Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2

Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid summas 5381 eurot, millest arvestati krediidisumma katteks 3659 eurot 51 senti, kulude katteks 178 eurot 85 senti ja intressi katteks 1542 eurot 64 senti. Kuivõrd viimane makse nõude katteks teostati novembris 2022. a, siis oli kostja alates detsembrist 2022. a viivituses täielikult vähemalt kolme (detsember 2022. a, jaanuar 2023. a, veebruar 2023. a) osamakse tasumisega. Kostjale on 17. veebruaril 2023 edastatud meeldetuletuskiri hoiatusega, et juhul kui võlgnevust ei tasuta, öeldakse leping üles ning leping lõppeb 15. päeval, lepingu lõppemisel muutub kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kuivõrd kostja minimaalset tagasimakset tähtaegselt ei tasunud, lõppeski leping 4. märtsil 2023 ning kostja kohustub tasuma kogu olemasoleva võlgnevuse. Lepingu üldtingimuste p 12.1. näeb ette, et lepingu sõlmimisega nõustub klient sellega, et kõik asjakohased teated ja muu teave võidakse saata talle elektrooniliselt läbi konto. Eelpool mainitud teate, sh arved edastas krediidiandja iseteeninduskeskkonnas. Seega lepingu ülesütlemise avaldus võib lugeda kostjale kätte saaduks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 3 alusel. Kostjat teavitati 4. aprillil 2023 edastatud kirjaga nõude loovutamisest uuele võlausaldajale. Poolte vahel on sõlmitud kokkulepe sissenõudmiskulude hüvitamiseks. Lepingule lisatud Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p-s 3 (Maksete hilinemisega kaasnevad kulud) on selgitatud, et pärast laenulepingu lõppemist kohustub klient tasuma esimese meeldetuletuskirja eest 25 eurot ning järgnevate kirjade eest 5 eurot kui nõue ületab 1000 eurot. Hageja on edastanud kostjale järgnevad meeldetuletuskirjad: 1) nõudekiri 4. aprillil 2023 (25 eurot); 2) pretensioon 18. aprillil 2023 (5 eurot); 3) hagihoiatus 9. mail 2023 (5 eurot), kokku 35 eurot.

Kostja hagile ei vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

Hageja väitel sõlmiti leping krediidiandja iseteeninduskeskkonnas.

Lepingu üldtingimuste p-de 3.2. ja 3.3. saab lepingu sõlmida elektrooniliselt veebilehel või salvestatud telefonikõne vahendusel. Lepingu sõlmimiseks peab klient külastama veebilehte ja järgima seal toodud juhiseid või helistama lepingu eespool toodud kontakttelefoninumbril ja järgima saadud juhiseid. Enne lepingu sõlmimist loeb klient läbi lepingu projekti, mis talle kättesaadavaks tehakse. Üldtingimuste p 3.6. kohaselt avab krediidiandja konto igale kliendile, kelle krediidiandja esimest korda kliendina kinnitab. Sellest tulenevalt kasutatakse lepingu sõlmimise korral sama kliendi poolt sama kontot uuesti isegi juhul, kui konto ei ole olnud kasutuses teatava ajavahemiku jooksul. Krediidiandja annab kliendile oma kontole juurdepääsuks isikliku identifitseerimisnumbri (PIN). Klient ei avalda PIN-i ühelegi kolmandale isikule ning vastutab ainuisikuliselt avaldamisest põhjustatud kahju eest, sealhulgas krediidiandjale põhjustatud kahju eest.

3

Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Tarbijakrediidilepingu puhul peab tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal (VÕS § 404 lg 1). VÕS 410 lg 1 sätestab, et VÕS § 404 lg-s 1 nimetatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Seega iseenesest võis krediidiandja sõlmida lepingu kostjaga sidevahendi abil.

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) (vt nt RKTKm 24.11.2023. a, nr 2-21-13098, p 17jj). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused, elatis, sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sh finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

p-st 3.4.10. pidi kostja kinnitama, et tal ei ole maksehäireid ühegi isiku ees, sealhulgas ei ole maksehäirete registrites registreeritud kehtivaid maksehäireid ja kostja ei ole seotud ühegi vaidlusega, mis võib mõjutada tema võimet teha laenu tagasimakseid. Krediidiandja kontrollis teabe õigsust ning lepingu sõlmimise ajal kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. Lepingu tingimuste p 10.4.11 kohaselt kinnitas kostja, et ta kasutab laenu tavapärase tarbimise eesmärgil, mitte kriitilise olukorra ega kriitiliste vajaduste tõttu. Lepingu p 3.4.12. kohaselt kinnitas kostja, et ta on teadlik laenu võtmisega seotud kohustustest, millel võib olla negatiivne mõju tema rahalisele olukorrale ja ta on selles osas vajaduse korral konsulteerinud finantsnõustajatega. Kohtu hinnangul saab krediidiandja tegevuse kirjeldusest selgelt järeldada, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Krediidiandja on tuginenud kostja krediidivõime hindamisel üksnes rahvastikuregistri ja maksehäireregistri andmetele ning kostja poolt antud kinnitustele. Hagiavaldusest ei nähtu, et krediidiandja oleks kogunud andmeid kostja maksevõime kohta mujalt, sh küsinud kostjalt pangakontode väljavõtteid.

aluseks

oleva

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam (vt nt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 24). Seega on lepingus intressikokkulepe tühine ning intressi saaks nõuda seadusjärgses määras vastavalt VÕS §-le 94. Eeldusel, et laen on kasutusse antud ning ei ole tagasi makstud, saaks hageja ümberarvestatud põhinõue kuuluda rahuldamisele. Sel juhul loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud määr. Muid tasusid (nt võla sissenõudmisega seotud kulusid, kahjuhüvitist, tasu nõudekirjade ja meeldetuletuste eest) tarbija ei võlgne. Kuid kuna hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, et laen / krediit oleks kostja kasutusse antud, jätab kohus rahuldamata põhinõude ning sellest tulenevalt jääb rahuldamata ka intressinõue. Kuna kohus jätab põhinõude rahuldamata on põhjendamatu ka viivise ja sissenõudmiskulude nõue.

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud.

Tarbijakrediidilepingu võib üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2). Lisaks peavad lepingu ülesütlemise kehtivuseks ja sellest tulenevate tagajärgede tekkimiseks olema täidetud nii formaalsed (eelkõige avalduse esitamine teisele poolele VÕS § 195 lg 1 järgi) kui materiaalsed eeldused.

6

Lepingu üldtingimuste p 12.1. (dtl 43) kohaselt nõustub klient lepingu sõlmimisel sellega, et kõik asjakohased teated ja muu teave võidakse saata talle elektrooniliselt läbi konto. Eelpool mainitud teate, sh arved edastas krediidiandja iseteeninduskeskkonnas. Tegemist on tüüptingimusega. Tüüptingimuse kehtivust peab kohus ise omal algatusel hindama, seda ka siis, kui pooled tingimuse tühisusele ei tugine, sest tegemist on õiguse kohaldamisega TsMS-i § 438 lg 1 järgi. TsÜS § 69 lg 3 kohaselt kannab tahteavalduse kättesaamisega seotud riski saatja. Seega kalduks riski teisiti jagamise korral tüüptingimused kõrvale seaduse põhimõttest, mida võib teha ainult kokkuleppel teise poolega. Igal juhul peab kasutaja tõendama tahteavalduse tegemist, st ka siis, kui tüüptingimused kehtivad. Kohtu hinnangul võib üldtingimuste p 12.1. olla tüüptingimusena tühine. Hageja ei ole tõendanud lepingu ülesütlemise teate kostjale kättetoimetamist. Kõike eespoolöeldut arvestades jätab kohus hageja hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus

7

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.