Muud › Muud hagiasjad

Tsiviilasi nr 2-18-13689 sellekohast tahteavaldust ei anna, on hageja sunnitud nõudma vastava tahteavalduse asendamist kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 alusel. Hageja hinnangul tuleneb antud juhul kostja kohustus hagejaga lepingu sõlmimiseks VÕS § 7101 lg-st 1. Hageja hinnangul langeb hageja soovitud teenus makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lg 1 alla, mistõttu on hagejal VÕS § 7101 lg 1 võimalik nõuda lepingu sõlmimist. Hageja on seisukohal, et kostja tegevus kahjustab otseselt hageja majandustegevust, kuivõrd enamik kliente on harjunud maksma ainult kaardiga ning kaardimaksevõimaluse puudumise korral jätavad kliendid sageli teenuse tarbimata või kauba ostmata, mis tähendab hageja jaoks saamata jäänud tulu. Samuti kahjustab kaardimaksete puudumine hageja usaldusväärsust, kuivõrd tulevikus tekib vajadus selgitada enda sularahavooge nii Maksu- ja Tolliametile kui laenu taotlemisel krediidiasutustele. Lisaks on hageja seisukohal, et äriühingu kontekstis on hädavalik teenus kaardimaksete vastuvõtmise võimalus, mis peab olemas olema ning kedagi ei tohi ega saa sellest õigusest ilma jätta. Sellekohasele õigusele vastav õiguslik kohustus tuleneb KonkS § 18 lg-st 1. Eesti Vabariigis on vaid loetud hulk teenusepakkujaid, kes pakuvad kaardimakseterminali teenust. Kuivõrd kõik ettevõtjad on hagejaga lepingu sõlmimisest keeldunud, on hageja sellest võimalusest ilma jäänud, milline olukord ei ole kooskõlas KonkS § 18 lg 1 regulatsiooniga. Hagejale ei ole teada, et esineks mõni KonkS § 18 lg 2 sätestatud välistav asjaolu.

22.10.2018 esitas kostja enda seisukoha, milles palub jätta hagi menetlusse võtmata. Kostja on seisukohal, et hagis taotletud teenuse puhul ei ole kostjal teenuse osutamise kohustust võlaõigusseaduse alusel ning kostjal puudub loomulik monopol ja seetõttu ka kohustus teenuse osutamiseks konkurentsiõiguse normide alusel.

Esimese astme kohtu määrus

Tsiviilasi nr 2-18-13689 tegemist striptiisiklubiga, ei vasta hageja kostja tüüptingimustele. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et antud juhul ei ole hageja nõue esitatud seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks, kuna kostjal ei ole VÕS § 7101 lg-st 1 tulenevat kohustust hagejaga lepingut sõlmida. Kohus lisas, et hageja ei ole toonud esile asjaolusid, millest tulenevalt saaks kohus asuda seisukohale, et kostja on maksekaartide teenindamises olulist vahendit, sh loomulikku monopoli omav ettevõtja. Hageja on ise kinnitanud, et on pöördunud maksekaartide teenindamise ja makseterminali üürilepingu osas ka teiste teenusepakkujate poole. Kuivõrd Eestis osutavad vastavat teenust lisaks kostjale ka teised ettevõtted, on maksekaartide teenindamise teenusega seotud infrastruktuure ja vahendeid teistel ettevõtjatel võimalik dubleerida KonkS § 15 mõttes. Seega ei saa kohus asuda seisukohale, et kostja näol on tegemist maksekaartide teenindamise aspektist loomulikku monopoli omava ettevõttega, kes omab olulist vahendit KonkS § 15 mõttes. Täiendavalt märkis kohus, et isikuga lepingu sõlmimisest keeldumine või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikel tingimustel võib olla keelatud, kui leping on isikule hädavajalik ja tal ei ole lepingu sõlmimiseks alternatiivset mõistlikku võimalust (RKTKo 04.03.2010, 3-2-1-164-09, p 31). Kohus on seisukohal, et antud juhul nimetatud eeldused täidetud ei ole, kuna turul tegutseb ka teisi alternatiivseid analoogseid teenusepakkujaid ning samuti on hagejal võimalik oma äritegevust läbi viia sularaha kasutades. Määruskaebus

Tsiviilasi nr 2-18-13689

menetluskulud hageja kanda. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

Hagiavaldusest selgub, et hageja tugineb kostja vastu kohustamisnõude esitamisel mitmele materiaalõiguslikule alusele. Üheks aluseks on hageja märkinud VÕS § 7101 lg 1, mis sätestab, et kui isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele, sõlmib makseteenuse pakkuja isiku nõudmisel temaga makseteenuse lepingu, millega makseteenuse pakkuja osutab talle makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud ühte või mitut makseteenust eelnimetatud üldtingimuste või tüüptingimustega määratud korras ja ulatuses. Maakohus on vaidlustatud määruses kontrollinud nõude võimalikku rahuldamist ka osundatud normi alusel ning leidis, et kuna hageja ei vasta kostja lepingute tüüptingimuste p-dele 4.1 ja 1.2.10, ei ole kostjal VÕS § 7101 lg-st 1 tulenevalt kohustust hagejaga lepingut sõlmida.

Kolleegiumi hinnangul saab makseteenuse lepingu alusel kasutatavaid teenuseid tänaseks käsitada n.ö universaalteenustena, mistõttu kaldutakse VÕS §-ga 7101 kõrvale lepingu sõlmimise vabaduse põhimõttest ning kohustatakse makseteenuste pakkujat makseteenuse lepingut sõlmima, kui isik ja tema soovitud lepingutingimused vastavad seadusele ja makseteenuste pakkuja kasutatavatele tüüptingimustele. Seega on kolleegiumi hinnangul VÕS § 7101 lg 1 rakendamise eelduseks nii vastavus seadusega sätestatud tingimustele (sh diskrimineerimist keelavad sätted ja võrdse kohtlemise põhimõte) kui ka lepingu sõlmimist sooviva isiku ja tema poolt soovitud tingimuste vastavus makseteenuse pakkuja (käesolevalt kostja) kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele. Nimetatud eelduse täitmise kontrollimine vajab aga sõlmida soovitava lepingu tingimuste analüüsimist. Sealjuures peab kohus oma algatusel kontrollima, kas mõni vaidlusalune tingimus on tüüptingimusena kehtiv (vt nt RKTKo 15.01.2014, 3-2-1156-13, p 10). VÕS § 42 lg 1 esimese lause kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Kolleegiumi hinnangul ei saanud maakohus lepingu tingimusi analüüsida hagi menetlusse võtmise otsustamisel ainuüksi hagiavalduses ja kostja seisukohas esile toodud asjaoludel, sest tüüptingimuste tühisuse analüüsimisel peab võtma arvesse ka teisi kõnealuse tüüplepingu tingimusi ning kõiki sellise lepingu sõlmimise asjaolusid, mis nõuab seega tõendite hindamist. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamisel ei saa 4(5)

Tsiviilasi nr 2-18-13689 kohus aga hinnata tõendeid (vt nt RKTKm 01.11.2017, 2-16-8446, p 10; RKTKm 11.11.2015, 3-2-1-151-14, p-d 13 ja 14; RKTKm 13.02.2018, 2-17-8939, p 9). Samas hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt RKTKm 11.12.2013, 3-2-1-139-13, p 14; RKTKm 03.03.2014, 3-2-1-193-13, p 12; RKTKm 08.03.2017, 3-2-1-177-16, p 10).

Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/

Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.