Mittetulundusühing Turvaline Eesti hagi OÜ Fashion inspiration vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
500 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja Mittetulundusühing Turvaline Eesti (registrikood 80389041), seaduslik esindaja S J esindajad Kostja OÜ Fashion inspiration (registrikood 12509849), lepinguline esindaja Sofja Pevzner-Belošitski Asja läbivaatamine
Poolte nõusolekul kirjalikus menetluses peale kohtuistungi toimumist
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista kostjalt OÜ Fashion inspiration hageja Mittetulundusühing Turvaline Eesti kasuks võlgnevus 500 eurot. Menetluskulude jaotus
3.Jätta menetluskulud kostja OÜ Fashion inspiration kanda.
4.Välja mõista kostjalt OÜ Fashion inspiration hageja Mittetulundusühing Turvaline Eesti kasuks menetluskuluna riigilõiv 100 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetluskulude jaotust ja suurust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks määrati. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu
1.Mittetulundusühing Turvaline Eesti (edaspidi hageja) palub OÜ-lt Fashion inspiration (edaspidi kostja) välja mõista võlgnevuse 500 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2.04.11.2017 pöördus hageja kostja poole telefoni teel sooviga osta kostjalt iluteenuste kinkekaart sünnipäevaks hageja seadusliku esindaja abikaasale. Samal päeval edastas kostja iluteenuste kinkekaardi tingimused e-postiga hagejale.
3.06.11.2017 ostis hageja kostjalt iluteenuste kinkekaardi maksumusega 500 eurot. Arve on tasutud. Iluteenuste kinkekaardi sisuks oli õigus osaleda projektis, kus teenuse saajal oli õigus saada erinevaid iluteenuseid. Esimene iluteenus pidi toimuma 16.02.2018. Paar nädalat enne esimest protseduuri helistas kostjale teenuse saaja, et täpsustada teenuseid. Telefonivestluses selgus, et iluteenuste saamiseks tasutud hinna eest on kostjal õigus avaldada sotsiaalmeedias fotod teenuse saajast. Vastavast tingimusest hagejat enne müügilepingu sõlmimist ei teavitatud. Kuna teenuse saaja töötab xxx, siis teenuse saaja nimetatud tingimusega ei nõustunud.
4.Hageja leiab, et ostetud teenus ei vasta kokku lepitud tingimustele, mistõttu edastas hageja kostjale 21.01.2018 e-postiga 19.01.2018 kuupäevaga dateeritud avalduse lepingust taganemiseks ning palus tagastada tasutud 500 eurot.
5.Tulenevalt kostja vastusest märgib hageja, et hagejale saadetud tingimustes puudub informatsioon, et projekt on avalik ja fotod avalikustatakse hiljem meedias. Nimetatud tingimustest oleks pidanud kostja teavitama hagejat enne müügilepingu sõlmimist. Asjaolu, et info on väidetavalt avaldatud kostja sotsiaalmeediakontol ei vabasta kostjat kohustusest teavitada hagejat kõigist lepingutingimustest. Asjaolu, et hageja maksis sertifikaadi eest ei tähenda, et sertifikaadi saaja ei ole tarbija. Kostja vastuväited
6.Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
7.Kostja on selgitanud hagejale algusest peale, millise projektiga on tegemist. Hageja ostis kostjalt konkreetse projekti raames kinke sertifikaadi „Before and After. New Life.“ Hagejale oli teada, et tegemist on avaliku projektiga ning fotod avaldatakse sotsiaalmeedias. Nimetatud projekt on laialt levinud ja infot projekti kohta leiab avalikest sotsiaalmeediakanalitest. Hagejat korduvalt suuliselt teavitati, et tegemist on avaliku projektiga, millele on viidatud ka kostja sotsiaalmeedia Facebook lehel, kus hagejal oli ka võimalus tutvuda projekti tingimustega. Kostja ei ole kunagi muutnud poolte vahel sõlmitud suulise lepingu tingimusi. Hageja seadusliku esindaja abikaasale ei sobinud vastav projekt, kuna talle sai peale kinke saamist teatavaks, et tema tööandja ei luba osaleda avalikus projektis. Kostja on korduvalt pakkunud kompromissi, kuid hageja on sellest keeldunud. Kostja ei ole toime pannud lepingu olulist rikkumist, mistõttu puudub hagejal õigus lepingust taganeda. Kohtu põhjendused
8.Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud tõendeid täielikult, igakülgselt ja objektiivselt, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
9.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool
ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
10.Hageja on kohtule esitanud kostja vastu hagi 500 euro saamiseks. Kostja leiab, et hagi on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
11.Kohus on tuvastanud järgmised asjaolud: 11.1 06.11.2017 ostis hageja kostjalt iluteenuste kinkekaardi maksumusega 500 eurot (tl 18-17); 11.2 19.01.2018 taganemisavaldusega taganes hageja lepingust, millise avalduse on kostja kätte saanud (tl 4-5).
12.Kohus on seisukohal, et hageja ja kostja on võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 tähenduses sõlminud suulise ostu-müügilepingu, mille alusel on kostja müünud hagejale iluteenuste kinkekaardi maksumusega 500 eurot.
13.Hageja on seisukohal, et kuna kinkekaart on ostetud füüsilisele isikule, siis on tegemist tarbijale müügiga, mistõttu annab kohus esmalt hinnangu hageja nimetatud väitele. VÕS § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Nimetatud sättes sisaldub võlasuhte relatiivsuse põhimõte, mille kohaselt saab võlasuhe tekkida ainult poolte vahel ning kolmandad isikud, kes lepingut täidavad või osalevad mõne muu õigusliku seose kaudu lepingulises suhtes, ei omanda lepingust, mille pooleks nad ise ei ole, mingeid õigusi (vt P. Varul jt, Võlaõigusseadus I. kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, lk 12). VÕS § 1 lg 5 kohaselt on tarbija võlaõigusseaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kuivõrd käesoleval juhul on leping sõlmitud äriühingute vahel, siis ei ole tegemist tarbijale müügiga. Tähtsust ei oma, kellele hageja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev ühing kinkekaardi ostis, tähtsust omab, kelle vahel on leping sõlmitud.
14.Pooled vaidlevad käesolevas asjas, kas kostja on oluliselt lepingut rikkunud ning, kas hagejal on sellest tulenevalt õigus lepingust taganeda ning nõuda kostjalt lepingu alusel üleantu tagastamist. Kostja hagiga ei nõustu ning leiab, et kostja ei ole lepingut oluliselt rikkunud, mistõttu puudus hagejal õigus lepingust taganeda ja nõuda üleantu tagastamist.
15.Tulenevalt VÕS § 217 lg 1 peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Müüdud asja lepingutingimustele vastavuse kontrollimise kriteeriumid sätestab VÕS § 217 lg 2, mille p 1 kohaselt asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi.
16.Hageja on seisukohal, et ostetud iluteenuste kinkekaart ei vasta lepingutingimustele. Kostja jättis hagejale avaldamata olulise info, et teenuse osutamise järel avalikustatakse teenuse saaja fotod meedias. Kostja väitel oli hageja nimetatud asjaolust teadlik. Hagejale selgitati suuliselt, et tegemist on avaliku projektiga. Tingimused olid olemas kostja sotsiaalmeediakonto Facebook lehel.
17.Kohus on seisukohal, et tõendamist on leidnud, et ostetud kinkekaart ei vastanud lepingutingimustele.
18.Kohtule esitatud e-kirjavahetusega (tl 15-16) on tõendatud, et kinkekaart maksumusega 500 eurot pidi sisaldama endas: psühholoog, muutus stiilsed riided, uus imidž, juuksur kolorist; massöör-estetist, küünetehnik, kosmeetik (vajadusel süstimine), kulmude värvimine ja korrigeerimine, personaaltreener, toitumisnõustaja, noorendamiseks Naonasia, hammaste valgendamine, permanenti master, professionaalne make-up, stiilne soeng, professionaalne fotosessioon, professionaalsed fotod. Kostja ei ole kohtule tõendanud, et hagejale on suuliselt selgitatud asjaolu, et teenuse saaja fotod avalikustatakse meedias. Kostja ei ole tõendanud, et on
hagejale selgitanud, et täiendavad tingimused asuvad kostja sotsiaalmeediakontol Facebook. Viidet nimetatud sotsiaalmeediakontole ei nähtu ka poolte e-kirjavahetusest enne kinkekaardi ostmist (tl 15-18). Kohtule ei ole ka esitatud tõendeid, et vastav info üleüldse kostja sotsiaalmeediakontol olemas on. Asjaolu, et hageja teadis, et iluteenuste kinkekaart tähendab osalemist projektis, ei tähenda, et hagejale oli teada, et sellega kaasneb teenuse saaja fotode avalikustamine meedias. Kohus on oma 02.11.2018 kirjas selgitanud, et kostjal lasub kohustus tõendada, et pooled leppisid kokku tehtavate piltide avalikustamises meedias (tl 68). Üldteada on, et ilma isiku eelneva nõusolekuta ei tohi isikust tehtud fotosid meedias avalikustada, milline asjaolu tuleneb ka teenuse müümise hetkel kehtinud Isikuandmete kaitse seaduse § 10 lg 1. Nimetatud seaduse §-st 12 tuleneb kohustus küsida kirjalikku nõusolekut andmete töötlemiseks. Kostja ei ole tõendanud nõusoleku küsimist ega asjaolu, et hagejat on üldse teavitatud isikuandmete töötlemise võimalikkusest. Seega on kohus seisukohal, et tegemist on olulise lepingu rikkumisega.
19.Järgmisena tuleb kohtul tuvastada, kas kostjat saab lugeda lepingu eseme puuduste eest vastutavaks. VÕS § 218 lg-st 1 tuleneb, et müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Müüja ei vastuta asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma (VÕS § 218 lg 4). VÕS § 219 lg 1 järgi kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma.
20.Kohtu hinnangul tuleb lugeda, et lepingutingimustele mittevastavuse eest vastutab kostja. Kohus on tuvastanud, et kostja ei ole hagejat teavitanud olulisest asjaolust ehk isikuandmete töötlemisest ehk asjaolust, et teenusesaaja fotod avaldatakse meedias. Kostja ei ole tõendnaud, et hageja oli kinkekaardi ostmisel teadlik nimetatud lepingutingimusest. Tingimus ei ole ka nähtav selle ülevaatamisel ehk kinkekaardilt (tl 38).
21.Järgnevalt tuleb kohtul tuvastada, kas hageja teavitas kostjat lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul. VÕS § 220 lg 1 järgi peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. VÕS § 220 lg 2 kohaselt oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. VÕS § 220 lg 3 esimese lause järgi, kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. VÕS § 221 lg 1 p 2 sätestab, et ostja võib lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta asja üle ei vaadanud või selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale.
22.Kohtu hinnangul on hageja järginud õigeaegse teavitamise kohustust. Kohus ei tähelda vaidlust, et kostja oli teadlik, et hageja ostis 06.11.2017 kinkekaardi sünnipäevaks hageja seadusliku esindaja abikaasale. Tõendatud on, et teenuste osutamine pidi algama 16.02.2018 (tl 2, tl 15-18). Tõendatud on, et 21.01.2018 e-kirjaga on hageja edastanud kostjale 19.01.2018 dateeritud avalduse, milles on teavitanud kostjat, et soovib lepingust taganeda, kuna kostja on lepingutingimusi muutnud (tl 9). Kohus on seisukohal, et kahe kuu jooksul lepingust taganemist võib pidada mõistlikuks tähtajaks lepingust taganemiseks. Kohus on seisukohal, et kuigi hageja ei ole piisavalt täpselt kirjeldanud, milliseid lepingutingimusi on kostja muutnud, siis on hagejal tulenevalt VÕS § 221 lg 1 p 2 õigus tugineda lepingutingimusele mittevastavusele, kuna kostja oli kinkekaardi müümisel teadlik asjaolust, et teenuse saaja fotod avaldatakse meedias, kuid ei teavitanud sellest hagejat, millise asjaolu on kohus eelnevalt tuvastanud.
23.VÕS § 116 lg 1 järgi lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine) ja lg 2 p 1 kohaselt on olulise lepingurikkumisega eelkõige tegemist, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud ning p 2 järgi siis, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Kuivõrd kostja ei teavitanud hagejat olulistest lepingutingimustest enne lepingu sõlmimist ja, kuna kohus peab rikkumise eest vastutavaks kostjat, on kostja kohtu hinnangul lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Seega oli hageja õigustatud taganema lepingust.
24.Kohus leiab, et VÕS § 116 lg 4 järgi ei pidanud hageja andma kostjale VÕS § 114 järgi täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. Kohus ei tähelda vaidlust, et ilma fotode avalikustamiseta meedias ei oleks kostja pakkunud teenuse saajale kokkulepitud teenuseid 500 euro eest. Kostja 23.01.2018 e-kirjast nähtub, et kostja püüdis hagejale pakkuda kompromissi kinkekaardi kasutamiseks erineval moel (tl 4). 16.10.2018 istungil selgitas kostja, et pakuti varianti kasutada teenuseid 500 euro eest, kasutada kinkekaarti tähtajatult või alandada hinda (tl 65) Hageja huviks oli aga saada 500 euro eest teenuseid, mida kostja lubas enda 04.11.2017 e-kirjas. Seega võib lugeda, et lepingu täpne järgimine oli hageja huvi püsimise eelduseks, mistõttu ei pidanud hageja andma täiendavat tähtaega lepingurikkumise kõrvaldamiseks. Samas istungil selgitatust ja e-kirjavahetusest võib näha, et hageja on pidanud kostjaga läbirääkimisi enne lepingust taganemist ehk andnud võimaluse lepingurikkumist kõrvaldada.
25.Kohus on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt on hageja taganemisavaldus tehtud vastavuses VÕS § 188 lg 1.
26.VÕS § 189 lg 1 on sätestatud, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Hageja on nõudnud hagis kostjale üleantu 500 eurot tagastamist. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 500 eurot.
27.Kohus jätab tähelepanuta tl 40 oleva tõendi juhindudes TsMS § 33 lg 3. Kohus on selgitanud nimetatud kostjale 16.10.2018 istungil (tl 65 pöördel). Menetluskulude jaotus
28.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 jätab kohus kõik menetluskulud kostja kanda.
29.Juhindudes TsMS § 174 lg 1 ja 3 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.
30.TsMS § 174 lg 8 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13 p 14). TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
31.TsMS § 138 lg 1 järgi menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 alusel kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hageja menetluskuluks on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 100 eurot. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Atonen Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.