Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

OÜ

Bauschmidt

(pankrotis)

Veli

Kraavi

OÜ

menetluskulude

suuruse

kohtuistungil,

peab

ta

seda

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Harju Maakohus kuulutas 17.04.2017 välja OÜ Bauschmidt pankroti. Pankrotihalduriks nimetas kohus Veli Kraavi. Jensen Holding OÜ esitas 11.05.2017 (täpsustati 16.06.2017) võlgniku pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles palus tunnustada hageja nõuet võlgniku vastu kokku summas 545 696,11 eurot. 29.09.2017 toimunud võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid kostjad hageja nõudele terves ulatuses vastu.

Hageja põhjendab oma nõuet järgmiselt. Hageja kui tellija ja võlgnik kui töövõtja sõlmisid 08.03.2016 V -K x projektijuhtimise töövõtulepingu, mille alusel kohustus töövõtja teostama kõik tööd, mis on vajalikud korterelamu ehitamiseks ja lõpliku kasutusvalmiduse saavutamiseks „võtmed kätte“ printsiibil hiljemalt 20.07.2017. Lepingu kohaselt pidi erinevate tööde etapid olema teostatud kokkulepitud või kokkulepitava tööde teostamise ajagraafiku kohaselt. Hagejale sai 2016. a detsembris teatavaks, et töövõtjal esinevad tõsised makseraskused. 29.12.2016 olid seiskunud kõik tööd. Hageja ja võlgnik sõlmisid sellest tulenevalt 29.12.2016 töövõtulepingule lisakokkuleppe, millega töövõtja tunnistas, et tellijal on põhjust nõuda töövõtulepingu alusel teostatavate tööde nõuetekohasuse kindlustamist ja ehitise etapiviisilise ja tervikliku valmimise tähtaegsuse tagamist, kusjuures tellijale anti ka õigus, ent mitte kohustus, täita soovi korral ka iseseisvalt töövõtja rahalisi kohustusi alltöövõtjate ees. Võlgnik ei suutnud täita maksekohustusi alltöövõtjate ees ning alltöövõtjad keeldusid ehitusobjektil töid jätkamast ja lahkusid ehitusplatsilt. Võlgniku alltöövõtja T AS, keeldus sh tootmast ehitamiseks vajalikke ehituselemente (betoonvalmistooted), mis tõi kaasa ränga kõrvalekaldumise esialgsest tööde valmimise ajagraafikust. T AS teavitas hagejat 2017. a jaanuaris asjaolust, et tulenevalt võlgniku makseraskustest lõpetasid nad võlgnikuga objekti osas sõlmitud alltöövõtulepingu täitmise ning enam ei ole reaalne jätkata selle täitmist algselt kokkulepitud graafiku järgi. Hageja esitas 17.01.2017 võlgnikule VÕS § 117 lg 2 alusel nõude kinnitada ja tagada oma lepinguliste kohustuste täitmine hiljemalt 24.01.2017, hoiatades võlgnikku lepingust taganemisega. Täiendavalt esitas hageja tagatise andmise ja VÕS § 108 lg 2 alusel lepingu täitmise nõude 26.01.2017. Hageja andis võlgnikule täiendava tähtaja kuni 30.01.2017 kohustuste täitmiseks. Võlgnik lepingut täitma ei asunud. Hageja teatas 27.01.2017 VÕS § 110 lg 1, töövõtulepingu p 18 ja 11.01.2017 sõlmitud lisakokkuleppe p 3 alusel oma rahaliste kohustuste täitmisest keeldumisest. Tuginedes nii võlgniku olulistele lepingurikkumistele kui ka ilmselgele võimetusele rikkumisi tulevikus vältida, esitas hageja 14.02.2017 võlgnikule projektijuhtimise töövõtulepingu alusel töövõtulepingust taganemisavalduse, leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõude, vastava tasaarvestusavalduse ning rahaliste kohustuste täitmisest keeldumise teate. Tööde mahajäämine ajagraafikust oli 47 päeva. Hageja kogunõue koosneb järgmistest nõuetest:  Hageja tingimuslik leppetrahvinõue summas 91 494 eurot.  Hageja kahju hüvitamise nõuded kokku summas 454 202,11 eurot, millest 149 751,80 eurot tingimuslikud nõuded. Tööde kallinemisest tulenev hageja kahjunõue summas 385 741 eurot. Hageja oli sunnitud sõlmima asendustehingu kortermaja valmis ehitamiseks ning asendustehing kujunes vastavas summas kallimaks. Hageja õigusabikulude kandmisest tulenev kahjunõue summas 8558 eurot. Võlgniku rikkumiste tõttu on hageja pidanud kohtueelselt kasutama õigusnõustaja abi rikkumistele reageerimisel. Meeskonnakulude suurenemisest tulenev kahjunõue summas 3626 eurot. Võlgnik pidi muutunud olukorras kaasama uut tööjõudu.

Hageja võetud panga- ja omanikulaenu kohustistasu ja intressi osas kahjunõuded kogusummas 11 600 eurot. Ehituse valmimise viibimisest tingituna tekkisid hagejale suuremad kohustused seoses võetud laenuga. Hageja kahjunõue garantiiaja pangagarantii mitteesitamisest summas 38 934 eurot. Võlgnik oli kohustatud andma pangagarantii, kuid ei teinud seda, mistõttu ei saa hageja kokkulepitud pangagarantii arvelt nõuded täita. Tingimuslik kahjunõue summas 52 560,60 eurot korteriomandite ostjatega sõlmitud müügilepingutest tulenevate tähtaegade ületamisega seonduvatest potentsiaalsetest nõuetest. Kuivõrd tulevaste korteriomanikega olid sõlmitud lepingud korterite ostu osas ning korteri kättesaamise aeg hilines, siis esineb oht, et hageja vastu esitatakse sellel alusel leppetrahvinõuded. Tingimuslik kahjunõue summas 44 676,51 eurot korterite uuesti müügiga seonduvate potentsiaalsete kulude osas. Kui korteriomandite ostjad peaksid müügilepingutest taganema, siis tekivad täiendavad kulud korterite uuesti müümise protsessiga seoses. Tasaarvestatud nõuded. Töövõtulepingust taganemise päeva 14.02.2017 seisuga oli hagejal tulevikus tekkiv kohustus tasuda võlgnikule 2016. a detsembris teostatud tööde eest 144 008,69 eurot. Selles osas arvet ei ole võlgnik väljastanud. Hageja tasaarveldas 14.02.2017 avaldusega sellest summast 91 494 eurot oma leppetrahvinõudega. Hagejal jäi üles tulevikus tekkiv kohustus tasuda veel 52 514,69 eurot, mille tasumisest hageja keeldus. Hageja 04.04.2017 avalduses võlgniku vastu esitatud kahjunõuded ületasid võlgniku nõuet ning hageja teostas ka järelejäänud summa 52 514,69 eurot osas tasaarvestuse, mille tulemusena lõppesid kõik võlgniku nõuded hageja vastu ning võlgnikul jäi üles kohustus hüvitada hagejale tekitatud kahju. Kui mingil põhjusel ei peaks tasaarvestust hageja kahjunõudega siiski kehtivaks loetama, siis nõuab hageja jätkuvalt kahju hüvitamist ka summas 52 514,69 eurot ning palub seetõttu ka vastavat hageja seisukoha järgi küll juba tasaarvestatud nõuet käsitleda võlgniku pankrotimenetluses tingimusliku nõudena summas 52 514,69 eurot. Kostjate vastus Kostjad ei tunnista hagi ja paluvad selle jätta rahuldamata. Kostjad põhjendavad enda seisukohti järgmiselt. Tõendamata on väide, et seisuga 29.12.2016 oli mahajäämus ehitusgraafikust 47 päeva. Tegelikkuses mahajäämus graafikust küll esines, ent see oli peatöövõtulepingu mõttes ebaoluline. Vastavalt 11.01.2017 ehitusnõupidamise protokollile oli võlgniku mahajäämus ehitusgraafikust 11 päeva ning 25.01.2017 seisuga 19 päeva. 08.03.2016 peatöövõtulepingu p 18 järgi oli tellijal aga õigus lepingust taganeda juhul, kui mahajäämus ületab 20 päeva. Hiljemalt alates 17.01.2017 asus hageja käituma sedavõrd vastuoluliselt ja lepingu eesmärgile vastutöötavalt, et võlgnikul tekkis VÕS § 111 lg 4 alusel õigus keelduda edasise töö tegemisest. Hageja väitel oli võlgnik 17.01.2017 kirja saatmise hetkeks suurtes makseraskustes ning esitas hageja seadusel ja lepingul mittepõhinevaid ultimaatumeid teadmises, et võlgnik ei suuda neid isegi tahtmise korral täita ning korrespondeeriv ähvardus taganeda lepingust viitabki sellele, et hageja soovis enda saneerimismenetluse algatanud võlgnikust kas investorite või ehitus finantseeriva panga nõudmisel lihtsalt vabaneda ja otsis selleks sobivaid ettekäändeid. Selles kontekstis sai võlgnik mõista hageja taganemisähvardust

teatena, et hageja ei kavatse edaspidi oma finantseerimiskohustust täita. See olukord peatas ühtlasi mahajäämuse kuhjumise ning mahajäämus ehitusgraafikust kristalliseerus seetõttu sellisena, nagu ta oli 11.01.2017 ja 25.01.2017 vahelisel ajal ehk vahemikus 15-19 päeva. Seega ei tekkinud hagejal kunagi õigust lepingust taganeda. 17.01.2017 kirjas teatas hageja aga kindlas kõneviisis seda, et kui võlgnik 3 päeva jooksul kõiki alltöövõtjate nõudeid ei täida, siis teeb hageja seda võlgniku eest tööde jätkamise huvides ise ning arvestab vastavad summad maha hiljem võlgnikule tasumisele kuuluvatest summadest. Vastav alus tulenes hageja ja võlgniku vahel 29.12.2017 sõlmitud lisakokkuleppe p-st 3. Võlgnik kummutas hageja nõuded oma 24.01.2017 vastuskirjaga ning ühtlasi avaldas lootust, et probleem alltöövõtjatega on lahenenud, kuivõrd hageja lubas nende nõudmised ise rahuldada. Üllatuslikult aga asus hageja seepeale otse vastupidisele positsioonile, teatades, et tal ei ole selleks mingit kohustust ning asus hoopis ette valmistama taganemisavaldust. Eeltoodud kontekstis on hageja käitumine ilmselgelt pahauskne ja suunatud sellele, et oma võimupositsioonilt suruda võlgnik lepingut “rikkuma”, säilitamaks endale õiguskaitsevahendid, mida tal korralise töövõtulepingu ülesütlemise puhul VÕS § 655 lg 1 alusel ei oleks. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et hageja töövõtulepingust taganemise avaldus on kehtiv, ei ole hageja kahjunõue kas üldse tõendatud või on see õiguslikult põhjendamata. Tööde kallinemisest tulenev hageja kahjunõue summas 385 741 eurot. Kostja II on seisukohal, et tööde sellises mahus kallinemine on samade ehitusmahtude juures hoolsa projektijuhtimise korral põhimõtteliselt võimatu ning igale mõistlikule ehitusettevõtjale mitteettenähtav. Hageja ehitustööde kallinemisest tulenev nõue on esitatud ebaselgelt ja abstraktselt. Asendustehingu hind ei kujunenud seega vabaturu konkurentsis sõltumatute poolte vaheliste läbirääkimiste tulemusena. hageja pidid ära näitama iga konkreetse ülekulupositiooni põhjendatuse ja vajalikkuse. Kui sama teenuse või kauba oleks pidanud mõistlikult saama madalama hinnaga, kannab VÕS § 139 lg 1 järgi kulu tekkimise riisikot hageja ise. Hageja ei ole selgitanud, millest on tingitud üksikute tööde puhul kohati mitmetes kordades väljenduv tööde kallinemine. See ei saanud olla tingitud võlgnikust, sest iseenesest pole võlgnikule ette heidetud ebakvaliteetseid ehitustöid. Mõistlikult ettenähtav saab olla ehitushindade kallinemine selliselt, nagu see väljendub üldise ehitushinnaindeksi tõusus. Antud juhul on hinna suurenemine selline, mida polnud võimalik ette näha. Tingimuslik leppetrahvinõue summas 91 494 eurot. Hageja tingimuslik leppetrahvinõue summas 91 494 eurot ei kuulu tunnustamisele, sest see on lõppenud tasaarvestusega. Hageja õigusabikulude kandmisest tulenev kahjunõue summas 8558 eurot. Tegemist ei ole võlgniku väidetava rikkumisega seotud õigusnõustamisega. Selleks, et tõendada, et arvetel nähtuv õigusteenus ei olnud kindlasti seotud võlgnikule etteheidetud rikkumistega ega nendega põhjuslikus seoses, taotleb kostja II kohtu abi tõendite kogumisel ning taotleb välja nõuda asjaomast suhtlemist puudutavad materjalid (e-kirjad õigusnõustaja ja kliendi vahel jm hageja viidatud dokumendid, mis väidetavalt valminud õigusnõustamise raames). Meeskonnakulude suurenemisest tulenev kahjunõue summas 3626 eurot.

Nõue ei ole tõendatud, kuna hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud ostetud teenuste sisulist vajadust. Hageja võetud panga- ja omanikulaenu kohustistasu ja intressi osas kahjunõuded kogusummas 11 600 eurot. Hageja poolt esitatud panga- ja omanikulaenude kohustistasu ning intressil põhinevad väidetavad kahjud ei saa omada põhjuslikku seost võlgnikule etteheidetud väidetavate rikkumistega. Laen oleks tulnud laenulepingu kohaselt tagastada enne ehitise valmimist ja üleandmist, mistõttu ei saa selles kontekstis rääkida põhjuslikust seost (hoone valmimise viibimine ei saanud tekitada täiendavaid tasusid). Hageja ei saa üheaegselt nõuda intressikulu, mida arvestatakse laenu väljavõetud osalt ning kohustistasu, mida arvestatakse laenu väljavõtmata osalt. Samuti, kuna laenuleping pidi lõppema igal juhul enne ehitise valmimist, ei saa väidetavad viivitused ehitise valmimisel olla põhjuslikus seoses hageja väidetava kahjuga. Põhjuslikku seost ei oma ka väidetavad intressikulud seoses omanikulaenu lepinguga. 27.10.2015 omanikulaenulepingu p-i 3.1. kohaselt oli laenu tähtaeg 3 aastat alates lepingu sõlmimisest ehk 27.10.2018 ning see ei olnud saabunud isegi veel käesoleva vaidluse kestel. Sealjuures intressi tasumise kohustus lasub hagejal nii juhul, kui ehitis oleks üle antud õigeaegselt kui ka juhul, kui ehitis oleks jätkuvalt pooleli. Tähtajalise laenulepingu sõlmimisel pidi hageja arvestama intressi maksmise kohustusega kogu laenuperioodi vältel. Hageja kahjunõue garantiiaja pangagarantii mitteesitamisest summas 38 934 eurot. Pangagarantii saab kahtlemata lihtsustada garantiitööde teostamist, ent kahjuna saanuks nimetatud positsiooni käsitleda vaid siis, kui garantiijuhtum oleks ka päriselt realiseerunud ja garantii puudumise tõttu oleks hageja pidanud kulu kandma ise. Tingimuslik kahjunõue summas 52 560,60 eurot korteriomandite ostjatega sõlmitud müügilepingutest tulenevate tähtaegade ületamisega seonduvatest potentsiaalsetest nõuetest. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks võlgniku poolt põhjustatud asjaoludel hilinenud korteriomandi üleandmisega ja et üks või mitu korteriostjat oleks esitanud leppetrahvinõudeid. Leppetrahvinõude puudumisel ei saa sellist nõuet olla ka võlgniku vastu ning tegemist ei saa olla isegi tingimusliku nõudega, kuna leppetrahvi aluse võib põhjustada hageja enda või tema uue peatöövõtja rikkumine. Seetõttu on määratlematu ka põhjuslik seos. Tingimuslik kahjunõue summas 44 676,51 eurot korterite uuesti müügiga seonduvate potentsiaalsete kulude osas. Kuna hageja ei ole viidanud ühelegi juhtumile, kus selline sündmuste käik võiks isegi teoreetiliselt realiseeruda, ei ole võimalik sellist nõuet esitada. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused kohtuistungil ning tutvunud asjas esitatud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on hagiavalduses esitatud nõuded õiguslikult olemas või mitte. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas töövõtulepingu erakorralise lõpetamise alused esinesid. Kuivõrd hageja nõue koosneb mitmest erineval alusel esitatud üksikust nõudest, siis tuleb kohtul analüüsida iga üksiku nõude põhjendatust ja suurust eraldi. Kohus on tuvastanud, et võlgniku (OÜ Bauschmidt (pankrotis) ja hageja vahel sõlmiti 08.03.2016 töövõtuleping (kd I, tl 43-54), mille kohaselt pidi võlgnik ehitama kortermaja aadressil x ja andma selle valmiskujul üle hagejale. Kortermaja üleandmise tähtajaks lepiti kokku 20.07.2017. Kuivõrd tööde üleandmise tähtaeg oli ka sõltuvusse seatud ehitusloa väljastamise kuupäevast, siis võis tööde lõplik üleandmise tähtaeg lükkuda ka 22.07.2017. Nende asjaolude üle pooled ei vaidle. Kohus on ka tuvastanud, et 2016. a detsembris ja 2017. a jaanuaris ilmnesid viivitused lepingu täitmises ning 14.02.2017 taganes hageja lepingust (kd I, tl 76, 88-90, 91, 94, 96, 98-100, kd IV, tl 10-13). Hageja tugines lepingust taganemisel YSE 1998 § 78 lg 1 p a, VÕS § 116 lg 1 p 1-5, VÕS § 117 lg 1, 2, 08.03.2016 töövõtulepingu punktile 18. Kohus leiab, et hageja on kehtivalt lepingust taganenud. Antud juhul ei ole pooled kahtluse alla seadnud vähemalt 11.01.2017 objekti nõupidamise protokolli õigsust (kd IV, tl 10-13, kd IV, tl 55-56) ning sellest nähtub, et graafikust mahajäämus on 11.01.2017 15 päeva. Viidatud protokollis on selgelt märgitud, et võlgniku raskest majanduslikust olukorrast tulenevalt on T AS vajalike detailide tarnimise edasi lükanud. Poolte vahel ei ole ka vaidlust selles, et T AS varustas võlgnikku ehitamiseks vajalike betoonelementidega, milleta polnud võimalik maja ehitada. Poolte vahel pole vaidlust selle üle, et käimas oli vastaval ajahetkel võlgniku saneerimine ning Harju Maakohus kuulutas 17.04.2017 välja OÜ Bauschmidt pankroti. Seega esinesid võlgnikul ilmselged makseraskused. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et T AS oleks taastanud tarned ning tõendeid selle kohta, et graafikust mahajäämus oleks vähenema hakanud pärast 11.01.2017. Tõendatud on, et võlgnik seiskas omapoolsed ehitustööd (kd IV, tl 3 pöördel) alates 17.01.2017 hageja kirja kättesaamisest. Kuivõrd võlgnik vastas sellele juba 24.01.2017 (kd IV, tl 14-15), siis pidi ta saama 17.01.2017 kirja kätte ajavahemikul 17.01.2017-24.01.2017 ning sellel ajavahemikul seiskas võlgnik enda sõnade kohaselt ka tööd (kd IV, tl 14-15). Kohus ei nõustu kostjate käsitlusega, et hageja 17.01.2017 kirjast tulenes õigus keelduda omapoolsete kohustuste täitmisest, sest hageja väljendas kavatsust mitte maksta tehtavate tööde eest. Tegemist on kostjate tõendamata ja põhjendamata oletusega hageja edasise tegevuse suhtes. Kohus on seisukohal, et 17.01.2017

hageja kirjast ei saanud võlgnik tuletada VÕS § 111 lg 4 sätestatud õigust olukorras, kus ta oli ise viivituses. Seega olukorras, kus seisuga 11.01.2017 oli viivitus juba 15 päeva ning võlgnik on 24.01.2017 (kd IV, tl 14-15) vastanud, et ei ole kujunenud olukorras valmis lepingut edasi täitma, siis pidi olema 14.02.2017 lepingu täitmine viivituses enam kui 20 päeva. Seega oli hagejal õigus leping etteteatamata üles öelda, milline õigus on otseselt sätestatud 08.03.2016 töövõtulepingu punktis 18. Samas rõhutab kohus, et õigus leping lõpetada ennetähtaegselt ei too automaatselt kaasa kahju tekkimise tõendatust ja õigust nõuda kahju hüvitamist. Selleks peavad esinema kahju hüvitamise eeldused. Hageja tingimuslik leppetrahvinõue summas 91 494 eurot. Kohus on menetluse kestel hagejale selgitanud, et tasaarvestatud nõue on lõppenud ja seda ei ole võimalik rahuldada (kd IV, tl 65). VÕS § 186 p 2 kohaselt võlasuhe lõpeb tasaarvestusega. VÕS § 197 lg kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 sätestab, et tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus on tühine. Antud juhul on hageja ise avaldanud, et tasaarvestab oma nõuded kostja nõuetega. Riigikohus on muu hulgas selgitanud, et tasaarvestuse avalduse võib teha ka kohtumenetluses (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-145-14, p 29). Seega on hageja ise oma vastavate nõuete osas võlasuhte lõpetanud ja tasaarvestatud nõuete tingimuslik esitamine ei ole eelviidatud sätetega kooskõlas. Seega vastava nõude esitamiseks õiguslik alus puudub. Kohus jätab selle nõude rahuldamata ning ühtlasi tunnustamata. Kohus märgib selgitavalt, et ülejäänud hageja nõuded on oma iseloomult kahju hüvitamise nõuded, mille puhul peavad olema täidetud kahju hüvitamise eeldused ning eelduste esinemise tõendamiskoormis lasub hagejal. Riigikohus on oma praktikas (lahend nr 3-2-1-173-12, nr 3-2-1-130-15) korduvalt selgitanud, et VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib võlausaldaja lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused:     

võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);  rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Põhimõtteliselt peab kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama hageja. VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse siiski, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav ja kostja peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et rikkumine oli vabandatav (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-173-12, p 16). Eeltoodut tuleb arvestada ka hageja nõuete põhjendatuse hindamisel.

Tööde kallinemisest tulenev hageja kahjunõue summas 385 741 eurot. Hageja põhjenduste kohaselt sõlmis ta asendustehingute tegemiseks 04.03.2017 uue töövõtulepingu peatöövõtjaga x OÜ, milles kokkulepitud asendustööde hinnaks oli 2 332 422,32 eurot, mis oli 385 741 eurot kallim Bauschmidt OÜ-ga (pankrotis) sõlmitud töövõtulepingus ettenähtud hinnakokkuleppest (1 946 679,62 eurot) (kd I, tl 3 pöördel-4). Lisaks on hageja rõhutanud, et tegemist oli võlgniku jaoks siduva eelarvega, st kokkulepitud summa eest pidi töö lõplikult valmima (kd I, tl 3 pöördel). Kohus selgitas antud nõude osas tõendamiskoormist ning tõendamist vajavaid asjaolusid ning andis korduvalt täiendava tähtaja nõude täpsustamiseks (kd IV, tl 65 pöördel, tl 67 pöördel; kd V, tl 8, tl 8 pöördel, tl 10). Hageja kohtu poolt näidatud puudusi ei kõrvaldanud. Kohus möönab, et kooskõlas VÕS § 135 lg 1 on võimalik asendustehingu sõlmimine ja nõuda algse ning asendustehingu hinna vahe hüvitamist kahjuna. Tingimuseks on asjaolu, et asendustehingu tegelikult suurem maksumus peab olema tõendatud. Kohtu hinnangul hageja ei ole suutnud tõendada, mis asjaoludel on asendustehingu maksumus suurem esialgsest tehingust ca 400 000 euro ulatuses. Tegemist ei ole kohtu hinnangul väheolulise hinna erinevusega ning sellise erinevuse kujunemine peab olema sisuliselt jälgitav. Kohus leiab, et piisavaks ei saa lugeda sellist tegevust, kui hageja lihtsalt kõrvutab tööde uue ja vana maksumuse ning arvutab välja erinevuse. Kui asendustehingu puhul erineb hind vanast tehingust, siis on see igal juhul alati loogiliselt põhjendatav, nt tööjõukulu, tooraine, materjalide kallinemisega vms. Samuti on selle kohta võimalik esitada kontrollitavaid andmeid. Hageja pole seda terve menetluse kestel vaatamata korduvatele kohtu selgitustele suutnud teha. Hageja poolt esitatud arvamus (kd V, tl 29-30) ei tõenda vastupidist, sest see sisaldab sarnaselt hageja väidetele üksnes üldistavaid järeldusi, kuid konkreetseid selgitusi ja tõendeid mitte. Lisaks on põhjendatud kostjate märkus, et kõnealuse arvamuse on andnud isikud, kes on aktiivselt hagejaga äriliselt seotud ning kohtul on alus kahelda sellel põhjusel antud arvamuse objektiivsuses. Kohus leiab, et ehitusmaksumuse kallinemine osaliselt viidates võlgniku eelarvestamise veale, ei ole põhjendatud. Tegemist on paljasõnalise märkusega, mille sisu pole mõistetav. Samuti pole hageja selle vea sisulist olemust vaatamata tõendamiskoormise selgitustele täpsemalt tõendanud. Kohus juhib tähelepanu siinkohal veel sellele, et hageja on ise viidanud ja rõhutanud, et võlgniku eelarve oli talle siduv (kd I, tl 3 pöördel). Seega pidanuks võlgnik ka kokkulepitud summa eest tööd ära tegema ning võlgnikult ei ole põhjendatud nõuda kahju sisuliselt sellele tuginedes, et võlgnik on lubanud tööd teostada odavamalt kui mõni muu teenusepakkuja. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja pole tõendanud oma nõude puhul kahju hüvitamise eeldust – kahju tekkimist. Kohus ei loe tõendatuks hageja poolt märgitud kahjusummat. Kohus ei saa antud juhul väljuda ka nõude piiridest ja asuda ise tuvastama tekkinud kahju suurust ning hageja pole esitanud ka selliseid tõendeid, mille alusel oleks kohtul võimalik määrata põhjendatud kahju suurus. Kohtule on esitatud lihtsalt kahjusumma, kuid summa sisulist kujunemist ja põhjendatust puudutavad andmed puuduvad. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus hageja ei tõenda oma nõude eelduste täidetust, tuleb hagi jätta rahuldamata (Riigikohtu lahend nr2-14-61496, p 14.2). Hageja õigusabikulude kandmisest tulenev kahjunõue summas 8558 eurot.

Riigikohus on iseenesest jaatanud võimalust nõuda kahjuna sisse kohtumenetluse-eelne õigusabikulu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-77-16). Selline nõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi, eelkõige kahju olemasolu ja põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-79-08, p 18). Kostjad on kahtluse alla seadnud antud õigusabikulude tegeliku seotuse käesoleva vaidlusega. Kostjad on märkinud, et kogu arvetel nähtav õigusteenus ei pruugi olla seotud võlgniku poolsete rikkumistega, arvete põhjuslikku seost esitatud kahjunõudega on hageja selgitanud ja põhjendanud üksnes kinnitusega, et arved puudutavad asjakohast õigusteenust. Kostja II on menetluse kestel taotlenud õigusteenuse sisu kindlakstegemiseks kohtu abi tõendite kogumisel, kuid hageja on keeldunud tõendite esitamisest viidates advokaadi konfidentsiaalsuskohustusele kliendi ees. Hageja on sealjuures eiranud kohtu vastavat korraldust (kd V, tl 9 pöördel, 36). Siinkohal on oluline rõhutada Riigikohtu selgitusi (lahend nr 2-15-4981, p 17), et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber. Seda eelkõige siis, kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16, p 24; Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). Kohus leiab, et kostjad on põhjendatult seadnud kahtluse alla osutatud õigusteenuse seotuse käesoleva vaidlusega, st vaidlusega seoses töövõtulepingu rikkumisega. Hageja poolt esitatud (kd III, tl 2-6) tõenditest nähtuvad üksnes üksikud märksõnad, mille sisuline tähendus ja seos töövõtulepingu rikkumise vaidlusega pole tuvastatav ega kontrollitav asjaomaste tõendite puudumise tõttu. Kohus on korduvalt menetluse kestel selgitanud tõendamiskoormist ja tähtaja andnud täiendavate tõendite esitamiseks (kd IV, tl 66 pöördel; kd V, tl 9). Kohus on selgitanud ka TsMS § 281 lg 2 sisu ja tähendust (kd V, tl 36). Hageja on kohtu hinnangul põhjendamatult keeldunud täiendavate tõendite esitamisest viidates konfidentsiaalsuskohustuse täitmisele. Kohus selgitab, et antud juhul on hageja kohustus tõendada osutatud õigusabiteenuse tegelikku sisu, kuivõrd kahju hüvitise nõude puhul peab hageja tõendama tekkinud kahju. Õigusabikulude suurus on antud juhul väidetav hageja kahju, kuid kohtul pole võimalik hinnata kahju tekkimist ja selle suurust, kui pole võimalik hinnata õigusabitoimingute seotust töövõtulepingu rikkumisega. Muu hulgas pole hageja enda poolt kohtueelses suhtlemises edastatud dokumendid allkirjastatud advokaadi poolt, vaid hageja seadusliku esindaja poolt (kd I tl 91-92, 94, 96, 98-100, 102, 106-107109110, 117-120). See asjaolu ei kinnita arvetes märgitut (kd III, tl 2-6). Kostja I on asjakohaseid tõendeid nõudnud 29.12.2017, kuid hageja pole võimaldanud tõendite esitamisest keeldumise tõttu hinnata õigusteenuse sisu. Antud olukorda tuleb eristada kohtu hinnangul tavapärasest menetluskulude nõudest, mis menetluse lõppedes kohtule esitatakse, sest sellisel juhul on kohtul toimik ning võimalus hinnata menetluskulude nimekirjas (sh arvetel) esitatud toimingute põhjendatust. Antud olukorras on üldsõnalised arved, mille tegelikku sisu saabki kohus hinnata üksnes nende toimingute sisu tõendavate dokumentide alusel, kuid nende esitamisest on hageja keeldunud. Kui kohtumenetluse-eelne õigusabikulude hüvitamisel

tuleks lähtuda üksnes kohtule esitatud arvetest, siis oleks tegemist sisuliselt formaalse summa väljamõistmisega, mis kindlasti ei ole kahjuhüvitise puhul võimalik. Kohus peab välja selgitama, kas talle esitatud tõenditest nähtub nõutud suuruses kahju. Kui neid tõendeid pole esitatud, siis pole võimalik kahju tõendatuks lugeda. Vastasel korral oleks asetatud vastaspool põhjendamatult raskesse olukorda, kui ta soovib kahjunõudele vastu vaielda. Kahju hüvitamisel peab kohus muu hulgas silmas pidama, et kahju hüvitamise tulemusel ei tohi tekkida olukorda, kus kahjuhüvitise saaja satub paremasse olukorda võrreldes kahju tekkimise eelse olukorraga. Kuivõrd antud juhul pole võimalik tuvastada hageja poolt märgitud õigusabitoimingute seost töövõtulepingu rikkumisega, siis tuleb asuda seisukohale, et hageja pole suutnud tõendada kahju hüvitamise eeldust ehk kahju tekkimist seoses õigusteenuse ostmise vajadusega. Sellel põhjusel puudub vajadus hinnata antud nõude puhul ülejäänud eelduste esinemist ning kohus jätab selles osas nõude tunnustamata selle tõendamatuse tõttu. Meeskonnakulude suurenemisest tulenev kahjunõue summas 3626 eurot. Kohus märgib, et antud nõude osas on taas hageja selgitused väga üldsõnalised ning kohtule pole suudetud konkreetselt selgitada vaidlusaluse kulu kaasa toonud toimingute põhjendatust (kd III, tl 7-12). Hageja pole suutnud tõendada, mis asjaoludel oli vajalik projektijuhtimise sisseostmine, kui seda teostasid tegelikult samad inimesed, kes seda eelnevalt tegid (kd V, tl 9 pöördel). Samuti on kohtu hinnangul äärmiselt üldsõnaliselt viidatud hankedokumentide koostamisega seotud kuludele ning lõppkokkuvõttes on uus leping sõlmitud äriühinguga, kus vastava äriühingu ja hageja seaduslik esindaja on üks ja sama füüsiline isik (kd I, tl 133). Kohtule esitatud tõenditest nähtub (kd III, tl 7-12), et hankedokumentide koostamine on toimunud jaanuaris, mil võlgniku ja hageja vahel leping kehtis ning lisaks on hankedokumentide koostamise eest arve esitatud märtsis ja aprillis, kuid uus leping sõlmiti juba 04.03.2017 (kd I, tl 3 pöördel, 174). Kohus on andnud tähtaja menetluse kestel, et hageja täpsustaks oma nõudeid, kuid hageja pole seda teinud (kd V, tl 10). Lisaks on tõendatud, et nö vanast meeskonnast läksid mitmed olulist rolli omavad inimesed üle uude meeskonda, mistõttu ei ole põhjendatud rääkida uue meeskonna n-ö õpiperioodist tulenevate kulude suurenemisest (kd V, tl 9 pöördel - 10). Sellele on hageja ka selgelt tähelepanu juhtinud ja omapoolsed selgitused esitanud (kd IV, tl 66). Riigikohus on lahendis nr 2-14-61496 (p 14.2) selgitanud, et olukorras, kus hageja ei tõenda oma nõude eelduste täidetust, tuleb hagi jätta rahuldamata. Kohus märgib täiendavalt, et üksnes arvete esitamine ja paljasõnaline väide, et tegemist on põhjendatud kuludega, ei ole piisav kahju tõendatuks lugemiseks. Viimast iseäranis olukorras, kus on selgelt tähelepanu juhitud nõude puudustele ja neid pole kõrvaldatud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kahju tekkimine pole tõendatud ning nõue tuleb jätta rahuldamata ning ühtlasi tunnustamata. Hageja võetud panga- ja omanikulaenu kohustistasu ja intressi osas kahjunõuded kogusummas 11 600 eurot. Hageja toob esile, et on kortermaja ehitamise finantseerimiseks sõlminud kaks laenulepingut (kd I, tl 5-6). Hagejal on 16.05.2016 laenuleping LHV Pank AS-ga (kd III, tl 13-17), mille kohaselt on laenusumma 1 740 000 eurot ning laenu kasutusse võtmise tähtaeg on 16.05.2017 ning tagastamise tähtaeg 16.05.2018 (kd III, tl 13). Hageja nõuab kostjalt vastava lepinguga seotud intressikulu ja kohustistasu. Kohustistasu on eelviidatud lepingu kohaselt vaja tasuda summalt, mida pole veel kasutusse võetud ning vastav protsent on 1,5% aastas laenusummalt.

Teiseks on hageja 27.10.2015 sõlminud nn omanikulaenulepingu (kd III, tl 182-185), mille laenusummaks on 575 000 eurot, intress 10% aastas. Hageja nõuab 47 viivituspäeva eest kostjalt kahjuhüvitist eelnimetatud laenulepingute alusel summas 11 600 eurot, millest kohustistasu on 3361 ning intresside tasu 8239 eurot (835+7404). Kohus on seisukohal, et 27.10.2015 laenulepingule põhineva nõude puhul pole hageja tõendanud põhjuslikku seost tekkinud kahju ja võlgniku tegevuse vahel. Esmalt juhib kohus tähelepanu asjaolule, et vastav laenuleping sõlmiti ajaliselt oluliselt varem, kui võlgniku ja hageja vahel sõlmitud vaidlusalune töövõtuleping. Tegemist on hageja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepinguga ning vastava lepinguga saadud raha kasutamise eesmärkide kohaselt oli plaanis seda kasutada väga mitmete kinnisvaraprojektide rahastamiseks (kd III, tl 182). Kohtu hinnangul tuleb lugeda hageja äririskiks see, kellega ja kuidas ta on leppinud kokku oma äritegevuse finantseerimises ca pool aastat varem enne võlgnikuga sõlmitud lepingut. Viidatud laenulepingu täitmise asjaoludega ei olnud võlgnikul otsest puutumust ega kohustust tagada nende täitmist. Kohus leiab, et antud juhul ulatuks põhjusliku seose jaatamise korral see liiga kaugele ning selliste tingimuste ettenähtavusest võlgnikule (kui kolmandale isikule) ei saa rääkida. Lisaks eeltoodule pole kohtu hinnangul tõendatud, et üksnes ühe arendatava kinnistuga seotud võlgnik on põhjustanud hagejale kahju tekkimise näidatud summas, sest laenulepingu kohaselt oli vastav raha mõeldud kasutamiseks 4 erineval aadressil kinnistute arendamiseks. Sisuliselt oleks võlgnik kohustatud sellisel juhul vastutama hageja varasemate ja ajaliselt oluliselt varem võetud äririskide eest ja sealjuures laieneks vastutus tegevustele (teiste kinnistute arendamine), mis pole seotud võlgnikuga. See ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Eeltoodule lisaks ei ole loogiliselt põhjendatav intresside nõue kostja vastu 27.10.2015 laenulepingu alusel. 27.10.2015 laenulepingu p-i 3.1. kohaselt oli laenu tähtaeg 3 aastat alates lepingu sõlmimisest ehk 27.10.2018 (kd III, tl 183 pöördel). Seega pidi hageja intressi tasuma sõltumata võlgnikuga lepingu lõpetamisest ning võlgniku tegevusest ei sõltunud hageja poolt tasutavate intresside suurus. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus 27.10.2015 laenulepingul põhineva nõude rahuldamata põhjusliku seose puudumise tõttu ja seega nõude tunnustamata. Vastupidiselt eeltoodule leiab kohus, et 16.05.2016 laenulepingule põhinev nõue summas 4196 eurot tuleb rahuldada ja tunnustada. Vastavast summast 835 eurot moodustab intressikulu ning 3361 eurot kohustistasu. Antud lepingust nähtub, et laenuraha kasutamise eesmärk oli võlgniku poolt ehitatava objekti rahastamine (kd III, tl 13) ning laenuleping on sõlmitud ajaliselt pärast hageja ja võlgniku vahel töövõtulepingu sõlmimist. Kohus on seisukohal, et kuivõrd vaidlusaluse töövõtulepingu esemeks oleva ehitustegevuse finantseerimiseks võib eeldada laenu võtmist kolmandalt isikult tellija poolt, siis pidi võlgnik võimalikuks pidama, et temapoolsete kohustuste rikkumine võib kaasa tuua hageja vastutuse kolmandate isikute ees. Kohus on eespool asunud seisukohale, et antud juhul on võlgniku viivitusse jäämine vähemalt 47 päevaga tõendatud arvestusega, et töövõtuleping lõppes 14.02.2017. Kohus on tuvastanud, et 11.01.2017 seisuga oli viivitus ajagraafikus 15 päeva ning 24.01.2017 vastuses on võlgnik ise avaldanud, et on oma tegevuse seisanud. Kohus loeb tõendatuks, et ajagraafikus tekkinud viivituse alguseks on põhjendatud lugeda vähemalt 29.12.2016 ning sealt alates viivitus ajagraafikus progresseerus. Eeltoodu on kooskõlas ka 11.01.2017 protokolliga (kd IV, tl 10-13, kd IV, tl 55-56). Kohus on seisukohal, et laenu kasutusse võtmise takistus ja täiendav intressikulu oli tingitud võlgniku tegevusest, sest laenatud raha kasutusse võtmine oli takistatud ning juba välja võetud raha eest tuli tasuda intressi ning seetõttu on põhjendatud hageja nõude rahuldamine ja tunnustamine summas 4196 eurot. Kostjad pole hageja arvutuskäigule vastuväiteid peale viivituses oldud päevade arvu esitanud.

Hageja kahjunõue garantiiaja pangagarantii mitteesitamisest summas 38 934 eurot. Kohus on seisukohal, et pangagarantii vormistamata jätmine ei ole käsitletav kahjuna üksnes sellel põhjusel, et hageja oleks saanud väidetavalt lihtsasti raha kätte vastava garantii olemasolul. Kohus selgitab, et vastav käsitlus on oletuslik ning garantii realiseerimine eeldab ka garantiijuhtumi toimumist. Käesoleval juhul on tegemist oma iseloomult hüpoteetilise käsitlusega hageja poolt ning teoreetilist käsitlust ei saa võrdsustada reaalse situatsiooniga. Kohus on seisukohal, et ei saa tekkida olukorda, kus räägitakse hüpoteetilisest pangagarantiist, hüpoteetilisest garantiijuhtumist ja reaalsest kahju hüvitamise kohustustest tulenevalt üksnes teoreetilistest asjaoludest. Pangagarantii andmata jätmine ei tekita automaatset kahjuhüvitise nõuet andmata jäetud pangagarantii väärtuses. Sellisel juhul oleks pangagarantii andmata jätmine võrdsustatav võlatunnistuse (VÕS § 30) andmisega, kuid kohtu hinnangul oleks selline iseeneslik võlatunnistuse tekkimine põhjendamatu ning tekitaks ühele osapoolele üllatuslikke ja ettenägematuid kohustusi. Kohus on muu hulgas seisukohal, et hageja ei saa enda väidete tõendamise kohustusest kõrvale hoida viidetega VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 kohaldamisele. Antud juhul väidab hageja, et talle on kahju tekkinud, kuid ei too esile, mis on need erilised asjaolud, mis välistavad või oluliselt raskendavad tal antud kahju suurust kindlaks tegemast, kui kohus peaks leidma, et kahjusumma 38 934 eurot pole põhjendatud. Antud olukorras ei ole kohtule esitatud tõendeid tekkinud kahju kohta ega asjaolusid, mille alusel võiks tulevikus tekkiv kahju olla piisavalt määratletav ja selle tekkimine tõenäoline. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis põhjendaksid VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 kohaldamist. Riigikohus on rõhutanud oma praktikas samuti, et VÕS § 127 lõiget 6 ja TsMS § 233 lõiget 1 saab kohaldada kahju hüvitamise nõude eelduste esinemise korral üksnes siis, kui kahju suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega. (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-127-08, p 13, 3-2-1-174-14, p 37). Selliseid asjaolusid ei esine antud juhul. Kohus on seisukohal, et hageja pole täitnud oma TsMS § 230 lg 1 tulenevaid kohustusi ega tõendanud kahjuhüvitise nõude eeldusi, mistõttu on vastav nõue tõendamata, tuleb jätta rahuldamata ja tunnustamata. Tingimuslik kahjunõue summas 52 560,60 eurot korteriomandite ostjatega sõlmitud müügilepingutest tulenevate tähtaegade ületamisega seonduvatest potentsiaalsetest nõuetest. Kohus on seisukohal, et vastav nõue on põhjendamatu, sest sellise kahju tekkimise tõenäosus ja kahju suurus pole mõistlikult määratletav. Tegemist on otseselt kolmanda isiku võimaliku käitumise ennustamisega, mida õiguslikult ei ole võimalik määratleda ega hinnata selle tõenäosust. Tulevikus tekkiv kahju peab olema piisavalt määratletav. Hageja poolt nõutava kahjuhüvitise olemust ei muuda ka üksik hoiatuskiri (kd IV, tl 183). Kahju hüvitamise eesmärk ei saa olla sisuliselt tagatise andmine hageja hüpoteetiliste kohustuste täitmise tagamiseks kolmandate isikute ees. Tegemist oleks olukorraga, kus võlgnikul oleks sisuliselt võimatu kontrollida, kui suur kahju on hagejale tegelikult tekkinud, sest tal puudub tegelikult võimalus saada selle kohta objektiivset infot ehk ei ole võimalik kontrollida, kas, kes ja mis suuruses nõude on esitanud. Samuti oleks vaieldav, millal saab määratleda lõplikult tekkinud kahju suuruse. Seega esineks otseselt oht, et hageja võib rikastuda kahjuhüvitise saamise kaudu ning võlgnikul oleks sisuliselt võimatu seda tagasi pöörata. Lisaks eeltoodule on ka sellise kahju tekkimise ettenähtavus võlgnikule pigem välistatud, sest see sõltub sellest, milles hageja ja kolmas isik on kokku leppinud ning võlgnikul puudub võimalus seda mõjutada. Kohus on seisukohal, et ka kõnealuse väidetava kahju tekkimise puhul on tegemist oma iseloomult hageja äririskiga, mille negatiivseid tagajärgi peab kandma hageja ise.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus vastava nõude rahuldamata kahju hüvitamise nõuete eelduste puudumise tõttu ja seega tunnustamata. Tingimuslik kahjunõue summas 44 676,51 eurot korterite uuesti müügiga seonduvate potentsiaalsete kulude osas. Kohus on seisukohal, et antud nõue on oma iseloomult sarnane eelmise nõudega, mida kohus juba käsitles. Kohus on seisukohal, et ka antud nõude puhul kehtib eelmise nõude osas märgitu. Tegemist on kahjuga, mis pole veel tekkinud ja mille piisav määratlemine pole tegelikult võimalik. Tegemist on otseselt kolmanda isiku võimaliku käitumise ennustamisega, mida õiguslikult ei ole võimalik määratleda ega hinnata selle tõenäosust. Tulevikus tekkiv kahju peab olema piisavalt määratletav. Tegemist oleks olukorraga, kus võlgnikul oleks sisuliselt võimatu kontrollida, kui suur kahju on hagejale tegelikult tekkinud, sest tal puudub võimalus saada selle kohta objektiivset infot ehk ei ole võimalik kontrollida, kas, kes ja mis suuruses nõude on esitanud. Samuti oleks vaieldav, millal saab määratleda lõplikult tekkinud kahju suuruse. Seega esineks otseselt võimalus, et hageja võiks rikastuda kahjuhüvitise saamise kaudu ning võlgnikul oleks sisuliselt võimatu seda tagasi pöörata. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus vastava nõude rahuldamata kahju hüvitamise nõuete eelduste puudumise tõttu ja seega nõude tunnustamata. Kokkuvõttes asub kohus seisukohale, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata ja hageja nõuded tunnustamata. Kohus märgib tulenevalt TsMS § 238 lg 5, et käesolevas lahendis on kohus viidanud tõenditele, mis on tsiviilasja lahendamisel olnud asjakohased ning ülejäänud poolte poolt lisatud tõendid ei sisalda kohtu hinnangul asja lahendamise seisukohalt vajalikke andmeid, mistõttu jätab kohus need otsuse tegemisel arvestamata. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja nõue oli 545 696,11 eurot ja kohus rahuldas sellest 4196 eurot, millest nähtub, et hagi rahuldati üksnes 0,77% ulatuses. Arvestades hagist tingitud vaidluse mahtu ja selle äärmiselt marginaalset rahuldamisele kuulunud osa, leiab kohus, et põhjendatud on jätta kõik menetluskulud hageja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuludeks riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 143 p 2 kohaselt on asja läbivaatamise kulud dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulud. TsMS § 144 lg 1 p 1 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on kostja I menetluskulude suuruseks kokku 1189,50 eurot (ilma käibemaksuta) ning kostja II menetluskulude suuruseks kokku 3651,30 eurot (ilma käibemaksuta). Lisaks paluvad kostjad välja mõista 21.11.2018 toimunud istungiga seotud kulud vastavalt istungi kestusele. Kostjate menetluskulud koosnevad kahe lepingulise esindaja kuludest. Kostjad paluvad need välja mõista hagejalt. Avalduse kohaselt on kostja lepinguline esindaja õigusteenust osutanud tunnitasu määraga 123,49 eurot (ilma käibemaksuta) ning õigusteenust on osutatud kokku 39,2 h (kostjale I 9,63 h ja kostjale II 29,57 h). Hageja on avaldanud, et kahe lepingulise esindaja kasutamine pole olnud põhjendatud ning õigusabikulud pole samuti näidatud mahus põhjendatud. Seoses hageja vastuväidetega märgib kohus selgitavalt, et isikul on kohtumenetluses õigus kasutada professionaalset õigusabi. Riigikohus (lahend nr 3-2-1-86-16) on märkinud, et asjaolu, et menetlusosalisel on õigusteadmised, ei võta temalt võimalust kasutada menetluses osalemiseks lepingulist esindajat (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-58-13, p 14; nr 3-2-1-92-13, p 13; nr 3-2-1-25-11, p 26; nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-134-16). Kohus, analüüsinud kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avaldust leiab, et kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on osaliselt põhjendatud. Kohus on seisukohal, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud määraks tuleb lugeda 123,49 eurot (ilma käibemaksuta). Sellist tunnitasu määra saab lugeda kooskõlas olevaks ka Riigikohtu praktikaga (nr 3-2-1-93-13 ja nr 3-2-1-115-13). Kohus on seisukohal, et antud vaidlus oli tavapärasest detailirohkem ja mahukam ning eeldas lepingulistelt esindajatelt arvukate väidete ja vastuväidete ning tõendite analüüsi. Samuti on kohus seisukohal, et antud vaidluse mahtu ja detailirohkust silmas pidades saab põhjendatuks lugeda kahe lepingulise esindaja kasutamist. Sellel põhjusel möönab kohus ka, et menetlusdokumentide koostamine käesolevas vaidluses võttis mõistetavalt tavapärasest rohkem aega. Oluline on ka see, et hageja esitas tavapärasest mahukamaid ja detailirohkeid menetlusdokumente, milles esitatud väited ja esitatud dokumentatsioon vajasid sisulist analüüsi. Lisaks toimus tsiviilasjas kolm kohtuistungit 28.02.2018 (kestus 1 h 31 minutit), 20.06.2018 (kestus 1 h 10 minutit), 21.11.2018 (1 h 17 minutit). Protokolli järgi kestis 20.06.2018 kohtuistung 1 h ja 10 minutit (1,17 h), kuid kostjad on märkinud istungil osalemise ajaks 1,25 h ühe lepingulise esindaja kohta. Kuivõrd kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr on 123,49 eurot, siis loeb kohus vastavaks põhjendatud menetluskulu suuruseks 144,50 eurot (123,49 x 1,17) ühe lepingulise esindaja kohta. Kokkuvõttes vähendab kohus põhjendatud toimingute aega ühe lepingulise esindaja osas 0,08 h (1,25-1,17) võrra. Protokolli järgi kestis 21.11.2018 kohtuistung 1 h ja 17 minutit (1,28 h). Kostjad on palunud kindlaks määrata vastava istungiga seotud kulud vastavalt istungi kestusele. Kuivõrd kostjate

ühe lepingulise esindaja tunnitasu määr on 123,49 eurot, siis loeb kohus vastavaks põhjendatud menetluskulu suuruseks ühe lepingulise esindaja kohta 158,07 eurot (123,49 x 1,28). Ülejäänud osas rahuldab kohus kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avalduse eespool märgitud põhjendusi arvestades. Kokkuvõttes loeb kohus kostja I lepinguliste esindajate puhul põhjendatud toimingute ajakuluks 10,83 h (9,63-0,08+1,28) ja kostja II puhul 30,77 h (29,57-0,08+1,28). Kohus määrab kostja I menetluskulud kindlaks summas 1337,40 eurot (ilma käibemaksuta) ja kostja II menetluskulud kindlaks summas 3799,79 eurot (ilma käibemaksuta). Vastavas summas menetluskulud tuleb välja mõista hagejalt kostjate kasuks. Kostjad on lisaks palunud hagejalt välja mõista menetluskulude summalt viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohus rahuldab vastava hageja taotluse TsMS § 177 lg 4 alusel. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna RK lahendiga.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.