Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hagi aluseks olevad asjaolud ja nõue

2

Hagejale pandi diagnoos - alkoholi kuritarvitamine ja kaasnev diagnoos - kohanemishäire. Diagnoos alkoholi kuritarvitamine pannakse juhul, kui alkoholi tarvitamine kahjustab tervist ehk tarvitaja poolt on endale tekitatud alkoholist tingituna mingi kahjustus. Selliseks kahjustuseks võib olla kinnipidamine politsei poolt, muud juriidilised probleemid, mis on tingitud alkoholist, või enese terviseohtlikku olukorda panemine (nt sõiduki juhtimine alkoholijoobes). Hageja on korduvat joobeolekus pannud toime kuritegusid ning samuti sõitnud autoga joobeseisundis. Seetõttu oli alkoholi kuritarvitamise diagnoos põhjendatud. Hageja sai terve vanglas viibimise aja ravimit Mirtazapin. Tervisekaardi järgi ei esitanud hageja seoses ravimiga kordagi pretensioone. Hageja saatis 04.09.2020 ja 09.09.2020 üldise pöördumise, et nõuab ravi, kuid ei märkinud, et Mirtazapin talle ei toimiks. Seljavaluga pöördus hageja arsti poole 07.12.2020, pärast mida määrati talle ravim Arcoxia. Rohkem pöördumisi seoses seljavaludega hageja teinud ei ole. Kostja ei saanud reageerida hageja soovidele, mida hageja pole kostja juures viibides väljendanud. Maakohtu otsus 3.Maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 1 000 eurot, menetluskulud jättis kostja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt on kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktiga nr 2024-41 tõendatud, et hagejale määratud diagnoosid (F10.1 ja F 68.1) ei leidnud kinnitamist. Ekspert jõudis järeldusele, et F10.1 - alkoholi kuritarvitamise diagnoosimiseks ei ole diagnoosi teinud psühhiaater raviloos piisavalt kirjeldanud diagnostiliste kriteeriumite olemasolu. 09.12.2024 toimunud istungil selgitas ekspert, et diagnooside kirjeldamisel (eeskätt alkoholi kuritarvitamine) ei ole küll diagnostilise tulemuse saamine kindlalt jälgitav, kuid hageja taustaandmeid arvestades ei saa ka väita, et tegu oleks valediagnoosiga. Samuti oleks ekspert kasutanud teist diagnoosi simulatsiooni markeerimiseks F68 asemel. Kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et tegemist on diagnoosiveaga. Kohtuistungil märkis ekspert, et eksperdina ta ei saa väita, et psühhiaatri poolt oleks midagi tegemata jäänud. Tulenevalt kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktist nr 2024-41 oli asjakohane otsus planeerida kliinilise psühholoogi uuring. Kuna uuringut läbi ei viidud oli hageja hinnangul tegemist suunamiskohustuse rikkumisega. Kohus nõustub hagejaga, et tegemist on suunamiskohustuse rikkumisega. Ekspertiisiakti nr 24E-AOK00010-01 kohaselt määrati hagejale seljavalude raviks 07.12.2020 Arcoxia ning ekspertide hinnangul oli hageja seljavalu ravi Arcoxiaga Tallinna Vanglas asjakohane, kuid tema mittesuunamist spetsialisti (nt füsioterapeudi vastuvõtule) saab lugeda tervishoiuteenuse mitte piisava hoolega osutamiseks, kuid mitte raviveaks, sest diagnoositud täpsustamata seljavalu ravi vastas soovituslikule ravijuhendile (II kd, tl 68). 07.10.2024 ekspertiisiaktis on eksperdid sedastanud, et hagejale on mittesteroidsed valuvaigistid (ibuprofeen kulub samasse rühma) olnud tagatud. Seega on tõendamist leidnud, et seljavalude osas raviviga ei tehtud. Kohus asus seisukohale, et kuna kostja määras hagejale valediagnoosi, ei suunanud hagejat kliinilise psühholoogi uuringule ja füsioterapeudi vastuvõtule ei vastanud kostja osutatud tervishoiuteenus vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal rikkudes sellega lepingut. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 104 lg1 ja § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuse süülise rikkumise eest. Süü vormideks on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2). Süü puudumist peab tõendama kostja. Kostja süü puudumist tõendanud ei ole. Kostja pidi juhtima hageja terviseprobleemidele tähelepanu, arvestades sellega, et hagejal on diagnoositud segatüüpi isiksushäire. Tulenevalt AA ekspertiisiaktist oli F61.0 segatüüpi isiksushäire O.D-l diagnoositud juba varem ja nimetatud häire esines 3

jätkuvalt Tallinna Vanglas viibimise ajal. Kostjapoolne tervishoiuteenuse osutamine on vastuolus VÕS § 762, mille kohaselt vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Vaatamata asjaolule, et hageja suhtes oli vastu võetud otsus planeerida kliinilise psühholoogi uuring, ei ole hagejale uuringut tehtud. Kohtu hinnangul on hageja kasuks väljamõistetav mõistlik hüvitis hagejale põhjustatud mittevaralise kahju eest 1000 eurot. Hageja on esile toonud, et kostja rikkumised (diagnoosivead, suunamiskohustuste rikkumised ja hoolsusnõuete rikkumised) on põhjustanud hagejale füüsilisi ja moraalseid kannatusi ning on kahjustanud hageja tervist. Ebakvaliteetse raviteenuse osutamise tõttu halvenes hageja tervis, hageja meeleolu langes, ta muutus närviliseks ja tundis pidevat depressiooni. Hagejal tekkis peavalu, valu lihastes, südame pekslemine ja unetus. Apellatsioonkaebus 4.Apellant palub maakohtu otsuse tühistada ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata, menetluskulud jätta teise poole kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus õigesti kirjeldanud tõendamiskoormise üldprintsiipe, kuid seejärel neid ebaõigesti sisustanud ning lugenud tõendatud asjaolud, mille kohta tõendid puuduvad. Seda, milliseid tervishoiuteenuseid oli vangla riigi kulul kohustatud teostama, sätestas hagis kirjeldatud ajal Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määrus nr 330 ""Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord" edaspidi määrus nr 330). Apellant märgib, et kehtestatud teenuste loetelu on varasemalt oluliseks pidanud ka Riigikohus, nt 21.12.2010. a lahendis 3-3-1-69-10 (p 12). Maakohus heitis ette mh, et vangla ei suunanud hagejat kliinilise psühholoogi ning füsioterapeudi vastuvõtule. Õiguse kohaldamine on kohtu ülesanne ning kuna kumbki ekspertiis ei pidanud raviveaks ei kliinilise psühholoogi ega füsioterapeudi visiidi ärajäämist, ei arutatud kohtus ka antud õiguslikku regulatsiooni. Ei kliiniline psühholoog ega füsioterapeut ei olnud hagis käsitletud ajal iseseisvad tervishoiutöötajad (vastav muudatus, et nad seda on, viidi TTKS § 3 lg 6 p-des 1 ja 2 sisse alles 01.10.2023). Määruse nr 330 kohaselt ei olnud ei füsioteraapia ega kliinilise psühholoogi teenus riigieelarvest rahastatavaks teenuseks, seega ei olnud vanglal tervishoiuteenuse osutajana ka õiguslikku kohustust hagejale tervishoiuteenuse osutamise raames vastavaid teenuseid võimaldada. Seetõttu ei saanud vangla (kostja) rikkuda tervishoiuteenuse osutamise kohustust, mida maakohus vanglale otsuse p-s 32 ette heitis, saati selle tõttu, et antud küsimuse puhul ei saanud tõusetuda eriarstile suunamise küsimust, kuivõrd tegu ei olnud arstidega. Seoses alkoholi kuritarvitamise diagnoosi F10.1 määramisega on apellant samuti seisukohal, et uuritud tõendid ei lükanud tõsikindlalt diagnoosi ümber – eksperdi hinnangul oli andmeid diagnoosi püstitamiseks vähevõitu, kuid ekspert nõustus, et kui arstil oli vanglas kasutada ka taustinformatsiooni, siis ei saa diagnoosi välistada. Kohtu otsus, et tegu oli igal juhul diagnoosiveaga, ei ole seetõttu kooskõlas tõenditega.

4

Seoses diagnoosiga F68.1 saab möönda, et ekspert leidis, et simulatsiooni diagnostiliseks kirjeldamiseks tuleb kasutada teist koodi. Samas ei seadnud ekspert kahtluse alla asjaolude esinemist, mille alusel tema hinnangul ekslikult kirjeldatud diagnoosikood pandud oli. Isegi kui möönda RHK10 järgi diagnooside ekslikku kajastamist, siis ühtegi tõendit selle kohta, kuidas antud diagnoosid hagejale kahju tekitasid, asjas välja toodud ei ole. Tegemist oli hageja tõendamiskoormisega VÕS § 770 lg 4 järgi. Ainuüksi see, kui patsiendi seisundile määratakse ebaõige kood, ei muuda patsiendi tervist ega saa talle tekitada valu. Vastus apellatsioonkaebusele 5.Vastustaja vaidles esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud teise poole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht

esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja või temaga võrdsustatud isik (VÕS § 758 lg 2) on lepingut rikkunud ja põhjustanud hagejale sellega mittevaralist kahju, saab ta VÕS § 103 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt tõendada süü puudumist (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17 ja 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 17). Seega VÕS § 103 lg-st 1 tulenevalt eeldatakse, et lepingut (sh tervishoiuteenuse osutamise lepingut) rikkunud tervishoiuteenuse osutaja (VÕS § 758 lg 1) oli hooletu. Kuna maakohus tuvastas, et kostja on täitnud raviteenuse dokumenteerimiskohustuse korrektselt, kehtib tõendamiskoormis ülalviidatud üldreeglite järgi.

diagnoosivigade ja hagejale tekkinud väidetava kahju vahel, isegi kui eeldada, et kahju tekkimise põhjuslikuks seoseks pidas hageja tema ebaõige tervisesisundi diagnoosimise tõttu määratud ravi. Hageja ei väida ja kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et põhjendamatult määratud diagnoosid (alkoholi kuritarvitamine, sümptomite tahtlik tekitamine) oleksid kuidagi mõjutanud tema raviskeemi.

kd, tlk 67 pöördel). Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt tekitas kostja hagejale mittevaralise kahju mittenõuetekohase tervishoiuteenuse osutamisega ajavahemikul 15.06.2020 kuni 25.01.2021 Tallinna vanglas, siis ei saa 2018.a toimunud sündmusi käesoleva asja lahendamisel arvesse võtta, eriti arvestades asjaolu, et 2019.a vabanes hageja vanglast (II kd, tlk 71). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kui hageja 15.06.2020 saabus tallinna Vanglasse PP Kinnipidamiskeskusest tehti talle tervisekontroll. Nimetatud tervisekontrolli käigus hageja seljaprobleemide olemasolust ei teavitanud. Ka hiljem, kinnipidamisasutuses viibides, ei nähtu erinevate hageja haigusjuhtude kirjeldustest pöördumisi tervishoiuteenuse osutaja poole seljavalude tõttu, kuigi korduvaid pöördumisi erinevate teiste kaebustega on dokumenteeritud. Esimene kirje seljavalude olemasolu kohta on dokumenteeritud 07.12.2020 (II kd, tlk 72). Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja lahkus Tallinna Vanglast 25.01.2021 ei ole põhjendatud hageja etteheide, et kostja jättis talle füsioterapeudi vastuvõtu korraldamata. Ringkonnakohtu arvates jättis maakohus tähelepanuta selle, et hageja peab tõendama raviteenuse osutamisest keeldumist ulatuses, milles see on hagejal võimalik ehk et hageja avaldas soovi raviteenuse osutamiseks ning kostja peab tõendama, et hagejale osutati raviteenust vastavalt hageja pöördumistele või, et esines alus raviteenuse osutamisest keeldumiseks. Käesolevas asjas ei ole võimalik kostjale tervishoiuteenuse osutamata jätmise korraldamist ette heita, kuna hageja seljavaevuste ja hageja Tallinna vanglast lahkumise vahel oli liialt lühike aeg (vt ka käesoleva otsuse p-i 14). Lisaks määrati hagejale seljavalude vastu Arcoxia, mis oli eksperdi hinnangul asjakohane ning vastas soovituslikule ravijuhendile (dtl 475). 17.Täiendavalt toob ringkonnakohus esile, et Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 ""Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord järgi puudus kostjal kohustus tagada hagejale 2020 ja 2021.a nii füsioterapeudi kui ka kliinilise psühholoogi vastuvõtt. Kostja on apellatsioonkaebuses õigesti selle esile toonud. Õige ei ole hageja seisukoht, et kostja esitas apellatsioonkaebuses uusi asjaolusid, viidates nimetatud määrusele. Ringkonnakohtu arvates on tegemist õiguse kohaldamisega, mitte uue vastuväite esitamisega.

8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.