2-18-19388/9 - Võlaõigus - Sideteenuste osutamise lepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

2-18-19388 hüvitamist; 4) taganeda lepingust või öelda leping üles; 6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 103 lg 1 alusel võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et kostja rikkumine (teenuste ja vara eest tasumata jätmine) oleks mingil põhjusel vabandatav. VÕS § 108 lg 1 alusel kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuna kostja jättis lepingutest tulenevaid kohustusi täitmata, võib hageja nõuda kostjalt kõigepealt kohustuste täitmist, s.o põhivõlgnevuse väljamõistmist. Hageja palub välja mõista kostjalt põhivõlgnevuse summas 542,89 eurot väljamõistmist. Kohtule esitatud arve (tlk 11) kohaselt koosneb nimetatud summa: 1) telefoninumbri XXX nutipaketi 16 tasu summas 14,40 eurot, käsitlustasu summas 70 eurot, osamaksetega vara müügi tasu summas 84 eurot ehk kokku 168,40 eurot ning 2) telefoninumbri XXX teenusepaketi MINT Film tasu 17,10 eurot, käsitlustasu summas 70 eurot ja osamaksetega vara müügi tasu 282,388 eurot ehk kokku summas 369,488 eurot ning 3) meeldetuletustasu summas 5 eurot. Kohus selgitab esmalt, et põhivõlgnevuse summa sisse ei kuulu kõrvalnõuded, s.h meeldetuletustasu ja käsitlustasu. Kohtu arvates, seisneb põhivõlgnevus antud juhul järgmistest summadest: telefoninumbri XXX nutipaketi 16 tasu summas 14,40 eurot, osamaksetega vara müügi tasu summas 84 eurot, telefoninumbri XXX teenusepaketi MINT Film tasu 17,10 eurot ja vara müügi tasu 282,388 eurot, seega kokku 397,89 eurot. Järgnevalt analüüsib kohus käsitlustasu summas 70 eurot (kahe lepingu eest 140 eurot) väljamõistmise nõuet. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 kohaselt otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohus on leidnud, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel kontrollima tehingu tühisuse aluseid, sh tüüptingimuste tühisust (vt nt Riigikohtu 30.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). VÕS § 35 lg-te 1-3 ja 5 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Tüüptingimus võib sisalduda lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa. Tüüptingimus võib olla lepingu tingimuseks sõltumata sellest, milline on selle tingimuse ulatus, millisel viisil on tingimus lepingus kajastatud või mis vormis on leping sõlmitud. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud VÕS § 42 lg-s 3. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt

2-18-19388 kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Käsitlustasu maksmise kohustuses on pooled kokku leppinud osamaksetega vara müügilepingus (tlk 29 ja 31), mille kohaselt on E AS-il õigus ühepoolselt leping lõpetada ja nõude kliendilt osamaksetega vara müügilepingu lõpetamisega seotud kulude katteks käsitlustasu summas 70 eurot. Seega E AS järelmaksuga müügileping võimaldab nõuda kliendilt lepingu tingimuste rikkumisel käsitlustasu maksmist summas 70 eurot sõltumata sellele kaasnevate kulude tegelikust suurusest. Kohus leiab, et nimetatud tüüptingimus näeb tarbijast lepingupoolele ette kohustuse tasuda ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses hüvitist ning samuti on tarbijalt võetud võimalus tõendada tegelikku kulu suurust. Kuigi käsitlustasu maksmise kohustus on ettenähtud kostja poolt allkirjastatud lepingus, leiab kohus, et tegemist on tüüptingimusega. Kostjaga sõlmitud leping on koostatud tüüpvormil ning see sisaldab tüüpilisi tingimusi, mida kasutatakse iga lepingu ja iga tarbija puhul. Kohus eeldab neil põhjustel, et käsitlustasu tingimust ei olnud kostjal klienditeeninduses võimalik muuta, arutada või muul viisil seda mõjutada. Seega on käsitlustasu maksmise kohustus on tüüptingimus ja VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi on tühine. VÕS § 41 teise lause kohaselt kohaldatakse tühise tüüptingimuse asemel seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Käsitlustasu nõude näol on olemuslikult tegemist kahju hüvitamise nõudega. Hagiavalduses ei ole välja toodud kulusid, mida E AS on kandnud seoses kostjapoolse lepingu rikkumisega. Samuti ei selgitanud hageja esindaja istungil, et lepingu lõpetamisega seonduvalt oleks E AS-ile tekkinud mingid kulutused, mille hüvitamist oleks hagejal õigus nõuda. Hageja viitas vaid lepingusättele, mis käsitlustasu nõudmise õiguse sätestab. Seega käsitlustasu nõue ei ole tervikuna õiguslikult põhjendatud ning rahuldamisele ei kuulu. Hageja on palunud välja mõista kostjalt ka meeldetuletuskirjade eest kulude hüvitamist summas 30 eurot VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel ja 5 eurot VÕS § 1132 lg 1 alusel. VÕS § 1132 lg 1 alusel lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. VÕS § 1132 lg 2 p 1 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja on selgitanud, et 5 eurot meeldetuletustasu on E AS-i poolt saadetud kirja eest ning 30 eurot on hageja poolt saadetud kirjade eest (tlk 12 pöördel-14). Kuna kostja ei ole summale vastu vaielnud ning seadus võimaldab meeldetuletustasu väljamõistmist, leiab kohus, et hageja nõue summas 35 eurot on põhjendatud. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele 5/7

2-18-19388 lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab viivist 0,07% päevas vastavalt lepingu üldtingimuste (tlk 6-10) p-le 7.10 ehk aastas 0,07%x365=25,55%. Seadusjärgne viivise määr aastas moodustas alates 01.07.2014 8,15% ning alates 01.01.2015 moodustas – 8,05% aastas. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-25-16 p-s 13 selgitanud, et kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt ka Riigikohtu 18.12.2014 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14 p 11). Samas lahendis leidis Riigikohus p-s 13, et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Riigikohus on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Lepingute sõlmimise ajal oli seadusjärgse viivisemäära kolmekordne määr 2014. a - 8,15% x 3 = 24,45% ja 2015. a – 8,05% x 3 = 24,15%. Lepingu Üldtingimustes toodud aastane viivise määr 25,55% on seega kõrgem. Vaatama sellele leiab kohus, et tegemist ei olnud ebamõistlikult kahjustava tingimusega ning viivis ei ole ebamõistlikult suures määras. Kohus arvestab sellega, et liitumislepingutes toodud viivisemäär on oluliselt kõrgem – 0,15% päevas 0,07% asemel. Liitumislepinguid on kostja allkirjastanud ja seega oli teadlik viivise määras 0,15% päevas. Hageja nõuab aga viivist väiksemas määras kui oli lepingutes ette nähtud. Neil põhjustel leiab kohus, et üldtingimustes märgitud viivise määr ei ole tühine ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks viivis määras 0,07% päevas. Kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 alusel. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis põhinõudelt 397,89 eurot 0,07% päevas alates 19.08.2015 kuni 20.12.2018 summas 339,80 eurot. TsMS § 367 alusel viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega on põhjendatud hageja nõue jooksva viivise väljamõistmiseks põhinõudelt alates 19.08.2015 kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja põhivõla summas 397,89 eurot, sissenõudmiskulud summas 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 339,80 eurot ja jooksva viivise määras 0,07% päevas alates 21.12.2018. 6/7

2-18-19388 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, jätab kohus menetluskulud poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ning toimiku materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks menetluskulusid tekkinud. Seega kostjale hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole. Hageja esitas menetluskulude nimekirja, milles palus välja mõista kostjalt tasutud riigilõiv summas 200 eurot ning õigusabikulud kokku summas 540 eurot ( hagiavalduse koostamine, tõendite komplekteerimine ja analüüs, 3,5 tundi – 420 eurot ja 21.03.2019 kohtuistungiks ettevalmistamine ja osalemine, 1 tund – 120 eurot) ning esindaja sõidukulud 21.03.2019 kohtuistungile summas 49,85 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, kes vastas TsMs § 218 lg 1 p 2 nõuetele. Kohus on seisukohal, et õigusabikulu summas 420 eurot hagiavalduse koostamise eest ei ole põhjendatud. Käesoleva hagi puhul on tegemist mitmeid kordi kasutatava hagiavalduse vormiga – muudetakse vaid isiku nime, hagi hinda ja lepingu numbrit. Samuti on tegemist vaidlusega, mis ei nõua esindajalt palju aega. Lisaks on oluline, et esindaja ei ole pidanud tutvuma ka vastaspoole seisukohtade ja vastuväidetega, kuna kostja hagile ei vastanud ega istungile ilmunud. Kohus leiab eeltoodut hinnates, et hageja põhjendatud menetluskuludeks õigusabile seoses hagi koostamisega tuleb hinnata 120 eurot (üks tund). Ülejäänud osas on hageja õigusabikulud ja esindaja sõidukulud põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. Esindaja sõidukulud on põhjendatud TsMS § 144 p 2 alusel. Seega määrab kohus hageja põhjendatud õigusabikuluks kokku 289,85 eurot, millele lisandub riigilõiv summas 200 eurot. Kuna kohus rahuldab hagi 74% ulatuses, tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks 74% hageja menetluskuludest s.o summas 489,85x74%= 362,49 eurot.