1.A. S (hageja) esitas 8. juunil 2017 Viru Maakohtule hagi M. S (kostja) vastu isaduse vaidlustamiseks ja ekspertiisi määramiseks. Hagiavalduse kohaselt olid hageja ja A. K (lapse ema) elukaaslased 2009–2013. Kostja sündis 2008. aastal. Sünnitunnistusele ei olnud isa kohta andmeid märgitud. Hageja oli kindel, et tema on lapse isa, ning ta kanti kostja sünnitunnistusele 22. aprillil 2010. Hagejal tekkisid 2013. aastal, mil hageja ja lapse ema kooselu lõppes, kahtlused, et laps ei põlvne temast. Lapse ema kinnitas 2017. aasta jaanuaris, et kostja ei põlvne hagejast.
2.Viru Maakohus jättis hagi 13. juunil 2017 käiguta (tl 6), kohustas hagejat tasuma riigilõivu ja selgitas, et hagiavalduses esitatud asjaolusid arvestades oleks hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku
2-17-8939 (TsMS) § 372 lg 2 p 2 tähenduses perspektiivitu, sest isaduse vaidlustamiseks perekonnaseaduse (PKS) § 93 lg-s 1 sätestatud üheaastane tähtaeg on möödunud. Maakohus kohustas hagejat selgitama, miks ta eeldas, et enne hageja ja lapse ema suhtlemist sündinud laps põlvneb temast, ning selgitama, miks ta ei ole isadust varem vaidlustanud. Maakohus tõi välja, et ka juhul, kui hageja oleks isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest 2013. aastal teada saanud, oleks vaidlustamistähtaeg olnud hagi esitamise ajaks möödunud. Hageja tasus riigilõivu (tl 12), kuid täiendavaid selgitusi maakohtule ei esitanud.
3.Viru Maakohus jättis 31. juuli 2017 määrusega isaduse vaidlustamise hagi menetlusse võtmata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et hagi on TsMS § 371 lg 2 p 2 mõttes perspektiivitu, sest hagis esitatud asjaolude kohaselt sündis laps enne hageja ja ema suhete algust ning seega pidi hageja suhte alguses teadma, et tema ei ole kostja isa. Maakohus leidis, et isegi kui hageja ei teadnud, et ta ei ole lapse isa, ning kahtlused isaduses tekkisid 2013. aastal, oli hagejal PKS § 93 lg 1 kohaselt hagi esitamiseks üheaastane tähtaeg, mis oli hagi esitamise ajaks möödunud.
4.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada ja saata asi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 21. septembri 2017. a määrusega määruskaebuse rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu järeldused on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ning neid TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel ei korranud. Vastusena määruskaebuse väidetele tõi ringkonnakohus välja, et õige on hageja väide, et PKS § 93 lg-s 1 sätestatud üheaastane isaduse vaidlustamise tähtaeg ei hakka kulgema igasuguse kahtluse korral, kuid leidis, et hageja sai hiljemalt
5.mail 2016 teada sellest, et laps temast ei põlvne. Ringkonnakohus tõi välja, et kohtuinfosüsteemi andmetel lõpetati 5. mail 2016 jõustunud määrusega tsiviilasjas nr 2-15-18736 hageja ja lapse ema ühine hooldusõigus kostja suhtes ja anti lapse emale ainuhooldusõigus. Ühise hooldusõiguse lõpetamise kohtumäärusest nähtub, et lapse ema palus ühise hooldusõiguse lõpetamist, sest hageja ei ole kostja bioloogiline isa, ning hageja nõustus vastuses avalduses esitatud väidetega ning ühise hooldusõiguse lõpetamisega. Isegi juhul, kui hageja sai isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teada hooldusõiguse määruse jõustumisel, oleks hagi esitamise ajaks üheaastane tähtaeg möödunud. Seega on hagi esitatud pärast PKS § 93 lg 1 mõttes üheaastase tähtaja möödumist ning hagi jäeti õigesti menetlusse võtmata, sest hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada ja saata asi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud kohaldanud vääralt TsMS § 371 lg 2 p 2. Ringkonnakohus leidis vääralt, et hageja sai isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teada lapse hooldusõigusega seotud menetluses, sest hooldusõiguse vaidluses esitas ema väite, et 2(3)
2-17-8939 hageja ei ole lapse isa, kuid esitatud ei olnud ühtegi faktilist asjaolu, millest hageja võis järeldada, et laps temast ei põlvne. Kuna lapse ema võis lapse põlvnemise kohta ka valetada, ei pidanud isal tekkima põlvnemise kohta põhjendatud kahtlust. Ei ole välistatud, et laps põlvneb hagejast vaatamata sellele, et lapse emaga koos hakkas hageja elama 2009 aastal. Ringkonnakohus eksis, kui hindas hagi menetlusse võtmata jätmisel tõendeid, samuti siis, kui lähtus omal algatusel teises tsiviilasjas kogutud tõenditest.
7.Kostja esitas seadusliku esindaja kaudu vastuse hageja määruskaebusele, milles leiab, et hageja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, maa- ja ringkonnakohtu määrused tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada ning asi saata samale maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
9.Kolleegium märgib, et põhjendatud on määruskaebuse väide, et ringkonnakohus on TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamisel tõendeid vääralt hinnanud. TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel saab kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ning kui hagiavalduses esitatud asjaoludel ei saa tõendeid hindamata otsustada selle üle, kas kostja vastutab hageja nõude eest, tuleb see, kas hagi on esitatud õige kostja vastu, välja selgitada asja sisulisel läbivaatamisel (Riigikohtu 1. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-8446, p 10; vt ka Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-14, p-d 13, 14).
10.Praeguses asjas on ringkonnakohus otsustanud tõendeid hinnates selle üle, millal hageja sai isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest PKS § 93 lg 1 mõttes teada. Lahendatavas asjas ei saagi tõendeid hindamata otsustada selle üle, millal hageja sai isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teada. Seda tuleb teha asja sisulisel läbivaatamisel.
11.Kuivõrd määruskaebus rahuldatakse, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 kohaselt maakohtu otsustada.
12.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Tambet Tampuu
Henn Jõks
Jaak Luik
3(3)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.