K-Vision OÜ hagi Gerli Lonskaja vastu põhivõla 10 206,68 euro ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
11 460,01 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 28. novembri 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K-Vision OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): K-Vision OÜ (rk: 12360206), esindaja Maia Ploom Vastustaja (kostja): Gerli Lonskaja (ik: XXXXXXXXXXX ), esindaja advokaat Karin Ploom
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 28. novembri 2018 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus K-Vision OÜ kanda.
3.Välja mõista K-Vision OÜ-lt Gerli Lonskaja kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 1092 eurot. Gerli Lonskajale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda praeguse kohtuotsuse jõustumisest arvates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.K-Vision OÜ (hageja) esitas 16.06.2015 maakohtule hagi Gerli Lonskaja (kostja) vastu põhivõla 10 206,68 eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise alates 03.12.2014 kuni põhivõla tasumiseni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2013. a juunis suulise töövõtulepingu, mille järgi asus hageja restaureerima kostja kinnistul asuvat elamut. Pooled leppisid kokku, et kostja maksab hagejale üldehitustööde eest 155 251 eurot ja eritööde (sh elektripaigaldis, nõrkvoolupaigaldis, veevarustus ja kanalisatsioon, hoonesisesed kütte- ja ventilatsioonitorustikud) eest 30 036 eurot, s.o kokku 185 287 eurot, millele võib lisanduda täiendavate tööde hind. Samuti leppisid pooled kokku, et hageja tasub tööde eest kostja esitatud arvete alusel osadena. Hageja maksis 12 tööetapi eest, kuid jättis tasumata 13. etapi tööde eest 03.11.2014 esitatud arve 10 548,88 eurot. Hageja vähendas kostja soovil nõuet 342,20 euro võrra, kuid kostja arvet sellele vaatamata ei tasunud. 19.11.2014 võttis kostja hagejalt objekti võtmed ära ja sulges objekti, taganedes sellega töövõtulepingust või öeldes selle üles, mistõttu ta peab hüvitama hagejale üleantu väärtuse. Hageja andis 23.04.2015 kostjale täiendava tähtaja töö vastuvõtmiseks ja arve maksmiseks. Kostja keeldus sellest.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei sõlminud töövõtulepingut kostjaga, vaid Trendnails OÜ-ga. Hagejal ei ole õigust nõuda eelarvet ületava tasu maksmist. Hageja 09.10.2013 hinnapakkumise järgi oli töö eelarve (sh eriosade maksumus) 154 406 eurot (ilma käibemaksuta). Hagejale on töö eest makstud 147 981,06 eurot (ilma käibemaksuta). Koos haginõudega taotleb hageja 2165,63 eurot (ilma käibemaksuta) rohkem, kui ta eelarves ette nägi. Lisaks on hageja jätnud tegemata tööd, mille hind on 23 651 eurot (ilma käibemaksuta), samuti jättis ta osa töid pooleli. Hageja väidetud lisa- ja muudatustöödes ei ole pooled kokku leppinud ning hageja ei ole kostjat nendest teavitanud. Kostjale on tekkinud kahju, kuna hageja töö on puudustega, mille kõrvaldamise maksumus on 27 606 eurot. Alternatiivselt palus kostja hagi rahuldamise korral oma kahju hüvitamise nõude hageja tasunõudega tasaarvestada.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 28. novembri 2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 11 460,01 eurot. Kohtuotsuse kohaselt ei ole põhjendatud kostja vastuväide, et tema ei ole lepingupooleks.
Hageja on tuginenud sellele, et kostja ütles lepingu VÕS § 655 lg 1 mõttes üles sellega, et võttis töölistelt ära objekti võtmed ja sulges objekti. Tunnistajate M.S. ja Ü.P. ütlustega on tõendatud, et kostja nõudis Ü.P. hoone võtmed. Sellist käitumist saab pidada konkludentseks tahteavalduseks lepingu lõpetamiseks. Samas ei saanud see toimuda 19.11.2014, kuivõrd tunnistaja L.R. ütlustest nähtuvalt jäi objektil toimunud kohtumise järgselt töömees objektile edasi ning lepingu lõpetamisest juttu ei olnud. E-kirjavahetusest (23. ja 25.11.2014 e-kirjad) ei nähtu, et 25.11.2014 seisuga oleks kostja lepingu lõpetamiseks tahet avaldanud. Seega pidi see toimuma pärast hageja 25.11.2014 e-kirja saatmist. Nii hageja 25.11.2014 kirjast kui ka 17.11.2014 kirjast võib järeldada, et hageja keeldus oma kohustuste täitmisest kuni kostja poolt vaidlusaluse arve tasumiseni. Nimetatud asjaolu nähtub ka tunnistaja L.R. ütlustest. Hagejal sai olla õigus keelduda töö jätkamisest juhul, kui arves toodud nõue oli ehitamise jätkamisest keeldumise ajaks sissenõutav. Hageja töövõtulepingu järgseks tasuks oli kokku lepitud 09.10.2013 hoone rekonstrueerimise kalkulatsioonides märgitud hind 154 406 eurot (185 287 eurot koos käibemaksuga). Kuivõrd lepingujärgsed tööd valmis ei olnud, siis tasunõue tervikuna VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutav ei saanud olla. Hageja on tuginenud sellele, et pooled olid kokku leppinud tehtud tööde eest osade kaupa tasumises. Kostja sellele vastu ei vaielnud ja seda kinnitab ka poolte praktika tööde eest tasumisel. Samas on kostja esitanud vastuväite, et ta oli arve esitamise ajaks tasunud hagejale rohkem, kui tehtud tööde eest oli kokku lepitud. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud poolte allkirjastatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ega muid väiteid või tõendeid tööde vastuvõtmise kohta, on tehtud tööde mahu tõendamiskoormus hagejal. Juhul kui tellija vaidlustab kogu tehtud tööde mahu, tuleb töövõtjal seda ka tervikuna tõendada, kuna juhul, kui tellija on juba eelnevalt liiga palju maksnud, ei saa temalt nõuda täiendavat tasu enne, kui tehtud tööde maht ületab tasutud summat. Üksnes asjaolu, et kostja on varasemad arved tasunud, ei tõenda, et arvetel nimetatud tööd olid tehtud ja nende tööde eest tuli arvetel märgitud tasu maksta. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest saaks järeldada, millised tööd ja millises osas tasukokkuleppe aluseks olevast kalkulatsioonist olid tehtud. Ainsaks dokumendiks, millest nähtub, millised tööd ja millise hinnaga olid tehtud, on kostja esitatud allkirjastamata teostatud tööde aktid. Samas ei ole ka nimetatud aktidest võimalik teha järeldusi, millises osas olid tööd tehtud ja millises tegemata, kuivõrd aktides toodud tööde kirjeldused ei lange kokku kalkulatsiooniga. Ka tunnistaja L.R. ütlustest nähtub, et vaidluse põhjuseks oli asjaolu, et hageja ei olnud tehtud töid arusaadavalt dokumenteerinud. Olukorras, kus tehtud töid ei olnud ka osaliselt vastu võetud ning samuti ei olnud hageja koostatud dokumentatsioonist selgelt aru saada, millises ulatuses tööd on tehtud ja millises tegemata, ei saa pidada hageja tasunõuet vaidlusaluse arve osas sissenõutavaks muutunuks. Sellest tulenevalt ei olnud hagejal õigust VÕS § 111 lg 1 alusel lepingu täitmisest keelduda ning hageja rikkus enda töövõtulepingust tulenevat kohustust töö valmis teha. Arvestades, et ka 19.11.2014 kohtumine tulemusi ei andnud, võis kostja hageja käitumisest aru saada, et hageja edaspidi oma kohustusi ei täida, mistõttu võis kostja lepingust VÕS § 116 lg 2 p 4 alusel taganeda. Kohus leidis, et kostja taganes pärast 25.11.2014 hageja e-kirja saamist töövõtulepingust seeläbi, et nõudis hageja töötajatelt objekti vabastamist ja võttis neilt võtmed. Kuivõrd hageja oli lepingut rikkunud, ei ole alust kohaldada VÕS § 655 lg-t 1. Lepingust taganemise tulemusena tekkis kostjal õigus nõuda hagejalt tagasi lepingu alusel makstud tasu ja hagejal õigus nõuda kostjalt tehtud tööde väärtuse hüvitamist. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes saab olukorras, kus pooltel on lepingust taganemisest tulenevad vastastikused raha maksmise kohustused, mis tuleb täita samal ajal, esitada rahalise nõude üksnes osas, milles ühe poole nõue teise nõuet ületab. Seega tuleb tuvastada, kui suur oli hageja tehtud tööde väärtus ja kui palju oli kostja hagejale tehtud tööde eest tasunud. Tehtud tööde väärtuseks saab VÕS § 189 lg 3 mõttes pidada kokkulepitud tööde hinda 154 406 eurot.
Samas kuivõrd tööd olid valmis vaid osaliselt, tuleks sellest summast maha arvata tegemata tööde hind. Kuivõrd hageja ei ole esitanud tõendeid, mille põhjal saaks tuvastada, millised tööd olid tehtud, millised tegemata ja milline oli nende hind, ei ole võimalik tuvastada hageja tehtud tööde väärtust. Seetõttu ei ole hageja nõuet võimalik rahuldada. Kohus märkis, et pigem nähtub poolte seisukohtadest ja tõenditest, et kostja oli hagejale maksnud töövõtulepingujärgse tasuna suurema summa, kui oli hageja tehtud tööde väärtus. Viidatud allkirjastamata teostatud tööde aktidest nähtub, et hageja on nõudnud kostjalt tasu ilma käibemaksuta 144 780,07 eurot. Hageja on väitnud, et kostja on jätnud tasumata üksnes viimase etapi eest, mille tasumist hageja hagis nõuab. Seega võib järeldada, et kostja on käibemaksuta tasunud 136 189,50 eurot. Kuigi hageja väidab, et tasutud on üksnes 111 886,42 eurot koos käibemaksuga, viitab ka hageja kostjale esitatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti projekt sellele, et tasutud summa oli suurem, kuivõrd hageja on selles nimetanud tehtud tööde maksumuseks 172 284,08 eurot koos käibemaksuga, st 143 570,07 eurot ilma käibemaksuta, mis sisuliselt kattub kostja esitatud allkirjastamata aktides toodud summaga. Samas on kostja välja toonud, et tasukokkuleppe aluseks olevas kalkulatsioonis toodud töödest on täielikult tegemata tööd kogumaksumusega 23 651 eurot (ilma käibemaksuta). Nimetatud tööde tegemise kohta hageja tõendeid ei ole esitanud ning pigem nähtub tunnistajate L.R. , Ü.P. ja M.S. ütlustest, et need tööd olid tegemata. Kui liita tegemata tööde maksumus 23 651 eurot kostja makstud 136 189,50 eurole, on kostja makstud tasu ja tegemata tööde hinna summa suurem kui kokkulepitud hageja kogu tasu 154 406 eurot (ilma käibemaksuta). Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata, ei ole vajalik käsitleda kostja tasaarvestuse vastuväidet.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.K-Vision OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 28. novembri 2018 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 10 206,68 eurot ja viivis ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) nõudis hageja 13. etapi tööde ja materjalide maksumuse hüvitamist summas 10 206,68 eurot. Nende tööde teostamisele ja maksumusele ei ole kostja vastu vaielnud. Kohus on käsitlenud kogu ehitustegevuse käigus teostatud töid ja tööde eest tasumist, väljudes haginõude raamidest; 2) ei olnud kostjal alust lepingust taganemiseks, kuna hageja ei keeldunud oma kohustuste täitmisest. Hageja 25.11.2014 e-kirja ei saa lugeda kohustuste täitmisest lõplikuks keeldumiseks, kirjas käib jutt antud ajahetkest. Tunnistaja Ü.P. ütlusest nähtub, et hageja jätkas peale 25.11.2014 e-kirja saatmist tööd; 3) oli tasunõue 13. etapi tööde eest muutunud sissenõutavaks. Kohus tuvastas, et pooled olid kokku leppinud tehtud tööde eest osade kaupa tasumises, järelikult ka osade kaupa vastuvõtmises. 2014. a detsembris jätkas tööd teine firma, seega saab eelnevad tööd lugeda vastuvõetuks. OÜ Haspo eksperthinnangute järgi olid tööd kvaliteetsed. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et juhul kui tellija vaidlustab kogu tehtud tööde mahu, tuleb töövõtjal seda ka tervikuna tõendada. Kostja sai hagejalt 28.10.2015 kõik tööde teostamist kirjeldavad dokumendid, mida hageja oli ka varem pakkunud. Nimetatud dokumentidega ei olnud otstarbekas kohtutoimikut koormata, kuna poolte vahel ei olnud peale dokumentide üleandmist vaidlust selles, et dokumentides näidatud tööd on tehtud (siis hakkas kostja viitama tööde ebakvaliteetsusele). Kostja ei ole esitanud ühtegi väidet selle kohta, millised dokumentides märgitud tööd, mille eest ta on maksnud, on tegemata (kostja 03.05.2017 vastuse p-s 2.2.4 loetletud tööde eest ei ole hageja raha nõudnud). Seega saab järeldada, et selliseid töid ei ole. Tööde maksumus nähtub kalkulatsioonist. Kostjal oli olemas kogu info teostatud tööde ja nende maksumuse kohta, mh teostas kostja ise ehitusjärelevalvet. Kostja keeldus 13. etapi töid vastu
võtmast ning hageja andis talle selleks täiendava tähtaja. Kostja tööd vastu ei võtnud, kuid tööde teostamisele vastu ei vaielnud. Seega saab lugeda tööd vastuvõetuks; 4) kuna kostjal puudus alus lepingust taganemiseks, kuulub kohaldamisele VÕS § 655 lg 1 ning hagejal on õigus nõuda kokkulepitud tasu maksmist. Hageja nõuab hagis 13. etapis teostatud tööde ja paigaldatud seadmete maksumust; 5) leidis kohus ebaõigesti, et kostja on tasunud hagejale rohkem raha kui on teostatud tööde maksumus. Kohus on üllatuslikult liitnud kostja 09.12.2015 vastuse lisadena 1-1 ja 1-2 esitatud tööde loeteludes toodud tööde maksumused ning arvestanud tööde maksumust lähtudes hageja koostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktist. Kohtu arvestused on alusetud ja ebaõiged. Hageja ei saanud anda tööde üleandmise-vastuvõtmise akti kohta selgitusi. Nimetatud akt on projekt ning selles näidatud summa ei saa olla summade arvestuse ja tasumise tõendiks. Hagejal oli õigus nõuda kogu lepingujärgset tasu, 185 286,90 eurot, hageja nõudis ainult 172 284,08 eurot, sealjuures oleks see summa võinud läbirääkimiste käigus muutuda.
5.G. Lonskaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) tuvastas kohus õigesti, et hageja keeldus õigustamatult kohustuste täitmisest, mis sai olla kostjale aluseks lepingust taganemiseks. Kostja ei ole objekti võtmeid kelleltki ära võtnud. Tööd lõppesid seetõttu, et hageja ei ilmunud enam töid teostama. Tunnistaja L.R. ütlustest nähtub, et 19.11.2014 viibis objektil üks töömees, kes koristas objekti. Ka kostja 26.11.2014 ekiri ning hageja 17.11.2014, 25.11.2014 ja 23.04.2015 e-kirjad kinnitavad, et 19.11.2014 ei tehtud ehitustöid, vaid hageja tegeles materjalide ja tööriistade äraviimisega jms. Esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud väide, et hageja jätkas pärast 25.11.2014 e-kirja saatmist ehitustöödega (maakohtus väitis hageja, et teostas töid kuni 19.11.2014), ei ole tõendatud. Ü.P. ütlused on üldsõnalised ja ebausaldusväärsed ning vastuolus hageja novembris 2014 avaldatud tahteavaldustega, et 31.10.2014 seisuga oli ehitustegevus lõpetatud; 2) ei olnud pooled leppinud kokku tööde ositi üleandmises. Kohus tuvastas õigesti, et töid ei ole kostjale üle antud ja tasunõue ei olnud muutunud sissenõutavaks, ning jättis õigesti kohaldamata VÕS § 655 lg 1. Asjaolu, et pooled olid sõlminud kokkuleppe jooksvas tasumises, ei tähenda, et tööd anti ositi üle. Hageja edastas alles 23.04.2015 e-kirjaga tööde üleandmisevastuvõtmise akti, milles soovis tööd tervikuna üle anda. Hageja ei ole tõendanud, et on tööd üleandmiseks kostjale esitanud ja kostja keeldus alusetult tööde vastuvõtmisest. Tööde vastuvõtmine eeldab, et kostjal on võimalik tööde mahtu ja kvaliteeti hinnata. Tunnistaja L.R. ütlustest nähtub, et hageja koostatud dokumentide alusel ei olnud võimalik tuvastada, mille eest on raha küsitud. Kostja nägi viimase arve esitamisel, et teostatud ja arveldatud tööde maht on selgelt ebaproportsionaalne. Kostja vaidlustas teostatud tööde mahu ja maksumuse tervikuna juba esimesest menetlusdokumendist alates ning hageja tõendamiskoormis ei piirdunud vaid viimasel arvel märgitud töödega (sh VÕS § 76 lg 4 järgi); 3) jättis hageja tõendamiskoormise täitmata ja kohus korrektselt nõude rahuldamata. Kohus on tõendite hindamisel vaba. Hagejal oli võimalik selgitada, miks üleandmise-vastuvõtmise aktis näidatud summa on suurem kui kokkulepitud tööde hind. Kostja viitas sellele oma 09.12.2015 menetlusdokumendis, kohus on selle 20.03.2018 määruses välja toonud ja ka 07.11.2018 kohtuistungil pooltega läbi arutanud. Asjakohased ei ole hageja etteheited nõuete saldo osas. Kohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et vaatamata kohtu selgitustele ei täitnud hageja enda tõendamiskohustust ega esitanud ühtegi tõendit, mille pinnalt oleks kohus saanud tuvastada, millised tööd, millises mahus ja millise maksumusega olid teostatud;
4) on kohus õigesti märkinud, et tõendeid hinnates saab pigem asuda seisukohale, et kostja oli tasunud hagejale lepingujärgse tasuna suurema summa kui oli tehtud tööde väärtus. Hageja on tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis (mis on dokumentaalne tõend) märkinud teostatud tööde kogumaksumuseks koos käibemaksuga 172 284,08 eurot. Kuna hageja on väitnud, et kostjal on tasumata üksnes viimane arve, on põhjendatud järeldus, et kostja on käibemaksuta tasunud 136 189,50 eurot. Kohtu järeldus on kooskõlas ka teiste tõenditega, mis kinnitavad, et kostja on hagejale tasunud oluliselt suuremas ulatuses kui hageja soovib näidata. Tunnistajate T.P. ja S.K. ütlustega on tõendatud, et hagejale anti tööde eest üle sularaha, ka hageja ei ole sularahas arveldamist eitanud. Kohus on õigesti järeldanud ka seda, et osa töid olid täies ulatuses tegemata ning teostamata tööde maksumus oli vähemalt 23 651 eurot.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
28.novembri 2018 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi rahuldamata.
7.1.Õige ja asjas esitatud tõenditega kooskõlas on maakohtu seisukoht, et hageja keeldus oma töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmisest kuni kostja poolt vaidlusaluse arve tasumiseni ning see asjaolu oli aluseks kostja poolt töövõtulepingu lõpetamiseks. Maakohtu nimetatud seisukohta kinnitavad hageja e-kirjad kostjale (17.11.2014 e-kiri III kd, tl 183; 23.04.2015 e-kiri ja sellele manusena lisatud 31.10.2014 tööde üleandmise-vastuvõtmise akt III kd, tl 180-181; 25.11.2014 e-kiri III kd, tl 192), milledes hageja on kostjale selgelt väljendanud, et seoses tasumata arvega loeb ta ehitustegevuse objektil lõppenuks. Samuti on tunnistaja L.R. kinnitanud, et hageja keeldus töid edasi tegemast, kuna arve on maksmata. Tunnistaja M.S. ütluste kohaselt pärast võtmete üleandmist objektil midagi enam ei tehtud. Asja materjalidest nähtuvalt allus Ü.P. tööalaselt M.S. le (mõlemad hageja töötajad) ning apellatsioonkaebuses esitatud väide, et ka pärast võtmete äraandmist jätkas Ü.P. objektil töötamist, ei ole tõendatud. Ü.P. ütlused seda usaldusväärselt ei kinnita.
7.2.Põhjendatud on maakohtu järeldus, mille kohaselt kostja tahteavaldust töövõtulepingu lõpetamiseks tuleb käsitleda lepingust taganemisena, kuna hageja rikkus oluliselt poolte vahelist lepingut. Seejuures on maakohus õigesti tuvastanud, et vaidlusalusest arvest (III kd, tl 178) tulenev nõue summas 10 206,68 eurot ei olnud hageja poolt sissenõutav. VÕS § 637 lg 4 teise lause kohaselt kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. Nimetatud säte reguleerib tööde etapiviisilist vastuvõtmist ning sätte kohaldamise eelduseks on sellise korra kokkuleppimine poolte vahel sõlmitud lepingus. Praegusel juhul sõlmisid pooled töövõtulepingu suulises vormis ning maakohus on õigesti leidnud, et kostja poolt hagejale töö eest osade kaupa tasumisest ei saa järeldada, et toimunud on ka tehtud tööde osade kaupa vastuvõtmine. Asja materjalide juures puuduvad mistahes tõendid (nt poolte allkirjastatud aktid tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid), millest nähtuks hageja poolt tehtud tööde vastuvõtmine kostja poolt ning põhjendatud on kostja väide, et ositi tasumine toimus hageja soovil käibevahendite saamise eesmärgil. Seda kinnitavad muu hulgas ka hageja esitatud arved (nt II kd, tl 89, 90), milledes hageja on selgituseks märkinud ehitus- ja remonditööd vastavalt tellimusele ja tööde mahuna on hageja poolt märgitud 1,00. Seetõttu on ekslik hageja väide, et varasemate arvete tasumisega tuleb lugeda tööd kostja poolt vastuvõetuks ning tema tõendamiskoormis piirdub üksnes vaidlusaluse
arvega. Oluline on siinkohal rõhutada, et hageja ei ole osanud põhjendada, millised konkreetsed tööd on kostja väidetavalt arvete tasumisega vastu võtnud. Maakohus on õigesti märkinud, et kostja poolt allkirjastamata teostatud tööde aktid (II kd, tl 71-87) seda ei kinnita. Samuti nähtub tunnistaja L.R. ütlustest, et pooltevahelise vaidluse põhjuseks oli see, et hageja ei olnud tehtud töid arusaadavalt dokumenteerinud. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus, et dokumentide maht oli suur ja seetõttu ei pidanud ta vajalikuks neid asja materjalide juurde esitada, ei ole tõsiseltvõetav. Eelneva alusel on maakohus asunud õigele seisukohale, et hagejal ei olnud õigust VÕS § 111 lg 1 alusel endapoolsest edasisest lepingu täitmisest keelduda. Lisaks eelnevale märgib ringkonnakohus, et isegi juhul, kui tegemist olnuks töö etapiviisilise vastuvõtmisega, ei oleks sellel sama õiguslikku tähendust kui tööde lõplikul vastuvõtmisel. See tähendab, et tööde vaheetapi vastuvõtmisel ei ole VÕS § 76 lg-s 4 sätestatud tagajärge ehk ei toimu tõendamiskoormise üleminekut. Käesolevas asjas ei ole kostja hagejalt töid vastu võtnud ja seetõttu peab tasunõude sissenõutavuse eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ja selle vastavuse lepingutingimustele, tõendama töövõtjana hageja (vt Riigikohtu 28.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08 p 22; Riigikohtu 21.06.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-5851 p 23). Hageja vastupidine seisukoht on ekslik.
7.3.Maakohus on õigesti tuvastanud, et kuna hageja rikkus oluliselt töövõtulepingut, siis oli kostjal õigus lepingust VÕS § 116 lg 2 p 4 alusel taganeda. Samuti on maakohus kohaldanud õigesti lepingust taganemise sätteid (VÕS §-d 188 ja 189). Tulenevalt VÕS § 189 lg-s 2 sätestatust saab tagastamise võimatuse korral nõuda üleantu väärtuse hüvitamist. Pooled ei vaidle selle üle, et üleantu hind VÕS § 189 lg 3 mõttes on kokkulepitud tööde hind 154 406 eurot ning et lepingust taganemise ajaks olid tööd valmis vaid osaliselt. Seega tuleb nõude rahuldamiseks tuvastada, kui suur oli hageja poolt tehtud tööde väärtus ja kui palju oli kostja hagejale tehtud tööde eest tasunud. Nagu käesoleva otsuse p-st 7.2 nähtub, ei ole hageja esitanud tõendeid, mille alusel saaks tuvastada tema poolt tehtud tööde väärtust. Maakohus on põhjendatult leidnud, et seetõttu ei ole võimalik kindlaks teha, kas kostja võlgneb hagejale hagis nõutud 10 206,68 eurot või mitte. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud vastupidised väited on tõendamata ning maakohus ei ole haginõude piiridest väljunud.
7.4.Maakohus märkis täiendavalt (vt kohtuotsuse lk 7/8 teine lõik), et pigem nähtub poolte esitatud seisukohtadest ja tõenditest see, et kostja on hagejale maksnud töövõtulepingujärgse tasuna suurema summa kui oli hageja tehtud tööde väärtus VÕS § 189 lg 3 mõttes. Seejuures on maakohus tuginenud muu hulgas hageja esitatud allkirjastamata teostatud tööde aktidele ja tööde üleandmise-vastuvõtmise akti projektile, samuti kostja poolt esiletoodud kalkulatsioonis kokkulepitud tegemata töödele, mille kohta ei ole hageja tõendeid esitanud. Eelnimetatud tõendite alusel on maakohus järeldanud, et kostja poolt hagejale makstud tasu ja kostja poolt tegemata tööde summa on suurem kui poolte kokkulepitud hageja kogu tasu. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et maakohus jättis hagi rahuldamata hageja poolt enda tõendamiskoormise täitmata jätmise tõttu (vt käesoleva otsuse p-d 7.2 ja 7.3). Sellest järelduvalt ei ole ka asjakohased apellatsioonkaebuses esitatud tõendamata arvutused väidetavalt hageja poolt tehtud tööde väärtuse kohta.
7.5.Teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti (I kd, tl 22) esitas maakohtule hageja koos hagiavaldusega 2015. a juunikuus. Sama tõendi esitas kostja maakohtule 03.05.2017 menetlusdokumendi lisana (III kd, tl 181). 20.03.2018 määruses (IV kd, tl 51-53) selgitas maakohus pooltele tõendamiskoormist ning küsis seisukohti määruses esitatud küsimustele.
Seetõttu on põhjendamatu apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohtu poolt hageja koostatud ja maakohtule esitatud allkirjastamata tööde üleandmise-vastuvõtmise aktile tuginemine oli üllatuslik ning seda ei oleks tohtinud maakohus käsitleda kirjaliku tõendina.
8.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad tema menetluskulud kuludest õigusabile kokku summas 1618 eurot (sh tutvumine hageja apellatsioonkaebusega 1h ja 42 min maksumusega 221 eurot ning vastuse koostamine ringkonnakohtule 8h ja 19 min maksumusega 1081,17 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kostja õigusabikulud on TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalikud osaliselt. Kuna vastuses apellatsioonkaebusele on korratud enamasti maakohtu menetluses esitatud seisukohti, siis on põhjendatud ja vajalikud kulud ringkonnakohtus kokku 7h eest 1092 eurot (7x130x1,2).
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.