Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. veebruar 2019, Tartu
Tsiviilasja number
2-18-8344
Tsiviilasi
BB Finance OÜ hagi Raido Rebase vastu tarbijakrediidilepingutest tuleneva võlgnevuse, intressi, sissenõutavaks muutunud viivise ja lisanduva viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
395 eurot 84 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2018 tagaseljaotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
BB Finance OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): BB Finance OÜ (registrikood 11306564), lepinguline esindaja Marilin Palts Vastustaja (kostja): Raido Rebane (isikukood XXX)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2018 tagaseljaotsus ja saata asi täies ulatuses läbivaatamiseks samale maakohtule.
2.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asjas tehtavas lõpplahendis.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.BB Finance OÜ (hageja) esitas 30. mail 2018 Tartu Maakohtule hagi Raido Rebase (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 1949 eurot 94 senti, intressi 176 eurot 1 sendi ja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 569 eurot 61 senti. Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja viivise alates 31. maist 2018 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja vahel sõlmitud järgmised lepingud: 18. mail 2017 laenulepingud nr 920133454 (leping I), 920133453 (leping II), 920133414 (leping III), 920133412 (leping IV), 920133403 (leping V) ja 1. juunil 2017 laenuleping nr 2101721528 (leping VI). Kostja esitas hagejale laenutaotlused kokku 1949 euro 94 sendi saamiseks. Hageja kinnitas kostja laenutaotlused ja väljastas kostjale kokku laenu summas 1949 eurot 94 senti, millest lepingu VI puhul 974 eurot 94 senti läks refinantseeritava lepingu nr 210710599 katteks. Muus osas on laen kantud kostjale ülekandega. Kostja kohustus laenusummad tagastama vastavalt lepingute tingimustele ja maksegraafikutele. Lepingud I – V on üles öeldud 17. juunil 2017 ja leping VI on üles öeldud 16. septembril 2017. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostja põhivõlgnevuse 1949 eurot 94 senti ja intress 176 eurot 1 sent. Hageja arvestab viiviseid alates lepingu ülesütlemisest kuni hagiavalduse esitamiseni põhisumma jäägilt lepingujärgse viivisemääraga. Viivisemääraks on lepingus kokkulepitud intressimäär. Lepingutes I – V oli kokku lepitud kohaldatavas intressimääras 21,998% aastas ja lepingus IV intressimääras 45,2%.
2.Kostja ei ole hagile vastanud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 9. oktoobri 2018 tagaseljaotsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1939 eurot 94 senti, intressi 176 eurot 1 sent ja kuni
9.oktoobrini 2018 sissenõutavaks muutunud viivise 173 eurot 77 senti. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja jooksva viivise alates 10. oktoobrist 2018 kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, kusjuures viivise arvestus tuleb lõpetada, kui see võrdsustub väljamõistetud põhivõlgnevusega. Maakohus jättis hagi põhinõudes 10 eurot ja seadusjärgset viivisemäära ületavas viivisenõudes summas 395 eurot 84 senti rahuldamata. Menetluskuludest jäi 20% hageja ning 80% kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 300 eurot ja viivise menetluskuludelt. Tuginedes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg-le 3 tegi maakohus tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Hagimaterjalid, s.h menetluskulude nimekiri on kostjale kätte toimetatud 9. juulil 2018 väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostja ei ole tähtaegselt hagile vastanud. Maakohus arvestas menetluskulude üle otsustamisel hagihinnast tulenevat riigilõivu 275 eurot ja vajalikku õigusabikulu summas 100 eurot, arvestades seejuures ka asja lahendamisel aluseks olnud õiguslike küsimuste keerukust.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja palub apellatsioonkaebuses muuta maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised lepingus kokkulepitud intressimääras ja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised kuni hagiavalduse esitamiseni summas 395 eurot 84 senti. Samuti palub hageja muuta maakohtu otsus ja rahuldada hageja menetluskulude nõue kostja vastu täies ulatuses, s.t mõista kostjalt hageja kasuks välja lisaks väljamõistetud riigilõivule 250 eurot ja esindustasule 25 eurot ka esindustasu summas 945 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on Riigikohus selgelt väljendatud seisukohta, et tarbijakrediidilepingu puhul on võlausaldajal õigus nõuda viivist samas suuruses, mis lepingus kokku lepitud intressimäär. VÕS § 415 lg 1 ei viita konkreetsele VÕS § 113 lg 1 lausele. VÕS § 113 lg 1 teine ja kolmas lause näevad aga ette erinevad viivisemäärad. VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause koostoimes tuleb lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, kui see on kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses viidatud määrast. Seega saab ja tuleb praegusel juhul lugeda kohalduvateks viivisemääradeks lepingutes kokku lepitud intressimäär, s.o 21,998% ja 45,2% aastas. Hageja on seisukohal, et praegusel juhul ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu 10. mai 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohast. Viidatud tsiviilasjas oli tegemist olukorraga, kus lepingus ei olnud kokku lepitud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras. Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, läheks vastuollu VÕS § 113 lg 1 ja 415 lg 1 mõtte ning viivise eesmärgiga. Sellisel juhul oleks võlgnikul soodsam lepingut rikkuda. Viivise mõistlikkus tuleb kindlaks teha, arvestades konkreetse olukorra asjaolusid, mistõttu ei ole võimalik etteulatuvalt määrata kindlaks universaalset „mõistlikku viivisemäära“. VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel.
Riigikohtu 10. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohad viivise määra piiramise kohta ei ole põhjendatud. Viivise mõistlikkus on tagatud viivise kogusumma piiramisega põhivõla ulatuses. Riigikohtu seisukoht on meelevaldne ega tugine statistilistele näitajatele.
5.Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu tagaseljaotsus tuleb tühistada ning saata asi TsMS § 657 lg 2 alusel täies ulatuses läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 1949 eurot 94 senti, intressi 176 eurot 1 sendi ja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 569 eurot 61 senti. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja jooksva viivise põhinõudelt alates 31. maist 2018 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vaidlustatud tagaseljaotsusega rahuldas maakohus hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1949 eurot 94 senti, intressi 176 eurot 1 sendi ja kuni 9. oktoobrini 2018 sissenõutavaks muutunud viivise põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras (summas 173 eurot 77 senti). Lisaks mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja jooksva viivise põhinõudelt alates 10. oktoobrist 2018 kuni põhivõla täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, kusjuures viivise arvestus tuleb lõpetada, kui see võrdsustub väljamõistetud põhivõlgnevusega. Hageja on esitanud tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 420 lg 1 teine lause).
8.Praegusel juhul on maakohus, tuginedes TsMS § 444 lg-le 3, teinud tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata. TsMS § 444 lg 3 kohaselt võib kohus tagaseljaotsuse või hagi õigeksvõtul põhineva otsuse teha kirjeldava ja põhjendava osata. Ringkonnakohus on seisukohal, et kohus võib teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata vaid juhul, kui kohus hagi täielikult rahuldab. Kui hagi rahuldatakse osaliselt, tuleb kohtul hagi aluseks olevaid asjaolusid otsuses kirjeldada ja otsust ka nõuetekohaselt põhjendada. Vastasel juhul ei pruugi hageja (ning ka kõrgema astme kohus) aru saada, miks on hagi rahuldatud vaid osaliselt. Sellises olukorras on hagejal keeruline apellatsioonkaebust põhjendada ning ka kõrgema astme kohtul vaidlustatud otsuse põhjendatust kontrollida. Seega ei saanud maakohus praegusel juhul teha tagaseljaotsust kirjeldava ja põhjendava osata. Maakohus on oluliselt rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1).
9.Maakohus on oluliselt rikkunud tagaseljaotsust reguleerivad menetlusnorme, kui piiras jooksva viivise suuruse põhinõude suurusega ilma vastava kostja taotluseta. TsMS § 407 lg 1 alusel võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sellisel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise vähendamist (sh viivise nõude suuruse piiramist põhinõude suurusega) nõuda viivise maksmiseks kohustatud isik. Kuna tagaseljaotsuse tegemise eelduseks on see, et kostja ei ole hagile vastanud, ei saa kohus
tagaseljaotsust tehes kunagi ise VÕS § 113 lg 8 kohaldada ega viivise suurust põhinõude suurusega piirata. Eelnev on piisavaks aluseks maakohtu tagaseljaotsuse tühistamiseks. Kuigi hageja vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osaliselt, saab ringkonnakohus TsMS § 657 lg 2 järgi tagaseljaotsuse tühistada üksnes tervikuna, saates sel juhul asja täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
10.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka järgmist. Hagiavalduses ja apellatsioonkaebuses on hageja tuginenud sellele, et viivisemääraks on lepingus kokku lepitud intressimäär (lepingute I – V puhul 21,998% aastas ja lepingu VI puhul 45,2 % aastas). Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga selles, et viivisemääraks on lepingus kokku lepitud intressimäär. Hagiavaldusele lisatud laenulepingu põhitingimuste (tl 12-15; 18-21; 24-27; 30-33; 36-39; 42-44) ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (tl 15 – 17; 21 – 23; 27 – 29; 33 – 35; 39 – 41; 45 – 47) kohaselt on lepingute I – V puhul intressimääraks 21,998% aastas ja viivisemääraks 0,12% päevas ehk 43,80% aastas, lepingu VI puhul on intressimääraks 45,2% aastas ja viivisemääraks 0,12% päevas ehk 43,80% aastas. Sellega on hageja lepingus selgelt määratlenud viivisemäära ning tuginemine sellele, et viivisemääraks tuleb lugeda lepingus märgitud intressimäär, ei ole õige.
11.Viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine ei tähenda seda, et sisuliselt ebamõistlik viivise sissenõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt nt Riigikohtu 10. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Seega ei ole lepingus märgitud 43,80%-lise viivisemäära ebamõistlikkuse hindamisel tähendust sellele, et hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist intressimääraga võrdses suuruses (s.o 21,998% ja 45,2%).
12.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata, kas lepingus kokku lepitud intressimäär (43,80% aastas) on tüüptingimus. Kui maakohus asub seisukohal, et tegemist on tüüptingimusega, tuleb maakohtul hinnata ka selle tüüptingimuse kehtivust. TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 tulenevalt on kohtul kohustus tarbija vastu esitatud nõude puhul kontrollida tüüptingimuse kehtivust ka siis, kui pooled ei ole ise sellele tuginenud.
13.Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asjas tehtavas lõpplahendis (TsMS § 173 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.