Firmus Elekter OÜ hagi XX vastu võla euro ja viivise 16 860,84 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11. juuni 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
33 721,68 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
16 860,84
nende Hageja: Firmus Elekter OÜ (registrikood 11340911), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Männik Kostja: XX (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela
Istungi toimumise aeg
15. jaanuar 2019, avalik kohtuistung
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 11. juuni 2018 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja XX kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.
Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Firmus Elekter OÜ esitas 19.12.2016 Harju Maakohtule hagi XX vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 33 721,68 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja kui käendaja 20.06.2012 võla tasumise kokkuleppe. Kokkuleppe p 5 kohaselt käendas kostja BAUDEG OÜ kohustust tasuda hagejale kokkuleppe p 2 järgi võlg 11 580,84 eurot. Vastavalt kokkuleppe p-le 3 käendas kostja ka BAUDEG OÜ kohustust tasuda graafikujärgsete maksetega viivitamisel viivist 0,5% päevas. Samuti sõlmisid hageja ja kostja kui käendaja 04.07.2012 võla tasumise kokkuleppe, mille p 5 kohaselt käendas kostja BAUDEG OÜ kohustust tasuda hagejale võlg 5280 eurot. Vastavalt p-le 3 käendas kostja ka BAUDEG OÜ kohustust tasuda graafikujärgsete maksetega viivitamisel viivist 0,5% päevas. Kokkulepete p 7 järgi on nõuete aegumise tähtaeg 5 aastat. BAUDEG OÜ rikkus kokkuleppeid ja ei tasunud hagejale kokkulepitud võlga. Hageja ja kostja on kokkulepete p-s 5 kokku leppinud, et kostja vastutab hageja ees BAUDEG OÜ-ga solidaarselt. Hageja nõuab kokkulepetest tulenevate kohustuste täitmist kostjalt kui ühelt solidaarvõlgnikult. Samuti nõuab hageja viivise tasumist põhivõla suuruses. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
4.Tarbijakäenduslepingutest tulenevad nõuded on aegunud. Hageja ja kostja sõlmisid 20.06.2012 ja 04.07.2012 võla tasumise kokkulepped, kuid kostja kui füüsilise isikuga seonduvad üksnes kokkulepete p-d 5 ja 6 käenduse andmise kohta. Lepingute p-s 7 on peetud silmas üksnes hageja ja väidetava põhivõlgniku BAUDEG OÜ vahel sõlmitud võla tasumise kokkuleppest tulenevate nõuete aegumistähtaega. Nimetatud asjaolule viitab nii 20.06.2012 dokumendi ülesehitus kui ka terminoloogia. Kokkulepete p-st 7 ei nähtu, et kostja oleks leppinud hagejaga kokku tarbijakäenduslepingust tulenevate nõuete 5-aastases aegumistähtajas. Seega tuleb lähtuda 3-aastasest aegumistähtajast ja hageja nõuded olid hagi esitamise ajaks aegunud.
5.Hageja ja kostja vahel 20.06.2012 ning 04.07.2012 sõlmitud tarbijakäenduslepingud on võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lg 1 alusel tüüptingimustel lepingud. Juhul, kui kohus leiab, et nende p-des 7 sätestatud nõuete pikendatud aegumistähtaeg on käenduslepingute tingimus, on VÕS § 42 lg 1 alusel tegemist tühise tüüptingimusega. 20.06.2012 ja 04.07.2012 kokkulepped on sisuliselt identsed lepingudokumendid. Hageja ei ole tõendanud, et pooled rääkisid lepingutingimused eraldi läbi ja et kostjal, kelle suhtes tingimusi kasutati, oli võimalik nende sisu mõjutada. 20.06.2012 ja 04.07.2017 lepingute p-de 7 tühisuse tõttu kohaldub võlasuhtele seadusjärgne regulatsioon. Järelikult olid hageja käenduslepingutest tulenevad nõuded hagi esitamise ajaks aegunud.
6.Hageja ei ole tõendanud nõude olemasolu, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Põhivõlgniku poolt põhivõla tunnistamine VÕS § 149 lg 1 alusel ei tähenda, et kostja kui käendaja oleks vastuväidete esitamise õigusest loobunud. Kostjal on VÕS § 149 lg 1 alusel õigus esitada hageja vastu kõiki põhivõlgnikule kuuluvaid vastuväiteid. Väidetavad hageja nõuded põhivõlgniku vastu tulenevad väidetavalt sõlmitud töövõtulepingutest, kusjuures ei
ole teada ja hageja ei ole ka tõendanud, kas lepingud sõlmiti, millised olid nende tingimused, milliseid töid on hageja nende lepingute alusel teinud, kas tööd on BAUDEG OÜ-le üle antud ning millal muutus väidetav tasunõue ja kui suures summas sissenõutavaks.
7.Hageja ei ole esitanud viivise arvutuskäiku ja hageja viivisnõue on alusetu. Alternatiivselt taotleb kostja viivise vähendamist. Hagiavaldusest nähtuvalt arvestab hageja põhinõudelt viivist 0,5% päevas, nõudes viivist põhivõlaga võrdses ulatuses ehk 16 860,84 eurot. Viivise määr 182,5% aastas (0,5% päevas) ületab seadusjärgse määra ca 22,81 kordselt, mistõttu on selline viivise määr ka majandustegevuse raames sõlmitud lepingutes ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine tingimus. Viivis 16 860,84 eurot on ka objektiivselt suur rahasumma, mille tasumine valmistanuks nii põhivõlgnikule kui valmistab kostjale kui tarbijast käendajale raskusi. Samas on ilmne, et raha tasumisega viivitamine ei ole tekitanud hagejale sellises ulatuses kahju. Sisuliselt on tegemist Eesti keskmist töötasu teeniva isiku ca 14-15 kuu netosissetulekuga. Poolte majanduslikku seisundit arvestades ei ole viivise täies ulatuses kostjalt väljamõistmine põhjendatud. Hageja näol on tegemist tegutseva ja tulusa äriühinguga, kuid kostja jaoks tähendab viivise täies ulatuses väljanõudmine ilmselt pankrotistumist. Viivise vähendamine (sh ka alla seadusjärgse määra) ei avalda hageja toimetulekusuutlikkusele vähimatki mõju. Kostja palus kohtul vähendada viivisintressimäära 5%-ni võlgnetavalt põhinõudelt aastas.
8.Hageja nõuete suhtes tuleb kohaldada aegumist. Väidetav põhivõlgnik BAUDEG OÜ kohustus tasuma 11 580,84 eurot 3 osamaksega hiljemalt 31.07.2012 ehk viimase osamakse tasumise nõue aegus põhivõlgniku suhtes 31.07.2017. BAUDEG OÜ kohustus tasuma 5280 eurot hiljemalt 18.07.2012 ehk nõue aegus põhivõlgniku suhtes 18.07.2017. Hageja ei ole BAUDEG OÜ vastu hagi esitanud ega oma õigusi muul viisil teostanud selliselt, et see tooks kaasa väidetavate nõuete aegumise peatumise või katkemise (nt ei ole hageja taotlenud BAUDEG OÜ suhtes likvideerimismenetluse läbiviimist jne), mistõttu on kõik hageja nõuded põhivõlgniku vastu aegunud. Esimese astme kohtu otsus
9.Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda.
10.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: 20.06.2012 sõlmisid hageja ja BAUDEG OÜ (põhivõlgnik, keda esindas seadusliku esindajana ja kelle ainuosanik oli kostja) võla tasumise kokkuleppe, millega põhivõlgnik tunnistas, et tal on hageja ees sissenõutavaks muutunud kohustus summas 11 580,84 eurot, mis on tekkinud poolte vahel 09.02.2012 sõlmitud töövõtulepingu nr 040112 (hinnapakkumine nr 22002-1 Koidula Piiripunkt) ning 18.01.2012 sõlmitud töövõtulepingu nr 040112 (hinnapakkumine nr 21529-1 Soome eramu) raames osutatud teenuste eest. Põhivõlgnik kohustus võla 11 580,84 eurot tasuma hagejale järgmise maksegraafiku alusel: 1) 4000 eurot 29.06.2012; 2) 4000 eurot 13.07.2012; 3) 3580,84 eurot 31.07.2012 ja lepiti kokku viivise tasumises 0,5% päevas tasumata võlasummalt; 04.07.2012 sõlmisid hageja ja BAUDEG OÜ võla tasumise kokkuleppe, millega põhivõlgnik tunnistas, et tal on hageja ees sissenõutavaks muutunud kohustus 5280 eurot, mis tekkis poolte vahel 18.01.2012 sõlmitud töövõtulepingu nr 040112 (hinnapakkumine nr 21529-1 Soome eramu) raames osutatud teenuste eest. Põhivõlgnik kohustus võla 5280 eurot tasuma hagejale 18.07.2012 ja lepiti kokku viivise tasumises 0,5% päevas tasumata võlasummalt; samad võla tasumise kokkulepped (p 5) sisaldavad ka hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepinguid, millega kostja kannab solidaarset vastutust koos põhivõlgnikuga; põhivõlgnik on äriregistrist kustutatud 11.01.2016; 25.11.2016 esitas hageja kostjale hagihoiatuse, milles nõudis võla ja viivise 33 721,68 euro tasumist hiljemalt 07.12.2016; põhivõlgnik ega kostja ei ole võlga tasunud.
11.Hageja ja kostja (käendaja) vahel on tarbijakäenduslepingutest tulenev suhe ning 20.06.2012 ja 04.07.2012 on hageja ja põhivõlgniku vahel on sõlmitud deklaratiivsed võlatunnistused, mille täitmine oli tagatud kostja käendusega.
12.Kokkulepete sõlmimise ajal oli kostja põhivõlgniku juhatuse liige ja ainuosanik. 20.06.2012 ja 04.07.2012 lepingute p-st 7 tuleneb otseselt poolte, (sh kostja), vahel sõlmitud kokkulepe nõuete aegumise tähtaja pikendamiseks. Lepingute päises on sätestatud, et hagejat (võlausaldaja), põhivõlgnikku (keda esindas seadusliku esindajana kostja) ja kostjat (käendaja) viidatakse kokkuleppes kui pool või ühiselt pooled. Asjas ei ole esitatud ja ei leidnud ka tuvastamist asjaolud, millest saaks järeldada, et kostja ei saanud sellisest kokkuleppest aru või ei soovinud sellega seotud tagajärgi.
13.Asja materjalid ei toeta kostja seisukohta, et lepingupunkt 7 on hageja tüüptingimus. Kostja ei tõendanud, et tal ei olnud võimalik käenduslepingute sõlmimisel vaidlusaluse lepingutingimuse sisu reaalselt mõjutada. Asjaolu, et 20.06.2012 ja 04.07.2012 sõlmitud lepingutes kasutatud lepingutingimused olid eelnevalt väidetavalt välja töötatud tüüptingimustes kasutamiseks, ei ole tüüptingimuste regulatsiooni kohaldamiseks piisav. Aegumistähtaja pikendamine oli käesoleval juhul märgitud lepingutes koos teiste erikokkulepetega. Hageja kinnitas, et kokkulepe oli välja töötatud lähtuvalt konkreetsetest asjaoludest ja kostjal oli võimalik kõiki tingimusi läbi rääkida ning nende sisu mõjutada. Hageja esitas ka enda väiteid kinnitavad tõendid. Kuna tegemist ei ole tüüptingimusega, siis puudub vajadus käsitleda väiteid ja tõendeid selle kohta, kas tingimus on kostjat ebamõistlikult kahjustav.
14.Hageja nõue on tõendatud. Võlatunnistuste päises ja p-des 5 on kostja märgitud käendajaks ning p-d 5 ja 6 sätestavad kostja käenduskohustuse. Pärast võlatunnistuste täitmata jätmist tekkis põhivõlgniku ja kostja solidaarvastutus. Tõendamiskoormis selle kohta, et käendatav nõue puudub või ei ole sellise suurusega, lasub kostjal. Kostja ei esitanud asjaolusid, mis tingiks tõendamiskoormise ümberpöördumist. Kostja ei põhistanud ega tõendanud, et käendatav nõue puudub.
15.Esimesest kokkuleppest tulenevate nõuete osas algas hagi aegumistähtaeg 01.01.2013 kell 00.00 ja oleks lõppenud 31.12.2017 kell 24.00. Teisest kokkuleppest tulenevate nõuete osas algas hagi aegumistähtaeg 18.07.2012 kell 00.00 ja oleks möödunud 18.07.2017 kell 24.00. Järelikult ei olnud aegumistähtaeg hagi esitamise ajaks (19.12.2016) lõppenud ja nõuded ei ole aegunud. Praegusel juhul ei ole aegumise kohaldamise üle otsustamisel oluline, kas ja millal esitas hageja nõuded põhivõlgniku vastu, kuivõrd hageja esitas enne aegumistähtaja lõppemist nõuded käendaja vastu.
16.Õiguslikult on põhjendatud ka hageja viivisenõue. Kokkulepete p 3 järgi on viivisemääraks 0,5% päevas ning p-s 5 käendab käendaja (kostja) kõigi põhivõlgniku vaidlusalustest kokkulepetest tulenevate kohustuste täitmist oma isikliku käendusega ja vastutab põhivõlgniku kohustuste, sh viivised, täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga. Viivisenõue ei ületa hageja põhivõlga (16 860,84 eurot) ja kostja ei tõendanud viivise vähendamise eelduste olemasolu. Hageja viivisenõue ei ole ebamõistlikult suur ja puudub alus selle vähendamiseks. Kummalgi lepingupoolel ei ole ülekaalukaid huve, mida tuleks VÕS § 162 lg 1 kontekstis õiguslikult arvestada. Kohtule ei ole esitatud kontrollitavaid väiteid ega tõendeid hageja või põhivõlgniku/kostja majandusliku olukorra kohta.
Apellatsioonkaebus
17.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada, teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda ning mõista kostja menetluskulud hagejalt välja.
18.Maakohus leidis tõendeid ebaõigesti hinnates, et 20.06.2012 ja 04.07.2012 sõlmitud lepingute p 7 kehtib ka kostja ja hageja vahelises õigussuhtes. Nimetatud asjaolule viitab nii 20.06.2017 lepingudokumendi ülesehitus kui ka terminoloogia. Sõna „kokkulepe“ kasutatakse lepingudokumendis: 1) pealkirjas „võla tasumise kokkulepe“, mis viitab hageja ja põhivõlgniku vahelisele õigussuhtele; 2) p-s 3 „käesolevas kokkuleppes toodud graafikujärgsete maksetega“, mis viitab hageja ja põhivõlgniku vahelisele õigussuhtele, kuna võla tasumise maksegraafiku on 20.06.2017 lepingudokumendi p-st 2 nähtuvalt leppinud kokku just hageja ja väidetav põhivõlgnik, mitte vastustaja ja käendaja. Eeltoodust tulenevalt on ka 20.06.2012 lepingudokumendi p-s 7 peetud sõna „kokkulepe“ all silmas üksnes BAUDEG OÜ ja hageja vahelist võla tasumise kokkulepet. Eeltoodu kehtib ka 07.04.2012 lepingu kohta. Kostjaga seonduvad vaid võla tasumise kokkulepete p-d 5 ja 6. Lähtuda tuleb 3-aastasest aegumistähtajast, mistõttu on hageja nõuded aegunud.
19.Maakohus on VÕS § 35 lg-d 1 ja 2 ebaõigesti kohaldades leidnud, et 20.06.2012 ja 04.07.2012 sõlmitud tarbijakäenduslepingud ei ole VÕS § 35 lg-te 1 ja 2 alusel tüüptingimustel lepingud. 20.06.2012 ja 04.07.2012 lepingudokumentide võrdlemisest nähtub, et tegemist on sisuliselt identsete lepingudokumentidega. Seega on 20.06.2012 ja 04.07.2012 lepingudokumendid eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ja hageja kasutas neid kostja suhtes korduvalt (20.06.2012 ja 04.07.2012). Seega pidi hageja tõendama, et pooled rääkisid lepingutingimused eraldi läbi. Kohus jagas viitega vananenud Riigikohtu praktikale (3-2-1-150-06, p 17) vääralt tõendamiskoormise. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta leidis, et käenduslepingute tingimused räägiti eraldi läbi. Kohus ei viidanud tõenditele. Hageja esitatud e-kirjavahetusest ei nähtu lepingutingimuste eraldi läbi rääkimist. Hageja tõendid ei ole käesoleva tsiviilasja ega vaidlusaluste lepingutega seotud. E-kirjavahetusest ei selgu, kas kostja kirjutas põhivõlgniku või enda nimel. Ükski tõend ei kinnita pikendatud aegumistähtaegade üle läbirääkimiste pidamist.
20.Maakohus kohaldas otsuse tegemisel ebaõigesti VÕS § 149 lg-t 1, leides, et hageja nõue on tõendatud. Põhivõlgniku poolt nõude tunnustamine deklaratiivse võlatunnistuse vormis ei mõjuta käendaja vastutust, sh ei võta käendajalt käendatavale nõudele vastuväidete esitamise õigust ega kohusta käendajat tõendama käendatava nõude puudumist. Maakohus jättis alusetult kostja vastuväited põhinõudele arvestamata.
21.Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 30. Kohus jättis tähelepanuta asjaolu, et deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhivõlakohustuse kehtivusega. Maakohus oleks pidanud jätma hagi rahuldamata, kuna tõendamata on põhivõla olemasolu.
22.Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata tsiviilseadustiku üldosaseaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 145 lg 2 ning leidis vääralt, et hageja nõuded ei ole aegunud. Kostja tugines põhivõlasuhte raames aset leidnud aegumisele. Esimesest võla tasumise kokkuleppest tulenev nõue aegus 31.07.2017 ja teisest kokkuleppest tulenev nõue 18.07.2017. Kuna hageja ei ole põhivõlgniku vastu oma õigusi teostanud selliselt, et see tooks kaasa aegumise katkemise või peatumise, siis on kõik hageja nõuded aegunud. Maakohus ei ole kostja aegumise vastuväidet mõistnud ega korrektselt käsitlenud, viidates kontekstiväliselt asjakohatule Riigikohtu praktikale (3-2-1-116-15, p 11).
23.Maakohus on põhjendamatult ning VÕS § 113 lg-t 8 ja § 162 lg-t 1 rikkudes jätnud viivise vähendamata. Kostja põhistas viivise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Kostja netotöötasu on ca 1050 eurot kuus, tal on 4 ülalpeetavat, kellega ta ei ela koos ning kellele ta on sunnitud seaduse järgi tasuma igakuiselt kokku minimaalselt 1000 eurot elatist. Selliselt käib kostjale 16 860,84 euro tasumine üle jõu. Hageja on äriühing, kelle suhtes
viivise vähendamine mõistliku suuruseni ei valmista selliseid raskusi, nagu kostja jaoks viivise vähendamata jätmine. Hageja ei tõendanud, et viivitamine oleks talle põhjustanud kahju 16 860,84 eurot. Kostja palub ringkonnakohtul viivist vähendada 5%-ni võlgnetavalt põhinõudelt aastas. Vastus apellatsioonkaebusele
24.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata, kõik menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulud välja. Ringkonnakohtu seisukoht
25.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
26.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
27.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas 20.06.2012 ja 04.07.2012 hageja, Baudeg OÜ (võlgnik) ja kostja vahel sõlmitud võla tasumise kokkulepete p-d 7, milles pooled leppisid kokku, et kokkulepetest tulenevate nõuete aegumise tähtaeg on 5 aastat, on tüüptingimused ning kui on, siis kas need on kehtivad või kostjat ebamõistlikult kahjustavad ja seetõttu tühised.
28.Maakohus leidis, et kokkulepete p-de 7 näol ei ole tegemist tüüptingimustega, mistõttu ei ole vaja käsitleda ka küsimust, ka aegumistähtaja pikendamine on kostjat ebamõistlikult kahjustav. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu ning leiab, et selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta ja täiendada. Muus osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
29.Põhjendatud on kostja seisukoht, et kohus tugines tõendamiskoormuse jagamisel vananenud Riigikohtu seisukohtadele (lahendile nr 3-2-1-150-06), kui leidis, et kostja oleks pidanud tõendama, et tal ei olnud võimalik p-de 7 sisu reaalselt mõjutada. Pool, kes ei soovi, et lepingutingimusele kohaldatakse tüüptingimuste regulatsiooni, peab VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi, sest nimetatud sätte järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud (vt nt Riigikohtu lahendeid nr-d 3-2-1-156-13, p 10, 3-2-1-66-12, p 12). Seega oleks hageja pidanud tõendama, et võla tasumise kokkulepete p-des 7 sätestatud aegumistähtaja pikendamine 5 aastani on lepingupoolte vahel läbi räägitud ning põhivõlgnikul ja kostjal kui käendajal oli võimalik nende sisu mõjutada. Hageja ei ole eeltoodud asjaolusid tõendanud. Maakohtu otsuses viidatud e-kirjad (tlk-d 105 pöördel - 107) eelnimetatud tingimuste sisu osas läbirääkimiste pidamist ei kajasta. Seega tuleb nõustuda kostjaga, et kokkulepete p-d 7 on käsitletavad tüüptingimustena VÕS § 35 lg 1 mõttes.
30.Samas leiab ringkonnakohus, et antud juhul ei ole kostja toonud kohtu ette asjaolusid, mille alusel saaks tuvastada, et tegemist on tühiste tüüptingimustega ja need ei ole seetõttu saanud pooltevaheliste lepingute osaks.
31.Tüüptingimused on tühised eelkõige VÕS § 42 lg-tes 1 ja 3 sätestatud alustel. Kostja väitel on aegumistähtaja pikendamine 3 aastalt 5-le aastale teda kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, kuna ta ei ole saanud hagejalt mistahes vastusooritust ja aegumistähtaja pikendamine ei taga poolte õiguste tasakaalu. Ringkonnakohus kostja seisukohaga ei nõustu.
32.VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Sama paragrahvi lg 3 sätestab alused, mille esinemise korral on tüüptingimused tarbijat ebamõistlikult kahjustavad. Sättes toodud loetelu ei ole ammendav.
33.TsÜS § 145 lg 2 järgi võib poolte kokkuleppel aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani. Seega ei ole tüüptingimus, mille kohaselt on aegumistähtaega pikendatud, seadusega vastuolus. Kostja ei ole esitanud sisulisi põhjendusi selle kohta, millise vastusoorituse oleks pidanud võlausaldaja talle kui käendajale lepingu sõlmimisel aegumistähtaja pikendamise tõttu tegema ja miks rikub aegumistähtaja pikendamine tema arvates poolte õiguste tasakaalu. Nagu juba eelnevalt märgitud, saaks tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 järgi olla tühine juhul, kui sellega oleks oluliselt rikutud lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu kostja kahjuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellise olukorraga tegemist. Samuti ei piira aegumistähtaja pikendamine 2 aasta võrra kostja kui käendaja lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutuks küsitavaks. See, et kohustatud isikul on õigus keelduda oma kohustuse täitmisest pärast 5-aastase, mitte 3- aastase aegumistähtaja möödumist, ei riku ringkonnakohtu hinnangul oluliselt lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu. Seega ei ole kokkulepete p-d 7 ebamõistlikult kahjustavad ega tühised tüüptingimused.
34.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et 20.06.2012 ja 04.07.2012 sõlmitud lepingute p-s 7 aegumistähtaja pikendamine 5 aastani kehtib ka kostja kui lepingupoole suhtes ja hageja nõue ei ole aegunud. Maakohus tõlgendas lepingute p-te 7 õigesti. Asjaolu, et põhivõlgnik tunnistas võlgnevuste suurust ja kohustus võlad tasuma kokkulepitud tähtajaks, ei tähenda seda, et kostja jaoks kehtivad üksnes lepingute p-d 5 ja 6, nagu kostja ekslikult leiab. Kostjale on siduv nii kokkulepe tasumisele kuuluva summa, tasumise tähtaja, viivise maksmise kui ka aegumistähtaja osas.
35.Maakohus leidis õigesti ka seda, et 20.06.2012 ja 04.07.2012 võla tasumise kokkulepetes andis põhivõlgnik deklaratiivsed võlatunnistused ja kostja kohustus oli tõendada, et käendatavad kohustused puuduvad. Kostja seda ei teinud.
36.Samuti leidis maakohus õigesti, et nõude aegumise tuvastamisel ei oma tähtsust, kas ja millal esitas hageja nõuded põhivõlgniku vastu. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, sest käenduslepingutega ei ole antud juhul ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 65 lg 1 järgi, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Hageja esitas hagi kostja kui käendajast solidaarvõlgniku vastu enne nõude aegumist.
37.Maakohus leidis põhjendatult ka seda, et kostja ei tõendanud viivise vähendamise eelduste olemasolu. Hageja nõuab viivist põhivõla suuruses, kuigi tal oleks lepingu järgi õigus nõuda viivist oluliselt suuremas summas. Paljasõnalised väited hageja, põhivõlgniku ja kostja majandusliku olukorra kohta ei ole kontrollitavad.
38.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
39.Kuna maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kohaldub TsMS § 174 lg 4 ja menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
Iko Nõmm
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.