Võlaõigus

2(9)

summa 5000 eurot selgitusega "T.P laenu tagasimakse". Hageja selgitas kostjale, et kui ta ei esita hiljemalt 25.12.2023.a vastust, et kolmas isik ei tohtinud täita kohustust kostja eest, siis arvestab laenuandja, et lepingust tuleneva kohustuse täitis kostja eest kolmas isik (s.o 13.06.2023 pangaülekanne summas 5000 eurot eraisik Y poolt) ja arvestab selle kohustuse just lepingust tuleneva kohustuse täitmisena. Kuna kostja vaidles vastu Y poolt ülekantud summadele kui kostja kohustuste täitmisele, siis keeldus hageja võlaõigusseaduse § 78 lg 3 järgi (mille kohaselt võlausaldaja võib keelduda kolmandalt isikult kohustuse täitmist vastu võtmast) kolmandalt isikult raha vastuvõtmisest ning kandis 5000 eurot tagasi Yle. Hageja nõuab seadusjärgses viivisemääras viivist alates 28.12.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 30.01.2023.a (kokku 57,80 eurot) ja alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse täitmiseni. Kostja seisukoht 2.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja kinnitab raha saamist, kuid eitab, et hageja ja kostja oleks vaidlusaluse summa suhtes laenulepingu sõlminud. Kostja toob välja, et hageja ainuosanik ja seaduslik esindaja on Y, kellega kostja oli kooselulises suhtes ca 17 aastat. Suhted lõppesid 2023.a juunis. Suhete lõppemisel lubas Y karistada kostjat materiaalselt ning hakatigi erinevaid nõudeid (sh käesolev nõue ja väidetavatest 20.04.2022 ja 06.08.2022 laenulepingutest tulenevad nõuded) esitama. Kostja pidas hagejaga läbirääkimisi mingisuguse hüvitise maksmise üle, ent seda tingimusega, et Y jätab kostja rahule ning kinnitab, et loobub igasugustest nõuetest kostja vastu. Hageja sellega ei nõustunud, kuna Y eesmärgiks on kostja vastu tekitada erinevaid kohtuvaidlusi. Kostja toob välja, et Y osutas kostjale tagastamatut abi kõlbelise kohustusena. Kooseluliste suhete ajal pooled tihti reisisid, kandsid ühiselt erinevaid igapäevavajadusi ning nagu abikaasade puhul on tavapärane Y toetas (abistas) kostjat ja tema vajadusi järjepidevalt. Tavapärane oli asjaolu, et Y igakuiselt jooksvateks kuludeks andis kostjale igakuiselt 500-700 eurot ning suuremate ostude või puhkuste planeerimisel kandis ta ka need kulud. Seega oli tavapärane, et Y kandis nii kostja vajadusteks, kui ka ühisteks vajadusteks kostja pangaarvele erinevaid summasid, sh ka olulisi summasid, kuna suhted olid perekondlikud. Kostja ja hageja ka töötasid koos (sh oli kostja ka Y äriühingu töötajaks). Oluline on märkida, et pooled abistasid järjepidevalt ka kostja last ning lapselast ja Yl on tänaseni nendega head suhted. Lisaks sellele oli kostja hooldusel vanaema ning ka neid kulusid aitas kanda Y. Y initsiatiiv oli, et kostja alustaks ise äritegevust ning ta nõustus abistama materiaalselt. Kostja selgitab, et antud ajal pakuti talle võimalust omandada kaupa/riideesemeid ja müüa kaupa komisjonimüügis riiete kaupluses. Kostja ja Y arutasid pakkumist ning Y leidis, et kostjal oleks hea alustada äritegevust ja võtta pakkumine vastu. Y leidis, et toetab seda ettevõtmist tagastamatu abina. Nii laekuski kostjale hagejalt eeltoodud summad. Kuna seekord oli abi laekunud hoopis hagejalt ja lisaks ka selgitusega laen, märkas kostja seda pangakonto väljavõttelt ning küsis Ylt selgitusi. Y selgitas kostjale, et ta võttis abi jaoks oma äriühingult raha, et ta lahendab hagejaga need kohustused ise ja kostja ei ole asjassepuutuv. Lisaks Y selgitas, et ta võttis hagejalt need summad laenu nime all, st maksuvabalt ja ta ei saa neid otse endale üle kanda, kuna juhatuse liikme ja äriühingu vahel kehtib seaduse kohaselt laenu keeld. Seega ta tagastab tema poolt võetud vahendid ise ja kostja ei ole asjassepuutuv ning ei pea muretsema ega seda raha kellelegi tagastama. Kostja on seisukohal, et kostjal on Y ees VÕS § 4 kohane mittetäielik kohustus. Mittetäielik kohustus on kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Ilmselt vastab üldisele arusaamale kooselulistes suhetes ca 17 aasta jooksul kujunenud tava, st kaaslase

3(9)

materiaalne abistamine, sh kaaslase pangakonto vahendusel ühiste kulude kandmine jms. Pooltel ei ole kunagi jutuks olnud, et tegemist on vastastikuste laenudega või muude kokkulepetega ja vahendid tuleb tagastada, sh kolmandale isikule. Kuna kostjale on Y poolt korduvalt tehtud ka kinkeid rahaliste summade näol, on oluline, et vastavalt VÕS § 270 lg 3 kinkija ei või taganeda kõlbelise kohustuse täitmiseks sõlmitud kinkelepingust. Asjaolu, et hageja on märkinud makse selgitustesse „laen“, ei tõenda pooltevahelisi laenusuhteid ning kostja kohustust ülekantud raha hagejale tagastada. Selline makse selgitus tähendas hageja seadusliku esindaja avaldatu kohaselt tema õigussuhet hagejaga ja soovi varjata tegelikku laenu saajat seoses sellise laenu maksustamise küsimusega. Esimese astme kohtu otsus 3.Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud jättis hageja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt ei tulnud hageja esindaja vande all antud ütlustest välja, et hageja esindaja oleks selgelt kostjaga leppinud kokku raha tagastamises või vähemalt selgelt kostjale teada andnud, et ootab kostjalt selle raha tagastamist. Hageja esindaja ütluste kohaselt ta ootas, et kostja maksab tagasi. Ka kostja vande all antud ütlustest selgus, et jutuajamine kostja ja Y vahel oli raha andmise osas pigem umbmäärane. See, et Y tasus 5000 eurot hagejale, ühtib sellega, mida Y kostja vande all antud ütluste kohaselt ka teha lubas (kanda raha ise oma ettevõttele tagasi). Hageja on viidanud, et raha laenuna andmist tõendab ka see, et maksekorraldusele oli märgitud „laen“ ja et hageja majandusaasta aruandes on arvestatud selle laenuga. Kohus märgib, et majandusaasta aruandes on siiski välja toodud üksnes üldised summad (nõuded ja ettemaksud). Samuti on asjaolud Y ainukontrolli all, st kostja ei saanud mõjutada ülekande selgituse sisu ega hageja majandusaasta aruannet või raamatupidamist. Samuti võiski hageja raamatupidamise vaatest olla tegemist laenuga, aga see ei tõenda, et ka kostjaga oli kokkulepe raha tagastamise kohta. Raha laenu nimetuse all väljamaksmine ja selle raamatupidamises nii kajastamine on kooskõlas sellega, mida Y kostjale selgitas, et võtab raha ettevõttest ja klaarib selle ise ära. Hageja väitel tõendab raha laenuna andmist ka kostja vastused hagejale 2023.a oktoobris ja novembris - kostja saadetud kokkuleppe tekst ja e-kirjades laused, et „keegi pole palunud Yl neid ülekandeid teha“. Kohus nõustub, et kostja poolt pakutud kokkuleppe tekst on kostja ülejäänud selgitusi arvestades kummaline ning kord on kirjutatud, et aktsepteeritakse Y poolt tehtud ülekandeid laenu tasumisena ja siis hiljem vastatud, et ei aktsepteerita. Samas tundub kohtule usutav kostja selgitus, et eesmärk oli, et Y ei tuleks ühegi rohkema nõudega ning sel eesmärgil oli kostja nõus maksma kokku 15 000 kuid seda üksnes tingimusel, et Y kinnitab kokkuleppes, et tal ei ole üldse mingeid nõudeid rohkem kostja vastu. Hageja esindaja seda tegema ei soostunud ning seepeale teatas ka kostja esindaja, et kompromissi saavutamise püüdlused on nurjunud ja kompromissläbirääkimisi ei saa pidada hageja nõuetega (laenuleping) nõustumiseks. Nagu märgitud, ei pidanud pooled kokku leppima konkreetses raha tagastamise tähtajas (laenuleping võib olla ka tähtajatu), kuid pooled pidid siiski vastastikku väljendama kattuvat tahet, et kostja peab raha hagejale kunagi tagasi maksma. Isegi kui Y mõttes eeldas, et kostja raha tagasi maksab, ei ole tõendatud, et ta seda raha andmisel (või ka hiljem, enne 2023.a oktoobrit, kui esitas lepingu üles ütlemise teate) ka väljendas. TsÜS § 69 lg 1 kohaselt tuleb aga kindlale isikule suunatud tahteavaldust tahteavalduse tegija poolt ka väljendada. Kostja omakorda ei pidanud, arvestades kostja ja Y vahelisi suhteid (isiklikke ja rahalisi), eeldama, et tal tuleb raha tagastada. Kohus peab võimalikuks, et raha tagasi küsimise soov oli ajendatud kostja ja Y suhete lõppemisest (isegi arvestades Y ja kostja erinevaid arusaamu, on selge, et 2023.a oktoobriks olid mõlema poole väitel isiklikku laadi suhted lõppenud). Kohus on seega 4(9)

eeltoodu alusel siseveendumusel, et kostja ja Y (hageja esindajana) ei teinud vastastikku selgeid tahteavaldusi hagejale raha tagastamise ega ka raha laenuna andmise kohta ning seetõttu ei saa lugeda laenulepingut sõlmituks. Kohus märgib täiendavalt et kui tegemist oleks olnud laenulepinguga, oleks see pidanud olema ka seadusega ettenähtud vormis, sest hageja on äriühing ning kostja tarbija. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Hageja hinnangul saaks pooltevahelist õigussuhet alternatiivselt käsitleda ka alusetu rikastumisena. Hageja pole välja toonud, millist kohustust hageja kostja ees siis täitis, mis olematuks osutus või ära langes. Nii hageja kui kostja väitel andis hageja kostjale raha selleks, et kostja saaks äri alustada, kuid kohustust hagejal selleks ei olnud (ka mitte sellist, mis oleks hiljem ära langenud). Kohtu hinnangul ei saa VÕS § 1028 alusel hakata tagasi pöörama mis iganes makseid, mis kunagi tehtud on. On küll selge, et hageja juriidilise isikuna ei olnud kostjat kunagi varasemalt toetanud, ent tuleb arvestada, et juriidiline isik tegutseb siiski üksnes füüsiliste isikute kaudu ning otsuse kostjale raha andmise kohta langetas hageja ainuomanik ja juhatuse liige Y, kes oli isiklikes suhetes kostjaga. Yl oli seega kontroll hageja varade üle. Lisaks tuleb arvestada kostja vande all antud ütlusi, et Y oli lubanud hagejale ise raha tagasi kanda, mida Y ka tegi. Seega isegi kui öelda, et hageja andis raha kostjale laenuna, lubas hageja esindaja samas selle laenu ise hagejale tasuda (mida ta ka tegi). Kohus ei näe hageja esitatud asjaolude ja selgituste põhjal, kuidas hageja poolt kostjale raha kandmine saaks kvalifitseeruda käsundita asjaajamiseks. Kohus on seisukohal, et kostjale raha andmine eelpooltoodud motiividel ei kvalifitseeru kostja asja ajamisena. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et hageja kandis kostjale raha, kuid ei ole tõendatud, et oli ka kokkulepe raha tagastamise kohta. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus rahuldamata hageja nõude kostjalt võlgnevuse summas 5000 eurot väljamõistmiseks. Kuna põhinõue jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka viivisenõue. Hageja apellatsioonkaebus 4.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ning teha tühistatud osas uus uus otsus, millega hagi rahuldada täies ulatuses, alternatiivselt mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue, menetluskulud jätta kostja kanda. Apellant on seisukohal, et käesolev asi on äärmiselt lihtne, äriühing andis kostjale laenu, tasus 5000 eurot kostja pangakontole selgitusega „laen“ ning kostja ei ole laenu tagastanud. Apellandi hinnangul ei saanud kohus olemasolevate tõendite ja olemasolevate asjaolude alusel (sh arvestades poolte vahelist kohtueelset kirjavahetust) mitte kuidagi jätta hagiavaldust rahuldamata. Apellant ei ole kunagi kostjale raha kinkinud, seda ei ole teinud kunagi ka Y (vande all ülekuulamisel kinnitatud). Kahjuks maakohus ei eristanud Y kooselu jooksul tehtud ühiseid kulutusi (ca 600-650 eurot kuus, mis Y kandis kostjale) ja pärast kooselu lõppemist tehtud makseid (3 korda x 5000 eurot, mida kandsid hoopis äriühingud selgitusega „laen“). Maakohtu hinnangul summade 600-650 ja 5000 (3x5000 ehk 15 000) ei olegi suurt erinevust

5(9)

ning ei ole tegemist millegi märkimisväärsega. Samuti ei ole maakohtu hinnangul mitte midagi märkimisväärset selles, et antud asjas arutatava 5000 eurot puhul ei ole vaidlust, et need olid saadud T.P poolt isiklikuks äritegevuseks Türgist kauba ostmiseks, mida ta hiljem realiseeris ning sai veelgi suurema summa tagasi (varasemalt ei ole poolte vahel selliseid suhted tuvastatud). Kõige tähtsam on aga see, et kohus ei ole vähimalgi määral arvestanud objektiivseid tõendeid (ehk kohtueelset kirjavahetust poolte vahel ja maksekorralduste selgitusi), eelistades selle asemel kostja valeväiteid (kostja strateegia kohtu eksitamise osas töötas). Lisaks ei ole kohus kuidagi arvestanud, et Y ja kostja vahelisi suhteid ei olnud perioodil, millal oli antud laen ning ka seda, et kostja eksitas kohut väidetava ühise reisi finantseerimise kohta kostja poolt. Kohus ei pööranud ka mistahes tähelepanu kostja valetamisele ja eksitamisele faktiliste asjaolude osas. Kohtumenetluse tulemusena on võimalik teha järelduse, et kostja valed on kohtu poolt heakskiidetud ning selline „valetamise“ muster on kohtu poolt toetust leidnud (see toob võidu ja seda tasub kasutada strateegiana võlast vabanemiseks). Kõige ilmekamalt näitab kostja valetamist asjaolu, et vaatamata sellele, et kostja tegi kompromissiettepaneku maksta laenu terves ulatuses tagasi ning saatis kohtueelselt kompromissiettepaneku kogu summa tasumiseks (mis oli allkirjastatud ka vandeadvokaadi poolt ehk 3 x 5000 eurot), asus kostja istungil väitma, et ta ei saanud aru, et peaks kompromissi raames tasuma tagasi kogu summa ning see oli väidetavalt ekslikult saadetud. Samas kinnitades, et ta tutvus ka isiklikult kompromissi projektiga, kuid ei saanud sellest aru. Tegemist ei ole eluliselt usutava väitega ja tegemist on ilmselge valega. Kohus ei ole hinnanud ka kostja vande all ülekuulamise raames esitatud küsimust selle kohta, et kostja isiklikult helistas hageja juristile Vitali Denikinile, teeseldes potentsiaalset klienti, kes soovib büroosse tulla ja keda on väidetavalt kostjale soovitatud (kostja küsis küsimusi, mis olid seotud laenulepinguga ja kohustustega). Sellist käitumismustrit kus kostja eksitabki nii vastaspoole lepingulist esindajat, kohut kui ka hagejat pidi kohus kindlasti arvestama, kuid ei ole seda maininud otsuses. Vastus apellatsioonkaebusele 5.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud jätta apellandi kanda. Ringkonnakohtu otsus 6.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 7.Poolte vahel puudub vaidlus järgmises. -14.04.2022 kandis hageja kostja arvelduskontole selgitusega “laen” üle 5 000 eurot. -13.06.2023 kandis Y hagejale üle 5000 eurot selgitusega”T.P laenu tagasimakse” -13.10.2023 saatis hageja kostjale ülesütlemisavalduse, milles teatas, et ütleb üles nende vahel 14.04.2022 sõlmitud laenulepingu. -21.12.2023 kandis hageja Yle üle 5000 eurot selgitusega “T.P laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks Y poolt 13.06.2023 panga ülekandega tasutud summade tagastamine”. -30.01.2024 esitas hageja kostja vastu hagi väidetavalt poolte vahel 14.04.2022 sõlmitud laenulepingust tulenevast nõudest.

6(9)

väites, et summa ülekandmine on hageja poolt Y kohustuse (mittetäieliku kohustuse) täitmine kostjale, kostja viitab ka kinkelepingut reguleerivatele sätetele.

7(9)

8(9)

et kooselu pooled käisid veel 2023.a alguses koos välisriigis puhkusereisil ning lisaks Y seletusega, et kirjalikku lepingut ei sõlmitud Y ja kostja isiklike suhete tõttu.

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.