Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
4. märts 2019, Tartu
Tsiviilasja number
2-15-470
Tsiviilasi
M.L. hagi AS Svarmil vastu kahju hüvitamiseks 7987,20 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 13. juuli 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M.L. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
12. veebruar 2019 Apellant: M.L. (hageja) XXX; esindaja Mihkel Nukka
Menetlusosalised ja nende esindajad
AS Svarmil (kostja), rk 10032567; esindajad vandeadvokaat Allar Jõks ja advokaat Kadri Härginen
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
Kostja ei ole hageja jaoks viinud läbi juhendamist, mis sisaldas ettevõtte töökorralduse, sisekorraeeskirjade ning töötervishoidu ja tööohutust reguleerivate õigusaktide ning töötervishoiu ja tööohutuse tagamiseks rakendatavate abinõude tutvustamist. Kostja oleks pidanud hagejale selgitama, millised on õiged töövõtted riidekastide jm esemete teisaldamiseks ning pressrauaga töötamiseks. Kostja rikkus Vabariigi Valitsuse määruse nr 13 “töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” § 1 lõikeid 1, 3 ja 4. Piisavad ei olnud ka kostja tehtud riskianalüüsid.
säilitamise ajaks oli kehtestatud 7 aastat. Maakohus kuulas 08.12.2015 üle tunnistaja Signe Viilopi, kelle ütluste kohaselt oli tema töövaldkonnaks tööjuhendamine. Kui uus töötaja tuli tööle, siis esmalt tutvustati tööjuhendeid, tuleohutusjuhendit, tööohutusjuhendit ning ergonoomilisi töövõtteid. Aastal 2001. a oli ettevõttes juhendaja-konsultant, kes õpetas töövõtteid kõikidele. See kestis pidevalt, selle eest kandsid hoolt ka kontrolörid. Korraldati koolitusi ja riskihindamist. Kolmel-neljal korral koostati riskianalüüse ning töötajatel oli võimalus ergonoomika kohta saada infot stendilt. Õmbleja tööks ei olnud raskuste teisaldamine. Hageja teistkordsel tööle asumisel kostja juures on hagejat juhendanud töökeskkonna nõukogu esimehe asetäitja Signe Viilop (sissejuhatav ohutusjuhend, tuleohutusjuhend, esmaabi andmise juhend), 19.03.2007 viidi läbi hageja täiendav juhendamine (õmblejate ohutusjuhend). 2009. a on hageja osalenud õmblejate täiendkoolitusel. Sissejuhatav ohutusjuhend sisaldab tööandja ja töötaja kohustusi ja õigusi, töötajate tervisekontrolli, üldnõudeid töökeskkonnale, tööasendeid, raskuste käsitsi teisaldamist, ohutegureid, mis võivad põhjustada terviseriski, õpetust selle kohta, kuidas vältida füüsilist ülekoormust. Juhendamise läbiviimist tõendab ka tööinspektsiooni kutsehaigestumise kokkuvõte 18.03.2013. a nr 3.1-7/12722-14, milles töötervishoiu tööinspektor Kaja Niinlaup leidis, et töötajatele on korraldatud ettenähtud juhendamised. Kostja on tõendanud, et raskuste teisaldamine ei kuulunud hageja tööülesannete hulka. Kostja selgituste kohaselt rõivaste masinõmblejad teisaldavad ühekordselt maksimaalselt 3 kg raskeid tooteid, asetades kokkuõmmeldud tooted platvormkärule. Hageja väide selle kohta, et kostjal puudusid raskuste tõstmiseks vajalikud abivahendid, on paljasõnaline, arvestades, et hageja kasutas õmblejana igapäevaselt viidatud platvormkäru, väikest käru ning abipindasid. Nimetatud vahendid asuvad vahetult õmbleja töölaua kõrval ning ilma nendeta ei ole võimalik tööd teha, sest puudub koht, millelt kokkuõmmeldavaid detaile võtta ning millele detailid pärast õmblemist asetada. OÜ Mediserv 2009. a tehtud töökeskkonna riskianalüüsist nähtub, et õmblejad teevad füüsiliselt rasket tööd vähem, õmblejate raskused ei ole suured, kuid on vahel haaramiseks ebamugava kujuga ja neid on halb transportida. Palju tõstetöid tehakse ära abivahenditega. Abivahenditena on olemas elektrilised käsikahvelkärud, käsikahvelkärud, erinevad ratastel kärud ja ka diiseltõstuk. Tootmishoonetes on kõikide õmblusmasinate jt seadmete juurde muretsetud reguleeritavad töötoolid, töölaudadel on võimalik toetada käsi (on paigaldatud lisatugi), õmblejatel on reguleeritavad ergonoomilised toolid. Kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte IV osas on välja toodud, et kostja omab kolme sertifikaati: OHSAS 18001:2007, ISO 9001:2008 ja ISO 14001:2004, mis omistati ettevõttele 02.03.2010, enne sertifikaatide saamist telliti uus riskianalüüs Mediserv OÜ-lt. Iga aasta kaks korda korraldatakse töökeskkonna mõõdistused, mis on aluseks ettevõtte riskianalüüsi ümbervaatamiseks. Õmbleja töökoha riskianalüüsis on kajastamist leidnud muude ohutegurite hulgas ka füüsilise töö raskus, sundasenditest ja sama tüüpi liigutustest tulenev terviserisk (riskitase III B, suur risk). Riskianalüüsi alusel on koostatud tegevused ohutegurite kahjuliku mõju vähendamiseks. Töötajatele korraldatakse virgutusvõimlemist, millest veel kõik 100% osa ei võta. Harjutused on kergesti õpitavad ja edastatakse ettevõtte sisekanali kaudu. On võimalus olla puhkepauside ajal rippes. Kasutusele on võetud abivahendid kangarullide teisaldamiseks (2011. a esitatud parimale praktikale). Pooltoodete ja toodete teisaldamiseks kasutatavate kärude rataste seisukorra üle toimub pidev kontroll ja vajadusel rataste
väljavahetamine. Puhkepauside ja lõunapausi ajal on võimalik jälgida sisekanali kaudu mitmesugust infot, sealhulgas ka teave ohutegurite kahjulikust mõjust. Maakohus leidis, et väärad on hageja väited, et kostja ei korraldanud riskianalüüsi ja jättis riskid hindamata. Kostja on korraldanud esimese töökeskkonna riskianalüüsi koostamise 05.01.2000. Medicover Rootsi-Eesti Tervisekeskuse AS koostas kostja tellimusel töökeskkonna riskianalüüsi „Töökeskkonna kontrollmõõdistamise aruanne ja riskide hindamine. 2003. a novembris uuendas kostja 2000. aastal tellitud töökeskkonna riskianalüüsi ise, täiendades seda asjakohaste andmetega. 20.11.2009. a koostas kostja tellimusel töökeskkonna riskianalüüsi OÜ Mediserv. Hilisemalt (20.01.2011 a ja 20.01.2012) on OÜ Mediserv koostatud töökeskkonna riskianalüüsi täiendanud kostja töökeskkonnaspetsialist. Kutsehaigestumise kokkuvõttes on kirjeldatud, et kostja viib sisekontrolli läbi töökeskkonna siseauditi raames töökeskkonnaspetsialisti poolt neli korda aastas. Kontrollide teemad ja tähtajad on kajastatud iga-aastases tööohutuse ja töötervishoiu eesmärkide ja tegutsemise kavas. Töökeskkonna volinikud teevad kontrolli väljatöötatud aktide põhjal, mille vorm on ette antud. Seega on ebaõiged hageja väited, nagu oleks kostja rikkunud TTOS § 13 lg 1 p-st 3 tulenevat kohustust töökeskkonna riskide hindamiseks töökeskkonna riskianalüüsis. Riskianalüüsidest nähtub, et raskuste tõstmine õmblejate poolt kui töökeskkonnast tulenev risk, on kaardistatud ja hinnatud. Lisaks on välja töötatud soovitused töötajatele, kuidas vähendada võimalikku raskuste tõstmisest tulenevat ebasoodsat mõju. Seda kinnitab ka tööinspektsiooni kutsehaigestumise kokkuvõte, milles kirjeldatakse, et õmbleja töökoha riskianalüüsis on kajastamist leidnud muude ohutegurite hulgas ka füüsilise töö raskus, sundasenditest ja sama tüüpi liigutustest tulenev terviserisk. Nimetatud ohutegurid on hinnatud riskitasemega IIIB – suur risk. Riskianalüüsi alusel on koostatud tegevused ohutegurite kahjuliku mõju vähendamiseks. Kuna kostja on korraldanud töökeskkonna riskianalüüsi koostamise, on töötervishoiuarstid töötajate tervisekontrolli teostades saanud kontrolli aluseks võtta õiged algandmed. Seega ei saanud hagejal kutsehaiguse diagnoosimine 2012. aasta lõpus olla diagnoositud liiga hilja või kutsehaiguse sümptomite avastamine liiga hiline. Kostja ei ole hageja suhtes rikkunud töökeskkonna riskianalüüsi koostamise ega töökeskkonna riskide hindamise kohustust. Kuna töökeskkonna riskianalüüsid on koostatud ja riskid nõuetekohaselt hinnatud, on töötervishoiuarstidel olnud tervisekontrollide läbiviimisel võimalik tugineda õigetele lähteandmetele töötajate tervisliku seisundi hindamisel. Seega ei esine selles osas kahju hüvitamise eelduseks olevat kostja õigusvastast käitumist, mis saanuks viia hagejale kahju tekkimiseni. Töökeskkonna riskianalüüsist ning hilisematest kordusmõõtmistest nähtub, et võimalike teisaldustööde jaoks on kostja loonud sobiva sisekliima, nii ventilatsioon kui ka valgustatus on piisav ning nõuetele vastav (II kd tl 62-152). Õmblejate tööülesannetes siiski puudusid sellised tööülesanded, mis hõlmanuks pidevaid teisaldustöid. Riskianalüüsidest nähtub, et teisaldustööde jaoks on töökeskkonnas piisavalt vaba ruumi, kusjuures liikumisteed olid võimalikeks teisaldustöödeks ka vabad. Õmblejatele on ette nähtud lõunapaus ning puhkepausid iga 2,5 h tagant (kestusega 15 minutit). Sellised tingimused tulenesid ka hageja 12.11.2001 töölepingust nr 260. 24.11.2006 sõlmitud töölepingust nr 498 nähtub, et puhkeaega tööpäeva siseselt reguleerib töögraafik, mis näeb õmblejatele ette samasuguse puhkeaja tööpäeva sees ka pärast uue töölepingu sõlmimist.
Kostja selgituste kohaselt on brigaadi koordinaatori kohustuseks õmblejate töövõtete ja tööoperatsioonide jälgimine ja tööprotsessiga seotud töötajate töö korraldamine. Selline töö eeldab palju liikumist (jalgadel seismist), kuna koordinaator liigub oma brigaadis pidevalt ringi, jälgimaks tööoperatsioonide teostamist ja nõuetele vastavust. Sellise ülesande täitmine hõlmab brigaadi koordinaatori tööpäeva 70% ulatuses. Ülejäänud ulatuses tegutseb brigaadi koordinaator õmblejana. Kutsehaigestumise uurimiskokkuvõte IV osas on märgitud, et tööandja on arvestanud hageja sooviga ja viinud töötaja üle 2009. a lõpus brigaadi koordinaatoriks ja 01.02.2012 kvaliteedi kontrolöriks. Koordinaatori tööülesanneteks on töö organiseerimine õmblusrühmas, vaba aja olemasolu korral ka õmblemine. Kvaliteedi kontrolöri kohustuseks on jälgida, nõustada ja aidata õmblejaid õigete töövõtete ja õmblustehnoloogia osas. Hageja töötas kostja juures õmblejana, seega ei teinud hageja tööd, mis on seotud raskuste teisaldamisega pidevalt üle 7 kg ega ka vahelduvalt üle 10 kg. Hageja istus õmbluslaua taga, õmmeldes kokku ettevalmistatud õmblusdetaile. Raskused, mida õmblejad peavad tõstma, hõlmavad valmistatud tooteid (õmblusmasina juurest abipinnale), mille tõstmiseks ei ole vajalik püsti tõusmine, kummardamine ega küünitamine. Töötasapind ja abipind on kas sama kõrgusega, et oleks võimalik toote nihutamine või on abipind madalam, et sellele toote asetamine oleks füsioloogiliselt kergem. Maakohus tuvastas, et kostjal puudus kohustus hageja tervisekontrolli suunamiseks seoses pidevate raskuste teisaldamistega. Kostja ei ole hageja suhtes rikkunud väidetavaid raskuste teisaldamise ja tervisekontrolli suunamisega seotud nõudeid. Seega ei esine selles osas kahju hüvitamise eelduseks olevat kostja õigusvastast käitumist, mis saanuks viia hagejale kahju tekkimiseni. Hageja suunati tervisekontrolli 2007. ja 2009. a. Mõlemal korral on töötervishoiuarst leidnud, et hageja võib töötada rõivaste masinõmblejana. Tervisekahju saanuks hagejale tekkida mitte tervisekontrolli saatmata jätmisest, vaid sellest, kui kostja ei oleks koostanud riskianalüüse, kaardistanud riske ega võtnud kasutusele meetmeid nende maandamiseks. Kostja on alates 1999. aastast investeerinud ergonoomilistesse töövahenditesse. 05.01.2000 teostas Medicover Rootsi-Eesti Tervisekeskuse AS töökeskkonna kontrollmõõdistamise (I kd tl 98-112), millest nähtub, et kostja töökonnas olid nii valgustuse, temperatuuri-kui ka õhunäitajad korras ja head. Tööruumid olid piisavas ja vajalikus ulatuses valgustatud, õhukvaliteet on hea. Ainsana soovitati mõõdistustulemuste järel tööandjal kasutada õhuniisuteid, kuna õhuniiskus ruumides oli pigem madal. Ventilatsioon oli tagatud osaliselt ning soovitati laiendada ventilatsiooniavade ehitust kogu ettevõtte ruumidele, mida kostja pärast soovituse saamist ka tegi. 13.01.2004 teostas AS Medicover Eesti katselabor uue töökeskkonna ohutegurite parameetrite kontrollmõõtmise, millest nähtus, et ka müratase tootmisruumides on lubatud piirnormides (II kd tl 187-200, III kd tl 1-13). 03.11.2009 on kostja korraldanud valgustiheduse ja temperatuuri mõõdistamised. Valgustiheduse mõõtmise protokoll kinnitab, et üldiselt vastasid valgustihedused töökohtadel nõuetele. Vaid peamiselt kontoritöötajate töökohtade valgustamiseks oli vajalik täiendavate valgusallikate paigutamine. Mõõtmistulemused tootmistööliste ruumis olid väga head (II kd tl 190-198). Õhutemperatuuri ja suhtelise niiskuse mõõtmisprotokollist nähtub, et õhutemperatuur vastab nõuetele, kuid endiselt on probleeme piisava õhuniiskuse tagamisega (II kd tl 199-200). 07.01.2011. a on kostja korraldanud valgustiheduse mõõtmised, mille kohaselt vastab tootmisruumide valgustus nõuetele.
Kostja on aastate jooksul teostanud mitmeid mõõtmisi müra suuruse tuvastamiseks (riskianalüüside lisad). Hageja väited talvisel ajal vedelike jäätumise ja õmblusmasinate mittetöötamise kohta tänu paksenenud õlile ei ole tõendatud ega ka õiged. Kostja tööruume köetakse kaugküttega ning tööruumides on tagatud nõuetekohane õhutemperatuur. Nimetatut kinnitavad ka eelnevalt viidatud õhutemperatuuride mõõdistamised talvisel ajal, millest nähtub, et tööruumides oli töötamiseks sobilik temperatuur. Seega kostja ei ole hageja suhtes rikkunud väidetavaid ohutu mikrokliima tagamise kohustusi. Seega ei esine selles osas kahju hüvitamise eelduseks olevat kostja õigusvastast käitumist, mis saanuks viia hagejale kahju tekkimiseni. Maakohus jõudis seisukohale, et kostja ei ole ohutu töökorraldamise kohustusi rikkunud. Hageja viidatud Vabariigi Valitsuse määrus nr 176 kehtib alles alates 01.07.2007. Kostja kirjeldatud ergonoomilised ning töölaadi arvesse võtvad töötingimused loonud juba arvates 2000-ndate algusest. Ka 05.01.2000 Medicover Rootsi-Eesti Tervisekeskuse AS koostatud töökeskkonna riskianalüüsist nähtub, et töötoolid on töötajatel sobivad, reguleeritava kõrguse ja seljatoega. Õigus lisapuhkusele on neil töötajatel, kes töötavad tervist kahjustavatel töödel (kuni 30.06.2009. a kehtinud puhkuseseaduse § 10 lg 1 p 2). Samas nähti Vabariigi Valitsuse 18.12.2001 määrusega nr 406 “Allmaatööde, tervistkahjustavate tööde ja eriiseloomuga tööde loetelu, kus töötamisel antakse lisapuhkust, ja lisapuhkuse kestus” ette nende tööde loetelu, mida peeti tervistkahjustavaks ning millel töötamisel tuli võimaldada lisapuhkust. Õmblejat ega brigaadi koordineerijat viidatud nimekirjas ei olnud. Seega ei pidanud kostja hagejale väidetava tervist kahjustava töö eest võimaldama lisapuhkust. Kuna kostja selgitas juba eelnevalt, et hageja tööülesanded ei hõlmanud endas raskuste pidevat teisaldamist, puudus kostjal kohustus ka sellel alusel hagejale lisapuhkuse andmiseks. Kostja ei ole rikkunud hageja esile toodud töötervishoiu- ega tööohutuse alaseid nõudeid. Kostja ei ole töökeskkonna ja -ohutuse tagamisel olnud passiivne ehk tegevusetu. Kostja on aktiivselt edendanud ergonoomikat õmblejate töökohal ning parendanud iga-aastaselt üldisi töötingimusi. Järelikult ei esine kahju hüvitamiseks vajalikku põhjuslikku seost hageja tervisekahjustuse ja kostja käitumise vahel, kuna kostja on täitnud kõik töötervishoiu-ja – ohutusalased nõuded, mistõttu ei saa hagejal kahju tekkimine olla kostja tegevusega sellises seoses. Maakohus ei arvestanud tunnistajate Inna Ivanova ja Svetlana Mazova ütlustega. Tunnistaja Inna Ivanova selgitas, et ta töötas teises hoones ning tunnistaja Svetlana Mazova selgitas, et ta ei puutunud hagejaga tööalaselt igapäevaselt kokku. Sotsiaalkindlustusameti 16.01.2013 otsusest nr 939985, millega tuvastati hagejal püsiv töövõimetus, nähtub, et hageja töövõime kaotuse põhjuseks oli 40% ulatuses kutsehaigestumine ning 40% ulatuses üldhaigestumine. Kuna haigused teineteist ei võimenda, määrati hageja töövõimetusprotsendiks 40%. Seega puudub ka põhjuslik seos püsivast töövõimetusest tuleneva sissetuleku vähenemise ja kostja tegevuse vahel, kuna isegi juhul, kui nõustuda, et hageja tervisekahjustuse põhjustas kostja õigusvastase käitumisega, oleks hageja töövõime vähenenud täpselt samas ulatuses lähtuvalt hageja enda terviseseisundist ja üldhaigestumisest. Hagejale oleks töövõime kaotus 40% ulatuses määratud ka siis, kui tal ei oleks kutsehaigust diagnoositud. Ehk teisisõnu on hageja ka üldhaigestumise tõttu kaotanud osaliselt oma töövõime (samas ulatuses kui kutsehaigusega).
Tööinspektsiooni kutsehaigestumise 18.03.2013 kokkuvõttest nähtub, et hageja on äriregistris registreeritud FIE-na (äriregistri kood 12223646) arvel olnud 23.01.2012 kuni 03.05.2012, põhitegevusalaks muu loomakasvatus, terviseriski põhjustada võivad selle tegevusala puhul füsioloogilised ohutegurid. FIE-na töötamist oma seletuskirjas hageja ei ole kajastanud. Kutsehaiguse uuringute ajal loomapidamisega tegelemine, sellest töötervishoiuarstide teavitamata jätmine võis mõjutada hagejal kutsehaiguse diagnoosimist. Maakohus ei pidanud veenvaks hageja vande all antud ütlusi, et ta ei tegelenud loomapidamisega ja väidet, et loomakari, kus oli ka herefordi pull, kuulus tema abikaasa sugulastele, kes müüsid karja maha 2013. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et ta on saanud 11.12.2012 kuni 14.01.2014 PRIA toetust põllumajandusega tegelemise eest. Hageja on registreeritud põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registris ning põllumajandusloomade registris e hageja on PRIA klient. 02.09.2013 kuni 28.02.2014 on hageja töötanud täistööajaga OÜ-s VETDOK (loomapood) müüjana. Pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja on igakuiselt alates 2017. aastast teeninud täiskohaga tulu ROMVET OÜ-st. 08.02.2018 kohtuistungil eksperdi antud ütlustest nähtub, et hagejale määratud kutsehaiguse diagnoosimiseks on vajalik teha viis erinevat uuringut. Lisaks tehakse vereanalüüsid kontrollimaks veres olevat põletikunäitu. Ekspert selgitas, et viide võimalikule epikondüliidile tulenes vaid ühest ultraheli uuringust, mida ükski teine uuring ei kinnitanud. Ultraheliuuring ei kinnitanud, et tegemist on kindlasti kutsehaigusega, vaid viitas, et see on üks võimalus. Ekspert selgitas, et hagejal väidetava ülekoormushaigusega kaasneb vastavas käes ja õlas funktsiooni langus ehk teisisõnu ei ole käes jõudu. Ekspert kinnitas, et selline oli terviseandmetest nähtuv hageja kaebus arstidele. Ekspert selgitas istungil, et hageja kaebus käes jõu puudumise kohta kinnitust ei leidnud, kuivõrd hageja pigistusjõud mõlemas käes oli võrdne (D=S ehk parem ja vasak käsi on võrdsed). Seega ei kinnitanud käe pigistusjõu uuring käe jõudluse langust. Hagejale tehtud röntgenuuringute puhul kinnitas ekspert, et hageja õlaliigeses, küünarliigeses ja randmetes on üksnes degeneratiivsed muudatused (tavapärane vananemine), mida esineb kõikidel inimestel. Kompuuteruuringut vahetult diagnoosi panemise eelselt läbi ei viidud. Ekspert kinnitas, et korrektsel diagnoosimisel tuleb selline uuring teha. Kompuuteruuringud tehti hagejale aasta aega enne diagnoosi panemist, millest eksperdi kinnitusel kutsehaiguse diagnoosi osas ühtegi järeldust teha ei saa. Kompuuteruuringud ei kinnitanud kutsehaiguse olemasolu. Kutsehaiguse olemasolu ei nähtunud eksperdi ütluste kohaselt ka ENMG uuringust ehk uuringust, mis tuvastab, kas vaadeldava kehaosa lihased on pinges. Maakohus jõudis seisukohale, et hagejale määratud kutsehaiguse diagnoos on pandud ilma asjakohast protseduuri läbimata ja vastuolus tehtud uuringute vastustega. Ekspert kinnitas, et hageja diagnoosimisel lähtuti ultraheliuuringu võimalikust leiust ning hageja kui patsiendi kaebustest. Ultraheli ei kinnitanud kutsehaiguse olemasolu, vaid viitas, et see võib olla. Ekspert kinnitas, et hageja kaebuse käe jõudluse languse osas lükkas ümber käe pigistusjõu uuring (D=S). Kogumis tuleneb eksperdi ütlustest, et üks uuring kuuest (kui arvestada ka vereanalüüsi), viitas võimalikule haigusele, mida ükski teine uuring ei kinnitanud, kusjuures hageja kaebus käe jõudluslanguse kohta on ebaõige.
Ekspert selgitas, et kuna ükski uuring ei kinnitanud kutsehaiguse olemasolu, siis kasutati teisi uuringuid mitte kutsehaiguse olemasolu kinnitamiseks, vaid muude haiguste välistamiseks (diferentsiaaldiagnoosimine). Seega eeldati, et hageja kaebused on tegelikud, mida aga ükski uuring ei kinnitanud, ning välistavate tegurite kaudu saadi teada, et muid sarnaseid haigusi hagejal ei ole, seega järeldati, et peab olema kutsehaigus. Ekspert selgitas, et diferentsiaaldiagnoosimise uuringuid teostav töötervishoiuarst ei tee. Diagnoosi paneb ekspertide komisjon, kuid ekspertide komisjoni otsust diagnoosi määramise kohta kohtule esitatud ei ole. Seega ei ole käesolevas kohtuvaidluses usaldusväärselt tõendatud ka see, et hagejale on kutsehaiguse diagnoos üldsegi korrektselt määratud. Isegi kui eeldada, et hagejal on kutsehaigus, ei ole hageja väidetav kahju pärast 07.10.2015 kordushindamist enam kostjalt väljamõistetav. Ekspert kinnitas kohtuistungil, et hagejal väidetavalt oleva kutsehaiguse püsimisega tuleb enne vähenenud töövõime protsendi määramist läbi viia tegelikud uuringud. Hagejalt võeti kordushindamisel üksnes vereproov ning ühtegi muud uuringut kordushindamisel läbi ei viidud. Ekspert kinnitas, et üksnes vereproovi alusel hagejal diagnoositud haiguse kestmist tuvastada ei saa. Kuna maakohus leidis, et kostja ei vastuta hageja ees, pole põhjendatud ka mittevaralise kahju nõue. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostja menetluskulud on põhjendatud ning vastavad asja mahule ja keerukusele.
e) määrata, et hageja kohustub kostjale edastama andmed igakuise hüvitise arvutamise aluseks olevate asjaolude muutumise kohta; f) mõista kostjalt välja hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitis kohtu määratud suuruses; g) jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) rikkus maakohus TsMS § 436 lõiget 1 ja TsMS § 442 lõiget 8, kui ei märkinud otsuses, millised seadusest tulenevad kohustused luges maakohus nõuetekohaselt täidetuks ja ei analüüsinud kõiki asjakohaseid õigusnorme; 2) rikkus maakohus menetlusõigust tõendite hindamisel. Sellega rikuti TsMS § 442 lõiget 8. Maakohus ei hinnanud kõiki tõendeid; 3) ei analüüsinud maakohus piisavalt kostja tehtud riskianalüüse; 4) ei analüüsinud maakohus piisavalt tunnistajate ütlusi. Maakohus pole arvestanud hageja, Inna Ivanova, Svetlana Mazova ja Signe Viilopi ütlustega; 5) ei ole õige maakohtu seisukoht, et hagejal ei ole kutsehaigust. Kutsehaigus diagnoositi PõhjaEesti Regionaalhaiglas. Maakohus hindas valesti eksperdiarvamust, kui tuletas sellest, et hagejal ei ole kutsehaigust; 6) on väär maakohtu seisukoht, et kostja on tõendanud, et ta täitis nõuetekohaselt ja õigeaegselt töötervishoiunormidest tulenevat juhendamiskohustust. Kohtuotsuses ei jälgitav, milliste kostja esitatud tõenditega on leidnud kinnitust, et kostja on õigeaegselt ja nõuetekohaselt eelviidatud töötervishoiunormidest tulenevad kohustused täitnud.; 7) on väär maakohtu seisukoht, et hageja tööülesannete hulka raskuste teisaldamine ei kuulunud; 8) on vale maakohtu seisukoht, et kostja tagas ohutu mikrokliima; 9) on väär maakohtu seisukoht, et puudub põhjuslik seos ja kahju. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 127 lõiget 4; 10) on põhjendamata maakohtu seisukoht, et kostja tegeles loomapidamisega ja see võis kutsehaiguse põhjustada; 11) määras maakohus kindlaks hageja menetluskulud põhjendamatus ulatuses; 12) pidanuks maakohus lähtuvalt hea usu põhimõttest jätma menetluskulud poolte endi kanda.
kinnitanud mitte ükski teine uuring. Seega puudus alus hagejale kutsehaiguse määramiseks ning kostja ei saa olla vastutav hagejal väidetavalt tekkinud kahju eest; 2) esitas hageja põhjendamatult hilinenult apellatsioonkaebusega 23.11.2012 kutsehaiguse ekspertiisi komisjoni protokolli. Samas kinnitab komisjoni protokoll, et ka protseduuriliselt ei ole hagejal kunagi asjakohaselt diagnoosi määratud. Protokolli kohaselt koosnes konsiilium neljast liikmest, kuid protokolli on allkirjastanud vaid kolm liiget; 3) on nii töötervishoiuarsti tööinspektsioonile edastatud kutsehaigestumise teatis väljastatud ilma asjakohaselt kinnitatud diagnoosita ning Sotsiaalkindlustusamet on omakorda teinud otsuse töövõimelanguse kohta seoses kutsehaigusega ilma asjakohaselt määratud diagnoosita; 4) puudus maakohtul vajadus analüüsida muid kahju hüvitamise eeldusi, kuna hagejal puudus kahju, kuna tal ei ole kutsehaigust. Samas on õiged maakohtu järeldused selle kohta, et ka teised kahju hüvitamise eeldused on täitmata; 5) on hageja kahju valesti arvutanud. Hageja töötas alates 01.02.2012 kvaliteedi kontrolörina ning tema kuupalgaks oli 570 eurot. 570 eurot netotöötasuna oli see summa, mida hagejal olnuks võimalik kostja juures edasi töötades teenida. Ühekordne hüvitis saaks maksimaalselt olla 1658,9 (1027+430,3+201,6); 6) tõendas hageja 18.04.2018 pangakonto väljavõttega, et ta on juba alates 2017. aastast teeninud enam töötasu kui ta oleks üldse kostja juures teeninud. Kui hageja tasu ületab kostja juures teenitud 570 eurot, puudub kostjal hüvitise maksmise kohustus.
ekspert sedastas, et MRT ja ENMG uuringud diagnoosi ei kinnita (tl 82 pöördel, tl 83; kd V), viitasid ultraheli ja iseloomulikud kaebused sellele, et hagejal on kutsehaigus (tl 83, kd V). Ekspert märkis, et kompuuteruuringut (KT) ei tehtud ilmselt seetõttu, et epikondüliidi korral ei näita see midagi. Vastusena röntgenuuringu kohta vastas ekspert, et see näitas kerakujulisi artrootilisi muutusi õlaliigestes, mis on kerged degeneratiivsed muutused ja need on seotud üldise vananemisega (tl 83, kd V). Samuti ütles ekspert, et röntgenuuring ei näita epikondüliiti tavaliselt. Neid artrootilisi muutusi ei arvestatud kutsehaiguse hulka (tl 83, pöördel; kd V). Ekspert ütles, et ultraheliuuring peab võimalikuks, et tegu on kutsehaigusega ja seejärel tuginetakse anamneesile. Ekspert ütles, et selline diagnoosimine on meditsiiniliselt põhjendatud (tl 85, kd V).
õigesti, et kostja ei ole tööohutust reguleerivaid norme rikkunud ega muul viisil õigusvastaselt käitunud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja ei korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Apellandi väide, et maakohus ei analüüsinud piisavalt kõiki asjas esitatud tõendeid, ei ole õige ning ringkonnakohus ei pea TsMS § 652 lg 4 alusel vajalikuks apellatsioonkaebuses nimetatud õigusvastasust puudutavate tõendite uut uurimist, kuna maakohus järgis tõendite hindamisel menetlusõigust. Kuna kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud, pole vajalik kontrollida ka süülisust (VÕS § 1050). Kuna kostja ei ole õigusvastaselt käitunud, ei saa kahju hüvitamise nõuet rahuldada isegi siis, kui objektiivne teokoosseis oleks täidetud.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.