Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kostja ei täitnud lepingute maksegraafikutejärgseid kohustusi tähtaegselt. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt lepingute üldtingimuste punktile 7.1, kui kostja ei tasu osamakseid nõuetekohaselt tähtpäevaks, kohustub ostja tasuma tähtajaks tasumata summalt viivist tasumata põhisummalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär. Hageja leiab, et kui pooltevahelises lepingus on kokku lepitud intressimääras, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, tuleb VÕS § 113 lg-st 1 ja § 415 lg-st 1 tulenevalt arvestada viiviseid, võttes aluseks lepingus kokku lepitud intressimäära. Arvestades, et antud juhul on hageja ja kostja vahel sõlmitud krediidilepingus kokku lepitud intressimäär 24,91% mõistlik intressimäär, on ka käesolevas olukorras põhjendatud ja õige arvestada viiviseid vastavalt lepingutes kokku lepitud intressimääradele. Puudub õiguslik alus selliselt kujunenud viivisemäärade tühiseks tunnistamiseks. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid alates lepingu nr TL31227210 ülesütlemisele järgnevast kalendripäevast 10.08.2017 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 25.05.2018 summalt 1000 eurot, viivitatud päevade arv 289, viivisemäär aastas 24,91%, kokku on muutunud nõude esitamiseni sissenõutavaks viivis summas 197,23 eurot. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esindaja kohtuvälises menetluses on korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele, ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lõikes 2 sätestatust. Võla sissenõudmiskulude tasumist reguleerib lepingu lk 2, Xxxx OÜ hoiatab ja selgitab, punkt 4 -laenu tähtaegselt tasumata jätmisel antakse nõue sissenõudmiseks inkassofirmale, millega kaasnevad lisakulutused laenu sissenõudmise eest. Laenu sissenõudmisega seotus kohtuvälised- ja kohtukulud tasub võlgnik. Hageja sissenõudekulude summa kujunemine: 1. tasulise kirja saatmine 20 eurot, 2. tasulise kirja saatmine 5 eurot, 3. tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot. Lähtudes eeltoodust palub hageja mõista kostjalt J L välja hageja OÜ Xxxx kasuks põhivõlgnevus 1000 eurot, intress 57,62 eurot, võla sissenõudmiskulud summas 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 197,23 eurot ja edaspidine viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 26.05.2018 VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja menetluskulud ja viivise menetluskuludelt. Kostja vastuväited Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud TsMS § 317 lg 12 ja lg 3 kohaselt avaldamisega Ametlikes Teadaannetes 27.11.2018. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates teate avaldamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja kirjaliku vastust hagiavaldusele ei esitanud. Kohus on teatanud, et teeb kohtulahendi teatavaks 31.01.2019. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud.

Kohus edastas kostjale kohtunõude hagiavaldusele kirjaliku vastuse esitamiseks 14 päeva jooksul alates Ametlikes Teadaannetes teate avaldamisele järgnevast päevast arvates. TsMS § 317 lg 5 kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Teade avaldati 27.11.2018 ja loeti kättetoimetatuks 12.12.2018, seega tuli kostjal vastus esitada hiljemalt 27.12.2018. Kostja vastust ei esitanud. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Hageja on esitanud kohtule 09.05.2017 sõlmitud nõuete loovutamise lepingu ja 07.06.2018 kinnituskirja, millega Xxxx OÜ kinnitab, et kostja vastane nõue, mis tuleneb 25.04.2017 sõlmitud väikelaenulepingust nr. TL3122721, on loovutatud Aktiva Finants OÜ-le Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi, mis tulenevad Xxxx OÜ ja kostja vahel 25.04.2017 sõlmitud laenulepingust nr TL3122721, põhjendamatult nõuetekohaselt täitnud ega esitanud vastuväiteid hagile, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostjal ei ole vaidlust hagi üle. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele tasumata põhivõlgnevus summas 1000 eurot ja lepingu ülesütlemiseni arvestatud tasumata intress summas 57,62 eurot. VÕS § 100 kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud lepingujärgne viivis alates 10.08.2017 kuni hagiavalduse esitamiseni 25.05.2018 viivisemääraga 24,91% aastas ehk 0,068% päevas kokku summas 197,23 eurot. Kohus on kontrollinud hageja viivisearvestust ja nõustub sellega. Tuginedes TsMS §-le 367 arvestab kohus lisaks sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise kuni otsuse tegemiseni. Hageja poolt taotletud seadusjärgne viivis põhinõudelt (1000 eurolt) perioodil 26.05.2018 kuni 31.01.2019 (k.a) 251 päeva eest moodustab 55,01 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 31.01.2019 seisuga kokku 252,24 eurot (197,23 eurot + 55,01 eurot). Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, seega juhindudes TsMS §-st 367, kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 01.02.2019 edasiulatuv seadusjärgne viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla 1000 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse 1000 euro suurust.

Kohus leiab, et hagi ei ole õiguslikult põhjendatud ja kohus jätab osaliselt rahuldamata hageja sissenõudmiskulude nõude summas 10 eurot. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 113 2 lg 2 alusel summas 40 eurot. Hageja esindaja on peale lepingu lõpetamist saatnud kostjale kolm kirja. VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot. Seega on põhjendatud sissenõudmiskulu summas 30 eurot. Hageja ei ole tõendanud muude kulude kandmist summas 10 eurot. Kohus selgitab hagejale, et sättes viidatud ülempiir ei ole fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu VÕS § 1131 lõikes 1, mistõttu peab hageja kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 1294,85 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõude summas 10 eurot ehk vähem kui 1% ulatuses. Arvestades rahuldamata jätmise osakaalu marginaalsust, ei tingi see obligatoorselt selle arvestamist menetluskulude jaotuse määramisel, mistõttu peab kohus põhjendatuks jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõiv summas 200 eurot. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Hageja palub kostjalt välja mõista ka õigusabikulud summas 950 eurot (tlk 25). Hageja ei märgi menetluskulude nimekirjas õigusabile kulunud aega ega tunnitasu suurust. Kohus leiab, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Kohus leiab, et kuna hageja lepingulise esindaja õigusabi on piirdunud hagiavalduse koostamise ja selle juurde tõendite kogumisega, siis ei ole taotletud õigusabikulude suurus põhjendatud. Tegemist ei ole õiguslikult keeruka vaidlusega. Antud hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist nn. masshageja poolt koostatud tüpiseeritud hagi tekstiga, seega on tegemist tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole esindaja pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Kohus leiab eeltoodut hinnates, et hageja põhjendatud menetluskuludeks õigusabile tuleb hinnata 200 eurot. Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. Kostja menetluskulud jäävad kostja enda kanda.

TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab menetluskuludelt viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.