Võlaõigus › Töövõtulepingud

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

KOHTU SEISUKOHT

2/8

Esiteks märgib kohus, et kostja elukaaslasena on tunnistaja ilmselt huvitatud vaidluse tulemusest, mis võib mõjutada tema ütluste objektiivsust. Samuti nähtus tunnistaja esialgsetest kohtule antud vastustest, et ta järeldas asjaolu, et lepingupooleks oli Trendnails OÜ, sellest, et hoonesse pidi tulema ilusalong. Alles kostja täpsustavatele küsimustele vastates tunnistaja kinnitas, et pooled arutasid küsimuse lepingut sõlmides läbi, kuid kohus peab arvestades esitatud kirjalikke tõendeid ja kostja küsimuste suunavat iseloomu, tunnistaja algseid ütlusi usaldusväärsemaks. Kohtu hinnangul ei saa ka lepingu sõlmimise asjaoludest järeldada, et lepingupooleks oli Trendnails OÜ. Kohtu hinnangul nähtub esitatud dokumentaalsetest tõenditest (hageja 14. juuli 2014. a e-kiri (II kd, tl 27, 35), hageja 21. mai 2013. a e-kiri (III kd, tl 185) küll asjaolu, et hagejale oli teada, et hoonesse olid planeeritud teenindusruumid. Samas on aga hoone, kui kinnisasja olulise osa omanikuks hageja. Sellises olukorras, ei saa lepingu sõlmimisel eeldada, et lepingut ei sõlmi hoone omanik enda nimel. Kohus märgib, et järeldust, et töövõtulepingus oli tellijaks kostja, kinnitavad ka kostja enda kohtumenetluses esitatud seisukohad. Nimelt on kostja olnud menetluse kestel vastuolulistel seisukohtadel selle osas, kes oli lepingus tellijaks. Algses vastuses hagile on kostja välja toonud, et tema ja Trendnails OÜ olid mõlemad lepingus tellijaks. Kohtumenetluse käigus muutis kostja hiljem enda seisukohta, tuginedes sellele, et tellijaks oli üksnes Trendnails OÜ. Seega on ka kostja ise algselt olnud seisukohal, et tema oli tellijaks. Asjaolu, et kostja väitel oli koos temaga tellijaks ka Trendnails OÜ, ei ole oluline, kuivõrd VÕS § 65 lg 4 kohaselt olid isegi selle väite tõelevastavuse korral kostja ja Trendnails OÜ hageja suhtes eelduslikult solidaarvõlgnikud. Kostja on küll oma algses positsioonis tuginenud sellele, et tegemist oli osavõlgnikega, kuid seda ei kinnita ükski tõend. Ainuüksi asjaolust, et osaliselt on tasu hagejale maksnud kostja ja osaliselt Trendnails OÜ ei saa järeldada, et kokku oli lepitud osavõlgnevuses. Kohtu hinnangul viitab eeltoodu sellele, et algselt sõlmis kostja lepingu enda nimel. Lepingu täitmise käigus kaasati kostja kohustuste täitmisele Trendnails OÜ (tõenäoliselt maksude optimeerimiseks), kuid pooled ei ole välja toonud ega ükski tõend ei viita sellele, et tegemist oli kohustuse või lepingu ülevõtmisega või muul viisil olukorraga, kus kostjal enam lepingulisi kohustusi ei olnud. Kohus märgib, et asjaolu, et Trendnails OÜ (osaliselt) hagejale töövõtulepingujärgset tasu maksis seda ei näita, kuivõrd kohustuse võib täita tellija asemel kolmas isik, samuti on võimalik kohustusega ühinemine. Igal juhul ei ole kostja tõendanud, et ta oleks lepingut sõlmides hagejale avaldanud või et lepingu sõlmimise asjaoludest oleks tulenenud, et ta sõlmis lepingu Trendnails OÜ esindajana. Seega leiab kohus, et kostja vastuväide, et tema ei ole lepingupooleks, ei ole põhjendatud.

4/8

kostja nõudis objektil töötanud Ü. Palmilt hoone võtmed. Sellist käitumist saab kohtu hinnangul pidada konkludentseks tahteavalduseks lepingu lõpetamiseks. Samas jääb ebaselgeks, millal täpselt kostja selle tahteavalduse tegi. Kohtuhinnangul ei saanud see olla hageja väidetud 19. novembril 2014, kuivõrd tunnistaja L. Reinsoo ütlustest nähtuvalt poolte objektil toimunud kohtumise järgselt jäi töömees objektile edasi ning lepingu lõpetamisest juttu ei olnud. Poolte e-kirjavahetusest nähtub, et kohtumine toimus 19. novembril 2014 (poolte 23. ja XX.XX.XXXX e-kirjad (III kd, tl 192)). Samuti ei nähtu nimetatud kirjavahetusest, et XX.XX.XXXX seisuga oleks kostja lepingu lõpetamiseks tahet avaldanud. Seega pidi see toimuma pärast hageja XX.XX.XXXX e-kirja saatmist. Seda, kas kostja tahteavaldust saab pidada lepingu ülesütlemiseks või lepingust taganemiseks tuleb hinnata vastavalt tahteavalduse tegemise aluseks olnud asjaoludele. Juhul, kui hageja on lepingut oluliselt rikkunud, saab pidada kostjat lepingust taganenuks, vastasel juhul on tegemist lepingu ülesütlemisega VÕS § 655 lg 1 mõttes (vt ka Riigikohtu 21. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 13). Nii eespool viidatud hageja XX.XX.XXXX kirjast kui ka hageja varasemast 17. novembri 2014. a kirjast (III kd, tl 183) võib järeldada, et hageja keeldus oma kohustuste täitmisest, kuni kostja poolt vaidlusaluse arve tasumiseni. Nimetatud asjaolu nähtub ka tunnistaja L. Reinsoo ütlustest. Seda, kas hageja poolt oma lepinguliste kohustuste täitmisest keeldumist, saab pidada hagejapoolseks oluliseks lepingurikkumiseks, mis võiks olla aluseks lepingust taganemiseks, oleneb sellest, kas hagejal oli õigus enda kohustuste täitmisest keeldumiseks. VÕS § 111 lg 1 kohaselt, kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused, võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt on lepingupoolel, kes peab oma kohustuse täitma enne teist lepingupoolt, õigus keelduda lepingu täitmisest, kui talle pärast lepingu sõlmimist teatavaks saanud asjaolud annavad piisavalt alust arvata, et teine lepingupool ei suuda oma kohustust täita maksejõuetuse tõttu, või kui teise lepingupoole käitumine kohustuse täitmise ettevalmistamisel või täitmisel või muu oluline põhjus annab alust arvata, et ta oma kohustust ei täida. Nimetatud sätetest tuleneb koostoimes, et hagejal sai olla õigus keelduda ehitustegevuse jätkamisest juhul, kui kostja pidi vaidlusaluse arve tasumise kohustuse hagejale täitma enne kui hageja oma kohustuse ehitustööde jätkata, st sisuliselt pidi olema vaidlusaluses arves toodud nõue ehitamise jätkamisest keeldumise ajaks sissenõutav. Kui hageja tasu saamise nõue ei olnud sissenõutav, oleks kohustuse täitmisest keeldumine lubatav üksnes VÕS § 111 lg-s 4 toodud asjaoludel, millele hageja ei ole tuginenud (vt ka Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-165-12, p 50). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töövõtulepingu järgseks tasuks oli kokku lepitud 9. oktoobri 2013. a hoone rekonstrueerimise kalkulatsioonides märgitud hind 154 406 eurot (185 287 eurot koos käibemaksuga). Töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisega. Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue VÕS § 637 lg 4 järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. Tellija on VÕS § 638 esimese lause järgi kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Sama paragrahvi teise lause järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui

5/8

tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. Kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et töövõtulepingujärgsed tööd valmis ei olnud, siis hageja tasunõue tervikuna VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutav ei saanud olla. Hageja on sisuliselt tuginenud sellele, et pooled olid kokku leppinud tehtud tööde eest osade kaupa tasumises. Kostja sellele iseenesest vastu ei ole vaielnud ning seda asjaolu kinnitab ka poolte praktika tööde eest tasumisel. Samas on kostja esitanud vastuväite, et ta oli vaidlusaluse arve esitamise ajaks tasunud hagejale rohkem, kui tehtud tööde eest oli kokku lepitud. Seda, millised tööd ja millises ulatuses olid valmis, peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja. Üksnes juhul, kui kostja oli tööd vastu võtnud, saab eeldada, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik ning vastupidist peab tõendama tellija (vt ka Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 21). Kuivõrd praeguses asjas ei ole kohtule esitatud ühtegi poolte allkirjastatud tööde üleandmise vastuvõtmise akti ega muid väiteid või tõendeid tööde vastuvõtmise kohta, on seega tehtud tööde mahu tõendamiskoormus hagejal. Kohus leiab, et juhul, kui tellija vaidlustab kogu tehtud tööde mahu, tuleb töövõtjal seda ka tervikuna tõendada ning tema tõendamiskoormis ei piirdu üksnes vaidlusalusel arvel märgitud töödega, kuivõrd isegi juhul, kui pooled on kokku leppinud töö eest tasumise osade kaupa vastavalt tehtud tööde mahule, ei saa juhul, kui tellija on juba eelnevalt liiga palju maksnud, talt nõuda täiendavat tasu enne, kui tehtud tööde maht ületab tasutud summat. Kohus märgib, et üksnes asjaolu, et kostja on varasemad arved tasunud, ei tõenda seda, et arvetel nimetatud tööd olid tehtud ja nende tööde eest tuli ka arvetel märgitud tasu maksta. Praeguses asjas ei ole hageja aga esitanud sisuliselt ühtegi tõendit, millest saaks järeldada, millised tööd ja millises osas tasukokkuleppe aluseks olevast kalkulatsioonist olid tehtud. Sisuliselt ainsaks dokumendiks, millest nähtub, millised tööd ja millise hinnaga olid kokku tehtud, on kostja esitatud allkirjastamata teostatud tööde aktid (II kd, tl 71-87). Hageja nende aktide õigsust eitab, aga endapoolseid tõendeid ei ole esitanud. Samas ei ole võimalik ka nimetatud aktidest teha järeldusi, millises osas olid tööd tehtud ja millises osas tegemata, kuivõrd aktides toodud tööde kirjeldused ei lange kokku tasuarvestuse aluseks oleva kalkulatsiooniga. Ka tunnistaja L. Reinsoo ütlustest nähtub, et pooltevahelise vaidluse põhjuseks oli asjaolu, et hageja ei olnud tehtud töid arusaadavalt dokumenteerinud. Kohtu hinnangul ei saa sellises olukorras, kus tehtud töid ei olnud ka osaliselt vastu võetud ning samuti ei olnud töövõtja koostatud dokumentatsioonist selgelt aru saada, millises ulatuses tööd on tehtud ja millises ulatuses tegemata, pidada hageja tasunõuet vaidlusaluse arve osas sissenõutavaks muutunuks. Sellest tulenevalt ei olnud ka hagejal õigust VÕS § 111 lg 1 alusel endapoolsest edasisest lepingu täitmisest keelduda. Seega rikkus hageja edasisest tööde tegemisest keeldudes enda töövõtulepingust tulenevat kohustust töö valmis teha. Arvestades asjaolu, et ka poolte 19. novembri 2014. a kohtumine poolte vaidluse lahendamiseks tulemusi ei andnud ning hageja pärast kohtumist jätkuvalt tööde tegemisest keeldus, võis kostja hageja käitumisest kohtu hinnangul aru saada, et hageja ka edaspidi oma kohustusi ei täida, mistõttu võis kostja lepingust VÕS § 116 lg 2 p 4 alusel taganeda. Seega leiab kohus, et kostja taganes pärast XX.XX.XXXX hageja ekirja saamist töövõtulepingust seeläbi, et nõudis hageja töötajatelt objekti vabastamist ja võttis neilt võtmed. Kuivõrd hageja oli lepingut rikkunud ei ole alust kohaldada VÕS § 655 lg-t 1.

6/8

esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Tagastamise võimatuse korral saab VÕS § 189 lg 2 järgi nõuda üleantu väärtuse hüvitamist. Juhul kui üleantu hind on lepingus määratud, tuleb see VÕS § 189 lg 3 alusel lugeda sama paragrahvi lõike 2 tähenduses üleantu väärtuseks. Seega lepingust taganemise tulemusena tekkis kostjal õigus nõuda hagejalt tagasi lepingu alusel makstud tasu ja hagejal õigus nõuda kostjalt tehtud tööde väärtuse hüvitamist. Kohtu hinnangul saab hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes olukorras, kus pooltel on lepingust taganemisest tulenevad vastastikkused raha maksmise kohustused, mis tuleb täita samal ajal, esitada rahalise nõude üksnes osas, milles ühe poole nõue teise nõuet ületab, st rahalised kohustused tuleks nö saldeerida (sarnaselt on Riigikohus nt käsitlenud liisingulepingu ülesütlemisel tekkivaid vastastikkuseid rahalisi nõudeid vt nt Riigikohtu 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 35). Seega tuleb hageja nõude lahendamiseks tuvastada, kui suur oli hageja tehtud tööde väärtus ja kui palju oli kostja hagejale tehtud tööde eest tasunud. Tehtud tööde väärtuseks saab VÕS § 189 lg 3 mõttes pidada kokkulepitud tööde hinda 154 406 eurot. Samas kuivõrd tööd olid lepingust taganemise ajaks valmis vaid osaliselt, tuleks sellest summast maha arvata tegemata tööde hind. Nagu eelnevalt märgitud ei ole aga hageja esitanud tõendeid, mille põhjal saaks tuvastada millised tööd olid täpselt tehtud, millised tegemata ja milline oli nende hind. Seega ei ole võimalik tuvastada hageja tehtud tööde väärtust, mistõttu ei ole hageja nõuet võimalik rahuldada. Kohus märgib täiendavalt, et pigem nähtub poolte menetluse kestel esitatud seisukohtadest ja esitatud tõenditest, et kostja oli hagejale maksnud töövõtulepingujärgse tasuna suurema summa kui oli hageja tehtud tööde väärtus VÕS § 189 lg 3 mõttes. Nimelt nähtub eelviidatud allkirjastamata teostatud tööde aktidest, et hageja on nõudnud kostjalt tasu ilma käibemaksuta kokku 144 780,07 euro ulatuses. Hageja on väitnud, et kostja on jätnud tasumata üksnes viimase etapi eest, mille tasumist hageja hagis nõuab. Seega võib järeldada, et kostja on käibemaksuta tasunud 136 189,5 eurot. Kuigi hageja väidab, et tasutud on üksnes 111 886,42 eurot koos käibemaksuga, viitab ka hageja kostjale esitatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti projekt (III kd, tl 181) sellele, et tegelikult tasutud summa oli suurem, kuivõrd hageja on selles nimetanud tehtud tööde maksumuseks 172 284,08 eurot koos käibemaksuga, st 143 570,07 eurot ilma käibemaksuta, mis sisuliselt kattub kostja esitatud allkirjastamata aktides toodud summaga. Samas on kostja välja toonud, et tasukokkuleppe aluseks olevast kalkulatsioonis toodud töödest on täielikult jäänud tegemata real nr 15 märgitud monoliitse varikatuse ja betoonastmetega välitrepi ehitus maksumusega 4742 eurot, real nr 17 märgitud keldrikorruse lagede tööd maksumusega 1575 eurot, real nr 26 märgitud sisetrepid maksumusega 6600 eurot, real nr 28 märgitud võrkaia ehitus maksumusega 1197 eurot, real nr 29 märgitud haljastus summas 9 537 eurot. Nimetatud tööde tegemise kohta hageja tõendeid ei ole esitanud. Pigem nähtub tunnistajate L. Reinsoo, Ü. Palmi ja M. Sirmi ütlustest, et need tööd olid tegemata. Nimetatud tegemata tööde kogusmaksumus on 23 651 eurot (ilma käibemaksuta). Kui liita see summa kostja makstud 136 189,5 eurole, on kostja makstud tasu ja tegemata tööde hinna summa suurem kui poolte kokkulepitud hageja kogu tasu 154 406 eurot (ilma käibemaksuta). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Seetõttu ei ole vajalik täiendavalt käsitleda kostja tasaarvestuse vastuväidet.

juunil 2016 ja 8. novembril 2018. Nende menetluskulude nimekirjade kohaselt on kostja kandnud menetluskulusid kokku 12 090,3 eurot. Menetluskulude nimekirjade ja neile lisatud arvete kohaselt koosnevad kostja menetluskulud esindajakulust ja kohtule esitatud äriregistri väljavõtete kulust. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus esindajakulu välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind (vt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Praegune tsiviilasi on olnud küll ajaliselt kestuselt pikk ja tulenevalt asjaolust, et poolte suhted ei olnud selgelt kirjalikult fikseeritud, ka tõenduslikult keeruline, kuid kohtu hinnangul ei ole sellele vaatamata põhjendatud menetluskulu tsiviilasja hinda ületavas osas. Kohtu hinnangul ei saa pidada mõistlikuks kulutada kohtus vaidlemisele suurem summa, kui menetlusega saadav võimalik kasu. Samas on kohtu hinnangul tsiviilasja hinna ulatuses esindajakulu põhjendatud. Esindaja tunnitasu on olnud määras 100 ja 115 eurot ilma käibemaksuta, mida ei saa pidada ülemääraselt suureks advokaadi tunnitasuks. Samuti on selles ulatuse põhjendatud menetluses osalemise ajakulu, arvestades asja ajalist kestust, mitmeid toimunud kohtuistungeid ning esitatud menetlusdokumentide arvu ja mahtu. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu 11 460 eurot 1 sent. /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin Kohtunik

8/8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.