2.Jätta ringkonnakohtu menetluskulud solidaarselt Y OÜ, W ja Z kanda ning mitte mõista apellatsioonimenetluse kulusid Y OÜ-lt, W-lt ja Z-lt välja. Edasikaebamise kord Määruse peale võivad apellandid esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või
1(7)
Tsiviilasi nr 2-18-8091 taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud
1.C OÜ (hageja) esitas maakohtule hagi Y OÜ (kostja I), W (kostja II) ja Z (kostja III) vastu solidaarselt põhivõla 14 997.50 euro ja viivise 14 001.08 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmis hageja kostjaga I 26.06.2016 laenulepingu nr 20160616/06, millega andis hageja kostjale I laenu 15 000 eurot tagasimakse tähtajaga 21.02.2017. Laenulepingu kohaselt oli aastane intressimäär 13%, krediidikulukuse määr 16,51% ning viivisemäär 0,25% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. Laenulepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise tagamiseks seati kostjate II ja III kinnistule registriosa numbriga 18209101 summas 30 000 eurot hageja kasuks hüpoteek. Koos laenulepinguga sõlmis hageja kostjatega II ja III käenduslepingud nr 20160616/06KL, milliste p 1 kohaselt vastutavad mõlemad käendajad laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest 32 150 euro ulatuses. 23.02.2017 sõlmisid hageja ja kostja I laenulepingu nr 20160616/06 lisa 23.02.2017, mille kohaselt pikendati laenulepingu tähtaega kuni 23.03.2017. Kuna kostja I laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt tähtaegselt ei täitnud, ütles hageja laenulepingu 26.06.2018 üles.
2.Kostjad nõustusid põhivõlgnevusega, kuid ei nõustunud viivisenõude suurusega ja palusid vähendada viiviseid summani, mis tuleneb seaduses sätestatud viivisemäärast. Menetluskulud palusid kostjad jätta poolte endi kanda.
3.Harju Maakohus rahuldas 05.12.2018 otsusega hagi ja mõistis Y OÜ-lt, W-lt ja Z-lt solidaarselt välja võlgnevuse 14 997.50 eurot ja 25.05.2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 14 001.08 eurot hageja kasuks. Menetluskulud jättis kohus kostjate kanda ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud 1050 eurot, millelt tuleb tasuda seaduses sätestatud määras viiviseid kuni menetluskulude nõude täieliku täitmiseni. Kohus leidis, et praegusel juhul sõlmisid pooled laenulepingu majandustegevuses ning kohtu hinnangul ei ole tegemist erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Laenuandjal on õigus kokku leppida viivise määras, mis tagab kahju hüvitamise kõrgendatud riskiga laenulepingu korral. Hageja nõutav viivisesumma ei ületa põhinõuet. Seega ei vasta viivisekokkulepe VÕS § 42 lg 3 p 5 tunnustele ega ole tühine. Kuna hageja nõutav viivis ei ületa põhinõuet ega ole ülemäära suur ning kostjad ei ole tõendanud viivise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, ei ole alust viivist VÕS § 113 lg 8 järgi koosmõjus VÕS § 162 lg-ga 1 ka vähendada. Kohus möönis, et viivisemäär 0,25% viivitatud summast päevas on küll suurem kui seadusjärgne viivisemäär, kuid arvestades asjaolu, et mõlemad pooled sõlmisid laenulepingu oma majandus- ja kutsetegevuse raames, ei saa sellist viivisemäära kohtu hinnangul lugeda ebaproportsionaalselt suureks. Kostjate viide laenulepingu üldtingimuste punktile 3.3, millest tulenevalt on kostjad seisukohal, et laenulepingus fikseeritud viivisemäär on ebamõistlikult suur, sest see pole identne laenulepingus kokkulepitud intressimääraga, on kohtu hinnangul asjakohatu. 2(7)
Tsiviilasi nr 2-18-8091
Laenulepingu üldtingimuste punkti 3.3 esimese lause kohaselt on viivise määraks kohustuse mittetähtaegse täitmise korral laenulepingus kokku lepitud intressimäär päevas tähtajaks tasumata summalt päevas, välja arvatud juhul, kui lepinguga on kindlaks määratud teisiti. Kuivõrd hageja ja kostja I leppisid laenulepingu sõlmimisel kokku teistsuguses viivisemääras, siis puudub laenulepingu üldtingimuste punkti 3.3 alusel intressimääraga võrdse viivisemäära kohaldamiseks. Juhul, kui kostja I leidis, et soovib laenulepingu sõlmimist üksnes tingimusel, et viivisemäär oleks võrdne intressimääraga, siis oli tal lepingueelsete läbirääkimiste käigus võimalik antud tingimuse osas hagejaga kokkuleppele jõuda või kokkuleppe saavutamata jätmisel loobuda laenulepingu sõlmimisest. Kostjate väide, et ebamõistlikult suures viivisemääras ei olnud põhjust kokku leppida ka seetõttu, et kostja I laenukohustused on tagatud hüpoteegiga ja seetõttu saab hageja kindel olla, et ta saab igal juhul oma raha tagasi, on kohtu hinanngul asjakohatu. Hageja on kohtule edastanud kohtutäitur Elin Vilippuse 21.03.2018 e-kirja, millest nähtuvalt on hageja kasuks seatud hüpoteegi realiseerimiseks algatatud täitemenetluse raames selgunud, et kinnistule asukohaga Tallinn, XXX on 1. järjekohale seatud hüpoteek AS-i SEB Pank kasuks, millest tulenevat nõude jääki ja korteriomandi turuväärtust arvestades ei ole hageja nõuded tema kasuks järgnevale järjekohale seatud hüpoteegiga kaetud. Seega ei ole hagejal oma nõude rahuldamine hüpoteegi arvelt võimalik. Kostjate väidete kohaselt taotlevad nad viivise vähendamist põhjusel, et kostjal I on majanduslikult raske olukord. Kohtu hinnangul on kostjate väited kostja I raskest majanduslikust olukorrast paljasõnalised ja tõendamata. Samuti pole kostjad II ja III selgitanud, kuidas kostja I majanduslik olukord mõjutab nende võimekust täita käenduslepingust tulenevaid kohustusi. Kuna hagi rahuldati täies ulatuses, on põhjendatud jätta menetluskulud täies ulatuses kostjate kanda. 04.01.2019 esitasid kostjad Harju Maakohtu 05.12.2018 otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus hagi täies ulatuses rahuldas ja mõistis kostjatelt hageja kasuks välja viivised 14 001.08 eurot ning jättis menetluskulud kostjate kanda. Kostjad paluvad teha uue otsuse, millega rahuldada hagi osaliselt ja mõista kostjatelt hageja kasuks välja viivised summas 2 119.63 eurot ning jätta menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsiooniastme kulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus eksinud VÕS § 162 kohaldamisel järeldusega, et käesolevalt ei saa viivis 0,25% päevas olla ebamõistlikult kõrge seetõttu, et laen on antud majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale isikule. Kostjad kordavad maakohtus väljendatud seisukohti, et tegemist on liigkasuvõtmisega. Lisaks tagab laenulepingut eraisikute vara, mistõttu ei ole jälgitav kohtu põhjendus, kuidas viivise funktsioon motiveerib kostjat I laenu tähtaegselt tagastama. Kostjad kordavad maakohtus väljendatud seisukohta, et viivise vähendamise aluseks saab pidada seda, et laen on tagatud hüpoteegiga. Kostjate hinnangul on maakohus rikkunud menetlusnorme, kui ei arvestanud kostjate esitatud tõendeid nende majandusliku halva olukorra kohta ega selgitanud kostjatele vajadust täiendavalt tõendada enda majanduslikku olukorda. Kostja II esitas tõendina enda arvelduskonto väljavõtte AS-ilt LHV Pank laekumiste kohta. Kostja II hinnangul nähtub
3(7)
Tsiviilasi nr 2-18-8091 esitatud tõendist kostja II väike sissetulek. Kostja II selgitab, et tal on kaks ülalpeetavat ning lisaks igapäevastele kuludele kanda laenukohustusi kogusummas 629.31 eurot. Kostjal III sissetulekut ei ole. Määruse põhjendused
5.Tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab ringkonnakohus, et kaebus tuleb jätta ringkonnakohtu menetlusse võtmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus märgib, et kuna apellatsioonkaebuses on vaidlustatud ainult viivisenõude suurus ja menetluskulude jaotus, on maakohtu otsus põhinõude rahuldamise osas TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt jõustunud. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega.
6.Praeguses asjas vaidlustasid kostjad maakohtu otsuse viivisenõude suuruse ja menetluskulude jaotuse osas põhjusel, et maakohus jättis täitmata selgitamiskohustuse. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei selgitanud maakohus kostjatele vajadust täiendavalt tõendada oma viivise vähendamise taotluses väljatoodud asjaolusid, eelkõige kostjate majanduslikku seisundit ning sealjuures on kohus jätnud arvestamata need tõendid, mis kostjad on kohtule juba esitanud. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui maakohus oleks võinud kostjatele selgitada, et peab viivise vähendamise taotluse asjaolusid ja nende tõendatust ebapiisavaks, siis ei ole tegemist olulise menetlusõiguse normi rikkumisega, mis iseseisvalt annaks alust ringkonnakohtu otsus tühistada (TsMS § 633 lg 3 p-d 2 ja 3) (vt nt RKTKo 18.04.2018, nr 2-14-61484, p 23).
7.VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Õiguskirjanduses väljendatud ja kohtupraktika kujundatud seisukoha järgi, kui leppetrahvi (või viivise) vähendamist taotleb mittepõhivõlgnikust muu õigustatud isik (nt käendaja või pantija), võetakse leppetrahvi (või viivise) vähendamisel arvesse mitte taotluse esitaja majanduslikku olukorda, vaid põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja viimase kohustuse täitmise ulatust. Seda eelkõige seetõttu, et võlausaldaja on põhivõlgnikuga lepingut sõlmides arvestanud konkreetse põhivõlgniku majandusliku seisuga ning hinnanud selle pinnalt ühtlasi tema võimet lepingut täita (vt P.Varul jt, Võlaõigusseadus I Kommenteeritud väljaanne, 2016, lk 829, p 4.6 teine lõik; RKTKo 18.12.2014, nr 3-2-1-139-14, p 17 kolmas lõik). Praegusel juhul on viivise vähendamise taotluse esitanud nii põhivõlgnik kui ka käendajad, kes on ühtlasi ka pantijad.
8.Esmalt märgib ringkonnakohus, et alusetu on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole arvestanud kostjate poolt vastuses esitatud tõenditega. Hagile esitatud kirjalikus vastuses on kostja I majandusliku seisundi kohta märgitud vaid, et see ei ole hea ning selgitatud, miks kohustus täitmata jäi. Kohtutoimikust ei nähtu, et kostjad oleksid esitanud kohtule vastustega ühtegi tõendit (27.06.2018 menetlusdokument, tl 72-75; 14.09.2018 4(7)
Tsiviilasi nr 2-18-8091 menetlusdokument, tl 109-112). Seega on maakohus põhjendatult märkinud, et kohtu ette toodud asjaolud põhivõlgniku (kostja I) majandusliku seisundi kohta on tõendamata.
9.Kostja I kui põhivõlgniku majandusliku seisundi kohta ei ole toodud esile ühtegi täiendavat asjaolu ka apellatsioonkaebuses ega esitatud vastavaid tõendeid. Seega ei ole kolleegiumil ka juhul, kui maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu saanuks ringkonnakohus uusi asjaolusid ja tõendeid hinnata, viivise vähendamise taotluse põhjendatuse üle otsustades alust põhivõlgniku majandusliku seisundi hindamisel asuda maakohtust teistsugusele järeldusele.
10.Kuigi mittepõhivõlgnikust muu õigustatud isiku, praegusel juhul käendajate ja sh pantijate (kostjad II ja III), viivise vähendamisel taotluse esitamisel võetakse arvesse mitte taotluse esitaja majanduslikku olukorda, vaid põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja viimase kohustuse täitmise ulatust (vt käesoleva määruse p 7), märgib kolleegium vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgimist.
11.Apellatsioonkaebuses on kostja II selgitanud, et tema ülalpidamisel on kaks alaealist last ning lisaks kannab ta peale igakuiste muude kohustuste ka laenukohustust kogusummas 629.31 eurot kuus. Selgituste kohaselt on kostjal II väike sissetulek. Täpsemaid asjaolusid kostja II majandusliku seisundi kohta esile toodud ei ole. Kolleegium leiab, et ainuüksi kohtule esitatud arvelduskonto väljavõte AS-i LHV Pank poolt kostjale II viimase aasta jooksul teostatud väljamaksed kostja II kehva majanduslikku seisundit ega ka väikest sissetulekut ei tõenda. Kohus ei pea tuletama tõenditest asjaolusid. Ülejäänud kohtu ette toodud asjaolude kohta tõendeid esitatud ei ole. Seega leiab kolleegium, et apellatsioonkaebuses kohtu ette toodud asjaolud ei anna alust asuda seisukohale, et kostja II majanduslik olukord on selline, mis ei võimaldaks tal laenulepinguga võetud kohustusi täita. Kostja III osas on üldsõnaliselt märgitud, et ta sissetulekut ei oma. Sealjuures peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et ainuüksi sissetuleku puudumine ei võimalda teha järeldust, et kostja III ei ole võimeline täitma käenduslepingust tulenevaid kohustusi.
12.Ülejäänud apellatsioonkaebuse väidete kohta selgitab kolleegium järgmist.
13.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus VÕS § 162 kohaldamisel eksinud, kui järeldas, et viivis 0,25% päevas ei ole ebamõistlikult suur arvestades, et laen on antud majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale isikule. Viiviste vähendamine on maakohtu kaalutlusotsustus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on rikkunud kaalumispiire. Praegusel juhul ringkonnakohus diskretsioonipiiride ületamist ei tähelda. Apellatsioonkaebuses kordavad kostjad maakohtus esitatud väiteid, et käesoleval juhul peaks majandus- ja kutsetegevuses antud laenule kohaldama tarbijakrediidilepingute puhul kohtupraktikas põhjendatuks peetud viivisemäära, sest laenuandjale tekkiv kahju on sama sõltumata sellest, kas ta on laenu andnud majandustegevuses tegutsevale isikule või mõnele muule isikule. Kolleegiumi hinnangul ei ole antud üldistus põhjendatud, sest viivis väljendab eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamisel alati nõuda, sõltumata tegelikust kahjust, mida on võimalik hinnata igal konkreetsel juhul eraldi.
14.Apellatsioonkaebuses korratud väide, mille kohaselt lepingupoolte vahel kokkulepitud viivise määra tuleb võrrelda raha kasutamise eest kokkulepitud intressimääraga, ei ole
5(7)
Tsiviilasi nr 2-18-8091 kolleegiumi hinnangul samuti põhjendatud. Laenulepingu puhul tähendab intress VÕS § 397 järgi protsendina arvestatavat tasu raha kasutamise eest. VÕS § 113 puhul väljendatakse intressina rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevat võlausaldaja kahju hüvitamise nõuet. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Viivisemäära reguleerivad normid ei ole üldjuhul imperatiivsed ning pooled võivad kokku leppida intressimäärast teistsuguses viivisemääras arvestades VÕS § 113 lg 9 ja lg 10 esimeses alternatiivis sätestatud piiranguid majandus- ja kutsetegevuses tegutseva võlgniku puhul. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud viivise vähendamisel lähtuda lepingupoolte vahel kokkulepitud intressimäära võrdlusest viivisemääraga ja vähendada viivist ainuüksi nende erinevuse tõttu.
15.Alusetu on apellatsioonkaebuse väide, et käesoleval juhul tuleb arvestada asjaoluga, et kuna majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuga (kostja I) sõlmitud laenulepingut tagab eraisiku (kostja II ja III) vara, ei saa kostja I osanik (kostja II) tugineda piiratud vastutusele. ÄS § 135 lg-te 2 ja 3 kohaselt ei vastuta osanik isiklikult osaühingu kohustuste eest, vaid osaühing vastutab oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga. Asjaolu, et kostjad II ja III nõustusid koormama kostja I laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks oma kinnisasja ning sõlmisid käenduslepingud, ei muuda laenulepingu sõlminud poole seadusest tulenevat õiguslikku seisundit. Kolleegium märgib, et kohtupraktikas loetakse isikuid, kes laenulepingu sõlmimisel tagavad äriühingule antud laene oma isikliku varaga, olles samal ajal äriühingu juhatuse liikmeks ja/või osanikuks, on sõlminud laenulepingu äriühingu majandus- ja kutsetegevuse raames (vt nt RKTKo, 01.02.2012, nr 3-2-1-148-11, p 13).
16.Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, et viivise vähendamiseks annaks alust asjaolu, et laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks on seatud ka hüpoteek, sest viivisekokkuleppel ja asjaõigusliku tagatisel on erinevad funktsioonid. Kolleegiumi arvates on VÕS § 162 tähenduses oluline, et viivisekokkuleppega tagatakse võlausaldaja huvi kahju sissenõudmise lihtsustamiseks, hüpoteek on aga asjaõiguslik realiseerimisõigus, mis võimaldab sissenõutavaid nõudeid hüpoteegi arvel täita.
17.Eeltoodust tulenevalt ei saaks apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust ilmselgelt rahuldada. Kooskõlas TsMS § 637 lg 1 p-ga 6 ja § 638 lg-ga 4 keeldub ringkonnakohus eeltoodud põhjendustel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus märgib, et on hinnanud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel kõiki apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, neile käesolevas määruses vastanud ning leidnud, et apellatsioonkaebus ei kuuluks rahuldamisele. Menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel, kuivõrd leides, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, jäävad apellantidel kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses, kuna perspektiivitu apellatsioonkaebuse puhul ei toimetata apellatsioonkaebust vastaspoolele kätte. Käesoleval juhul ei ole apellantide õigusi piiratud võrreldes sellega, kui apellatsioonkaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega apellatsioonkaebus oleks jäetud rahuldamata, sest ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja vastas
6(7)
Tsiviilasi nr 2-18-8091 kõikidele apellantide väidetele. Ringkonnakohus koostas apellantidele sisuliste põhjendustega lõpplahendi. Apellantidele on tagatud ka kaebeõigus.
18.Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et kaebust ei ole esitatud (TsMS § 638 lg 10). Kuna apellatsioonkaebus on kohtule esitatud elektrooniliselt, siis kohus kaebust füüsiliselt ei tagasta, vaid kaebus eemaldatakse määruse jõustumisel toimikust.
19.Arvestades, et apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust muuta otsust selliselt, et hagi rahuldatakse osaliselt, ei ole ringkonnakohtul alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta solidaarselt apellantide kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud apellatsioonkaebust hagejale vastamiseks ning hagejal ei saanud apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida, siis ringkonnakohus kostjatelt hageja kasuks apellatsioonimenetluse kulusid välja ei mõista.
20.Apellatsioonkaebuse esitamisel on tasutud riigilõivu 600 eurot. Kohus selgitab, et tulenevalt TsMS § 150 lg 1 p-dest 1 ja 2 koosmõjus sama paragrahvi lg-ga 4 on kostjal, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti, õigus esitada kohtule avaldus riigilõivu tagastamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.