) riske suuremas ulatuses töötaja kanda. Seega arvestas maakohus seda asjaolu õigesti kostja vastutust vähendava, kuid samas mitte välistava asjaoluna. Kostja koolitamine ei välista võimalust, et petukiri töötajani siiski jõuab ja ta seda ikkagi ära ei tunne ning teeb pangaülekanded selleks ettenähtud korda eirates.
35.4.Ekslikud on hageja etteheited, mis puudutavad kohtu järeldust kostjal kahjujuhtumi toimumise ajal tavapärasest suurema töökoormuse kohta. Hageja heidab ette, et maakohus ei viita, milliste tõendite alusel ta selle asjaolu tuvastas, kuid samas möönab oma kaebuses ka ise, et raamatupidajal võib töökoormus olla aasta alguses suurem. Tegemist ei olnud seega vaidlusaluse asjaoluga. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja oli tööga ülekoormatud. Õige on hageja seisukoht, et kostja väide, nagu ta oleks olnud tööga ülekoormatud, on tõendamata. W seletuskiri kinnitab, et kostja uue tööandja juures sisseelamist oli tasakaalustatud sellega, et suurem hulk töömahukaid projektiaruandeid oli eelmise raamatupidaja poolt tehtud, samuti oli kostjale tagatud nõustamine ja tugi (dtl 150-151). Tõend ei kinnita tööga ülekoormatust ja maakohus ei olegi seda tuvastanud. Ebamõistlikult suurt töökoormust ei kinnita ka kostja kriminaalasjas tunnistajana ülekuulamise protokoll, millest nähtub samuti, et aasta alguses oli kostjal vaja teha eelmise aasta kokkuvõtted ja aruanded, ehk tegemist oli raamatupidaja töös 10
2-23-2441 kiire ajaga, kuid ka see, et talle võimaldati abi (dtl 432–433). Seega ei ole õige kostja järeldus, nagu oleks hageja loonud töökeskkonna, kus raamatupidaja on tööga ülekoormatud, mistõttu tuleks kostja hüvitamiskohustust vähendada või see välistada. Siiski arvestas maakohus õigesti, et tegemist oli ajaga, kus raamatupidajal on seoses aruandlusperioodiga tavapäraselt kõrgem töökoormus, kuid samal ajal ka sellega, et kostja oli kogemustega raamatupidaja. Seega oli kostja kvalifikatsiooni arvestades tegemist tavapärase olukorraga.
36.Maakohus selgitas pooltele õigesti TLS § 74 lg 2 sisu ja andis neile võimaluse tuua esile hüvitiskohustuse ulatuse määramisel tähtsust omavad asjaolud koos neid kinnitavate tõenditega. Eeltoodust nähtub, et maakohus on asjas tähtsust omavad asjaolud õigesti ka tuvastanud. Apellatsioonimenetluses vaidlustavad pooled tuvastatud asjaoludele maakohtu poolt antud tähendust ja kaalu, kuid ainuüksi see ei anna alust maakohtu diskretsiooniotsust muuta. Kostja ei ole hoolimata oma kaebuse etteheidetest ka ise esile toonud, millisel viisil tuleks tema hinnangul vastutus ümber jagada. Kostja väide, nagu puuduks temal roll kahju tekkimises, ei ole õige. Hageja etteheide, nagu oleks maakohtu järeldus kahjuhüvitise ulatuse kohta vastuolus otsuse põhjendustega, on aga ainetu. Hageja tsiteerib oma etteheite tegemisel asjaolusid, mida maakohus kaalus kostja kahjuks, kuid jätab tähelepanuta need asjaolud, mida maakohus kaalus hageja kahjuks.
37.Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus kostjalt kahjuhüvitise ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmise kohta jätta muutmata ja poolte kaebused selles osas rahuldamata.
38.Hageja vastuapellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ka osas, mis puudutab maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Maakohus viitas nimelt TsMS § 163 lg-le 1, mille kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Viidatud sättest tulenevad kulude jaotamise viisid on põhimõtteliselt võrdse kaaluga, st seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda. Küll aga peavad otsusest nähtuma põhjendused, kuidas kaalutlusõigust sisustati ja missugustel kaalutlustel langetati valik alternatiivsete valikute vahel (vt ka RKTKo 20.12.2022, 2-19-2709/212, p 13). Õige ei ole hageja seisukoht, nagu ei oleks maakohus oma otsustust põhjendanud. Maakohus selgitas, et kuna hagi kuulus rahuldamisele pooles ulatuses on õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Olukorras, kus hagi tuleb pooles ulatuses rahuldada ja jätta pooles ulatuses rahuldamata, ei ole maakohtu otsustus jätta menetluskulud poolte endi kanda ebaõiglane, ebamõistlik ega vastuolus TsMS § 163 lg-st 1 tulenevate valikutega.
39.Hageja viitab ka TsMS § 163 lg-le 2 ja heidab ette, et maakohus ei jätnud menetluskulusid kostja kanda, kuigi kostja ei nõustunud hageja kompromissettepanekuga, mis vastab ka asja lõpplahendusele, nimelt, et kostja hüvitab kahju pooles ulatuses. Samas on ka TsMS § 163 lg 2 kohaldamine maakohtu kaalutlusotsus. Nimetatud sätte kohaselt võib kohus (s.t ei pea) jätta menetluskulud poole kanda, kes kompromissettepanekuga ei nõustunud. Hagejal ei ole seega õigust viidatud sätte kohaldamist nõuda. Kuna TsMS § 163 lg-te 1 ja 2 eesmärk on tagada õiglane menetluskulude jaotus, ei ole alust heita maakohtule ette TsMS § 163 lg 2 kohaldamata jätmist, kui maakohtu hinnangul võimaldas ka TsMS § 163 lg 1 jaotada menetluskulud õiglaselt.
40.Seega jääb maakohtu otsus muutmata ka menetluskulude jaotuse määramise osas ja hageja vastuapellatsioonkaebus jääb ka selles osas rahuldamata.
11
2-23-2441 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
41.Seoses nii apellatsioon- kui vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda (RKTKo 01.02.2017, 3-2-1-142-16, p 16). Tulenevalt menetluskulude jaotusest ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt)
12
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.