Asjaõigus › Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu ja tehnorajatise talumise asjad

igakordne omanik peab tasuma xxxx maakonnas xxxx vallas, xxxx-xxxx vallas, xxxx külas, xxxx kinnistul (reg nr xxxx) igakordsele omanikule iga aasta 01. veebruariks.

Puudutatud isiku III seisukoht Puudutatud isik III palub jätta avaldus rahuldamata. Puudutatud isik III märgib, et xxxx tee ei ole avalikult kasutatav tee. Juurdepääs xxxx kinnisasjale on ajalooliselt toimunud xxxx kinnisasja kaudu, millist juurdepääsu on ka praegu võimalik kasutada. Nimetatud juurdepääsutee on 3,5 korda lühem ja olulisel vähem koormavam seda läbivate kinnisasjade omanikele. Nimelt kulgeb see läbi metsa, mistõttu ei mõjuta selle kasutamine naaberkinnisasjade kasutamist senisel viisil. Seevastu xxxx tee kulgeb esmalt üle mitme aktiivses põllumajanduslikus kasutuse oleva kinnisasja, mis pärsib olulisel määral nende kasutamise võimalusi ja väärtust. Samuti läbib see xxxx kinnisasja osaks oleva xxxx maaüksuse hoovi, mis on G J alaline elukoht. xxxx kinnisasjale pääsemiseks kasutatakse teadaolevalt xxxx kinnisasjale avaldaja poolt ebaseaduslikult rajatud juurdepääsuteed, mis riivab olulisel määral selle omaniku xxxx OÜ õigusi. xxxx teele on seega olemas oluliselt lühem ning puudutatud kinnisasjade omanike õigusi vähemal määral riivav juurdepääs olemas, mistõttu ei ole põhjendatud nõuda juurdepääsu xxxx tee kaudu ning muuhulgas üle xxxx, xxxx ning xxxx kinnisasjade. Puudutatud isiku IV seisukoht Puudutatud isik IV palub avaldus jätta rahuldamata. Puudutatud isik IV märgib, et xxxx tee ei ole avalikult kasutatav tee, mistõttu avaldaja ei saa nõuda juurdepääsu xxxx teele kui avalikult kasutatavale teele. Avaldajale juurdepääsu tagamine xxxx teele ei ole ka sisuliselt põhjendatud. Avaldajal puudub õigus xxxx tee kasutamiseks, muuhulgas xxxx kinnisasja läbides. Avaldajal on võimalik pääseda xxxx teele olulisemalt lühema tee kaudu kui xxxx tee kaudu, seda xxxx kinnisasja kaudu. Nimetatud juurdepääsutee on ka oluliselt vähem koormavam seda läbivate kinnisasjade omanikele ning seda on ka ajalooliselt kasutatud. Puudutatud isikute VI ja VII seisukoht Puudutatud isik VI märkis ärakuulamisel, et ei keela kasutada oma kinnistul asuvat teeosa. Puudutatud isik VII on samuti nõus, et avaldaja kasutab xxxx tee lõiku, mis läbib puudutatud isiku VII teelõiku. Puudutatud isikud V ja VIII omapoolset seisukohta kohtule ei esitanud. xxxx-xxxx valla seisukoht xxxx vald (xxxx valla õigusjärglane) on seisukohal, et xxxx tee on kohalik tee ja see on mõeldud avalikuks kasutamiseks. Teekoridor on valla omandis, vald on teinud kulutusi antud teele omal kulul. 1938 aasta plaan tõendab, et xxxx kinnistu kõrval olevale xxxx kinnistule juurdepääs toimus xxxx teelt. Nimelt xxxx teelt xxxx kinnistu suunas minev tee oli 1938 aasta praegusest asukohast veidi põhja pool ja viis xxxx kinnistuni. xxxx kinnistu on olnud xxxx kinnistu osa. Lisaks on plaanilt näha, et teeühendus xxxx ja xxxx ja xxxx kinnistu vahel puudus. Ajalooline tee läks xxxx talu hoonete vahelt läbi kuni xxxx kinnistuni, järelikult pidi xxxx ja xxxx kinnistutel olema ajalooline seos just xxxx taluga ja xxxx teega, mitte aga xxxx taluga ja xxxx teega. Endine ajalooline tee läks xxxx kinnistu kõrval oleva xxxx kinnistule 1938 aasta asukohast, kus on praegu xxxx vallale kuuluv xxxx tee lõik, mis on kohalik tee. xxxx tee on teeregistrisse kantud kogu pikkuses kohaliku teena nr xxxx. xxxx tee on kantud xxxx Vallavolikogu 25.09.2018 otsusega kohalike teede nimekirja. Avaldajale tuleks võimaldada läbipääs avalikult kasutatavale xxxx teele ja jätta tee asukoht kas siis praegusele asukohale arvestades ca 10 aastast tava, viia tee 1938 aasta asukohta või viia tee metsa äärde arvestades xxxx kinnistu omaniku soove.

Kohtumääruse põhjendused Kohus tuvastas, et avaldajale kuulub kinnistu asukohaga xxxx, xxxx küla, xxxx vald, xxxx maakond (reg nr xxxx), millel puudub juurdepääs avalikult kasutavalt teelt (I kd t.l. 7). Tuvastatud on, et xxxx kinnistuga, xxxx külas, xxxx vallas piirnevad järgmised kinnistud: xxxx, asukohaga xxxx küla, xxxx vald, xxxx maakond (reg nr xxxx, omanik OÜ xxxx, I kd t.l. 10) ja xxxx, asukohaga xxxx küla, xxxx maakond (reg nr xxxx, omanik K A, I kd t.l. 57). Asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 kohaselt omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Riigikohus on lahendis 3-2-1-170-12 (p 9) selgitanud, et avalikult kasutavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Kuna avaldaja kinnistule puudub juurdepääs avalikult kastutavale teele, siis on tal õigus nõuda juurdepääsu avalikult kasutatavale teele üle võõra kinnisasja. Avaldaja soovib juurdepääsu oma kinnistule xxxx teelt xxxx kinnistu kaudu (I kd t.l. 9, 13-18, 58). Vaidlus on selle üle, kas xxxx tee on avalikult kasutatav tee või mitte. xxxx-xxxx Vallavalituse esitatud seisukohtade järgi on xxxx Vallavolikogu, kelle pädevuses on avaliku kasutusega tee määramine, kehtestanud xxxx valla üldplaneeringu aastast 2002, kus xxxx teed on sellest ajast ette nähtud kui kohalikku teed. Tuvastatud on, et xxxx Vallavolikogu määruste alusel on olnud xxxx tee kantud kohalike teede nimekirja ja kantud riiklikusse teeregistrisse registrinumbriga xxxx, teed on kasutatud avaliku teena, mille korrashoiu ja hoolduse on taganud xxxx vald (I kd t.l. 12, 60-61). Tuvastatud on, et xxxx tee on xxxx-xxxx Vallavolikogu 25.09.2018 otsuse nr 121 alusel kinnitatud kohalike teede nimekirja (II kd t.l 4043, 61-64). Ehitusseadustiku (EhS) § 92 lg 7 sätestab, et kohalik tee on tee, mille osas omaniku ülesandeid täidab kohaliku omavalitsuse üksus. Kohalik tee võib olla avalikuks kasutamiseks määratud eratee, kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluv tee või kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse kohaselt kohaliku omavalitsuse hallatav kohaliku liikluse korraldamiseks vajalik muu tee. EhS § 92 lg 5 järgi avalikult kasutatav tee on riigitee, kohalik tee ja avalikuks kasutamiseks määratud eratee. Avalikult kasutatavat teed võib kasutada igaüks õigusaktides sätestatud piiranguid järgides. EhS § 94 lg 1 kohaselt määrab eratee avalikuks kasutamiseks riik või eratee asukoha kohalik omavalitsus. Seega otsusega tunnistada tee kohalikuks teeks, muutub ka eratee avalikult kasutatavaks. xxxx-xxxx vald on põhistanud, et xxxx tee kandmisega teeregistrisse on otsustatud xxxx tee määrata avalikuks kasutamiseks. AÕS § 155 lg 1 kohaselt omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena. Kuna xxxx tee on kinnitatud kohalike teede nimekirja, siis on tuvastatud, et xxxx tee kui kohalik tee on avalikult kasutatav tee. EhS § 92 lg 8 järgi on avalikkusele ligipääsetav eratee tee, mis on tee omaniku poolt määratud avalikkusele suunatud funktsiooniga ja mis ei ole riigitee või kohalik tee. Isegi kui arvata, et xxxx tee mõnes osas peaks käsitlema kui erateed, sest xxxx teed teatud osades ei ole eraldi haldusaktiga määratud avalikuks kasutamiseks, siis ei ole vaidlust, et xxxx teed tervikuna kasutatakse avalikult ja seda teed hooldab kohalik omavalitsus, mistõttu on

kohtu arvates mõistlik arvata, et xxxx tee ka nendes osades on eratee omanike poolt antud kasutamiseks avalikult kasutatava teena, mistõttu ongi kogu xxxx tee avalikult kasutatav tee. Seega on võimalik avaldaja kinnisasjale juurdepääsu määrata xxxx teelt, mitte xxxx teelt üle xxxx ja teiste kinnistute (I kd t.l. 98, 99, 118-119). Vaidlust ei ole, et avaldaja on xxxx kinnistule alates kinnistu omandamisest 26.10.1010 kuni käesoleva ajani xxxx teelt juurdepääsuks kasutanud puudutatud isikule I kuuluval xxxx kinnistul asuvat teed pikkusega 236 meetrit ja laiusega 3 meetrit (I kd t.l 8-9, 11, 58, 95p). Kuigi puudutatud isiku I kinnistu puhul on tegemist aktiivses kasutuses oleva põllumaaga, siis puudutatud isiku I kinnistul asuv tee ei asu ei puudutatud isikule kuuluva elamu ega õueala vahetus läheduses, mistõttu kohtu arvates ei oleks juurdepääs üle puudutatud isiku kinnistu puudutatud isikule I ebamõistlikult koormav. Puudutatud isiku huvi, et juurdepääsutee ei koormaks aktiivses kasutuses olevat põllumaad, on arusaadav, kuid see ei kaalu üles avaldaja huvi saada oma kinnistule juurdepääsu. Puudutatud isikule I pidi kohtu hinnangul kinnisasja omandamisel 21.06.2017 teada olema, et kinnisasjal asub juurdepääsutee xxxx kinnistult xxxx teele, mistõttu pidi puudutatud isikule I olema ette näha, et tuleb arvestada xxxx kinnistu omaniku poolt puudutatud isiku I kinnistul asuva tee kasutamisega. Asjaolud, et puudutatud isik I ei soovi, et xxxx kinnistul asuvat teed juurdepääsuks xxxx teele kasutataks või, et xxxx kinnistule on olemasolev juurdepääsutee xxxx teele püstitatud väidetavalt õigusvastaselt eelmise omaniku ajal, ei luba kohtul jätta võimaliku juurdepääsutee määramist üle xxxx kinnistu xxxx teeni kaalumata (I kd t.l. 3435, 37-39p, 107112). Kuigi menetlusosalised vaidlevad kas xxxx kinnisasjale on juurdepääs ajalooliselt toimunud xxxx kinnisasja kaudu, siis ei ole vaidlust selle üle, et käesoleval ajal sellist teed, mida saaks sõiduautoga avaldaja kinnistult läbi xxxx kinnistu läbida, ei ole. Puudutatud isiku I esitatud fotode põhjal (I kd t.l 102-104) ei saa asuda seisukohale, et nimetatud tee kaudu on juurdepääs avalikult kasutavale teele ja tee xxxx kinnisasja kaudu oleks tervikuna läbitav ja üle xxxx, xxxx, xxxx, xxxx kinnistute avalikult kasutatava xxxx teeni. Fotodelt nähtuvalt on tee osati kinnikasvanud, ja võib asuda seisukohale, et tee on ka osati soine. Nimetatud asjaolusid on kinnitanud nii avaldaja kui ka puudutatud isik II. 1938. aasta kaardimaterjaliga on veenvalt põhistatud, et varasemalt toimus xxxx kinnistu kõrval olevale xxxx kinnistule (mille osa xxxx kinnistu oligi) juurdepääs xxxx teelt ning teeühendus läbi xxxx ja xxxx ja xxxx kinnistu vahel puudus (II kd t.l. 11, 38). Seega ei ole kohtul põhjust määrata juurdepääsu teed ilmtingimata üle xxxx kinnistu xxxx teeni, sest sellist võimalikku olemasolevat juurdepääsuteed, kui ajaloolist teed, mida saaks seostada kinnistute tänaste omanikega, kohus ei tuvastanud. Selleks, et xxxx kinnistult pääseda läbi xxxx kinnistu ja teiste kinnistute avalikult kasutatava teeni, tuleks aga tee teha läbitavaks ja seda umbes 905 meetri ulatuses (I kd t.l. 100-101). Veenev on avaldaja väide, et arvestades, et metsatee on vähemalt osaliselt võsastunud ja soisel alal. Seega raskendavad nimetatud asjaolud tee läbitavaks muutmist ning tee ehitamine oleks aeganõudev ja tooks kaasa lisakulutusi. Kohus leiab, et avaldaja kinnistule juurdepääsu üle xxxx kinnistu ja teiste kinnistute kuni teise avalikult kasutatava xxxx teeni, ei ole mõistlik lahendus, mida kaaluda, sest selline ehitatav juurdepääsutee variant oleks ka tunduvalt pikem (s.o. 905 meetrit), kui olemasolev juurdepääs xxxx teeni (236 meetrit). Pealegi ei ole vaidlust, et käesoleval hetkel selline juurdepääsutee avalikult kasutatavale teeni iseenesest puudub, kuid on üldteada, et tee ehitamine on kallis, mistõttu pikem ja kallim võimalik tee ei saa olla ei avaldaja ega teiste isikute huvides, kelle kinnistuid selline tee võiks läbida võrreldes xxxx kinnistu omaniku huvidega, kelle kinnistut läbib juba olemasolev tee ja seda siis peaaegu neli korda väiksemas ulatuses, mis teeb ka tee

korrashoidmise ja kasutamise võimalikuks oluliselt väiksemate kuludega. Lähtudes eeltoodust, ei pea kohus põhjendatuks pidada xxxx kinnisasja omaniku huve kaalukamateks kui xxxx kinnisasja omaniku huve, kui xxxx kinnisasjale rajatud juurdepääsutee kulgeks üle aktiivses põllumajanduslikus kasutuses oleva maatüki, kuid xxxx kinnistult juurdepääsutee avalikult kasutatavale teele kulgeks valdavalt läbi metsa ja siis veel peaks juurdepääsutee kulgema läbi teiste kinnistute. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et juurdepääsu määramist avaldaja kinnistult üle xxxx kinnistu avalikult kasutatavale xxxx teele tuleb eelistada võimalikele muudele alternatiivsetele variantidele juurdepääsu määramisel, sest teised juurdepääsu variandid oleksid igal juhul koormavamad ja häirivamad nii puudutatud isikutele kui ka avaldajale. Kohus on seisukohal, et avaldaja huvi saada juurdepääs oma kinnistule üle xxxx kinnistu avalikult kasutatavale teele kaalub üles puudutatud isiku I kui xxxx kinnistu omaniku omandiõiguse riive, mis kaasneb juurdepääsu talumisega. Kuna avaldaja huvi on saada oma kinnistule juurdepääsutee siiski võimalikult väikeste kuludega, siis xxxx kinnistul asuva juurdepääsu tee osalist viimist/tegemist metsa äärde xxxx kinnistul, mida on puudutatud isik I samuti välja pakkunud, ei saa pidada parimaks võimalikuks variandiks võrreldes teise juba olemasoleva juurdepääsu variandiga üle xxxx kinnistu vastavalt 236 meetri pikkusel ja 3 meetri laiusel alal (II kd t.l. 12-19). Kohus määrab juurdepääsu asukohaks tee avaldaja kinnistule üle xxxx kinnistul asuva tee xxxx teele vastavalt kohtule esitatud plaanile (I kd t.l. 58). AÕS § 156 lg 1 kohaselt ei näe nõude eeldusena ette mitte olukorda, kus kinnisasjale puudub igasugune juurdepääs, vaid piisab sellest, kui kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs. Kuna eelduslikult annab juurdepääsuõigus õiguse kasutada teed vaid jalgsi liikumiseks, siis peab kohus hindama, kas avaldajal on vajadust pääseda oma kinnistule ka igasuguste sõidukitega nagu on avalduses taotletud. Kuna avaldaja kinnistul asub elamu, hoolimata sellest, et kinnistu omanik on äriühing (I kd t.l. 106), siis on kohtu arvates põhjendatud arvata, et avaldajal on vaja oma kinnistule juurdepääsu sõidukitega, mistõttu tuleb määrata avaldajale juurdepääs kinnistule nii jalgsi kui ka sõidukitega. Kohus leiab, et on põhjendatud määrata juurdepääs avaldaja kinnistule igal ajal s.o. ööpäevaringselt ja tähtajatult, sest puuduvad mõjuvad põhjused avaldaja juurdepääsu ajaliseks piiramiseks. Kuna juurdepääsu õigus hõlmab eelduslikult nii kinnisasja omanikku kui ka teisi omaniku nõusolekul kinnistut kasutavaid muid isikuid, siis tuleb määrata juurdepääs kinnistu igakordsele omanikule ja omanikult nõusoleku saanud teistele isikutele. Kohus leiab, et AÕS § 156 lg 1 sätestatud tasu suurus peab olema selline, mis hüvitaks koormatud kinnisasja omanikule juurdepääsuga tekitatud omandiõiguse riive. Kindlasti ei peaks koormatud kinnisasja omanik kandma kulusid seoses juurdepääsuga ning tasu peaks ta asetama majanduslikult vähemalt olukorda millises ta oleks olnud, kui juurdepääsu ei oleks tema kinnisasja kaudu määratud. Avaldaja pakub 30 eurot aastas, et hüvitada puudutatud isiku I omandiõiguse riive. Puudutatud isik I seisukohta tasu osas esitanud ei ole. Kohus leiab, et juurdepääsutee eest makstav õiglane tasu peab hüvitama kinnisasja omaniku omandiõiguse riive ja tasu ei või olla ebamõistlikult väike. Koormatud kinnisasja omaniku jaoks tähendab juurdepääsu määramine kohtulahendi alusel tekkivat kitsendust (vt Riigikohtu 30. märtsi 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04, p 22), mis toob kaasa juurdepääsu alla jäävas osas kinnisasja ainukasutamise õiguse lõppemise. Selline kitsendus tähendab, et kinnisasja omanik jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 mõttes (vrd Riigikohtu 19. mai 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 14; 13. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja

19; 30. novembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 28). Seega tuleb juurdepääsu eest tasu määramisel leida, milline on sobiv perioodiline hüvitis kinnisasja ainukasutusõiguse kaotuse eest. Asja kasutuseeliseks on kõik need eelised, mis tulenevad asja kasutamisest valduse abil (Riigikohtu 16. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p-d 37 ja 38). Kuna juurdepääsu määramisega tekib valitseva kinnisasja omanikul õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks oma kinnisasjale, kaotab koormatud kinnisasja omanik juurdepääsu alla jääva maatüki osas võimaluse maad kasutada muul viisil kui juurdepääsuna. Sellest tulenevalt on kinnisasja koormamisel juurdepääsuga kasutuseelise kaotamise hüvitamise eesmärk tagada kinnisasja omaniku samasugune seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks saanud juurdepääsualust maatükki juurdepääsuta ise kasutada, sh kasutada tee alla jäävat maad mõnel muul otstarbel. Seda silmas pidades tuleb hüvitise suuruse määramisel hinnata, kuidas ja millise kasu saamiseks võiks kinnisasja omanik juurdepääsualust maad kasutada, arvestades maatükil paiknevaid ehitisi, ehituslikke, muinsuskaitselisi, maa otstarbest tulenevaid jms piiranguid ning kõiki muid selles osas tähtsaid asjaolusid (Riigikohtu 16. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 39 esimene lõik, ja selles viidatud 21. mai 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 23). Kohus saab aru, et puudutatud isiku I sooviks on vaidlusaluse juurdepääsu alla jääva maa-ala kasutamine põllumaana. Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema (vt 3. juuni 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-09, p 13; 13. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 16). Hindamise aluseks on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt - võrreldes kasutusõiguse väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega (vt 21. detsembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05, p 13). Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb seejuures pidada mitte lihtsalt maa kasutusõiguse keskmist väärtust, vaid konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust (vt nt 19. mai 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 14; 13. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 16; 16. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-21-180-15, p 39 kolmas lõik). Juurdepääsu eest tasu suuruse määramisel on avaldaja lähtunud maatulundusmaa rendihinnast piirkonnas (I kd t.l. 59) ja seda seetõttu, et puudutatud isikul I on plaanis xxxx kinnistu rendile anda. Arvestades, et xxxx teeni on xxxx kinnistul juurdepääsutee pikkuseks 236 meetrit ja laius 3 meetrit, kogupindalaga 708 m2, siis on veenvalt põhistatud, et juurdepääsu alla jääva maatükis rendihinnaks kokku on 2,5 eurot aastas. Minimaalne hüvitis, mida õigustatud kinnisasja omanik peaks maatüki kasutamise eest koormatud maatüki omanikule maksma, ei või olla väiksem, kui juurdepääsualuse maatükiosa maamaksu suurus (vrd Riigikohtu 21. mai 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 23; 16. jaanuari 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-12, p 12; 16. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 32-1-180-15, p 40). Käesoleval juhul on juurdepääsule vastava ala maamaksu summa 0,11 eurot aastas (0,0708 ha x 64 eurot/ha x 2,5%) (I kd t.l. 53p). Avaldaja on leidnud, et tee korrashoidmise kulud peaksid jääma avaldaja kanda, puudutatud isik I ei ole avaldanud nõusolekut, et tema võtaks need kulud enda kanda. Seega tee hooldamise ja korrashoidmise kulusid pole kohtul juurdepääsu tasu arvestamisel põhjust hinnata. Kuna avaldaja poolt pakutav juurdepääsutasu 30 eurot aastas oleks 11 korda suurem, kui juurdepääsualuse maatükiosa maatulundusmaa rendihind samas piirkonnas ja

maamaksumäärast ligi 271 korda suurem, siis on see kohtu hinnangul õiglane summa, mis hüvitaks koormatud kinnisasja omanikule juurdepääsuga tekitatud omandiõiguse riive. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Seega hagita menetluses kannab menetluskulud üldjuhul isik, kelle huvides lahend tehakse ning erandjuhtudel mõni muu menetlusosaline. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-18-11 p-s 19 selgitanud, et suuresti ei lahendata hagita menetluses keerulisi õigusküsimusi, vaid kohus kohaldab esmajoones kaalutlusõigust ning seega puudub üldjuhul ka hagimenetlusega võrreldav vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi. Kuna antud juhul ei olnud tegemist keeruka õigusvaidlusega, siis ei saa avaldajal olla õigustatud ootust, et tema menetluskulud jääksid puudutatud isikute kanda. Kohus leiab, et arvesse võttes, et pooltele oli selge, et kohus igal juhul juurdepääsu määrab, tegemist ei olnud keerulise õigusvaidlusega, siis ei saa ka puudutatud isikutel olla õiguspärast ootust, et nende menetluskulud peaksid ilmtingimata jääma avaldaja kanda. Kuna kohus lahendas avalduse avaldaja huvides võttes arvesse puudutatud isikute huve, siis leiab kohus, et on õiglane jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.