Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.02.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-8502
Tsiviilasi
BB Finance OÜ hagi XX vastu võlgnevuse, intressi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15.08.2018 otsus
Kaebuse esitaja, kaebuse liik ja BB Finance OÜ apellatsioonkaebus, 826,25 eurot tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja (apellant): BB Finance OÜ (registrikood 11306564, asukoht Pronksi 19, 10124 Tallinn), lepinguline esindaja Marilin Palts Kostja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 15.08.2018 tagaseljaotsus hagi rahuldamata jätmise osas ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult.
2.Otsuse tervikresolutsioon on järgmine: 2.1 Hagi rahuldada tagaseljaotsusega. 2.2 Välja mõista XX-lt BB Finance OÜ kasuks tarbijakrediidilepingust tulenev võlgnevus 2990,38 eurot (mis sisaldab põhivõlga 1797,75 eurot, intressi 193,80 eurot ja sissenõutavaks muutunud viiviseid 998,83 eurot) ja viivis põhinõudelt (1797,75 eurot) alates 02.06.2018 kuni põhinõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta XX kanda.
5.Välja mõista XX-lt BB Finance OÜ kasuks 1470 eurot maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.BB Finance OÜ (hageja) esitas 01.06.2018 Harju Maakohtule hagiavalduse XX (kostja) vastu võlgnevuse, intressi ja viivise saamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 03.12.2016 laenulepingu, mille alusel väljastati kostjale laenusumma 1797,75 eurot. Kostja on jätnud kõik maksegraafikujärgsed laenumaksed tasumata. Leping on hageja poolt üles öeldud alates 20.03.2017. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 1797,75 eurot, intressi 193,80 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 998,83 eurot ning edasiulatuva viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.Vastavalt laenulepingu põhitingimuste p-le 4.5 on kokku lepitud, et põhisummale lisandub täiendavalt intress 46,3 % aastas.
4.Vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 12.2, kui kostja ei tasu osamakseid nõuetekohaselt tähtpäevaks, kohustub ostja tasuma tähtajaks tasumata summalt viivist tasumata põhisummalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes, milles oli kokku lepitud kohalduvas intressimääras 46,3% aastas. Hageja hinnangul tuleb viivisemääraks vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 ja § 415 lgle 1 lugeda lepingus kokku lepitud intressimäär.
5.Erialakirjanduses on leitud, et kokku lepitud intressimäär (juhul, kui see on suurem seadusjärgsest viivisemäärast) kehtib viivisemäärana ka juhul, kui tarbijakrediidilepingus sisalduv viivise kokkulepe on vastuolu tõttu § 415 lg-ga 1 tühine (P. Varul jt. Võlaõigusseadus II Kommenteeritud väljaanne. Tallinn. Lk 434). Käesoleval juhul kuulub rakendamisele VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist arvestatakse määras, mis võrdub lepingus ette nähtud intressimääraga.
6.Käesolevas kohtuasjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohast, nagu maksimaalseks mõistlikuks viivisemääraks võiks lugeda 24% aastas. Kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 oli tegemist olukorraga, kus lepingus ei olnud kokku lepitud intressimääras, vaid üksnes viivisemääras. Niisiis ei olnud selles
kohtuasjas võimalik VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes lähtuda lepingujärgsest intressimäärast.
7.Lisaks on Riigikohtu poolt asjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohad meelevaldsed ega ole kohtupraktika kujundamisel piisavalt põhjendatud. Riigikohtu seisukohtade kohaldamine olukorrale, kus lepingus on kokku lepitud intressimääras, läheks vastuollu VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 415 lg 1 mõtte ning viivise eesmärgiga. Viivise mõistlikkus tuleb kindlaks teha, arvestades konkreetse olukorra asjaolusid, mistõttu ei ole võimalik etteulatuvalt määrata kindlaks universaalset „mõistlikku viivisemäära“. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 ja VÕS § 162 lg-le 1 tuleb võlgniku nõudel igakordselt hinnata, milline viivis on kohustuse täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit arvestades mõistlik.
8.Arvesse tuleb ka võtta, et vastavalt kohtupraktikale on viivisenõue juba põhimõtteliselt piiratud maksimaalselt põhinõude suurusega (nt RKTKo 3-2-1-66-05, p 18, 19; 3-2-178-05, p 21, 24). Selliselt on kohtud juba taganud viivise mõistlikkuse. Arvestades nii viivise kompensatsioonilist ja sanktsioonilist iseloomu ning ka eesmärki kallutada võlgnikku võlga tasuma, ei ole põhjendatud võlgniku n-ö kahekordne kaitse ja viivise piiramine nii viivisemäära kui ka kokku sissenõutava viivise summa osas.
9.Lahendis nr 3-2-1-25-16 viivisemäärade meelevaldne piiramine kohtu poolt rikub ettevõtete PS § 31 järgset ettevõtlusvabadust, mille alla kuulub ka ettevõtete õigus kujundada oma hinnapoliitikat, raha kasutamise tasu kujundamist ja viiviste suuruse määramist. Finantsinspektsiooni avaldatud statistikast ilmneb, et 2017. aasta juuni lõpus oli keskmine tarbimislaenude kulukuse määr pankadega seotud krediidiandjatel 24%, kuid muudel krediidiandjatel 38%. Seega on vabal turul kujunenud krediitide kulukuse määr keskmiselt oluliselt üle Riigikohtu ette nähtud 24%. Riigikohtu seisukoht, et igal juhul ei saa mõistlikuks pidada üle kolmekordse seadusjärgse viivisemäära ulatuvat viivisemäära, on kohtuasjas 3-2-1-25-16 täielikult põhjendamata. Tegemist on Riigikohtu hinnangulise arvamusega, mis ei ole põhistatud ega tugine statistilistele näitajatele või muudele objektiivsetele eeldusele. Kostja vastuväited hagile
10.Kostjale on hagiavaldus ja 13.06.2018 hagiavalduse menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud 25.06.2018 (tl 31), kuid kostja hagiavaldusele ei vastanud. Esimese astme kohtu otsus
11.Harju Maakohtu 15.08.2018 tagaseljaotsusega rahuldati hagi osaliselt ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja tarbijakrediidilepingust tulenev võlgnevus 2164,13 eurot (mis sisaldab põhivõlga 1797,75 eurot, intressi 193,80 eurot ja sissenõutavaks muutunud viiviseid 172,58 eurot) ja viivis põhinõudelt (1797,75 eurot) alates 02.06.2018 kuni põhinõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 72% ulatuses kostja ja 28% ulatuses hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja 280,80 eurot ning viivise menetluskuludelt.
12.Hageja on hagis välja toonud, et vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 12.2 on hagejal õigus arvestada viivist lepingus kokkulepitud intressimääras, milleks on 46,3% aastas. Tegemist on tüüptingimuse alusel nõutava viivisega VÕS § 35 tähenduses ning tegemist ei ole kehtiva tüüptingimusega. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui
tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-139-14, p 11). Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Riigikohtu seisukoha järgi tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RKTKm nr 3-2-1-2616, p 13). Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt RKo nr 3-2-1-66-05, p 24). Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt RKTKo nr 3-2-1-45-15, p 14).
13.Käesoleval juhul on kohtu hinnangul tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Tüüptingimustes sätestatud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, st on laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusjärgsest viivisemäärast (8%) 5,8 korda suurem. Eeltoodust tulenevalt on hageja viivisenõue põhjendatud seadusjärgses määras ajavahemiku 21.03.2017 – 01.06.2018 eest summas 172,58 eurot (arvestatuna 438 päeva eest viivisemääraga 8% põhivõlalt 1797,75 eurot).
14.Menetluskulud jäävad tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 72% ulatuses kostja ja 28% ulatuses hageja kanda (TsMS § 163 lg 1). Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulu 970 eurot. Kohtu hinnangul on õigusabikulu summas 970 eurot selgelt põhjendamatu. Arvestades, et kohus rahuldas hagi eelmenetluses tagaseljaotsusega seetõttu, et kostja ei vastanud kohtu määratud tähtajaks kohtule, ei saa hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud olla suuremad kui 90 eurot. Seega peab kohus põhjendatuks hageja menetluskulusid summas 390 eurot (riigilõiv 300 eurot + õigusabikulu 90 eurot). Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hageja menetluskulud 72% ulatuses, s.o summas 280,80 eurot. Apellatsioonkaebus
15.Hageja palub 20.09.2018 apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta menetluskulud kostja kanda.
16.Maakohus jättis ebaõigesti hagi osaliselt rahuldamata tuginedes TsMS § 407 lg-le 6. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 42 lg-t 1 ja lg 3 p-i 5. Maakohus on ekslikult leidnud, et käesolevas kohtuasjas tuleb lähtuda Riigikohtu otsusest asjas nr 3-2-1-66-05 ja määrusest asjas nr 3-2-1-25-16 ning et hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist üksnes seaduses sätestatud ulatuses, s.o 8% aastas.
17.Laenulepingu üldtingimuste p-i 12.2.1. kohaselt arvestatakse viivist intressi määraga võrdses määras. Üldtingimuste p-i 10.2.1. järgi arvestatakse intressi personaalsetes tingimustes kokkulepitud fikseeritud intressi määras. See tähendab, et ka viivisemäär lepitakse kliendiga personaalselt kokku. Seega ei saa viivisemäära lugeda tüüptingimuseks VÕS § 35 lg 1 mõistes. Viivisemäär ei vasta tüüptingimuse mõistele ka VÕS § 37 mõistes, kuivõrd üldtingimuste p-i 10.2.1. kohaselt lepitakse intressimääras laenusaajaga igakordselt eraldi kokku konkreetses personaalses laenulepingus.
18.Kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivise määraks lepinguline intressimäär. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-120-08 p-s 12 märkinud, et „seadusandja on jätnud VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses VÕS § 113 lg-le 1 viidates täpsustamata, kas viide hõlmab lisaks VÕS § 113 lg 1 teisele lausele ka kolmandat lauset. Nimelt näevad VÕS § 113 lg 1 teine ja kolmas lause ette erinevad viivisemäärad. /.../ Kolleegium leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. /.../ Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana.“
19.Sarnaselt viitab VÕS kommenteeritud väljaanne, et „[i]ntressimäär kehtib viivisemäärana ka juhul, kui pooled ei ole leppinud kokku teisiti või kui tarbijakrediidilepingus sisalduv viivise kokkulepe on vastuolu tõttu § 415 lg-ga 1 TsÜSi § 87 kohaselt tühine“ (P. Varul jt. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Lk 434, p 3.1).
20.Käesolevas tsiviilasjas on aga tarbijakrediidilepingus intressimääras kokku lepitud, mistõttu tuleb siinkohal lähtuda VÕS § 415 lg-st 1 ja § 113 lg 1 kolmandast lausest, mitte Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohtadest.
21.Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohad viivise määra piiramise kohta ei ole põhjendatud ning neid ei ole võimalik rakendada käesolevas kohtuasjas.
22.Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku lepitud kõrgemas intressimääras, läheks vastuollu VÕS 113 lg 1 ja VÕS § 415 lg 1 mõtte ning viivise eesmärgiga.
23.Viivise mõistlikkus tuleb kindlaks teha, arvestades konkreetse olukorra asjaolusid, mistõttu ei ole võimalik etteulatuvalt määrata kindlaks universaalset „mõistlikku viivisemäära“. Käesolevas asjas ei hinnanud kohus vaidluse asjaolusid ega põhjendanud, miks konkreetseid asjaolusid arvestades on hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud intressimäär ebamõistlikult kõrge ning miks on hageja viivisenõue tühine.
24.VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (nt RKTKo 3-2-1-52-11, p 19). Kostja ei ole taotlenud viivisemäära vähendamist.
25.Maakohus on rikkunud kohtuotsuse tegemisel TsMS § 174 lg-t 1 ning § 436 lg-t 1, määrates hageja esindaja õigusabikulude suuruseks ainult 90 eurot. Käesolevas kohtuasjas esitatud hagiavaldus ei ole n-ö tavapärane massnõude hagi. Hagiavalduses on detailselt ja põhjalikult käsitletud küsimust, mis puudutab viivisemäära suurust tarbijakrediidilepingutes. OÜ Julianuse Õigusbüroo osutab teenust 120 eur/h ilma käibemaksuta. Riigikohus on lugenud tavapäraseks tasumääraks lahendis nr 3-2-1-9813 147,49 eurot tunnis, lahendis nr 3-2-1-92-13 120 eurot tunnis koos käibemaksuga ja
lahendis nr 3-2-1-93-13 tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta. Lepingulisele esindajale õigusabi eest makstav summa ei ole ülemaara suur ja on mõistlik. Vastustaja seisukoht
26.Vastavalt TsMS §-le 3141 loeti kostjale apellatsioonkaebus ja 01.10.2018 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrus kätte toimetatuks 12.01.2019 (tl 60). Kostja apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
27.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult.
28.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Ülejäänud osas, see on osas, milles maakohus mõistis välja põhivõlgnevuse 1797,75 eurot, intressi 193,80 eurot ja viivisele põhinõudelt alates 02.06.2018 kuni põhinõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt edasikaebamata jõustunud.
29.TsMS § 407 lg 1 aluse võib kohus hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Maakohus jättis tagaseljaotsusega hagi osaliselt rahuldamata, tuginedes TsMS § 407 lg-le 6, mille kohaselt, kui hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
30.Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendamatult seisukohale, et poolte vahel on viivisemäär kokku lepitud tüüptingimusena. Antud juhul on viivisemääraks kokkulepitud intressimäär (Üldtingimuste p 12.2.1). Hagiavalduse kohaselt lepitakse intressimäär eraldi kokku iga laenusaajaga (Üldtingimuste p 10.2.1). Asjas ei ole esile toodud asjaolusid, millest nähtuks, et intressimäära üle tegelikult läbirääkimisi ei peetud. Seega on maakohus ebaõigesti lugenud VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel kokkuleppelise viivisemäära tühiseks.
31.Tulenevalt VÕS § 415 lg-s 1 sätestatust on üldjuhul tarbijakrediidilepingute puhul maksimaalseks viivisemääraks VÕS §- 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8 % aastas. Juhul kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida ka sama suures viivises või, juhul kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib kokkulepitud intressimäär viivisemäärana. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-2-1-120-08, p 12).
32.Antud juhul on hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär 46,3 % aastas, mis on suurem kui VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele
lisandub 8 % aastas. Seega kuulub käesoleval juhul kohaldamisele VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada määras, mis võrdub lepingus ette nähtud intressimääraga.
33.Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohad viivise määra piiramise kohta, millele maakohus tugines, ei ole kohaldatavad käeolevas tsiviilasjas, kuna viidatud asjas ei olnud lepingus kokku lepitud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras. Antud asjas on tarbijakrediidilepingus kokku lepitud just intressimääras, mitte viivisemääras, mistõttu tuleb siinkohal lähtuda VÕS § 415 lg-st 1 ja § 113 lg 1 kolmandast lausest.
34.Intressimäära tühisuse ja seega kogu krediidilepingu tühisuse kohta, on Riigikohus märkinud järgmist: „Kolleegiumi arvates on TsÜS § 86 lg-t 1 võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Kolleegiumi arvates võib vähemalt eelduslikult olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Tarbimislaenude kuuekordne keskmine kulukuse määr on kaks korda suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teise lause eelduse järgne piirmäär“ (vt. Riigikohtu 05.03.2014 otsus nr 3-2-1-186-13 p 22).
35.Kuna käesolevas asjas sellised eeldused puuduvad, pole alust lugeda krediidilepingut tühiseks ka TsÜS § 86 lg 1 alusel.
36.Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud rahuldada hagi kokkulepitud määras viivise väljamõistmiseks kuni hagiavalduse esitamiseni. VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel. Kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist.
37.Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivised vastavalt hagis toodule kokkulepitud määras kuni hagiavalduse esitamiseni summas 998,83 eurot.
38.Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
39.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse.
40.TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.
41.Maakohus jaotas menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele ja jättis menetluskulud 72% ulatuses kostja ja 28% ulatuses hageja kanda.
42.Kuna hagi kuulub täies ulatuses rahuldamisele, jätab ringkonnakohus TsMS § 162 lg 1 alusel maakohtu menetluskulud täielikult kostja kanda.
43.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad ka ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
44.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks maakohtus riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulu 970 eurot. Arvestades, et kohus rahuldas hagi eelmenetluses tagaseljaotsusega seetõttu, et kostja ei vastanud kohtu määratud tähtajaks, pidas maakohus põhjendatuks hageja menetluskulusid summas 390 eurot (riigilõiv 300 eurot + õigusabikulu 90 eurot). Hageja vaidlustas kohtu poolt määratud õigusabikulu suuruse. OÜ Julianuse Õigusbüroo osutab teenust 120 eur/h ilma käibemaksuta, mis on kohtupraktikas aktsepteeritav suurus. Esitatud hagiavaldus ei ole
n-ö tavapärane massnõude hagi. Hagiavalduses on detailselt ja põhjalikult käsitletud küsimust, mis puudutab viivisemäära suurust tarbijakrediidilepingutes.
45.TsMS § 175 lg 1 alusel, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades hageja poolt koostatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu, on tegemist osaliselt põhjendatud ja vajalike õigusabikuludega. Ringkonnakohtu hinnangul saab hagiavalduse koostamise ja esitamise põhjendatud ajakuluks pidada 5 tundi. Tasumäär 120 eur/h on põhjendatud advokaadist esindaja puhul. Kuna hageja esindaja ei ole advokaat, saab põhjendatud tunnitasumääraks pidada 90 eur/h. Seega loeb kolleegium hageja põhjendatud ja vajalikuks õigusabikulu suuruseks maakohtus 600 eurot ja kokku menetluskulu 900 (300+600) eurot.
46.Maakohus määras hageja menetluskulud kindlaks rahaliselt, mistõttu teeb seda TsMS § 174 lg 3 järgides ka ringkonnakohus.
47.Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses riigilõiv 300 eurot ja kulutused õigusabile 600 eurot, kokku 900 eurot. Kulutused õigusabile koosnevad järgmisest toimingutest: maakohtu otsusega tutvumine ja analüüs ning apellatsioonkaebuse koostamine kokku 5 tundi. Hagejale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 120 eurot ilma käibemaksuta. Hageja on kinnitanud, et kõik eelnimetatud kulud on kantud käesoleva menetluse raames. Hageja ei taotle käibemaksu hüvitamist.
48.Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud.
49.Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohtu otsusega tutvumise ja analüüsimise ning apellatsioonkaebuse koostamise põhjendatud ja vajalik ajakulu on ringkonnakohtu hinnangul 3 tundi, arvestades, et hageja kordab põhiliselt juba maakohtus esiletoodud asjaolusid ja põhjendusi. Põhjendatud tunnihinnaks, nagu eelpool p-2 45 märgitud, loeb kolleegium 90 eur/h. Seega on ringkonnakohtu põhjendatud menetluskulude suurus 570 (3x90+ 300) eurot.
50.Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks 1470 (900+570) eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.