Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.03.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-3294
Tsiviilasi
OÜ NPM Grupp hagi SIS Car OÜ ja XX (X vastu solidaarselt võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.07.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ NPM Grupp apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
0 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant OÜ NPM Grupp (registrikood 10466604), lepinguline esindaja Marina Smirnova Kostja I/vastustaja SIS Car OÜ (registrikood 12476860), seaduslik esindaja juhatuse liige DA Kostja II/vastustaja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Denis Polman
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 02.07.2018 otsus tühistada osaliselt menetluskulude kindlaksmääramise osas, s.o osas, milles maakohus mõistis kostjalt I hagejale välja menetluskulud väiksemas summas kui 1550 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 5). Teha tühistatud osas uus lahend, millega mõista kostjalt I hagejale välja menetluskulud kokku 1550 eurot, millest 1200 eurot on riigilõiv ja 350 eurot on õigusabikulud. Menetluskulude jaotuse ja hagejalt kostjale II väljamõistetud menetluskulude suuruse osas (maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 4 ja 6) jätta otsus muutmata. Muus osas on maakohtu otsus jõustunud.
Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Rahuldada OÜ NPM Grupp hagiavaldus osaliselt; 2) Välja mõista SIS Car OÜ-lt OÜ NPM Grupp kasuks 28.04.2015 laenulepingust ning selle 18.05.2015 ja 19.06.2015 lisadest tulenevalt perioodil 30.04.2016–28.02.2018 sissenõutavaks muutunud laenu osamakseid 42 166.59 eurot, perioodil 26.01.2016–28.02.2018 sissenõutavaks muutunud intress 4975.92 eurot ja laenu osamaksete tagastamisega viivitamise eest perioodil 01.05.2016–01.03.2018 sissenõutavaks muutunud viivis 28 200.28 eurot; 3) Jätta rahuldamata OÜ NPM Grupp nõue välja mõista XX-lt solidaarselt SIS Car OÜ-ga viimase poolt 28.04.2015 laenulepingust ning selle 18.05.2015 ja 19.06.2015 lisadest tulenevalt perioodil 30.04.2016–28.02.2018 sissenõutavaks muutunud laenu osamakseid 42 166.59 eurot, perioodil 26.01.2016–28.02.2018 sissenõutavaks muutunud intress 4975.92 eurot ja laenu osamaksete tagastamisega viivitamise eest perioodil 01.05.2016–01.03.2018 sissenõutavaks muutunud viivis 28 200.28 eurot; 4) Jätta menetluskulud OÜ NPM Grupp nõudes SIS Car OÜ vastu SIS Car OÜ kanda. Jätta menetluskulud OÜ NPM Grupp nõudes XX vastu OÜ NPM Grupp kanda; 5) Välja mõista SIS Car OÜ-lt OÜ NPM Grupp kasuks menetluskulud summas 1550 eurot (s.o riigilõiv 1200 eurot ja õigusabikulud 350 eurot); 6) Välja mõista OÜ-lt NPM Grupp XX kasuks menetluskulud (õigusabikulud) summas 979.20 eurot. Käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni tuleb OÜ-l NPM Grupp tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (979.20 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud menetluskulusid ei hüvitata (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 178 lõige 4). Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Asjaolud ja hageja nõue
1.01.03.2018 esitas hageja maakohtule hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista perioodil 30.04.2016–28.02.2018 sissenõutavaks muutunud laenusumma osamaksed kokku 42 166.59 eurot, perioodil 26.01.2016–28.02.2018 sissenõutavaks muutunud intressi kokku 4975.92 eurot ja perioodil 01.05.2016–01.03.2018 sissenõutavaks muutunud viivise kokku 28 200.28 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
2.28.04.2015 sõlmisid hageja ja kostja I laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale I laenu 40 000 eurot. Kostja I pidi tasuma intressi 2,5% aastas ja tagastama laenusumma 28.05.2015. 18.05.2015 sõlmisid hageja ja kostja I kokkuleppe, millega hageja andis kostjale I täiendavalt laenu 70 000 eurot ja pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 20.06.2015. 19.06.2015 sõlmisid hageja ja kostja I kokkuleppe, millega pooled pikendasid laenu tagastamise tähtaega kuni 31.03.2021. Samuti leppisid pooled kokku, et 31.07.2015 seisuga arvestatud intressi 615.07 eurot tasub kostja I hiljemalt 31.07.2015 ning perioodil 01.08.2015–30.04.2016 arvestatud intressi pidi kostja I maksma üks kord kvartalis. Lisaks leppisid pooled 19.06.2015 kokku, et alates 30.04.2016 tagastab kostja I laenu ja maksab intressi maksegraafiku alusel. Tõele ei vasta kostja I väide, et 19.06.2015 kokkuleppes loobus hageja intressi- ja viivisenõudest.
3.Perioodil 28.04.2015–25.01.2016 maksis kostja I intressi kokku 1767.81 eurot. Kostja ei ole alates 26.01.2016 intressi ega laenu osamakseid tasunud. Hageja ei ole laenulepingut üles öelnud. Hagejal on õigus nõuda osamaksete tasumist, mille tasumise tähtaeg on maksegraafiku järgi saabunud. Selleks ei pea laenu tagastamise tähtaeg olema saabunud. Kostja I kinnitas 15.03.2017 dokumendis, et 31.12.2016 seisuga võlgneb ta hagejale laenu 110 000 eurot ja intressi 2587.10 eurot.
4.10.10.2015 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille alusel kohustus kostja II käendama hageja ja kostja I vahel 28.04.2015 laenulepingust tulenevaid kohustusi. Käenduslepingus ei ole kostja II vastutuse rahalises maksimumsummas kokku lepitud, sest kostja II kohustus vastutama kostja I kohustuse täitmise eest täies ulatuses. Käendusleping ei ole tühine ega sõlmitud pahas usus. Kostjale II oli käenduslepingu sõlmimisel teada lepingu sisu. Hageja andis kostjale I laenu tingimusel, et kostja II käendab laenulepingust tulenevaid kohustusi, sest kostjal II oli vara. Hageja andis kostjale I laenu selleks, et viimane finantseeriks tema ja kostja II äritegevust Ukrainas. Kostjate vastuväited
5.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
6.Kostja I vastuväidete kohaselt on pooltevahelised suhted reguleeritud 19.06.2015 kokkuleppega. Kokkuleppe järgi loobus hageja viivisest ja intressist ning pooled pikendasid laenulepingu kehtivust kuni 31.03.2021. Kostja I ei ole kokkulepet rikkunud ja laenu tagastamise tähtaeg ei ole saabunud. Hageja ei ole laenulepingut üles öelnud, seega puudub hagejal õigus nõuda laenu tagastamist.
7.Kostja II vastuväidete kohaselt sõlmisid hageja ja kostja II tarbijakäenduslepingu, mis on tühine, sest lepingus ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Kostja II ei saanud käenduslepingu allkirjastamisel aru, et
tegemist on käenduslepinguga. Kostja II sai 10.10.2015 dokumendi sisust aru pärast hagi materjalidega advokaadi vahendusel tutvumist. Kui kostja II oleks 10.10.2015 dokumendi sisu teadnud, ei oleks ta käenduslepingut sõlminud. Kostja II ei olnud nõus kostja I laenu käendama. 10.10.2015 dokumendi allkirjastamisel ei olnud kostjale II teada dokumendi sisu. Kostjal II esines kahtlus, et käendusleping sõlmiti pahas usus eesmärgiga panna kostja II vastutama kostja I võla eest. Esimese astme kohtu otsus
8.02.07.2018 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt I hagejale välja 28.04.2015 laenulepingust ning selle 18.05.2015 ja 19.06.2015 lisadest tulenevalt perioodil 30.04.2016–28.02.2018 sissenõutavaks muutunud laenu osamaksed 42 166.59 eurot, perioodil 26.01.2016–28.02.2018 sissenõutavaks muutunud intressi 4975.92 eurot ja osamaksete tagastamisega viivitamise eest perioodil 01.05.2016–01.03.2018 sissenõutavaks muutunud viivise 28 200.28 eurot. Kohus jättis rahuldamata hageja solidaarnõude kostja II vastu. Kohus jättis menetluskulud kostja I vastu esitatud nõudes kostja I kanda ja kostja II vastu esitatud nõudes hageja kanda ning mõistis kostjalt I hagejale välja menetluskulud (riigilõiv ja õigusabikulud) 950 eurot ja hagejalt kostjale II välja menetluskulud (õigusabikulud) 979.20 eurot koos viivisega.
9.Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas märkis kohus järgmist. Kuna hageja nõue kostja I vastu rahuldatakse, jäid menetluskulud selle nõude osas kostja I kanda. Hageja nõue kostja II vastu jäi rahuldamata, mistõttu jäid menetluskulud kostja II vastu esitatud nõudes hageja kanda.
10.Hageja 06.06.2018 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kulud kokku 2050 eurot, s.o hagi esitamisel tasutud riigilõiv 1300 eurot ja õigusabikulud 750 eurot. Hageja palus kulud hüvitada käibemaksuta. Kostja II 07.06.2018 menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja II menetluskuluks õigusabikulud 1238.40 eurot. Kostja II taotles kulude hüvitamist käibemaksuga, samuti viivise väljamõistmist.
11.Hageja kulude osas leidis kohus järgmist. Toimikust nähtuvalt on hageja tasunud hagi esitamisel riigilõivu kokku 1200 eurot (t lk 13, 21). Tsiviilasja hinnaks on TsMS § 133 kohaselt 75 342.79 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 kohaselt tuleb hagilt hinnaga kuni 100 000 eurot tasuda riigilõivu 1200 eurot. Kohus nõustus kostja II vastuväitega ning asus seisukohale, et hageja menetluskuluna on põhjendatud riigilõiv 1200 eurot. Õigusabikulude osas luges kohus vajalikuks ja põhjendatuks hageja lepingulise esindaja toiminguid ajalises mahus kokku 7h, mis esindaja tunnihinda (100 eurot) arvestades teeb kokku 700 eurot. Kohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 1900 eurot.
12.Kuna hageja esitas nõuded kahe kostja vastu, tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel arvestada, et hageja menetluskulud on kantud 1⁄2 osas kostja I vastu esitatud nõudes ning 1⁄2 osas kostja II esitatud nõudes. Kuivõrd kohus jättis kostja I vastu esitatud nõudes menetluskulud kostja I kanda, tuleb kostjalt I välja mõista hagejale menetluskulu 950 eurot (s.o 1900/2). Ülejäänud osas jäid menetluskulud hageja enda kanda.
13.Kostja II kulude osas leidis kohus järgmist. Kostjale II osutatud õigusabi tunnihinnaks on 120 eurot (käibemaksuta). Kohus ei nõustunud hageja vastuväitega ning leidis, et viidatud summas tunnitasumäär on vaidluse sisu, mahtu ja keerukust ning
kohtupraktikat arvestades lepingulise esindaja tasuna mõistlik. Analüüsides ja hinnates kostja II menetluskulude nimekirjas välja toodud kostja II lepingulise esindaja menetlustoiminguid ja nendele kulunud aega, nõustus kohus hageja vastuväitega ja asus seisukohale, et kostja II lepingulise esindaja menetlustoimingutele kulunud aeg ei ole 23.03.2018–16.04.2018 menetlustoimingutele kulunud 5,8h osas osaliselt põhjendatud. Arvestades hagi koos lisadega ning kostja 16.04.2018 vastuse (t lk 38-36) sisu ja mahtu, leidis kohus, et kostja II lepingulise esindaja menetlustoimingud perioodil 23.03.2018–16.04.2018 on põhjendatud ja vajalikud ajamahus kokku 4h. Ülejäänud kostja II menetluskulude nimekirjas väljatoodud menetlustoimingud ning neile kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik. Eeltoodust tulenevalt luges kohus vajalikuks ja põhjendatuks kostja II lepingulise esindaja toiminguid ajalises mahus kokku 6,8h, mis lepingulise esindaja tunnihinda (120 eurot) arvestades teeb kokku 816 eurot. Kostja II on kohtule kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu kuuluvad tema menetluskulud vastavalt TsMS § 175 lõikele 1 hüvitamisele koos käibemaksuga. Seega määras kohus kostja II menetluskulude (õigusabikulude) rahaliseks suuruseks kokku 979.20 eurot (käibemaksuga), mille vastavalt jaotusele hagejalt kostjale II välja mõistis. Kostja on esitanud ka TsMS § 177 lõike 4 kohase taotluse. Apellatsioonkaebus
14.01.08.2018 esitatud apellatsioonkaebuse ja selle 17.08.2018 täpsustuse kohaselt palub hageja tühistada maakohtu otsuse kostja II menetluskulude hageja kanda jätmise (s.o osaliselt resolutsiooni punkt 4) ning menetluskulude kindlaksmääramise osas (s.o resolutsiooni punktid 5 ja 6) ning teha selles osas uue otsuse. Hageja palub jätta menetluskulud kostja II vastu esitatud hagi osas poolte endi kanda.
15.Hageja ei nõustu kohtuga, et hagi esitamisel tasutud riigilõiv 1200 eurot tuleb jagada kaheks ja selle tulemusel mõista kostjalt I välja pool riigilõivust. Riigilõiv sõltub hagihinnast. Tähtsust ei oma, et hagi on esitatud kahe kostja vastu. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-57-15 (punkt 15) on märgitud, et kuna asjas osaleb iga kostja iseseisvalt, ei saa kostja II vastu esitatud hagi menetluskulude jaotus oleneda kostja I vastu esitatud hagi tulemusest ning kulude jaotamisel peab lähtuma põhimõttest, nagu hageja oleks esitanud kaks eraldi hagi, millest üks on rahuldatud ja teine jäänud rahuldamata. Seega tuleb ka praegusel juhul hagi esitamisel tasutud riigilõiv 1200 eurot mõista välja kogu ulatuses kostjalt I.
16.Vaatamata sellele, et hagi kostja II vastu jäi rahuldamata, tuleks menetluskulud jätta selles osas TsMS § 162 lõike 4 alusel poolte endi kanda. Vastustaja seisukoht
17.Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja I kaebuse kohta seisukohta ei esitanud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
18.Kooskõlas TsMS § 651 lõikes 1 sätestatuga kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse üksnes kostja II menetluskulude hageja kanda jätmise (s.o osaliselt resolutsiooni punkti 4) ja menetluskulude kindlaksmääramise (s.o resolutsiooni punktide 5 ja 6) osas. Seega asja sisulise lahendamise osas ja ülejäänud menetluskulude jaotuse osas on otsus jõustunud.
19.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lõike 1 punkti 2 alusel tühistada osas, milles kostjalt I mõisteti hagejale välja menetluskulud väiksemas summas kui 1550 eurot (s.o resolutsiooni punkt 5). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega suurendab kostjalt I hagejale väljamõistetavat menetluskulude hüvitist riigilõivu osas 600 euro võrra. Kostja II menetluskulude hageja kanda jätmise ja hagejalt kostjale II väljamõistetud menetluskulude suuruse osas otsuse muutmiseks või tühistamiseks alus puudub. Apellatsioonkaebus kuulub seega rahuldamisele osaliselt.
20.Kaevatavast otsusest nähtuvalt määras maakohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 1900 eurot, millest 1200 eurot on riigilõiv ja 700 eurot õigusabikulud. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistis kohus nimetatud summast kostjalt I, kelle kanda jäid hageja menetluskulud kostja I vastu esitatud nõude osas, välja poole, s.o 950 eurot, ning jättis ülejäänud osas kulud hageja enda kanda, kuivõrd kostja II vastu esitatud nõude osas jättis kohus menetluskulud hageja kanda.
21.Kolleegium nõustub, et hageja õigusabikulude osas on sellisel viisil menetluskulude kindlaksmääramine õigustatud. Võttes arvesse, et hageja on esitanud sama raha nõude kostjate vastu erinevatel materiaalõiguslikel alustel, võis hageja lepinguline esindaja, arvestades kummagi kostja osas esitatud nõude sisu ja mahtu (sh eluliste asjaolude osas on nõuete alus mõlema kostja suhtes samas mahus), kulutada hinnanguliselt võrdselt aega kummagi kostja kohta. Õigusabikulude pooleks jagamise osas puuduvad ka kaebuses konkreetsed etteheited maakohtu otsustusele.
22.Kolleegium aga nõustub kaebajaga, et hagilt tasutud riigilõivu osas maakohtu käsitlus põhjendatud ei ole. Hageja esitas kostjate vastu solidaarse nõude võlgnevuse kokku 75 342.79 eurot väljamõistmiseks. Hagi esitamisel tasus hageja riigilõivu lähtuvalt hagihinnast (riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lõige 1), mis käesolevas asjas oli 75 342.79 eurot, seega vastavalt RLS-i lisale 1 1200 eurot. Kuivõrd tegemist oli solidaarse nõudega, tuli hagejal sõltumata kostjate arvust tasuda riigilõivu nõude väärtuse järgi ühekordselt (TsMS § 134 lõige 2). Kostja I vastu esitatud hagi rahuldati täies ulatuses, s.o summas, mille pealt hageja riigilõivu 1200 eurot tasus. Seega on praegusel juhul põhjendatud jätta ka tasutud riigilõiv täielikult selle kostja kanda, kelle osas hagi täielikult rahuldati. Kui kostjate vastu oleks esitatud eraldiseisvad (või erinevas ulatuses nõuded), tulnuks lähtuda põhimõttest nagu hageja oleks esitanud kaks eraldi hagi, millest üks on rahuldatud ja teine jäänud rahuldamata, kuid sellisel juhul tulnuks hagejal tasuda ka mõlema kostja vastu esitatud hagilt eraldi riigilõivu. Eeltoodust tulenevalt muudab ringkonnakohus maakohtu otsust kostjalt I hagejale väljamõistetud menetluskulude suuruse osas selliselt, et mõistab kostjalt I lisaks hageja õigusabikuludele 350 eurot välja hageja tasutud riigilõivu 1200 eurot täies ulatuses. Seega kokku tuleb kostjalt I hageja menetluskulude katteks välja mõista 1550 eurot.
23.Maakohtu määratud menetluskulude jaotuse osas vaidlustatud otsuse muutmiseks alus puudub. Kaebuses on hageja leidnud, et kostja II vastu esitatud hagi osas tulnuks vaatamata hagi rahuldamata jätmisele menetluskulud jätta TsMS § 162 lõike 4 alusel poolte endi kanda. Hageja ei ole toonud esile selliseid elulisi asjaolusid, millised annaksid aluse kohaldada TsMS § 162 lõiget 4. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-14210 punktis 10 leidnud, et TsMS § 162 lõike 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on kehtestanud kõrgendatud
standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või äärmiselt ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse täienduses esiletoodud kostja II käitumist kohtueelselt iseloomustavad asjaolud selliseks otsustuseks alust ei anna. Maakohus tuvastas, et hageja poolt kostja II vastutuse alusena esiletoodud käendusleping oli algusest peale tühine. Puuduvad asjaolud, mis annaksid aluse väita, et kostja II sõlmis käenduslepingu algusest peale teadmisega, et tegemist on tühise tehinguga. Kohtumenetluses kasutas kostja II talle kehtiva menetlusõigusega antud õigust vaielda nõudele vastu ning esitatud vastuväide osutus edukaks. Seega jääb kaebus kostja II osas menetluskulude jaotuse muutmiseks rahuldamata.
24.Kaebuse kohaselt on hageja vaidlustanud maakohtu otsuse ka osas, milles hagejalt mõisteti kostja II kasuks välja viimase vajalikud ja põhjendatud menetluskulud 979.20 eurot (otsuse resolutsiooni punkt 6). Kaebaja väidetest võib aru saada, et selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks annab hageja arvates aluse kulude jaotuse muutmine. Muid aluseid apellandi menetlusdokumentidest ei nähtu. Kuna eelnevalt leidis kolleegium, et kulude jaotuse muutmiseks alust ei ole, jääb kaebus rahuldamata ka menetluskulude hagejalt kostja II kasuks väljamõistmise osas. Kolleegium märgib siiski täiendavalt, et nõustub maakohtuga kostja II menetluskulude summas 979.20 eurot vajalikuks ja põhjendatuks lugemisega. Kohtu otsustus kostja II vandeadvokaadist lepingulise esindaja teenuse tunnihinna 120 eurot (millele lisandub käibemaks) ja õigusabitoimingute ajakulu 6,8h mõistlikuks ja põhjendatuks lugemisel on piisavalt motiveeritud ning kooskõlas asjas esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Samuti on kohus hageja vastuväidete alusel kostja II taotletavaid kulusid osaliselt vähendanud. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kõrgema astme kohus saab lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisse sekkuda ainult juhul kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire, mida antud juhul maakohtule ette heita ei saa.
25.Kaebuse väited, mis käsitlevad sisulist vaidlust, jätab kolleegium kui asjakohatud tähelepanuta, kuivõrd hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust asja sisulise lahendamise osas.
26.Vastavalt TsMS § 178 lõikele 4 ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud menetluskulusid. Praegusel juhul vaidlustas hageja lisaks menetluskulude kindlaksmääramisele ka osaliselt menetluskulude jaotuse, millise kaebuse menetlemise kulude hüvitamist viidatud säte ei välista. Arvestades aga, et kaebus (ja vastustaja vastus) keskendub olulises enamuses menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisele ning kulude jaotuse osas sisuliselt põhjendused puudusid, saavad menetluskulud apellatsioonimenetluses enamuses seonduda kulude kindlaksmääramise vaidlustamisega, milliseid kulusid seaduse järgi ei hüvitata. Kuna kulude jaotuse vaidlustamisega seotud kulud saavad olla üksnes sedavõrd väike osa võimalikest kuludest, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud kohaldada konkreetsele apellatsioonimenetlusele tervikuna TsMS § 178 lõiget 4. Seejuures arvestab ringkonnakohus ka asjaolu, et apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, millisel juhul on põhjendatud jätta apellatsioonimenetluse kulud (vähemalt osaliselt) poolte endi kanda. Mõlemal juhul on tulemus sama ehk vastaspool teise poole apellatsioonimenetluse kulusid hüvitama ei pea.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.