Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.02.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-10277
Tsiviilasi
Neste Eesti AS-i hagi GT Kaubanduse OÜ ja XX (X) vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.04.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
GT Kaubanduse OÜ ja XX (X) apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
496 528.73 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja Neste Eesti AS (registrikood 10167511), lepinguline esindaja v/adv Karl Kask Kostja I/apellant GT Kaubanduse OÜ (registrikood 11715966) Kostja II/apellant XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate/apellantide lepingulised esindajad v/adv Viktor Särgava ja adv Kaspar Koppel
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 20.04.2018 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta solidaarselt apellantide kanda.
Määrata vastustaja põhjendatud ja vajalikuks menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 2286.08 eurot.
5.Mõista GT Kaubanduse OÜ-lt ja XX-lt (X) solidaarselt Neste Eesti AS-i kasuks välja apellatsioonimenetluse kulude hüvitis 2286.08 eurot.
6.Mõista GT Kaubanduse OÜ-lt ja XX-lt (X) solidaarselt Neste Eesti AS-i kasuks välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras
menetluskulude 2286.08 eurot hüvitamisega viivitamisel alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni hüvitise täieliku tasumiseni. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.04.07.2017 esitas hageja maakohtule hagi ja 14.07.2017 selle täpsustuse, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse 396 444.98 eurot ning kostjalt I hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 27 732.54 eurot ja viivise alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni määras 0,05% päevas. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
2.Hageja ja kostja I sõlmisid 27.10.2014 müügilepingu nr 14/020, mille punkti 1 kohaselt müüs hageja kostjale kütuseid ja naftatooteid vastavalt kostja I esitatud tellimustele. Perioodil 02.12.2016–21.03.2017 tellis kostja I hagejalt kaupa 18 korral. Müügilepingu punkti 9 kohaselt sõltus kauba hind maailmaturu hinnast ning oli muutuv. Hageja on kostjale I esitanud tellitud kauba eest arveid 396 444.98 eurot. Kostja I ei ole tasunud nimetatud perioodil ostetud kaupade eest, seega on hageja põhivõlgnevus kostja ees 396 444.98 eurot. Müügilepingu punkti 6 kohaselt kohustus kostja I kaupade eest tasumisega hilinemise korral maksma hagejale viivist 0,05% tähtaegselt tasumata summalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hagi esitamise seisuga võlgneb kostja I viivisena 27 732.54 eurot.
3.26.12.2016 sõlmisid hageja ja kostja I juhatuse liige (kostja II) käenduslepingu, mille punktide 1.1 ja 1.2 kohaselt kohustus kostja II hageja ees vastutama müügilepingu nõuetekohase täitmise eest õigeaegselt tasumata lepingusumma, tasumata intresside ning kohustuste rikkumisest tulenevate nõuete eest kuni 400 000 eurot ulatuses. Käenduslepingu punkt 2.1 sätestab kostjate solidaarvastutuse. Viidatud punkti kohaselt kohustus kostja II täitma kostja I täitmata rahalised kohustused 14 kalendripäeva jooksul alates sellest, kui hageja on esitanud sellekohase kirjaliku nõude. Hageja esitas kostjale II kirjaliku nõude tähitud kirja teel ning e-kirjaga 07.04.2017. Kuivõrd kostja II ei täitnud hageja esitatud nõuet õigeaegselt, palus hageja
kostjalt II solidaarselt kostjaga I välja mõista põhivõlgnevuse 396 444.98 eurot. Viivise palus hageja välja mõista kostjalt I.
4.Kostjate vastuväidetega hageja ei nõustunud. Kohtumenetluses tasaarvestusavalduse esitamisega on kostja I tunnistanud hageja nõuet summas 435 674.28 eurot. Kui kostjal I on tasaarvestav nõue, on kostja I jätnud tõendamata selle suuruse. Kostjal I ei ole hageja vastu kahju hüvitamise nõuet summas 435 674.28 eurot, sest sellist kahju ei ole hageja kostjale tekitanud.
5.Kostjaga II sõlmitud käendusleping on kehtiv, seda tuleb täita ning lepingu tühistamiseks ei ole alust. Kostja II teadis kostja I juhatuse liikmena käenduslepingu sõlmimisel ja kostja I ainuosaniku TankStat Holding OÜ juhatuse liikmena väga hästi kostja I majanduslikku seisu ja krediidivõimet, mistõttu puudub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 99 järgi nõutav eksimus. Kostja II pidi oma väidetavast eksimusest kohe aru saama.
6.Alternatiivselt esitas hageja aegumise vastuväite, sest tühistamisavalduse esitamise tähtaeg TsÜS § 99 lõike 1 punkti 2 järgi on möödunud.
7.Hageja esitatud raamatupidamise väljavõttest nähtub, et kostja I on tellinud hagejalt kütust juba alates 29.12.2014. Muid müügilepinguid poolte vahel ei ole. Hageja on kostjale I kauba üle andnud vastavalt tellimustele ning kostjad ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks müügilepingut rikkunud. Kostja II on 21.03.2017 digiallkirjastanud hageja ja kostja I vahelise saldo, mis kinnitab hageja ja kostja I vahelist pikemaajalist kütusemüüki. Kinnitus on antud 02.12.2016–27.12.2016 arvete kohta, mille tasumist hageja nõuab. Saldokinnitus kinnitab kütuse üleandmist ja võlgnevuse olemasolu. Kütuse üleandmist ja võlgnevuse olemasolu kinnitavad kostja II 23.05.2017 ja 06.06.2017 e-kirjad hageja esindajatele UK-le ja RT-le. Kirjades kostja II tunnistas võlgnevust ja tegi ettepanekuid probleemi lahendamiseks. Kostjale I üleantud kütus asus enne üleandmist Neste kütuseterminalis Muuga sadamas. Kütuse üleandmist tõendab kütuseterminali väravalogi, millest nähtub kostjale I veoteenust osutanud kütuseveokite sisenemine ja väljumine terminalist. Kütuseveokite numbrid langevad kokku kostjale I esitatud tellimuste ja nende perioodiga.
8.Hageja ei ole hea usu põhimõtte vastaselt käitunud ja kostja II epikriis hageja hea usu põhimõtte vastast käitumist ei tõenda. Õiguste kaitset olukorras, kus kütus on kostjate poolt kätte saadud ja nende kontrolli all olevates tanklates maha müüdud, on võimatu pidada hea usu põhimõtte vastaseks käitumiseks. Epikriisi järgi viibis kostja II haiglas 14 päeva ja kirjutati välja paranenud seisundis. Raviarsti seisukohast saab teha järelduse, et kostja II tervisekäitumine oli enne haigestumist vastutustundetu ja riskantne.
9.Hageja ei ole sõlminud kostjaga I krediidilepingut. Hageja ei ole krediidiasutus, kelle tegevusele laieneks krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lõige 3. Hageja ja kostja I vahelise võlasuhte puhul on tegemist kütuse ja naftatoodete hulgimüügi turupraktikale vastava tavapärase müügilepinguga (raamlepinguga), milles lepiti kokku, et kütuse eest tasumine toimub 14 kalendripäeva jooksul. Maksetähtaja andmine oli mh seotud sellega, et kauba hind sõltus maailmaturu hinnast ja oli muutuv. Kostja I maksekohustuse rikkumine ja hageja arvete regulaarne tasumata jätmine ei muuda õigussuhte sisu. Olukorras, kus hageja esitas kostjale I regulaarselt arveid, on absurdne
vastuväide, et hageja andis või soovis anda kostjale I põhivõlgnevuse 396 444.98 euro ulatuses krediiti. Poolte käitumine sellest tunnistust ei anna.
10.Seadusest ega poolte kokkuleppest ei tulene, et hageja saab tagasi nõuda vaid kütust. Müügilepingu punkti 8 kohaselt on hagejal õigus (mitte kohustus) kütust tagasi nõuda. Hageja õigus nõuda kütuse eest tasumist ei ole millegagi piiratud.
11.Alternatiivselt leidis hageja, et tal ei olnud kohustust teavitada kostjat II võlgniku majanduslikust seisundist. Kostja II oli kostja I juhatuse liikmena ja ainuosaniku juhatuse liikmena väga hästi informeeritud kostja I majanduslikust seisust ja krediidivõimekusest. Hagejal ei ole kostjate varalistele andmetele sellist juurdepääsu. Kostja I oli hagejalt kütust ostnud pikema aja vältel ning võitnud seeläbi hageja usalduse. Hagejale oli ootamatu, et kostja I võttis kütuse vastu, müüs oma tanklates maha ning jäi hagejale võlgu märkimisväärselt suure summa. Sellist käitumist saab pidada hageja usalduse kuritarvitamiseks. Hageja ei ole kordagi tunnistanud, et kostja I oli müügilepingu sõlmimise või kütuse ostmise ajal krediidikõlbmatu. Kostjate viidatud Riigikohtu lahendites on tegemist krediidiasutuste poolt sõlmitud laenulepingutega. Ka peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet järgima suhetes laenusaajaga, mitte käendajaga.
12.09.01.2018 seisukohtades selgitas hageja, et esitatud tabel kostja I tellimustest tõendab ja selgitab kütuse üleandmist. 06.02.2017 tellimuses nimetatud ja tellimuse täitmiseks kasutatud veokid ei lange kokku: tellimuses oli märgitud veok nr XXXXXX, kuid kütust vastu võtma saabus veok nr YYYYYY, mida kostja I kasutas kütuse vedamiseks ka muudel päevadel. Kütuse tellimine ja selle üleandmine toimus selliselt, et kostja II esitas e-kirja teel hagejale tellimuse ning kütuse üleandmine ja vastuvõtmine toimus Muugal asuvas Neste terminalis. Hageja esitatud väljavõtted MTA programmidest JVIS ja Sadhes tõendavad kostjale I kütuse üleandmist. Kuna tegu on aktsiisikaubaga, mille käitlemisel kehtivad erireeglid, ei ole võimalik aktsiisikauba kättesaamine enne, kui tolliprogrammides on tehtud vastavad kanded. JVIS-programmi kasutatakse, kui kaup sisaldab erimärgistatud diislikütust, muul juhul kasutatakse ainult Sadhes-programmi. Kolm kostja I tellimust täideti 03.02.2017, 10.02.2017 ja 23.02.2017 hageja kommertslaost (asukoht samuti Muuga terminalis), milles olevalt kaubalt on maksud juba tasutud. Seetõttu ei sisaldu kolme tellimuse täitmise info MTA programmides. Nimetatud kauba üleandmise kohta on koostatud kolm saatelehte. Eraldi saatedokumente poolte vahel ei koostatud. Kütuse üleandmist kinnitavate tõenditena on käsitletavad mh kostja I tellimuslehed, millest osa on veokijuhtide allkirjastatud. Hageja esitas loetelu arvetest, mis olid seotud Sadhesprogrammiga. Hageja selgitas, et 09.01.2018 esitatud tabelis kajastab väljend „tüüp“ müügiarvet. „Saldo aruanne tähtajal“ tähendas, kas makse või mahakandmine oli sooritatud. „Makse kuupäev“ näitas, millal toimus makse või mahakandmine. Makse number müügireskontros tähendas, millise numbri all oli makse registreeritud. Dokumendi number oli raamatupidamise CE alanumber. Krediteeritud summa oli kirjas juhul, kui kreeditarvega on kajastatud arve tasumine. Korrigeeritud summa tähendas raamatupidamislikke paranduskandeid. Rakendatud summa tähendas arve tasumiseks kantud summat. Kostjate vastuväited
13.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kuigi hageja on esitanud nõude müügilepingu alusel, ei nähtu hagile lisatud tellimuskirjadest ja arvetest, et need oleksid esitatud müügilepingu alusel. Hageja ei ole tõendanud, et tal on müügilepingul põhinev nõue.
14.Hageja ei ole tõendanud kütuse üleandmist. Hageja on esitanud lepingulise kohustuse täitmise nõude, kuid müügilepingu punkti 8 kohaselt läks kauba omandiõigus üle võla täieliku tasumise momendil. Enne kauba eest tasumist on kauba omandiõigus hagejal. Kostjal I ei ole kohustust tasuda kauba eest, mille omandiõigus on talle üle andmata. Hagejal on õigus nõuda kaupa tagasi või kahju hüvitamist. Selliseid nõudeid hageja esitanud ei ole.
15.Müügilepingu puhul on sisult tegemist krediidilepinguga, sest kaupa müüdi krediiti. Oma sisult ei erine see tavalisest krediidilepingust. Ainus erinevus on, et raha asemel anti võlgnikule kaupa. Samas oli võlgnik kohustatud võlausaldajale oma kohustused rahas tasuma. Asjaolu, et lepingupooled on ise müügilepingut krediidilepinguna mõistnud, kinnitab käenduslepingu punkt 1.2, millega seati nn krediidiliini maksimaalseks suuruseks 400 000 eurot. Lepingule tuleb TsÜS § 4 alusel analoogiana kohaldada KAS § 83 lõikest 3 tulenevat vastutustundliku laenamise põhimõtet. Isegi kui eeldada, et hagejale vastutustundliku laenamise põhimõte ei laiene, tuleneb see kohustus talle TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest. Hageja on oma ala professionaal. Hageja on Eesti suurim maksumaksja, kes maksis 2015.a kokku ca 161 miljonit eurot makse. Hagi kohaselt on hageja andnud kostjale I müüdud kauba näol krediiti kokku 396 444.98 eurot. Sedavõrd suures summas krediidi andmisel oleks hageja pidanud eelnevalt kostja I krediidivõimekust kontrollima. Hagi tagamise taotluses on hageja tunnistanud, et kostja I oli krediidi andmisel krediidikõlbmatu. Hageja on jätnud enne krediidi andmist kostja I krediidivõimekuse analüüsimata või on teadlikult müünud kaupa krediidivõimetule isikule. Mõlemal juhul on ta oma kohustust rikkunud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitas hageja kostjale I rahalise kahju, mille kostja I tasaarvestab.
16.Hageja nõudis põhivõlgnevust 396 444.98 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist 27 732.54 eurot ja kostjate vastuse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivist (396 444.98 x 0,05% x 58 päeva) 11 496.76 eurot, kokku 435 674.28 eurot. Seega on hageja tekitanud kostjale I vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kokku kahju 435 674.28 eurot. Põhjuslik seos hageja tegevuse ja kostjale I tekitatud kahju vahel seisneb selles, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise korral oleks hageja tuvastanud kostja I krediidivõimetuse võtta endale 396 444.98 euro suurune kohustus ega oleks kostjale I kaupa müünud. Seega esitas kostja I hagejale tasaarvestusavalduse ja tasaarvestas hageja nõude oma kahjunõudega.
17.Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ka seetõttu, et hageja kuritarvitab oma õigusi. Kostja II haigestus ootamatult 30.03.2017 ja paigutati haiglasse. Haiglast sai ta välja kodusele ravile alles 13.04.2017. Epikriisist nähtuvalt on kostjal II südamehäired, tasakaaluhäired, neerupuudulikkus, suhkrutõbi. Kostja II oli 5h kliinilises surmas. Hageja esitas kostjale I nõude 07.04.2017 ehk ajal, mil kostja kostja II viibis haiglas. Kostja II järelravi kestab siiani ja tal on keelatud vaimne ning füüsiline koormus. Kostja II liigub vaevaliselt. Siiski on ta esitanud hagejale ettepanekuid leida vaidlusele kohtuväline lahendus. Kuivõrd hageja eiras kostja II ettepanekuid ja esitas kohtule
hagi, ei soovinud hageja kostja II tervislikku seisundit arvestada. Hagi esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega.
18.Kuivõrd hagejal puuduvad nõuded kostja I vastu, puuduvad tal ka nõuded kostja II vastu. Alternatiivselt leidis kostja II, et kuna hageja rikkus kostjale I kauba müümisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, oli kostja II käenduslepingu sõlmimisel eksimuses. Kostja II eeldas, et hageja professionaalse turul osalejana kontrollib enne müüki kostja I krediidivõimekust ning krediidivõimetuse tuvastamisel müügist keeldub. Kui kostja II oleks teadnud, et hageja seda ei tee või müüb kaupa teadlikult krediidivõimetule isikule, ei oleks ta hagejaga käenduslepingut sõlminud. Kostja II esitas tühistamisavalduse ja tühistas tema ning hageja vahel 26.09.2016 sõlmitud käenduslepingu. Eeltoodu tõttu ei saa hagejal olla kostja II vastu nõudeid.
19.Täiendavates vastuväidetes märkisid kostjad järgmist. Kuna hageja on võimaldanud kostjale I maksetähtpäeva edasilükkamist, on tegemist krediidilepinguga. Riigikohus on pidanud järelmaksuga müügilepingut krediidilepinguks. Krediidilepinguga on tegemist ka põhjusel, et hageja on esitanud intressinõude. Tasaarvestusavalduse esitamisega ei ole kostja I hageja nõuet tunnistanud. Vastav avaldus oli esitatud täiendava vastuväitena juhuks, kui kohus peab hageja nõuet põhjendatuks. Kostja I nõude suuruse määramisel tuleb lähtuda hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitatud kahju suurusest. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta jätkas kauba müümist kostjale I olukorras, kus maksed hilinesid. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks teavitanud kostjaid sellest, et kostja I majanduslik seis on äärmiselt halb. Hageja oleks pidanud teavitama vähemalt üht kostjatest sellest, et kostja I krediidivõimekus on nõrk. Kostja II ei oleks sõlminud käenduslepingut juhul, kui hageja oleks teavitanud teda sellest, et hageja hinnangul oli kostja I maksevõime mitterahuldav. Kostja II on tõendanud oma äärmiselt rasket tervislikku seisundit, mistõttu tal ei olnud võimalik täpselt hinnata kostja I varalist seisu. Epikriisis kajastatud haigusel on varasem pikem ajalugu. Kostja II tühistamisavaldus ei ole esitatud hilinemisega. Kostja II sai vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest teada hagi esitamisel.
20.Hageja raamatupidamisdokumendid ei tõenda kauba müüki kostjale I. Tegemist on hagejasisest asjaajamist puudutava dokumendi ja allkirjastamata arvutifailiga. Kütuse tellimused tõendavad üksnes kauba tellimist, mitte tellitud kauba üleandmist. Kauba üleandmist peab tõendama hageja. Muuga sadama väravalogid tõendavad ainult veokite sisse- ja väljasõite, mitte kauba üleandmist kostjale I. Kauba üleandmist ei tõenda ka hageja viidatud e-kirjad. Kostja I soovis saavutada kompromissi. Läbirääkimistest ei saa tuletada, et kütust müüdi müügilepingu alusel. Kütuse üleandmist ei tõenda saldokinnitus. Kütuse üleandmist saab tõendada akti, saatelehe või muu dokumendiga. Saldokinnitusest ei saa järeldada, et see puudutab vaidlusaluse müügilepingu alusel müüdud kaupa. Hageja ei ole tõendanud, et vaikimist loeti tahteavalduseks. Hageja täiendavalt koostatud tabel kütuse üleandmist ei tõenda. Tellimustega koos esitatud e-kirjad on tõenditena ebausaldusväärsed, sest neile on tehtud mitmeid käsikirjalisi täiendusi, lisatud arve ning allkirju. Samuti on osa tekstist kirjutatud punasega. Ei ole arusaadav, kes on nimetatud täiendused teinud, mida need tähistavad ja kelle allkirjad on dokumentidele lisatud. Hageja ei ole tellimusi kinnitanud. Müügilepingu kohaselt pidi kauba üleandmine toimuma DDP tarnetingimusel, mistõttu hageja pidi kauba kostjale tarnima. Arusaamatu on hageja väide, et müügilepingu alusel müüdi kaupa hoopis teistsuguste tarnetingimustega.
Müügilepingus ei ole kokku lepitud kostjale I kohustust korraldada kauba transport. Hageja esitatud väljavõtted MTA programmist ei ole kooskõlas hageja koostatud tabeliga. Nimelt ei ole osa arveid kajastatud MTA JVIS-programmis, kuigi need on kajastatud tabelis. Kostjad esitasid loetelu arvetest, mis ei ole tabelis kajastatud, kokku on erinevus summas 107 976.94 eurot. Väljatrükil ei ole kostjate kinnitusi, mistõttu nendega ei saa tõendada kauba üleandmist müügilepingu alusel. Hageja esitatud saatelehed on allkirjastanud ainult hageja esindaja 08.01.2018. Esimese astme kohtu otsus
21.20.04.2018 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hagejale välja põhivõla 396 444.98 eurot, kostjalt I sissenõutavaks muutunud viivise 27 732.54 eurot ja lisanduva viivise põhinõudelt määraga 0,05% päevas alates 05.07.2017 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulud jäid kostjate kanda ja kohus mõistis kostjatelt solidaarselt hagejale välja 13 915.60 eurot, millest 10 515.60 eurot on õigusabikulud ja 3400 eurot riigilõiv. Samuti mõistis kohus välja menetluskuludelt viivise seadusjärgses määras.
22.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: hageja ja kostja I sõlmisid 27.10.2014 müügilepingu nr 14/020 kostjale kütuste ja naftatoodete müümiseks vastavalt viimase tellimustele; ajavahemikul 02.12.2016–21.03.2017 esitas kostja I hagejale 18 kütuste ja naftatoodete tellimust; 26.12.2016 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille kohaselt vastutas kostja II koos kostjaga I hageja ees solidaarselt kuni summani 400 000 eurot; hageja esitas kostjale I kütuste ja naftatoodete tellimuste eest arveid 396 444.98 euro ulatuses, mis jäid tasumata.
23.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja I peab hagejale tasuma müüdud kütuste ja naftatoodete eest 396 444.98 eurot ja hageja nõutud viivise. Samuti selle üle, kas kostja II on hageja ees solidaarselt kostjaga I vastutav põhivõlgnevuse 396 444.98 euro ulatuses.
24.Kohus leidis, et kostjate vastuväited ei võimalda jätta hagi rahuldamata. Esmalt ei nõustunud kohus kostjatega, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingu näol oli tegemist krediidilepinguga, sest hageja müüs kostjale I kaupa krediiti ja esitas intressinõude. Kohus selgitas kostjatele 11.12.2017 eelistungil (t I kd lk 138-140), et krediidileping ja müügileping on olemuselt erinevad õigussuhted. Kohus selgitas kostjatele vajadust tõendada väidet, et müügilepingu näol oli tegemist krediidilepinguga. Kohus selgitas kostjatele vajadust oma vastuväiteid põhistada. Vaatamata kohtu selgitustele kostjad vastuväiteid sisuliselt ei põhistanud ega tõendanud.
25.Tõenditest nähtub, et hageja ja kostja I sõlmisid 27.10.2014 müügilepingu nr 14/020 (t I kd lk 6). Lepingu punkti 1 kohaselt pidi hageja müüma kostjale kütuseid ja naftatooteid vastavalt viimase esitatud tellimustele. Lepingu punkti 4 järgi pidi kostja I tasuma ostjana kauba eest 14 kalendripäeva jooksul kauba kättesaamisest. Lepingu punkt 6 nägi ette, et tasumisega hilinemise korral maksab ostja müüjale viivist 0,05% tähtaegselt tasumata summadelt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Lepingu punkti 7 järgi loeti ostja võlgnevust müüjale võlaks. Võlg koosnes ostja tasumata arvetest ning lepingujärgsest viivisest. Lepingu punkt 8 nägi ette, et kauba
omandiõigus läheb müüjalt ostjale üle võla täieliku tasumise momendil. Kuni võla täieliku tasumiseni oli müüjal õigus nõuda ostjalt sama koguse sama liigitunnustega kauba tagastamist. Kooskõlas lepingu punktiga 9 sõltus kauba hind maailmaturu hinnast ja oli muutuv. Kohus ei nõustunud kostjatega, et hageja müüs kostjale lepingu kohaselt kaupu „krediiti“ või järelmaksuga. Leping nägi üksnes ette tähtaja, mille jooksul tuli kostjal I pärast kauba kättesaamist selle eest tasuda. Leping ei näinud ette tingimusi järelmaksu maksmiseks maksegraafiku alusel või muul moel. Leping ei näinud kostjale I intressi tasumise kohustust. Hageja ei ole hagis nõudnud kostjalt intressi tasumist, vaid on nõudnud viivist. Kostjad on alusetult samastanud viivisenõude intressinõudega. VÕS § 396 lõike 1 järgi on laenulepingu sisuks laenuandja kohustus anda laenusaajale üle laen ja võimaldada laenusaajal laenu objektiks olevat vara kokkulepitud aja jooksul kasutada. Laenusaaja on kohustatud laenu tagastama. Laenuleping on kestvusleping. Kohus viitas VÕS § 397 lõikele 1. Laenuintress on tasu raha kasutamise eest. Intress on laenu kasutusaja pikkuse alusel määratav hüvitis teisele isikule tähtajaliseks kasutamiseks üleantud rahasumma kasutamise eest (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-137-06, punkt 17). Reeglina tekib intressi tasumise kohustus alates laenu väljamaksmisest ja lõpeb raha tagastamisel või laenulepingu lõppemisel. Kui laenusaaja raha ei tagasta, asendub intressi kohustus viivise tasumise kohustusega (sama Riigikohtu otsuse punktid 17 ja 18). Intressi- ja viivisenõuded on seega teineteisest sõltumatud ja erinevad kohustused. Kohus viitas ka VÕS § 401 lõigetele 1 ja 2. Krediidilepingul on kõik laenulepingu tunnused, kuid krediidileping on alati tasuline leping ehk saadud summalt tuleb tasuda intressi. Praeguses asjas ei ole pooled sõlminud maksetähtaja edasilükkamist puudutavat kokkulepet ning kostja I ei ole endale võtnud tasumise tähtaja edasilükkamise või mõne muu perioodi suhtes intressi tasumise kohustust. Kohus nõustus hagejaga, et kostja täitmata kohustus on üksnes kostja võlgnevus, mitte saadud krediit. Riigikohus on leidnud, et järelmaksuga müügileping vastab oma olemuselt krediidilepingu tunnustele, sest ostuhinnale lisandub intress (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-24-10, punkt 12). Sellest on kostjad teinud eksliku järelduse, et iga müügileping, mille alusel võib ostja kauba eest tasuda teatud aja jooksul pärast kauba saamist ja arve esitamist, on automaatselt krediidileping. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud müügileping ei vastanud krediidilepingu tingimustele, sest kostja ei pidanud selle alusel tegema perioodilisi makseid, ei saanud maksetähtaja pikendust ega pidanud tasuma intressi.
26.VÕS § 208 lõike 1 järgi on müügilepingu sisuks teatud asja üleandmine koos omandiõiguse üleandmisega. Müügilepingu sisuks on asja omandamine tasu eest. Kohtule esitatud lepingust nähtub, et kostja I pidi omandama hagejalt kütusetooteid ja maksma selle eest tasu. Tegemist oli müügilepinguga. Eeltoodust lähtuvalt ei nõustunud kohus kostjatega, et hageja oleks müüjana pidanud järgima krediidiasutuse kohustusi. Hageja näol ei olnud tegemist krediidiasutusega ning talle ei kohaldu KASi sätted. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingu näol ei olnud tegemist krediidilepinguga, mistõttu on alusetud kostjate väited, et KAS § 83 lõige 3 oleks hageja suhtes pidanud kohalduma analoogiana hea usu põhimõtte alusel. Kostjad ei ole põhistanud oma väiteid hea usu põhimõtte kohaldamisest. Kostja I sõlmis müügilepingu oma majandus- ja kutsetegevuses ning täitis seda pika ajaperioodi jooksul. Kohtu hinnangul ei saanud hagejale ainuüksi hea usu põhimõttest tuleneda seadusest ja lepingust mittetulenevat kohustust kontrollida pidevalt oma pikaajalise lepingupartneri krediidivõimekust ning võtta enda kanda sellest tulenev risk.
27.Kuivõrd kostjate vastuväited vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta on alusetud, on alusetu kostja I tasaarvestusavaldus 435 674.28 euro ulatuses. Kostjad on ühtlasi ekslikult leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on laenusaaja kahjuks automaatselt temalt nõutava põhinõude ja viivisenõude suurus. Kostjad ei ole välja toonud ega põhistanud isegi üldsõnaliselt, millise kahju tõi neile kaasa väidetav vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine. Kostjad ei ole kahju tekkimist tasaarvestusavalduses viidatud summas tõendanud ühegi tõendiga.
28.Kohus ei nõustunud kostjatega, et hageja oleks saanud lepingu alusel nõuda kostjalt I tagasi vaid kütust, mitte lepingulise kohustuse täitmist. Sellisel viisil nõuete esitamist ei piiranud pooltevaheline leping ega piira kehtivad õigusaktid. VÕS § 101 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt oli hagejal õigus nõuda kostjalt I lepingus toodud rahalise kohustuse täitmist ehk käesolevas asjas saadud kütuse eest tasumist.
29.Kohus ei nõustunud kostjatega, et hageja ei ole tõendanud kostjale I kütuse üleandmist ega viimase esitatud tellimuste kinnitamist. Kohus viitas VÕS § 76 lõigetele 1 ja 4. Kostjad on alusetult väitnud, et kauba üleandmist oleks hageja saanud tõendada vaid kostja I esindaja allkirjastatud aktidega. Selliste aktide esitamine asjas oleks pööranud tõendamiskoormuse ümber ehk kostjad oleksid pidanud tõendama, et nad väidetud koguses kütust ei saanud. Aktide puudumine ei võtnud aga hagejalt õigust tõendada kütuse üleandmist teiste tõenditega, mida hageja on ka teinud.
30.Kohus viitas VÕS § 209 lõigetele 1 ja 4. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingu punkti 2 järgi pidi kauba üleandmine toimuma DDP tarnetingimustel. Lepingu punkti 4 järgi pidi kostja I tasuma ostjana kauba eest 14 kalendripäeva jooksul arvestades kauba kättesaamist. Kauba kättesaamine loeti toimunuks, kui ostja on allkirjastanud kauba saatedokumendid. Kooskõlas lepingu punktiga 9 sõltus kauba hind maailmaturu hinnast ja oli muutuv. Leping ei näinud ette hageja poolt kostja esitatud tellimuste kinnitamist. Kostja ei esitanud kohtule ühtegi tõendit, mille kohaselt oleks pooltevahelises lepingulises suhtes kujunenud välja praktika tellimuste kinnitamiseks. Lepingus kasutatud tarneklausel DDP tähendab „delivered duty paid“ ning sellise tarneklausli puhul peaks kauba müüja korraldama transpordi ja tasuma selle eest, kuni kaup jõuab ostjani. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et pooltevahelise praktikaga oli antud lepingu tingimust muudetud. Lepingu täitmise käigus korraldas kauba transpordi ja tasus selle eest kostja I. Kostja I kasutas naftatoodete transportimiseks vedajat Robikom OÜ, mille veokid vedasid kütuse hageja terminalist Muugal kostja tanklatesse. Kostjad ei ole tõendanud ega väitnud vastupidist. Kuigi leping nägi ette kostja poolt saatedokumentide allkirjastamist, on kohtu hinnangul kütuse kättesaamine kostja I poolt tõendatud teiste hageja esitatud tõenditega. VÕS § 13 lõike 1 kohaselt võisid pooled muuta kokkuleppel lepingut. Samuti tuleneb VÕS § 23 lõike 1 punktist 2, et lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast. Kuna hageja ja kostja I leping ei näinud ette, et lepingut võis muuta vaid kirjalikus vormis, võisid pooled muuta tarnetingimusi nendevahelise lepingu täitmise praktikaga. Lisaks viitas kohus VÕS § 219 lõikele 1 ja § 220 lõigetele 1–3. Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et nad oleksid enne hagi esitamist teatanud hagejale puudustest üle antud kütuste kogustes või sellest, et nad ei ole vaatamata tellimuste esitamisele kütust saanud. Kuivõrd kostja I sõlmis lepingu oma majandus- ja kutsetegevuse raames, on ta kohtumenetluse ajaks sisuliselt minetanud õiguse tugineda väitele, et ta ei ole tellimustes märgitud kogustes ja liikides kaupa saanud.
31.Hageja esitas kohtule kostja I seadusliku esindaja kostja II e-posti teel esitatud kütuste tellimused ajavahemikul 02.12.2016–20.03.2017 (t I kd lk 7-15, koos hageja esindaja allkirjadega lk 165-174). Tellimustel on märgitud tellitud kütuse liik ja kogus, tankla, kuhu tuli kütus viia ning kütuse vedu teostava veoki number koos veokijuhi nimega. Tellimustele on käsitsi peale märgitud tarnitud kütuse kogused. Osad tellimustest on allkirjastatud vedusid teostavate sõidukijuhtide poolt. Tellimused tõendavad, et kostja I korraldas ja tasus kütuse vedamise eest alates hageja terminalist kuni enda tanklateni.
32.04.04.2018 istungil tunnistajana ütlusi andnud veokijuht JE (t II kd lk 16) avaldas, et teostas kostjale kütusevedu hageja terminalist Muugal, kasutades sõidukit numbriga XXXXXX. Tunnistaja avaldas, et ilmselt on tegemist tema käekirjaga ning ta võis teostada vedusid tellimuste osas, kus on viidatud tema nimele ehk tellimused t I kd lk 8 ja lk 8 pöördel, lk 11, lk 14 ja lk 15. Tunnistaja kinnitas, et kütuse saatelehest jäi koopia kostja I tanklasse. Korralduse selle kohta, kui palju kütust on vaja vedada ja millisesse kostja I tanklasse viia, andis kostja I veo teostajale sõnumi teel või telefoni teel ning tavaliselt oli korralduse andjaks kostja II.
33.Samal istungil tunnistajana ütlusi andnud SŽ (t II kd lk 16 pöördel-17) kinnitas, et vedas veokiga number YYYYYY kostjale kütust hageja terminalist Muugal. Tunnistaja kinnitas, et tegi veod ning andis allkirja tellimuslehtedele, mis on toodud t I kd lk 7 pöördel, lk 8, lk 9, lk 10, lk 11 pöördel, lk 13, lk 13 pöördel, lk 14 pöördel ja lk 15 pöördel. Tunnistaja selgitas, et kui tema tööandja andis korralduse teostada kütuse vedu, tuli kostjalt I sõnumi teel korraldus selle kohta, milline kogus kütust on vaja tuua ning millisesse kostja I tanklasse see viia. Kostjal I oli kolm tanklat, kuhu kütust viidi ning nendeks olid Kõpu, Kamara ja Rakvere tanklad. Kütuse kohta andis veokijuht saatelehele allkirja, mis jäi tema tööandjale. Saadud kütuse koguse kontrollisid üle kostja I tanklate töötajad.
34.04.04.2018 istungil tunnistajana ütlusi andnud RK (t II kd lk 17 pöördel-18) avaldas, et on kostjale I vedusid teostanud ettevõtte Robikom OÜ juhataja ja omanik. Kostja I tasus Robikom OÜ-le kütuse veo eest hageja Muugal asuvast terminalist enda tanklatesse. Tunnistaja kinnitas, et Robikom OÜ teostas kostjale kütuse vedu hageja terminalist ajavahemikul 2016 detsembrist kuni 2017 märtsini. Tunnistaja kinnitas, et tema allkiri oli ja tema teostas veod, mis nähtuvad tellimustest t I kd lk 9 pöördel, lk 10 pöördel, lk 12 ja lk 12 pöördel. Kütuseveoks andis korralduse kostja I nimel kostja II, kes helistas ja saatis sõnumiga teate, millisesse tanklasse milline kogus viia. Kui kütus tanklas maha laaditi, kontrollis koguse üle tankla operaator või juhataja. Kütuseveo eest tasus kostja I. Tunnistaja selgitas, et kuigi Robikom OÜ vedas kütust ka teistele ettevõtetele, ei tehtud seda samaaegselt kütuse veoga kostjale I. Kohtu hinnangul tõendavad tunnistajate ütlused koos kostja I tellimustega, et kostja I sai hagejalt tellitud kütuse kätte.
35.Hageja esitas kostjale I arved tarnitud kütuse eest ajavahemikul 23.12.2016– 11.04.2017 (t I kd lk 16-24 pöördel). Arvete kohaselt oli maksetähtajaks 21 päeva alates arve kuupäevast. Arvetel olid välja toodud tarnitud kütuste kogused, nende lähetamise kuupäev ning saatelehe number. Arvetel märgitud kütuste kogused ja liigid ühtivad kostja esitatud tellimustega. Vaidlus puudub, et kostja I sai arved kätte ega vaidlustanud neid.
36.21.02.2017 saatis hageja pearaamatupidaja kostjale I saldokinnituse (t I kd lk 25-26), milles palus kinnitada, et kostjal I on seisuga 31.12.2016 hageja ees võlgnevus 379 190.26 eurot. Samuti paluti kinnitada, et kostja I oli hagejalt perioodil 01.01.2016 –31.12.2016 sooritanud oste kogusummas 1 075 330.10 eurot (käibemaksuta). Kostja I seadusliku esindajana allkirjastas kostja II saldokinnituse 21.03.2017.
37.23.05.2017 saatis kostja II hagejale e-kirja (t I kd lk 27 pöördel), milles teatas, et kostja I võlgnevus tekkis seetõttu, et ta tervis ütles aprillis ootamatult üles. Kostja II pakkus kaks varianti, kuidas kostja I võlgnevuse tasub. Mõlema variandi puhul oleks olnud tagatiseks kostja II isiklik käendus. 06.06.2017 saatis kostja II hagejale teise ekirja (t I kd lk 27), milles ta samuti avaldas soovi lahendada võlgnevuse küsimus kohtuväliselt. Kohtu hinnangul tõendavad kostja II e-kirjad ning allkirjastatud saldokinnitus, et kostja I oli tellitud kütuse kätte saanud ega esitanud pretensioone saadu koguse või kvaliteedi osas.
38.Hageja esitas kohtule oma raamatupidamise väljavõtte (t I kd lk 100-105, tõlge eesti keelde lk 146-162), mille kohaselt oli kostja I võlgnevus esitatud arvete alusel seisuga 11.04.2017 396 445.50 eurot. Raamatupidamise väljavõttes on kajastatud kostjale I esitatud arved alates 29.12.2014 ning arvete alusel tehtud maksed. Raamatupidamise väljavõttest võib järeldada, et kostja ostis pidevalt hagejalt kütust ning tasus selle eest regulaarselt alates müügilepingu sõlmimisest 2014.a. Seega olid hageja ja kostja I vahel pikaajalised majandussuhted, mille alusel võis hagejal tekkida kostja I suhtes põhjendatult usaldus. Kostja I oli oma lepingulisi kohustusi täitnud pika ajaperioodi jooksul.
39.Hageja esitas kohtule Muuga terminali sissepääsu väravalogi koos fotodega (t I kd lk 106-123). Fotodel on kajastatud kütuseveokite sisenemine hageja terminali ning terminalist väljumine. Fotode kuupäevad ja fotodel kajastatud veokite numbrid ühtivad kostja I esitatud tellimustel märgitud kuupäevade ning sõidukite numbritega, samuti tunnistajate ütlustega vedude kohta. Hageja esitas kohtule ka selgituse tabeli kujul (t I kd lk 163-164), milles tõi välja tellimustes viidatud sõidukijuhtide nimed ja sõidukite numbrid koos sisse- ja väljasõidu kuupäevadega.
40.Hageja esitas kohtule väljavõtted kahest Maksu- ja Tolliameti programmist ehk JVISprogrammist (t I kd lk 175-177) ja Sadhes-programmist (samas, lk 178-179, loetav lk 189-190) ning selgitas, et kuna tegemist oli aktsiisikaubaga, mille käitlemisele kehtivad erireeglid, ei olnud kauba üleandmine võimalik enne kui tolliprogrammides olid tehtud vastavad kanded. JVIS-programmi kasutati juhul, kui kaubaks oli erimärgistatud diislikütus. Muudel juhtudel kasutati Sadhes-programmi. JVISprogrammi väljavõttes sisalduvad andmed ühtivad kostja esitatud tellimuste kuupäevade ning nendes märgitud veokite numbrite ja autojuhtide nimedega. Kauba saaja kinnitajaks on olnud kostja II ning väljavõttest nähtub, millistesse kostja I tanklatesse kütus viidi. Sadhes-programmi väljavõttest nähtub, millal on kütus kostjale I tarnitud. Asjakohased ei ole kostjate etteheited selle kohta, miks osad arved on kajastatud ühes programmis ja osad teises. Hageja on selgitanud erinevate programmide kasutamist.
41.Täiendavalt esitas hageja kolm saatelehte 03.02.2017, 10.02.2017 ja 23.02.2017 tellimuste täitmise kohta (t I kd lk 180-182). Hageja selgitas, et kuna kütus tarniti hageja kommertslaost ja maksud olid juba kütuselt tasutud, ei olnud kolme tellimuse
kohta vajalik teha sissekannet MTA programmi. Saatelehed olid allkirjastatud vaid hageja esindaja poolt. Saatelehtede kohaselt tarniti kostjale I kütust Robikom OÜ vedamisel. Saatelehtedel kajastuvad andmed ühtivad kostja esitatud tellimuste kuupäevade ning nendes märgitud veokite numbritega.
42.Kogumis kõiki eelviidatud tõendeid hinnates leidis kohus, et hageja on tõendanud kostja I esitatud tellimustes toodud kütuste üleandmise kostjale I. Kostja I on kütuse kätte saanud ega ole selle saamise või kütuste koguse osas esitanud hagejale ühtegi pretensiooni. Seetõttu leidis kohus, et kostjal tuli täita oma lepinguline kohustus ja tasuda kütuste eest. Kuna kostja kütuste eest ei tasunud, tuleb hageja nõue kostja I suhtes rahuldada ja mõista kostjalt I hagejale välja põhivõlg 396 444.98 eurot.
43.26.09.2016 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu (t I kd lk 29). Käenduslepingu punkti 1.1 kohaselt kohustus kostja käendajana vastutama hageja ees viimase ning kostja I vahel 27.10.2014 sõlmitud autokütuse müügilepingu nr 14/020 ja selle kõigi muudatuste nõuetekohase täitmise eest. Lepingu punkti 1.2 järgi vastutas kostja II käendajana võlgniku õigeaegselt tasumata müügilepingu summa, intresside ja kohustuste rikkumisest tulenevate nõuete ning viivise eest kuni summani 400 000 eurot. Lepingu punkt 2.1 nägi ette, et kui võlgnik ei täida müügilepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt, võib hageja nõuda müügilepingu täitmist omal äranägemisel kas võlgnikult või käendajalt või mõlemalt ühiselt. Kostja oli käendajana kohustatud täitma võlgniku rahalised kohustused hageja ees 14 kalendripäeva jooksul alates sellekohase kirjaliku nõude esitamisest. 07.04.2017 esitas hageja kostjale II kui käendajale nõude ja palus tasuda 396 444.98 eurot (t I kd lk 30). Kohus viitas VÕS § 142 lõigetele 1 ja 3 ning § 145 lõikele 1.
44.Kohus leidis, et kostjal II tuleb täita käenduslepingust tulenevaid kohustusi ning ta väited käenduslepingu tühistamise ja eksimuse kohta on alusetud. Kohus selgitas kostjale 11.12.2017 eelistungil (t I kd lk 138-140), et mitte iga eksimus ei saa olla lepingu tühistamise aluseks. Kohus on juba tuvastanud, et hageja ja I vahel sõlmitud leping ei olnud krediidileping ning hagejal ei olnud kohustust järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ainuüksi seetõttu on alusetud kostja II väited, et kui ta oleks teadnud hageja kohustuse täitmata jätmisest ja kostjal I krediidivõimekuse puudumisest, ei oleks ta lepingut sõlminud.
45.Hageja esitatud äriregistri väljavõtetest (t I kd lk 97-99) nähtub, et kostja II oli alates 01.04.2015 kostja I juhatuse ainus liige. Alates 18.03.2015 oli kostja I ainuosanikuks TankStat Holding OÜ, kelle üheks juhatuse liikmeks oli samuti kostja II. Seega sõlmis kostja II käenduslepingu kostja I juhatajana ning oma majandustegevuses. Kuivõrd kostja II oli pika ajaperioodi jooksul kostja I juhatuse liige ning ainuosaniku juhatuse liige, kes samaaegselt esitas hagejale kütuse tellimusi ja korraldas kütuse vedusid, ei ole eluliselt usutavad väited, et ta kostja I majanduslikust seisundist midagi ei teadnud. Kostja II ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mille kohaselt võiks tema väiteid pidada usutavateks.
46.Kostjad esitasid kohtule kostja II epikriisi (t I kd lk 86-90), mille kohaselt viibis kostja II haiglaravil 31.03.2017–13.04.2017. Epikriisist nähtuvalt viibis ta haiglas ajal, mil vaidlusalused tellimused olid juba tehtud, kütus saadud ning võlgnevus tekkinud. Selleks ajaks oli kostja II juba allkirjastanud võlgnevust tunnistanud saldokinnituse. Seega ei saanud ainuüksi haiglaravil viibimine kaasa tuua kostja II teadmatust kostja I
majanduslikust olukorrast. Kostja II põhidiagnoosiks oli epikriisi kohaselt äge neerupuudulikkus, millega kaasnes südamekahjustusega hüpertooniatõbi ja insuliinisõltumatu suhkrutõbi. Hospitaliseerimisel tekkis kostjal II südameseiskumine, mistõttu raviti teda intensiivravi osakonnas. Alates 08.04.2017 viidi ta üle tavaosakonda, kus ta paranes. Kostja II saadeti kodusele ravile ning tema seisundiks märgiti haiglast väljakirjutamisel „paranenud“. Kohtu hinnangul ei saa tõendist järeldada, et kostja II tervislik seisund on jätkuvalt äärmiselt halb. Samuti ei saa tõendist järeldada, et tegemist oli pikaajalise raske tervisliku olukorraga, mis ei võimaldanud kostjal II enne haiglasse paigutamist kostja I majanduslikust olukorrast selle juhatajana aru saada.
47.Kostja II ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid talle õiguse käendusleping tühistada TsÜS § 92 lõike 3 punktide 1 või 2 alusel. Hagejal ei olnud käenduslepingu poolena kohustust kontrollida kostja I krediidivõimet ning juhina pidi äriühingu majanduslik seisund olema kostjale II teada. Kostja II ei ole välja toonud ega tõendanud, et käenduslepingu sõlmimisel oli ta mõnes muus eksimuses, mida hageja teadis või pidi teadma, kuid millest jättis teda teavitamata. Lisaks ei anna mitte iga väidetav eksimus õiguse tehingut tühistada. Tühistada saab ainult olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu. Eksimusega on tegu siis, kui esineb ebaõige ettekujutus tehingu tegemise ajal olevate asjaolude suhtes. Eksimusega ei ole tegu, kui tehingu teinud isiku lootused tuleviku suhtes ei realiseeru. Reeglina kannab iga lepingu pool ise võimalikku eksimusega seotud riisikot (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-156-15, punkt 14). Vaid siis, kui eksimuse põhjustas teine pool, saab tehingu tühistada. Kui isikul oli võimalik tutvuda tagatava kohustusega, ei ole tegemist eksimusega (samas, punkt 14). Laenulepingute käendamist puudutavate vaidluste osas on Riigikohus ühtlasi osundanud, et laenuandjal ei ole käendaja teavitamiskohustust juhul, kui käendaja on osaluse tõttu laenu saanud äriühingus laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-160-16, punkt 16). Eeltoodust lähtudes leidis kohus, et kostja II ei ole tõendanud käenduslepingu sõlmimisel sellise eksimuse olemasolu, mille esinemise riisikot pidi lisaks kostjale II kandma hageja. Muid asjaolusid tehingu tühistamiseks kostja II esile toonud ei ole.
48.Kohus nõustus samuti hagejaga, et kui kostja II tühistamisavaldus oleks olnud põhistatud, oleks see esitatud hilinemisega. Kohus viitas TsÜS § 98 lõikele 1 ja § 99 lõike 1 punktile 2. Kostja II ei ole põhistanud, kuidas ta sai eksimusest teada alles hagi esitamisel ning mitte käenduslepingu sõlmimisel või ajal, mil kostjal I tekkisid majanduslikud raskused. Kostja II ei ole tõendanud, et esitas tehingu tühistamise avalduse tähtaegselt.
49.Kohus ei nõustunud kostjaga II, et hageja kuritarvitab oma õigusi nõude esitamisel. Kostja ei ole põhistanud, milles seisneb õiguste kuritarvitamine. Kuigi kostja tervislik seisund haiglaravi ajal oli epikriisi kohaselt raske, on ta samast tõendist nähtuvalt tervenenud. Kostja I võlgnevus müüdud kütuste eest tekkis enne, kui kostja II haigestus. Kõik tellimused kütuste eest oli esitanud kostja I esindajana kostja II, kes pidi järelikult enne haiglaravi algust olema teadlik äriühingu kohustuste olemasolust ning kohustuste suurusest. Kohus nõustus hagejaga, et ainuüksi õiguskaitsevahendite kasutamine lepinguliste kohustuste rikkumise korral ei kujuta endast õiguste kuritarvitamist. Kostja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et hageja oli kostjale II nõude saatmise ajal teadlik sellest, et kostja viibib haiglaravil. Ühtlasi on põhjendatud hageja viide, et epikriisi kohaselt võis kostja II haigestumise vähemalt osaliselt tingida
tema enda käitumine. Epikriisis on raviarst märkinud, et ägeda neerupuudulikkuse ja väga väljendunud laktatsidoosi kostjal tõid kaasa sobimatu kombinatsioon paastumisest ja dehüdratsioonist koos samaaegse ravimite annustamisega.
50.Eeltoodut kokku võttes leidis kohus, et hageja nõue kostja II vastu kuulub rahuldamisele ning temalt tuleb solidaarselt kostjaga I hagejale välja mõista põhivõlgnevus 396 444.98 eurot.
51.Kostja I vastu esitas hageja viivisenõude. Kuivõrd hageja põhinõue kostja I vastu kuulus rahuldamisele, tuleb rahuldada ka viivisenõue. Kohus viitas VÕS § 113 lõikele 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 367. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingu punkt 6 nägi ette, et tasumisega hilinemise korral maksab ostja müüjale viivist 0,05% tähtaegselt tasumata summadelt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Seega nägi pooltevaheline leping ette seaduses sätestatuga võrreldes kõrgema viivisemäära. Kostjad ei ole hageja viivisenõude suurusele ja viivise arvestusele eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Kostjalt I tuleb hagejale välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisena 27 732.54 eurot ning sissenõutavaks muutuv viivis põhinõude summalt 396 444.98 eurolt määraga 0,05% päevas alates 05.07.2017 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
52.Kuivõrd kohus tegi otsuse kostjate kahjuks, jäid menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.
53.Menetluskuludena palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista 10 926.50 eurot ning viivise. Nimetatud summast on 10 897.50 eurot lepingulise esindaja õigusabi kulud ning 29 eurot äriregistri ja kinnistusraamatu väljavõtete saamise kulud. Hageja esindaja osutas õigusabi 61h ulatuses, keskmise tunnihinnaga 178.60 eurot. Hageja palus kulud välja mõista käibemaksuta. Viimase istungiga seotud kulu palus hageja välja mõista, arvestades istungi tegelikku kestvust.
54.Kohus leidis, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus 178.60 eurot on mõistlik ning kooskõlas vaidluse keerukuse ja sisuga. Viimane kohtuistung kestis 1h 5min. Hageja esindaja on viimase kohtuistungi kestvuse ajaks koos sellest kliendile ülevaate tegemisega hinnanud 1,5h, mis on mõistlik ja kooskõlas tegeliku istungi kestvusega. Kohus leidis, et hageja menetluskulude nimekirjas toodud ülevaade lepingulise esindaja toimingutest on kooskõlas esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahuga ning menetluses vajalike toimingute tegemisega. Kohus ei nõustunud kostjatega, et hageja lepingulise esindaja nõupidamised kliendiga ei olnud vajalikud. Hagejal tuli menetluses kostjate vastuväiteid arvestades koguda ja esitada tõendeid kütuse kättesaamise tõendamiseks ning tõendite kogumiseks olid nõupidamised kliendiga vajalikud. Küll aga leidis kohus, et vajalik ei olnud ajakulu, mis seondus hagi tagamise taotluste esitamisega, sest need taotlused jäid rahuldamata. Seetõttu ei lugenud kohus mõistlikuks ja vajalikuks 05.07.2017 ajakulu 0,5h tagamise analüüsiks, 12.07.2017 ja 13.07.2017 ajakulu uue tagamise taotluse koostamiseks ning 0,2h 19.07.2017 kohtumääruse analüüsiks ehk kokku ajakulu 2,3h ja vastavalt 410.90 euro ulatuses. Kohus luges hageja lepingulise esindaja õigusabikulu põhjendatuks kokku 10 486.60 euro ulatuses. Koos äriregistri ja kinnistusraamatu väljavõtete kuludega on kulud kogumis põhjendatud summas 10 515.60 eurot, mis tuleb kostjatelt solidaarselt hagejale välja mõista.
55.Lisaks õigusabikuludele on hageja tasunud hagi esitamisel riigilõivuna kokku 3400 eurot. Kohus leidis, et kogumis tuleb kostjatelt solidaarselt hagejale menetluskuludena välja mõista 13 915.60 eurot.
56.Kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4 tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista viivis menetluskulude summalt 13 915.60 eurolt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Apellatsioonkaebus
57.22.05.2018 kaebuses paluvad kostjad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
58.Kohus on valesti tuvastanud faktilised asjaolud. Kohus leidis ebaõigesti, et 04.04.2018 istungil ütlusi andnud tunnistajate ütlustega on tõendatud, et tunnistajad teostasid kaubavedu müügilepingu nr 14/020 alusel. Tunnistajad ei selgitanud, millise müügilepingu alusel nad kaupa vedasid. Vastavalt viidatud lepingule pidi kauba üleandmine toimuma DDP tarnetingimustel ehk hageja pidi korraldama kauba veo kostjale I. On tuvastatud, et tunnistajad korraldasid kaubavedu kostja I, mitte hageja tellimusel. Hageja ei ole tõendanud, et hagi lisades 2 ja 3 olevatel tellimuskirjadel ja arvetel märgitud kaup oleks müüdud müügilepingu nr 14/020 alusel.
59.Kohus on teinud tõenditest valed järeldused. Kohus leidis, et kuigi müügilepingu kohaselt tekkis kostja I maksekohustus pärast saatelehtede allkirjastamist ning neid ei ole hageja tõenditena esitanud, olid kostja I ja hageja praktikat muutnud. Selline väide ei ole tõendatud ning otsusest ei selgu, millistele tõenditele kohus järelduse tegemisel tugines. Lepingu punkti 4 järgi tekkis kostjal I maksekohustus hageja ees 14 kalendripäeva jooksul arvestades kauba kättesaamisest ja saatelehtede allkirjastamisest. Kuivõrd tasu maksmine sõltus otseselt saatelehtede allkirjastamisest kostja I poolt, on põhjendamatu asuda seisukohale, et sedavõrd olulist tingimust pooled lihtsalt muutsid tavast lähtuvalt. Sellise tava esinemist ei ole tõendatud. Tavale tuginemine on ka üllatuslik.
60.Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust müügilepingu tõlgendamisel ja hageja nõude tasaarvestamata jätmisel. Kohtu seisukoht, et poolte vahel ei olnud maksetähtpäeva edasilükkamise kokkulepet, on vastuolus tõenditega, sest hageja lükkas korduvalt edasi maksetähtpäeva ega esitanud nõudeid kostja I vastu. Poolte lepingu näol oli tegemist krediidilepinguga ning hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus oleks pidanud arvestama vastavat Riigikohtu praktikat ja hageja nõude tasaarvestama.
61.Kohus rahuldas ebaõigesti käenduslepingust tuleneva nõude. Kohus oleks pidanud käenduslepingu tühistama TsÜS § 92 lõike 3 punktide 1 ja 2 alusel ning jätma hageja vastava nõude rahuldamata.
62.Kohus leidis vääralt, et saldokinnitus ja kompromissiläbirääkimiste pidamine tõendavad, et kostjad on kinnitanud kütuse saamist. Müügilepingu kohaselt sai kauba üleandmist kinnitada üksnes saatelehtedega. Samuti ei tõenda saldokinnituse allkirjastamine kauba üleandmist ning sellest ei saa järeldada, millise lepingu alusel kaup anti üle. Kohus on kompromissiläbirääkimiste hindamisel jätnud tähelepanuta
VÕS § 14 lõike 3, mille järgi ei tulene läbirääkimistest õiguslikke tagajärgi, kui läbirääkimistel ei saavutata kokkulepet.
63.Kohus jättis põhjendamatult kohaldamata TsÜS § 138 seoses kostja II tervisliku seisundiga. Antud juhul on hageja käitunud vastuoluliselt, sest hagi kohaselt ta jätkas kauba müüki, kuigi oli ise hinnanud kostja I maksevõime mitterahuldavaks. Kohus oleks pidanud sellises olukorras tuvastama hageja vastuolulise käitumise ja jätma hagi rahuldamata. Kohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta väited, et kostja II oli haiglas alates 30.03.2017 kuni 13.04.2017 ning oli sellel ajal 5h jooksul kliinilises surmas. Samas hageja saatis 07.04.2017 kostjale I tasumise nõude. Kostjal II oli sel perioodil keelatud mistahes füüsiline ja vaimne koormus. Samas esitas kostja II 23.05.2017 ja 06.06.2017 ettepanekud kohtuvälise lahenduse leidmiseks, kuid hageja eiras kostja II tervislikku seisundit, neid ettepanekuid ja esitas hagi. Kohus oleks pidanud hagi jätma rahuldamata, sest hageja käitumine oli vastuolus hea usu põhimõttega. Vastustaja seisukoht
64.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
65.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt asja lahendamisel olulisi menetlusõiguse rikkumisi või ebaõiget materiaalõiguse kohaldamist, mis annaks aluse vaidlustatud lahendi muutmiseks või tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja maakohtu otsus jääb muutmata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 1). Ringkonnakohus jaotab ja määrab rahaliselt kindlaks hüvitamisele kuuluva apellatsioonimenetluse kulude hüvitise.
66.Vastuseks kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Apellandid on iseenesest asjakohaselt selgitanud, et kohtulahendi põhjendamise kohustus tähendab seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud tuvastatud asjaoludega (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-129-15, punkt 15). Samas käesolevas asjas ringkonnakohus ei tuvastanud, et vaidlustatud otsust tehes oleks maakohus kirjeldatud kohustust ja seeläbi TsMS § 436 lõiget 1 rikkunud. Maakohus on kooskõlas TsMS § 442 lõikega 8 süsteemselt analüüsinud poolte väiteid ja vastuväiteid, tuvastanud tõendite hindamise tulemusena asja lahendamiseks tähtsust omavad elulised asjaolud ning märkinud seadused, mida ta kohaldas. Ka ei tuvastanud kolleegium tõendite hindamisel TsMS § 232 lõike 1 rikkumist ega näe alust tõendite ümberhindamiseks. Nimetatud sätte kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte, arvestades mh poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Kuigi kaebuse punktist 2.5 nähtuvalt on apellandid seisukohal, nagu saaks müügilepingu alusel kütuse üleandmist tõendada üksnes saatelehtedega, siis lepingudokumendist TsMS § 232 lõike 1 kohast kokkulepet kohtumenetluses tõendamise kohta järeldada ei saa. Seega pidi maakohus lähtuma üldistest tõendite hindamise reeglitest, mh TsMS § 232 lõikest 2, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Apellatsioonkaebuses ei heideta maakohtule ette tõendamiskoormuse selgitamata jätmist. Nimetatud kohustuse täitmine nähtub ka eelistungite protokollidest (t I kd lk 138-140, 192-195). Arvestades lisaks asjaolu, et kostjate esindajateks on kvalifitseeritud (vande)advokaadid, pidid kostjad olema maakohtus
teadlikud TsMS § 230 lõigetest 1 ja 2, mille kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited/vastuväited ja et tõendeid esitavad pooled.
67.Apellandid on kaebuse punktis 2.1 toonud ebatäpselt esile vaidlustatud otsuse sisu, kui väidavad, et otsuse punktides 81-83 asus maakohus seisukohale, et tunnistajate ütlustega leidis tõendamist kauba vedamine kostja I tanklatesse 27.10.2014 müügilepingu nr 14/020 alusel. Tegelikult nähtub viidatud põhjenduste punktidest vaid ülekuulatud tunnistajate JE, S.Ž (veokijuhid) ja RK (vedusid teostanud äriühingu juhatuse liige) ütluste sisu. Tunnistajate ütlustest kogumis muude kogutud ja uuritud tõenditega (kostja II kui kostja I juhatuse liikme e-posti teel tehtud tellimused ajavahemikul 02.12.2016 kuni 20.03.2017; hageja poolt 23.12.2016 kuni 11.04.2017 kostjale I esitatud arved; hageja 21.02.2017 saldokinnitus, mille kostja II 21.03.2017 allkirjastas; kostja II 23.05.2017 ja 06.06.2017 e-kirjad hagejale; hageja raamatupidamise väljavõte; Muuga terminali sissepääsu väravalogi koos fotodega; väljavõtted MTA JVIS ja Sadhes programmidest; saatelehed 03.02.2017, 10.02.2017, 23.02.2017) tehtud maakohtu järeldus nähtub põhjenduste punktist 91, kus kohus tuvastas kostja II poolt kostja I seadusjärgse esindajana hagejalt tellitud kütuse üleandmise kostjale I viimasele kuuluvates tanklates. Kuna hageja esitas nõude 27.10.2014 müügilepingu täitmiseks, väites, et kütus anti üle selle lepingu alusel ja et muid suhteid pooltel ei olnud, pidid kostjad maakohtus tõendama oma vastuväidet, et kütust ei antud üle selle lepingu alusel. Selline tõendamiskoormus oli kostjatel täidetav läbi positiivsete eluliste asjaolude tõendamise, st tõendades, milline muu suhe poolte vahel samal ajal kehtis ja et kütus anti üle selle teise suhte alusel. Kostjad ei väitnud maakohtus muu suhte olemasolu, vaid eitasid üldsõnaliselt kütuse saamist konkreetse lepingu alusel. 11.12.2017 eelistungil vastas kostjate lepinguline esindaja kohtu küsimusele selgelt, et „kostja ei ole toonud välja alternatiivset versiooni asjade käigust.“ (t I kd lk 139 pöördel).
68.Kooskõlas kohtule esitatud hageja väidetega ja nende tõendamiseks esitatud tõenditega on ka maakohtu järeldused selle kohta, et pooled olid 27.10.2014 müügilepingu täitmise käigus muutnud lepingutingimusi nii tarneklausli (lepingu punkt 2) kui kauba kättetoimetatuks lugemise (lepingu punkti 4 teine lause) osas, st et faktiliselt korraldas kütuse vedu ostja, mitte müüja nagu näeb ette kirjalikus lepingudokumendis fikseeritud DDP tarnetingimus ja et kauba saatedokumentide allkirjastamist kauba kättesaamisel ei toimunud. Apellandid ei ole põhjendanud, miks nende arvates ei saa tõendamist leidnud lepingupoolte tegeliku käitumise alusel tuvastada lepingutingimuste konkludentset muutmist. VÕS § 29 lõike 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama sätte lõike 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel mh arvestada lepingupoolte käitumist pärast lepingu sõlmimist, samuti pooltevahelist praktikat. Apellandid on ebatäpselt väitnud, et maakohus viitas otsuse põhjendamisel üllatuslikult tavale. Põhjenduste punktis 77 viitas maakohus lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikale ja selle kaudu tuvastas lepingu muutmise. Pooltevahelisele praktikale tuginemine ei saanud olla kostjate jaoks üllatuslik, kuna hageja tõi maakohtus selgelt välja kütuse tarnimise tegelikud asjaolud, esitas tõendid esiletoodud asjaolude tõendamiseks, kostjad esitasid oma vastuväited ja maakohus käsitles istungitel korduvalt poolte seisukohti, samuti uuris asjakohaseid tõendeid. Lisaks eelnevale nähtub tsiviilasja materjalidest, et tegelikult olid pooled praktikas muutnud ka lepingu punktis 4 (esimeses lauses) kokkulepitud saadud kauba eest tasumise tähtaega – kirjalikus lepingudokumendis fikseeritud 14 päeva asemel oli selleks arvetelt nähtuvalt 21 päeva. Nimetatud asjaolu lisab hageja väidetele ja maakohtu siseveendumusele täiendavat elulist usutavust.
69.Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud otsuse punktidest 62-70 nähtuva maakohtu põhjendusega selle kohta, et 27.10.2014 müügilepingut ei ole alust tõlgendada samaaegselt ka krediidilepinguna VÕS § 401 mõttes ning et tegemist ei ole järelmaksuga müügilepinguga, mille puhul oleksid pooled leppinud kokku maksmata ostuhinnalt intressi arvestamise. Maakohus tuvastas asjakohaselt, et tegelikult oli 27.10.2014 sõlmitud tehingu näol tegemist tavapärase äriühingute vahel igapäevases majandustegevuses sõlmitud kestva kütuse ja naftatoodete müügi(raam)lepinguga, milles oli lepitud kokku tasumine igakordsete arvete alusel vastavalt muutuvale maailmaturu hinnale, samuti tasumise tähtaeg 14 päeva, arvestades igakordsest kauba kättesaamisest. Asjaolu, et hageja ei pöördunud enne 04.07.2017 tasumata ostuhinna sissenõudmiseks kohtu poole, ei anna alust väita, et sellega oleksid pooled leppinud kokku maksetähtpäeva edasilükkamise VÕS § 401 lõike 2 tähenduses, mis omakorda võiks anda aluse käsitleda vaidlusaluseid suhteid krediidisuhetena ja hagejat krediidilepingujärgse krediidiandjana. Maakohus tuvastas, et maksetähtaja edasilükkamise kokkulepet VÕS § 401 lõike 2 tähenduses ei ole pooled sõlminud. Kuigi kostjad väidavad kaebuse 4.-l lehel, et selline kohtu seisukoht on vastuolus kogutud tõenditega, ei ole nad konkreetsetele asjas kogutud vastupidistele tõenditele viidanud. Kuna hageja ei ole krediidiasutus ja poolte vahel ei olnud krediidisuhteid, ei ole asjakohane kostjate käsitlus vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest hageja poolt ega sel alusel kostjatel väidetavalt tekkinud kahju alusel tasaarvestusavalduse esitamine. Maakohus tuvastas kooskõlas kehtiva materiaalõigusega ja asjas tuvastamist leidnud eluliste asjaoludega, et sellist vastunõuet kostjatel hageja vastu ei ole.
70.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ka osas, millega rahuldati hagi käenduslepingu alusel käendajast kostja I juhatuse liikme ja ainuosaniku juhatuse liikme vastu. Maakohus ei tuvastanud käenduslepingu tühisust. Samuti käsitles maakohus asjakohaselt kostja II väiteid käenduslepingu sõlmimisest väidetava eksimuse tulemusena. Kolleegium märgib, et vastavalt VÕS § 143 lõikele 1 on 26.09.2016 sõlmitud käenduslepingu näol tegemist tarbijakäenduslepinguga, milline on sama sätte lõike 2 kohaselt tühine juhul, kui ei ole lepitud kokku käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Puudub vaidlus, et nimetatud tühisuse alust käesolevas asjas ei esine – lepingu punktis 1.2 on kokku lepitud käendaja rahalises maksimumsummas 400 000 eurot. Samuti nähtub käenduslepingu punktist 1.1, et käendaja vastutus on selgelt seotud konkreetse müügilepingu täitmisega kostja I poolt. Maakohus asus asjakohaselt seisukohale, et 26.09.2016 käenduslepingu eelsete läbirääkimiste käigus ei olnud hagejal kohustust teavitada kostjat II kostja I majanduslikust olukorrast, kuna kostja II kui kostja I juhatuse liige ja ainuosaniku juhatuse liige pidi olema tagatavast tehingust tuleneva ostja majanduslikust seisundist teadlik. Äriseadustiku (ÄS) § 179 lõike 1 kohaselt koostab osaühingu juhatus pärast majandusaasta lõppu majandusaasta aruande ja § 183 kohaselt on juhatuse kohustuseks osaühingu raamatupidamise korraldamine. Seega kohaldub käesolevas vaidluses VÕS § 14 lõike 2 teine lause, mille kohaselt ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidav või lepingu sõlmimist muul viisil ettevalmistav isik kohustatud teisele poolele teatama asjaoludest, mille teatamist teine pool mõistlikult oodata ei saa. Seejuures ei oma asja lahendamisel tähtsust, milliseks pidas või ei pidanud kostja I majanduslikku seisu hageja.
71.Tsiviilasja materjalid ei anna alust nõustuda apellantidega, nagu oleks hageja kohtueelselt võlgnevuse tasumise nõude ja hagi esitamise õiguse realiseerimisega kuritarvitanud oma õigusi ning rikkunud sellega TsÜS § 138. Maakohus käsitles apellantide vastavat vastuväidet otsuse põhjenduste punktis 103. Ka ei jätnud
maakohus tähelepanuta kostja II väiteid ja tõendeid tema viibimisest haiglaravil 30.03.2017 kuni 13.04.2017. Maakohus käsitles neid otsuse punktides 97 ja 98 ning viitas samadele asjaoludele otsuse punktis 103. Apellandid ei ole vaidlustanud maakohtu järgmisi järeldusi: et kostja I poolt tellimuste esitamine, kütuse kättesaamine, saldo kinnitamine ja hagetav võlgnevus tekkisid enne kostja II haiglaravile sattumist; et kostja II lahkus haiglaravilt paranenuna; et kostja II tervislik seisund ei saanud takistada tal enne haiglasse sattumist kostja I majanduslikust olukorrast aru saamist; et hageja ei olnud 07.04.2017 nõudekirja saatmise ajal teadlik, et võlgniku juhatuse liige viibib haiglaravil. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et äriühingute vahelises tavapärases majandustegevuses müüdud kauba eest saamata rahasumma sissenõudmiseks kohtueelselt nõude esitamine ja peale kompromissläbirääkimiste nurjumist kohtusse hagi esitamisega ei kuritarvitanud hageja oma õigusi. Samuti ei saa lugeda hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatuks kehtiva käenduslepingu alusel hagi esitamist põhivõlgniku juhatuse liikme vastu, kes tegutses tagatava kohustuse võtmisel ja võlgnevuse tekkimisel põhivõlgniku esindajana ning kelle ainuvõimu all oli võlgnevuse tekkimise ärahoidmine ja selle likvideerimine. Käesolevas asjas tuvastamist leidnud elulised asjaolud ei anna alust väita, et hageja peaks mistahes ulatuses kandma põhivõlgniku juhatuse liikmest käendaja haigestumise riski.
72.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 ja § 165 lõike 3 alusel solidaarselt apellantide kanda. Taotluse ja sellele lisatud menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad vastustaja menetluskulud tasust vandeadvokaadist lepingulisele esindajale 13,50 töötunni eest, keskmise tunnitasuga 204.56 eurot (ei sisalda käibemaksu), kokku 2761.50 eurot, ja äriregistri päringule kulunud 2 eurost.
73.Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja taotlus on põhjendatud osaliselt. Taotlusest nähtuvalt kulutas vastustaja lepinguline esindaja apellatsioonkaebusele vastamiseks perioodil 22.05.2018 kuni 14.06.2018 kokku 13,50 töötundi, millest 12,80 töötundi kulus kaebuse ja selles viidatud kohtupraktika analüüsile, vastuse põhimõtete paika panemisele ja kliendile lühiülevaate andmisele, vastuse koostamisele, vastuse redigeerimisele ning kohtule, kliendile ja apellantidele edastamiseks. Arvestades kaebuse mahtu ja sisu ning kohtule esitatud vastuse mahtu ja sisu on tegemist TsMS § 175 lõike 1 mõttes põhjendatud ja vajaliku lepingulise esindaja ajakuluga kliendi esindamisel. Küll aga ei nähtu tsiviilasja materjalidest 07.11.2018 kostja I taustauuringule kulutatud 0,70 töötunni vajalikkus ja põhjendatus. Samuti äriregistrile samal kuupäeval tehtud päringu vajalikkus. Seoses nende kuludega ei ole kohtule mistahes menetlusdokumente esitatud. Ka ei nähtu tehtud toimingu sisu kliendile 30.11.2018 esitatud arvest. Seega vähendab kolleegium lepingulise esindaja ajakulu 0,70 töötunni võrra ega rahulda taotlust äriregistri päringuga seotud kulu osas. Samuti on kolleegium seisukohal, et põhjendatud ei ole hüvitada vastustajale lepingulise esindaja tööd kõrgema tunnihinnaga, kui see oli maakohtus. Maakohus tuvastas, et lepingulise esindaja keskmine tunnitasu 178.60 eurot (käibemaksuta) on kooskõlas konkreetse vaidluse keerukuse ja sisuga. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole alust asuda seisukohale, et apellatsioonimenetluses oleks vaidlus keerukam kui maakohtus. Mõlemad pooled on jäänud varasemate seisukohtade juurde. Ka ei esitatud ringkonnakohtus nt täiendavate tõendite esitamisega seonduvaid taotlusi vmt. Seega on põhjendatud esindaja tunnitasu suuruseks apellatsioonimenetluses sarnaselt maakohtumenetlusega 178.60 eurot (käibemaksuta), mitte taotletav 204.56 eurot (käibemaksuta). Kaebuses kostjad maakohtu poolt rakendatud hageja esindaja
tunnitasu suurust ei vaidlustanud. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellantidel hüvitada vastustajale apellatsioonimenetlusega seotud esindaja kulu 12,8x178.60=2286.08 eurot (käibemaksuta).
74.TsMS § 177 lõike 4 alusel kuulub rahuldamisele vastustaja taotlus menetluskulude hüvitiselt viivise väljamõistmiseks.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.