Osaühingu Roland Kaubandus hagi XXX vastu võlgnevuse 5000 euro ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind
6950 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Osaühing Roland Kaubandus (registrikood 10327628, asukoht Pärnu mnt 211, 11624 Tallinn) Hageja lepinguline esindaja Carlo Kask (Õigusbüroo Kask OÜ, e-post [email protected]) Kostja XXX(isikukood XXX) Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Toomas Tamme (Advokaadibüroo LINKLaw OÜ, e-post [email protected])
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista XXXlt Osaühingu Roland Kaubandus kasuks võlgnevus (põhinõue) 5000 eurot ja seisuga 30. november 2018 sissenõutavaks muutunud viivis 954,01 eurot.
3.Välja mõista XXXlt Osaühingu Roland Kaubandus kasuks viivis protsendina põhinõudelt (5000 eurolt) alates 1. detsembrist 2018 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid mitte enam kui 4045,99 eurot.
4.Jätta XXX poolt 3. detsembril 2018 esitatud vastuväide kohtu tegevuse kohta rahuldamata.
2-16-126844
Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud 7% ulatuses Osaühingu Roland Kaubandus kanda ja 93% ulatuses XXX kanda.
2.Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lõikele 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
1.Osaühing Roland Kaubandus (hageja) esitas 15.11.2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XXX (kostja) vastu 6260 euro saamiseks. Kostja vastuväite tõttu lõpetas Pärnu Maakohus 28.12.2016 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 17.01.2017 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 5000 eurot, saamata jäänud tulu 450 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1100 eurot ja alates 17.01.2017 viivise 0,02% päevas (seadusjärgses määras) kuni kohustuse täitmiseni. 17.04.2017 loobus hageja saamata jäänud tulu nõudest 450 euro osas, suurendas sissenõutavaks muutunud viivise summat 1550 euroni ning kitsendas edasiulatuva viivise nõuet, paludes selle välja mõista alates 14.07.2017 kuni kohustuse täitmiseni. 29.09.2018 palus hageja alternatiivselt kohaldada seadusjärgset viivist, mida täpsustas 30.11.2018, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 954,01 eurot ja alates 01.12.2018 viivise kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.1.Kohus võttis 12.11.2018 määrusega vastu hageja osalise hagist loobumise ning lõpetas tsiviilasjas menetluse hageja hagis kostja vastu saamata jäänud tulu 450 euro väljamõistmiseks.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja kui rendileandja ja kostja kui rentnik 04.06.2016 rendilepingu nr 16062, mille alusel võttis kostja tasu eest rendile elektriauto UTV Polaris Ranger EV (registreerimismärgiga nr XXX). Kostja on 04.09.2016 kirjalikult kinnitanud, et samal päeval kella 13.20 paiku toimus sõidukiga avarii, millega seoses sõidukile tekkinud varalise kahju hüvitab kostja omavastutussumma piires. Hageja esitas 13.06.2016 e-kirjaga kostjale
2-16-126844 omavastutuse hüvitisnõude summas 5000 eurot tasumise tähtajaga 12.07.2016 ja vajalike varuosade hinnad. Hüvitisnõude kättesaamist on kostja kinnitanud 04.07.2016 e-kirjaga. Vajalike varuosade nimekirjast tulenevalt läheb sõiduki remont oluliselt kallimaks kui on omavastus, seega tuleb kostjal tasuda omavastutus täies ulatuses. Poolte vahel sõlmitud rendilepingu p 13 sätestab, et kui kostja rikub rahalist kohustust, on hagejal õigus nõuda viivist 0,5% tasumata summalt päevas.
4.Elektriautol puudus kaskokindlustus. Sõiduki avariijärgne remont maksab 7590,42 eurot. Hageja ja sõiduki omaniku Mittetulundusühing Naissaare Arendus vahel on 07.04.2014 sõlmitud edasi rentimisõigusega rendileping nr 1404007, millega hageja soovib tõendada, et tegelik kahju saaja on hageja. Motodepoo 10.06.2016 avariijärgse kalkulatsiooni kohaselt vajasid varuosad välja vahetamist kostja poolt 04.06.2016 kella 13.20 paiku põhjustatud avariist tulenevalt. Tegemist on visuaalse vaatluse põhjal koostatud kalkulatsiooniga. Sõidukiga ei ole toimunud rohkem avariisid ja varuosad nimekirjast ei vajanud välja vahetamist kulumise tõttu. Samuti on kostja kinnitanud lepingu sõlmimisel, et tagastab vara samas seisus, milles see talle üle anti. Sellega on kostja kinnitanud, et vara oli talle üleandmisel laitmatus korras ja ilma vigastusteta. Lepingu esimesel lehel on fikseeritud vara maksumus 28 000 eurot. Motodepoo kalkulatsioonist nähtuvalt vähenes hageja vara väärtus kokku 7590,42 euro võrra, millest tulenevalt on vara jääkväärtus 20 409,58 eurot. Kalkulatsioonist lähtuvalt on mõistlik rakendada kostjale soodsamat varianti, milleks on omavastutuse summa 5000 eurot. Hagejale on kahju tekkinud ning kahju eest vastutab kostja, sest kostja võttis lepingu järgi vastutuse asja kasutamise eest. Kostja ei ole vaidlustanud lepingu sõlmimist. Kui kahju põhjustas keegi kolmas isik, siis kostjal on võimalus see regressi korras välja nõuda. Perioodi 13.07.2016 kuni 14.11.2017 eest on lepingujärgse viivise summaks 12 300 eurot. Hageja on vähendanud viivist 1550 euroni. Hageja ei soovi viiviste näol rikastuda, vaid kostja on venitamise taktikat kasutanud ning hageja on seetõttu kaotanud majandustegevuse häirituse tõttu oluliselt rohkem, kuna sõidukit ei ole saanud pikka aega kasutata. Ajaliselt on avariist möödunud poolteist aastat. Hageja soov on viiviste näol asetada ennast olukorda, kus ta oleks olnud, kui avariid ei oleks toimunud.
5.Hageja on kohtule esitanud tõendi, kus kostja kinnitab kohustuse olemasolu ehk on andnud deklaratiivse võlatunnistuse. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, kuna kostja kinnitab, et kohustus eksisteerib. Vajalike varuosade nimekirjast tulenevalt läheb sõiduki remont oluliselt kallimaks sellest, mis summas on omavastus, seega tuleb hagejal tasuda omavastutus täies ulatuses. Antud juhul on hageja andnud kostja kasutusse rendilepingu eseme, kuid kostja tagastas selle avariiliselt, millega on hagejale põhjustanud kahju. Hageja on oma lepingujärgsed kohustused täitnud, kuid kostja on jätnud oma kohustused nõuetekohaselt täitmata. Kostjapoolset raha maksmise kohustuse täitmata jätmist tuleb seega käsitleda kohustuse rikkumisena. Hageja nõuab kostjalt rahalise kohustuse täitmist.
KOSTJA VASTUVÄITED
6.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
7.Hagi on nii sisuliselt kui ka õiguslikult põhjendamata. Hageja poolt esitatud hüvitisnõue summas 5000 eurot on tõendamata ja seega paljasõnaline. Lisaks on hagi ebaselge viiviste nõuete osas, seda nii määra kui ka summade osas. Vastupidiselt hageja väitele ei tulene poolte vahel sõlmitud lepingust kostjale sellist raha maksmise kohustust, mida kostja oleks rikkunud. Lepingus, mis on sõlmitud tüüptingimustega, toodud omavastutust (mille sisu ja täpset tähendust ei ole lepingus ega lepingu sõlmimise väliselt kostjale selgitatud) ei saa mis tahes
2-16-126844 juhul käsitleda raha maksmise kohustusena selliselt, et selle täitmist oleks võimalik nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel. Kuivõrd ka hageja ise seostab oma nõuet väidetavalt tekkinud kahjuga, siis on hageja hüvitisnõude õiguslik alus ebaõige. Kostja ei ole rikkunud lepingust tulenevat raha maksmise kohustust, mille täitmist saaks hageja nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel. Lepingus sisalduvat omavastutuse tingimust ei saa käsitleda võlatunnistusena ja see läbi raha maksmise kohustusena. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Juhul, kui lepingus sisalduvat viidet omavastutusele tõlgendada selliselt, et tegemist on raha maksmise kohustusega ning 5000 euro saamiseks ei pea hageja tõendama kahju tekkimist, ulatust ning põhjuslikku seost kostja tegevusega, on tegemist tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 1 mõttes. Väär on hageja käsitlus sellest, et kostja on lubanud hagejale omavastutuse summa tasumist. Kostja ei ole sellist lubadust andnud. Vastupidist ei ole võimalik tuletada ka hagi lisast 2, millest nähtub vaid see, et juhul kui üüritud sõidukile tekib kahju konkreetselt 04.06.2016 kella 13.20 ajal toimunud avarii tõttu, siis sellise kahju, mis peab olema tõendatud, hüvitab kostja maksimaalselt 5000 euro ulatuses. Siiani ei ole aga hageja tõendanud, et kostja tegevuse tulemina ning konkreetse avarii tagajärjel oleks hagejale tekkinud kahju, mille eest kostja vastutab. Seega ei olnud kostjal kohustust täita hageja esitatud paljasõnalist nõuet.
7.1.Kahju ei ole võimalik tõendada varuosade nimekirjaga. Esiteks on ebaselge, kas ja kuidas kõnealune nimekiri seondub pooltevahelise lepingu objektiks olnud sõidukiga. Teiseks on ebaselge hinnapäringu eesmärk ning alusandmed, mida ja kellelt ning kes on küsinud ja millise olukorra kirjelduse alusel on hinnapäring tehtud. Kolmandaks ei ole tõendatud, et kõik nimekirjas esitatud osad vajavad välja vahetamist või remonti just kostja tegevuse tõttu, st esineb põhjuslik seos. Tegemist oli üürimiseks mõeldud sõidukiga, mida eelduslikult erinevad üürnikud kasutavad hageja kontrolli väliselt. Seega võisid enamik väidetavatest kahjustustest sõidukile tekkida enne seda, kui nimetatud üüriobjekt oli kostja kasutuses. Neljandaks ei ole hageja kahju tekkimist toodud ulatuses ja sellise väidetava kahju kandmist tõendanud. Hüvitisnõue on täielikult paljasõnaline.
7.2.Eesti Vabariigis kasutatavad sõidukid peavad olema kindlustatud. Samuti on üürimiseks mõeldud sõidukitel tavapäraselt kaskokindlustus. Kindlustuse, sh kaskokindlustuse olemasolu võib eeldada ka pooltevahelise lepingu p-st 39 lähtuvalt. Olukorras, kus hagejale hüvitab või on juba hüvitanud väidetavalt tekkinud kahju kindlustus, toimuks hageja hüvitisnõude rahuldamisega viimase alusetu rikastumine. Sellise nõude rahuldamise põhjendatust ei ole võimalik jaatada.
7.3.Hageja viiviste nõuded on ebaselged ning tõendamata. Kuivõrd hagejal puudub kostja vastu põhinõue, siis puuduvad hagejal kostja vastu ka viiviste nõuded. Hageja nõuab kostjalt viiviste tasumist esiteks summas 1100 eurot, s.o perioodi 12.07.2016 kuni 16.01.2017 eest määras 0,5% päevas. Samas on hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduses viivise arvestusliku alusena esitanud määra 0,2% päevas. Lisaks nõuab hageja viivist määras 0,02% päevas. Seega ei ole selge, millisest viivise määrast ning millisel alusel on lähtutud.
7.4.Kui hageja viiviste nõue on põhjendatud, tuleb hagis esitatust lähtuvalt viiviste nõudele kohaldada seadusjärgset määra ja seda kogu perioodi eest. Hageja on hagis ise otsesõnu kinnitanud, et poolte suhtele kohaldub seadusjärgne viivisemäär, seega tuleb nimetatud arvestuslikust alusest lähtuda kogu viiviste arvestamise aluseks oleva perioodi kestel. Igal juhul on hageja minetanud õiguse lähtuda määrast 0,5% päevas. Olukorras, kus hageja on mitmel korral nimetatud määrast mitte lähtunud, oleks selle kohaldamine vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja esitab siiski kohtule alternatiivse viiviste vähendamise taotluse. Hagejal puudub hüvitisnõue kostja vastu ja viiviste nõude rahuldamine ei ole kooskõlas viivise instituudi
2-16-126844 eesmärgiga. Viiviste instituudi eesmärgiks on võlausaldajale tekkinud kahju hüvitamise kergendamine. Praegusel juhul rikastuks hageja kostja arvelt alusetult, kui hageja viiviste tasumise nõue kogu ulatuses rahuldada, kuna hagejale ei ole sellises summas kahju tekkinud. Kahju tekkimisel, mida kostja ei mööna, on see aga kindlustuse poolt juba hüvitatud. Kostja taotleb VÕS § 113 lg 8 koosmõjus VÕS § 162 lg-ga 1 alusel viiviste nõude vähendamist nullini. VÕS ei välista kostja õigust taotleda ning kohtu õigust vähendada viiviseid määrani null. Õiguskirjanduses on avaldatud, et viiviste vähendamisel tuleb lisaks kahju suurusele arvestada ka viivise eesmärki. Kahju puudumine võib olla aluseks viiviste vähendamisele. Hagist nähtuvalt on hageja esitanud viiviste tasumise nõude pelgalt seetõttu, et seadus annab sellise võimaluse, põhjendamata seejuures, kas ning mille tõttu on hagejale tekkinud kahju, mida ei olnud võimalik hüvitada põhinõude arvelt. Käesoleval juhul ei ole viiviste tasumise nõude eesmärk mitte kahjuhüvituslik vaid kasu saamine. Kasu saamise eesmärgil viiviste nõude rahuldamine ei ole kooskõlas seaduse mõttega. Viiviste vähendamine määrani null on põhjendatud, kuna hageja poolt viiviste tasumise nõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Olukorras, kus kohus ei pea võimalikuks viiviste nõuet vähendada määrani null, taotleb kostja viiviste väljamõistmist minimaalses võimalikus ulatuses.
8.Sõiduki liikluskindlustuse poliisilt nähtub, et sõiduk, millele väidetavalt kostja tegevuse tulemina tekkinud kahju hüvitamist nõutakse, ei kuulu hagejale. Kõnealuse liikluskindlustuse poliisi kohaselt on sõiduki omanikuks Mittetulundusühing Naissaare Arendus. Seega ei ole hageja sõiduki omanikuks. Kostja tegevuse tulemina ei ole hagejale kahju tekkinud, kuivõrd kostja tegevuse tulemina ei ole hagejale kuuluva vara väärtus vähenenud. Kostja ei mööna ka sõiduki omanikule mistahes ulatuses kahju tekitamist. Kuigi hageja ja sõiduki omaniku juhatuse liikmed on samad, tuleb hagejat ning sõiduki omanikku siiski isikutena eristada. Juhatuse liikme samasus ei ole aluseks teise isiku nimel talle väidetavalt tekkinud kahju endale nõudmiseks, nagu seda püüab käesolevas asjas teha hageja.
8.1.VÕS-i sätete loetlemine ei tähenda seda, et hageja oleks kahju tekkimist ning põhjuslikku seost tõendanud. Hageja ei ole tõendatud, et kostja oleks kohustust rikkunud. Hageja ei ole ka nimetanud konkreetselt, millist väidetavat kohustust (ja kust selline kohustus tuleneb) on kostja hageja ees rikkunud. Hageja vastusele lisatud piltidele tuginevalt ei ole võimalik jaatada hagejale väidetavalt tekkinud kahju ning kostja tegevuse vahel põhjuslikku seost. Vastupidiselt hageja väitele, ei ole hagejale kuuluva vara väärtus kostja tegevuse tulemina vähenenud. Vähemalt ei ole hageja osundanud sellisele varale ega ka tõendanud selle väärtuse vähenemist kostja tegevuse tulemina. Lepingus omavastutussumma nimetamine ei tähenda seda, et pooled oleks kokku leppinud kostjale langevas raha maksmise kohustuses summas 5000 eurot. Kostja ei nõustu, et ta on kohustatud hagejale tasuma rendivõla summas 5000 eurot ning selline võimalik nõue on paljasõnaline. Kostja ei ole rikkunud lepingust tulenevat sellist raha maksmise kohustust, mille tõttu oleks võimalik rakendada viivisemäära 0,5% päevas.
9.Maakohtusse saab isik pöörduda hagiga enda õiguste kaitseks. Selleks, et maakohtus kahju hüvitamist nõuda, peab seega nõudjale olema kostja tegevuse tulemina kahju tekkinud. Maakohtus ei saa üldreeglina nõuda teisele isikule tekkinud kahju hüvitamist. Antud kaasuse osas puudub selline seadusekohane regulatsioon, mis võimaldab hagejal nõuda kolmandale isikule tekkinud kahju hüvitamist endale. Sõiduk, millele kostja tegevuse tulemina on väidetavalt kahju tekkinud, ei kuulu hagejale. Seega ei ole objektiivselt võimalik, et hagejale oleks kostja tegevuse tulemina kahju tekkinud. Sõiduki omaniku ning hageja vahel sõlmitud rendileping ei anna samuti kinnitust sellest, et kostja tegutsemise tulemina oleks võimalik hagejale kahju tekkimine. Rendilepinguga ei anta teatavasti üle asja omandiõigust, st hageja asjale ei ole kostja tegutsemise tulemina kahju tekkinud. Seega ei ole kostja tegutsemise
2-16-126844 tulemina hageja vara väärtus vähenenud. Hageja ei saa kolmandale isikule, s.o sõiduki omanik, väidetavalt tekkinud kahju hüvitamist nõuda endale. Sõiduki omand ei ole rendilepingu alusel hageja ja kolmanda isiku vahel läinud üle hagejale. Seega ei saa mitte ühelgi juhul jaatada hageja vara väärtuse vähenemist. Eelnevast lähtuvalt ei ole hageja tõendanud põhjusliku seose olemasolu.
9.1.Kostja ei nõustu, et poolte vahel on sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus. Esiteks ei nähtu hagi lisast 2, et see oleks poolte vahel sõlmitud. Nimetatud dokumendist nähtub kostja nimi, kuid mitte hageja nimi. Kostja ei ole hagejale võlatunnistust andnud ning seega ei saa hageja sellele ka tugineda. Vastupidisele seisukohale ei ole asjas esitatud tõenditest lähtuvalt võimalik jõuda. Teiseks peab võlatunnistus olema selge ning hea usu põhimõttega kooskõlas. Sellistele tingimustele kõnealune nn võlatunnistus ei vasta. Sellest ei nähtu, kus toimus avarii ja millega ning mis asjaoludel. Kinnitusest nähtuvalt on tegemist avarii järgselt tehtud avaldusega. Sellises olukorras ei hinda inimene olukorda selgelt ega täpselt ning juhul, kui kinnituse andja on ise avarii põhjustanud, siis on teise poole surve kinnituste andmiseks kindlasti tugev. Seega ei ole nn võlatunnistus kindlasti antud vabatahtlikult, st tegemist ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas oleva võlatunnistusega. Kolmandaks ei saa võlatunnistust sisustada selliselt, et sellega on kostja kinnitanud kohustust maksta hagejale 5000 eurot. Kinnitusest nähtub selgelt, et kostja kohustus midagi hüvitada tõusetub alles pärast seda, kui on tõendatud kahju tekkimine sõidukile ning selle suurus. Hageja ei ole aga käesolevas asjas kahju tekkimist tõendanud. Neljandaks on kõnealuse kinnituse kohaselt kostja pidanud võimalikuks kahju olemasolul hüvitama selle nn omavastutuse piires. Seda avaldust ei ole võimalik sisustada selliselt, et kostja on nõustunud maksma hüvitisena kogu nn omavastutuse summa. Kuivõrd hagi lisa 2 ei saa pidada võlatunnistuseks ning igal juhul ei ole tegemist hea usu põhimõttega kooskõlas oleva võlatunnistusega, ei ole ka asjas tõendamiskoormis ümber pööratud.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
11.TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt otsustab pool ise selle üle, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Õiguse kohaldamise üle otsustab poolte esitatud asjaolude põhjal kohus (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1).
12.Hageja on esitanud nõude 04.06.2016 võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmiseks ja viivise saamiseks. Esimene nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
13.Pooltel puudub vaidlus selles, et 04.06.2016 sõlmiti poolte vahel rendileping nr 16062, mille alusel võttis kostja tasu eest rendile elektriauto UTV Polaris Ranger EV (registreerimismärgiga nr XXX) ning lepingus on vara omavastutuseks märgitud 5000 eurot (vt tl 26-28). Lepingu kohaselt kannab rentnik (kostja) rendiperioodi jooksul vastutust vara säilimise eest ning on kohustatud vara tagastama ja üle andma samas olukorras ja komplekssuses kui talle üle anti, samuti ei tohi vara olla vigastatud. Lepingul on kirjas märkused: „Tagasi hoovis 14.15
2-16-126844 avariilisena!“ ja „Sõidukiga sõideti puusse“. Kostja on ka samal päeval kirjalikult kinnitanud, et 04.06.2016 kella 13.20 paiku toimus sõidukiga avarii, millega seoses sõidukile tekkinud varalise kahju hüvitab kostja omavastutussumma piires (vt tl 29). Hageja esitas 13.06.2016 ekirjaga kostjale omavastutuse hüvitisnõude summas 5000 eurot tasumise tähtajaga 12.07.2016 ja vajalike varuosade hinnad (vt tl 30-33). Hüvitisnõude kättesaamist on kostja kinnitanud 04.07.2016 e-kirjaga (vt tl 31-32).
14.Pooltel on vaidlus selle üle, kas nende vahel on lepingust (st võlatunnistusest) tulenev võlasuhe. Kui poolte vahel on lepinguline võlasuhe, vaidlevad pooled edasi selle üle, kas kostjal on lepingust tulenevalt täitmata kohustusi hageja ees ja kas hageja on tõendanud talle tekkinud kahju olemasolu.
15.Esmalt käsitleb kohus vaidlusküsimust, kas hagejal on õigus esitada kostja vastu hagi, st kas kostja tegevuse tulemina on üldse võimalik hagejale kahju tekkimine. Sõiduki liikluskindlustuse poliisist ja registreerimistunnistusest nähtuvalt on sõiduki UTV Polaris Ranger EV omanikuks Mittetulundusühing Naissaare Arendus (vt tl 98-99, 114). Viidatu üle puudub poolte vahel ka vaidlus. Kohus selgitab, et valdaja huvi ei ole omaniku huviga samastatav ega saa ulatuda asja taastamisele. Valdaja huvi on saada hüvitatud tema valduse ja sellega kaasneva kasutamise ja tarbimise võimaluse (kasutuseelis TsÜS-i § 62 lg 1 tähenduses), millest ta õigusvastase teo (sh lepingurikkumise) tõttu ilma jääb või mida kitsendatakse, väärtus. Erand kehtib siiski juhul, kui valdaja kannab juhusliku hävimisega seotud riske (üürnik, ostja, kui ta veel omanikuks ei ole saanud, kuid müüja on oma üleandmisekohustuse täitnud, liisinguvõtja) – sel juhul saab valdaja esitada samasuguseid kahju hüvitamise nõudeid nagu omanik (vt Võlaõigusseadus I. 7. peatükk (§ 132). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: P. Varul jt, Tallinn 2016, lk 697). Praegusel juhul ongi tegemist erandiga, kuivõrd asja materjalide kohaselt on Mittetulundusühingu Naissaare Arendus ja hageja vahel sõlmitud 07.04.2014 vaidlusaluse vara osas rendileping (kehtivusega kuni 31.10.2018), mille alusel vastutab hageja vara ja selle korrasoleku eest, samuti kannab täielikku ja tingimusteta vastutust vara säilimise eest (vt tl 111-113). Seega on hagejal sõiduki valdajana õigus esitada kostja vastu hagi ka lepingust tuleneva kahju hüvitamiseks (vt nt Riigikohtu 21.01.2013 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-117-12, p 11.3).
16.Lisaks on kostja väljastanud hagejale 04.06.2016 kirjaliku dokumendi, milles kostja kinnitab, et 04.06.2016 kella 13.20 paiku toimus avarii ning ta hüvitab varalise kahju autole omavastutussumma piires (vt tl 29). Kohtu hinnangul on poolte vahel sellega sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus. Vastavalt VÕS § 8 lg-le 2 on kõnealune kokkulepe kui leping selle pooltele täitmiseks kohustuslik.
17.Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud VÕS §-s 29. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tugineb. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. Kohus on eelnevalt 12.11.2018 määruses andnud asjas õigusliku hinnangu ja selgitanud pooltele vastavat tõendamiskoormist (vt tl 148 pöördel-149).
18.Vaidlusaluses 04.06.2016 võlatunnistuses on kostja tunnistanud hagejale kahju hüvitamise kohustuse tekkimist ja nõustunud hüvitama varalise kahju sõidukile omavastutussumma piires, milline tulenes poolte vahel sõlmitud rendilepingust. Kohtu hinnangul võlatunnistusest ega esitatud tõenditest teistsugust järeldust teha ei saa. Võlatunnistuses kokkulepitu sõnatus on selge ning puudub kahtlus, et dokument väljendab tahet, et kostja on nõus hüvitama kahju kokku
2-16-126844 lepitud omavastutuse summa, s.o 5000 euro, piires. Võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (vt nt Riigikohtu 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 06.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Seega lasub tõendamiskoormus selle kohta, et nõue puudub või ei ole sellise suurusega, kostjal. Kostja on viidanud, et hageja nõue on ebaselge ja tõendamata, kuid ei ole ise mingilgi viisil tõendanud nõude tegelikku suurust või asjaolusid, et nõue tema suhtes puudub. Samas on hageja tõendanud kahju suurust varuosade nimekirjaga kokku summas 5814,88 eurot ja motodepoo avariijärgse remondi kalkulatsiooniga, mille kohaselt kulub sõiduki parandamiseks 7590,42 eurot (vt tl 33, 107 ja pöördel). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et 04.06.2016 kokkulepe on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena ning selle aluseks olev nõue on tõendatud.
19.Kohus märgib, et dokumendi võlatunnistuseks olemist ei välista asjaolu, et see on allkirjastatud vaid ühe osapoole poolt. Vaidlus puudub, et võlatunnistus on antud kirjalikus vormis ja sellele on alla kirjutanud kostja. Õigustatud poole (hageja) nõusolek ei pea sisalduma võlatunnistuses, vaid seda võib väljendada ka nt nõude esitamisega kohustatud poolele (vt Võlaõigusseadus I. 2. peatükk (§ 30). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: P. Varul jt, Tallinn 2016, lk 179). VÕS § 6 lg-te 1 ja 2 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga selles, et kinnitust ei antud vabatahtlikult ja kinnitus ei oleks selge. 04.06.2016 kostja nimega ja tema poolt allkirjastatud dokumendis on kirjas järgnev lause: „Kinnitan, et 04.06.2016 kella 13.20 paiku toimus avarii ning hüvitan varalise kahju autole omavastutussumma piires.“ Vaidlustamata asjaolude kohaselt sõlmiti poolte vahel samal päeval (04.06.2016) enne kahjujuhtumit rendileping (tl 26-29), mille alusel andis hageja kostjale kasutamiseks sõiduki. Samuti puudub vaidlus, et kostja põhjustas lepingu objektiks oleva sõidukiga avarii, mille osas on koostatud liiklusõnnetuse akt avarii asjaoludega, üles on märgitud ka liiklusõnnetuse tunnistajad (vt tl 123-124) ning hageja on esitanud pildid avarii toimumise kohta (vt tl 61-93). Kostja ei ole väitnud, et ta ei põhjustanud liiklusõnnetust ja sõidukile ei oleks kahju tekkinud, vastupidi, kostja möönab, et avarii tulemusel on sõidukile tekkinud kahju. Kostja poolt viidatud hea usu vastast käitumist kohus hageja tegevuses ei näe. Kostja ei ole esile toonud, milles seisneb tema hinnangul hageja käitumise vastuolulisus või pahatahtlikkus või oma õiguste kuritarvitamine. Kostja ei ole mingilgi viisil tõendanud, et 04.06.2016 dokumendi allkirjastamine ei oleks toimunud vabatahtlikult. Seega ei ole kostja etteheited hagejale hea usu põhimõtte vastase käitumise suhtes põhjendatud.
20.Arvestades ülaltoodut, kuulub hageja nõue põhivõlgnevuse 5000 euro väljamõistmiseks kostjalt rahuldamisele.
21.Kohtu hinnangul kuulub rahuldamisele ka hageja poolt esitatud alternatiivne viivisenõue. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Viivist võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 kohaselt võlgnikult nõuda, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse (VÕS § 113 lg 2). Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina
2-16-126844 põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
22.Asja materjalidest nähtuvalt nõuab hageja kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist 1550 eurot (s.o lepingu p-s 13 kokku lepitud viivisemääras 0,5% päevas ajavahemiku 13.07.2016 kuni 17.04.2017 eest vähendatud kujul) ning edasi viivist seadusjärgses määras alates 14.07.2017 kuni kohustuse täitmiseni. Alternatiivselt nõuab hageja kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist 954,01 eurot (s.o seadusjärgses määras ajavahemiku 13.07.2016 kuni 30.11.2018 eest) ning edasi viivist seadusjärgses määras alates 01.12.2018 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja leiab, et hageja viivisenõuded on ebaselged ja tõendamata ning kui hageja viivisenõue on põhjendatud, tuleb kohaldada seadusjärgset määra kogu perioodi eest.
23.Kohtu hinnangul ei ole sissenõutavaks muutunud viivise nõudmine viivisemääras 0,5% käesoleval juhul põhjendatud. Kohus möönab, et poolte vahel sõlmitud rendilepingu p-st 13 tuleneb küll selline määr, kuid võlatunnistusel vastavas määras viivisekokkulepe puudub. Seega ei saa kohtu arvates järeldada, et pooled olid sellises viivisemääras kokku leppinud. Eeltoodu ei võta hagejalt siiski õigust nõuda viivist seadusjärgses ulatuses. Kohus osundab siinkohal Riigikohtu 07.11.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05 (p 16) avaldatud seisukohale, millest nähtub, et juhul, kui hageja nõuab viivist, kuid pole tõendanud viivise kohta kokkuleppe olemasolu, tuleb tema nõuet käsitada seadusest tuleneva viivise nõudena.
24.Hageja esitas 13.06.2016 e-kirjaga kostjale nõude summas 5000 eurot tasumise tähtajaga 12.07.2016, mille kättesaamist on kostja kinnitanud 04.07.2016 e-kirjaga. Seega on hageja põhinõue muutunud sissenõutavaks 13.07.2016 ning viivise nõudmine alates 13.07.2016 seadusjärgses määras on põhjendatud. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Eesti Panga teatel oli referentsintressimäär ajavahemikul 01.07.2016-31.12.2018 aastas 0%. Seega oli kehtiv seadusjärgne viivisemäär 8% (0 + 8). Võttes aluseks, et kalendriaastas on 365 päeva (v.a 2016, kus on 366 päeva) ning lähtudes 5000 euro suurusest põhivõlast, on hagejal õigus nõuda viivist ajavahemiku 13.07.2016-31.12.2016 (s.o 172 päeva) eest 187,98 eurot (5000 x 0,08 / 366 x 172), ajavahemiku 01.01.2017-30.06.2017 (s.o 181 päeva) eest 198,36 eurot (5000 x 0,08 / 365 x 181), ajavahemiku 01.07.2017-31.12.2017 (s.o 184 päeva) eest 201,64 eurot (5000 x 0,08 / 365 x 184), ajavahemiku 01.01.2018-30.06.2018 (s.o 181 päeva) eest 198,36 eurot (5000 x 0,08 / 365 x 181) ning ajavahemiku 01.07.2018-30.11.2018 (s.o 153 päeva) eest 167,67 eurot (5000 x 0,08 / 365 x 153). Kokku on viivis seadusjärgses määras seisuga 30.11.2018 seega 954,01 eurot. Nimetatud summa mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja. Lähtudes TsMS §st 367 mõistab kohus kostjalt hageja kasuks ka välja alates 01.12.2018 viivise protsendina põhinõudelt (5000 eurolt) kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
25.Kostja taotleb viivisenõude vähendamist nullini. Kostja on esitanud vastuväited, milles leiab, et viivise nõude rahuldamine ei ole kooskõlas viivise instituudi eesmärgiga ja käesoleval juhul ei ole viivise tasumise nõude eesmärk mitte kahjuhüvituslik vaid kasu saamine. Viivise vähendamisel tuleb lisaks kahju suurusele arvestada ka viivise eesmärki ning kahju puudumine võib olla aluseks viivise vähendamisele. Olukorras, kus kohus ei pea võimalikuks viivise nõuet vähendada määrani null, taotleb kostja viiviste väljamõistmist minimaalses võimalikus ulatuses.
2-16-126844 VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. Leppetrahvi nõudmist käsitleva VÕS 162 lg 1 kohaselt võib kohus juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, vähendada seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (vt nt Riigikohtu 12.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16212, p-d 18 ja 19). Riigikohus on 12.12.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12 (p-s 20) märkinud, et VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“. Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7.
26.Kohus leiab, et käesolevas asjas ei esine aluseid kostjalt nõutava seadusjärgses määras viivise vähendamiseks. Viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, mis tehakse võlgnike ja võlausaldaja huve kaaludes. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Viivisenõude suurust tuleb seega võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Kohtu hinnangul tuleb arvestada asjaoluga, et hageja nõuab viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud n-ö seadusjärgsest määrast ning võlgnik ei ole põhikohustust täitnud. Teiselt poolt ei sõltu TsMS § 367 kohase viivisenõude lõplik suurus praegusel juhul üksnes viivisemäärast, vaid ka viivituse pikkusest. Kummalgi poolel ei ole kohtule esitatu põhjal ülekaalukaid huve, mida tuleks VÕS § 162 lg 1 kontekstis õiguslikult arvestada. Kostja on väitnud, et hagejal on eesmärk saada viivisega kasu. Asja materjalidest nähtuvalt teatas hageja nõudest kostjale ja määras kostjale nõude tasumiseks tähtaja (vt tl 30). Kostja on hageja teate kätte saanud, kuid nõuet tähtaegselt ei tasunud ega vastuväiteid ei esitanud (vt tl 31-32 pöördel). Samuti on hageja teinud kostjale kompromissiettepaneku, milles ta loobuks täielikult viivisenõudest kui kostja tasuks põhinõude (vt tl 120), kuid kostja ei ole sellise kompromissiga nõustunud. Kohtule ei nähtu, et hageja nõuaks viivist mingi kasu saamise eesmärgil ja kostja ei ole nimetatud väidet kuidagi ka tõendanud. Kohtule ei ole esitatud kontrollitavaid väiteid ega tõendeid hageja või kostja majandusliku olukorra kohta. Arvestades eeltoodut, põhinõude suurust ja asjaolu, et kostja on füüsiline isik, peab kohus mõistlikuks ja põhjendatuks vähendada nõutavat viivist selliselt, et kostjalt kohtulahendi alusel nõutav viivis, sh seisuga 30.11.2018 sissenõutavaks muutnud viivis, kokku ei ületaks otsusega väljamõistetava põhinõude (s.o 5000 eurot) suurust.
27.Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse (põhinõue) 5000 eurot, seisuga 30.11.2018 sissenõutavaks muutunud viivise 954,01 eurot ja viivise protsendina põhinõudelt (5000 eurolt) alates 01.12.2018 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid mitte enam kui 4045,99 eurot.
2-16-126844
28.Kostja on 03.12.2018 menetlusdokumendis esitanud vastuväite kohtu tegevusele seoses 12.11.2018 määrusega, milles kohus jättis rahuldamata kostja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 2 alusel. Kostja leidis, et olukorras, kus hagi on esitanud isik, kellele kahju tekkimine kostja tegevuse tulemina ei ole võimalik, on hagi menetlemine vastuolus TsMS §-ga 2. Hageja asjale ei ole kostja tegutsemise tulemina kahju tekkinud ega kostja tegutsemise tulemina hageja vara väärtus vähenenud, kuna sõiduk, millele kostja tegevuse tulemina on väidetavalt kahju tekkinud, ei kuulu hagejale. Kohus lahendab vastuväite TsMS § 333 lg 1 alusel. Kohus on seisukohal, et esitatud vastuväide kohtu tegevusele on alusetu. Kohus jääb oma 12.11.2018 määruses väljendatud seisukohtade juurde ning ei hakka neid siinkohal kordama (vt tl 147 pöördel). Lisaks on Riigikohus korduvalt selgitanud, et TsMS § 423 lg 2 kohaldamisel ei saa kohus hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt (vt nt Riigikohtu 18.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-13, p 12). Täiendavalt on kohus hagi lubatavust käsitlenud käesolevas otsuses (vt p-d 15 ja 16).
MENETLUSKULUDE JAOTUS
29.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 168 lg 2 järgi kannab menetluse lõpetamise korral menetluskulud hageja, kui sama paragrahvi lg-test 3-5 ei tulene teisiti. Tulenevalt TsMS § 168 lg-st 4 kannab hageja kostja menetluskulud, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
30.Hageja esitas kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid (alternatiivse viivisenõudega) kogusummas 6404,01 eurot. Menetluse käigus loobus hageja kostja vastu esitatud võlgnevuse (saamata jäänud tulu) nõudest 450 euro ulatuses. Selles osas lõpetas kohus menetluse seoses hageja nõudest osalise loobumisega, mis teeb 7% hageja esialgsest kogunõudest. Ülejäänud hageja nõuete osas rahuldas kohus hagi, mis teeb ligikaudu 93% kogunõudest. Eeltoodut arvestades jätab kohus menetluskulud 7% ulatuses hageja kanda ja 93% ulatuses kostja kanda.
31.Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).
32.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.