2.Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).
2-16-19012 Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lõikele 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
1.Firmus Elekter OÜ (hageja) esitas 19.12.2016 Harju Maakohtule hagi XXX vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 33 721,68 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja kui käendaja 20.06.2012 võla tasumise kokkuleppe (kokkulepe 1). Kokkuleppe 1 p 5 kohaselt käendas kostja BAUDEG OÜ kohustust tasuda hagejale kokkuleppe 1 p 2 järgi võlgnevus summas 11 580,84 eurot. Vastavalt kokkuleppe 1 p-le 3 käendas kostja ühtlasi BAUDEG OÜ kohustust tasuda graafikujärgsete maksetega viivitamisel viivist 0,5% päevas. Samuti sõlmisid hageja ja kostja kui käendaja 04.07.2012 võla tasumise kokkuleppe (kokkulepe 2), mille p 5 kohaselt käendas kostja BAUDEG OÜ kohustust tasuda hagejale kokkuleppe 2 p 2 järgi võlgnevus summas 5280 eurot. Vastavalt kokkuleppe 2 p-le 3 käendas kostja ühtlasi BAUDEG OÜ kohustust tasuda graafikujärgsete maksetega viivitamisel viivist 0,5% päevas. Kokkulepete 1 ja 2 p 7 järgi aeguvad nendest tulenevad nõuded viie (5) aastaga. BAUDEG OÜ on rikkunud kokkuleppeid 1 ja 2 ega ole tasunud hagejale mistahes summasid. Hageja ja kostja on kokkuleppe 1 p-s 5 kokku leppinud, et kostja vastutab hageja ees BAUDEG OÜ-ga solidaarselt. Sarnane regulatsioon tuleneb kokkuleppe 2 p-st 5. Hageja nõuab kokkulepetest 1 ja 2 tulenevate kohustuste täitmist kostjalt kui ühelt solidaarvõlgnikult. Hageja nõuab kostjalt kokkuleppe 1 alusel põhivõlgnevuse ja viivise tasumist kuni põhivõlgnevuse summani, s.o 23 161,68 euro tasumist, milline summa jääb alla kokkuleppe 1 p-s 5 sätestatud käendaja vastutuse maksimaalmäärast. Hageja nõuab kostjalt kokkuleppe 2 alusel põhivõlgnevuse ja viivise tasumist kuni põhivõlgnevuse summani, s.o 10 560 euro tasumist, milline summa jääb alla kokkuleppe 2 p-s 5 sätestatud käendaja vastutuse maksimaalmäärast. Kokku nõuab hageja kostjalt seega 33 721,68 euro tasumist.
3.Hagi ei ole aegunud. Õige on kostja seisukoht, et hagiavalduse lisades 1 ja 2 toodud lepingudokumentides on kostja sõlminud tarbijakäenduslepingud, kuid ebaõige on kostja seisukoht, et temaga seonduvad vaid vastavalt võla tasumise kokkuleppe p-d 5 ja 6. Võla tasumise kokkulepete sõlmimise ajal oli kostja BAUDEG OÜ juhatuse liige ja ainuosanik ning ta allkirjastas võla tasumise kokkulepped ühtlasi BAUDEG OÜ esindajana. Seda tõendab asjaolu, et mõlemas võla tasumise kokkuleppes oli kostja märgitud käendajana kui võla tasumise kokkuleppe pool. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 145 lg 2 kohaselt võib poolte kokkuleppel aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani. Pooled, sh kostja, on leppinud võla tasumise kokkulepete p2
2-16-19012 des 7 kokku, et võla tasumise kokkulepetest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on 5 (viis) aastat, mistõttu hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud. Võla tasumise kokkuleppeid tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 järgi tõlgendada, et tuvastada, milles kokku lepiti, lähtudes esmalt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui sellist ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, siis lähtudes lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast. Arvestades poolte ühist tegelikku tahet võla tasumise kokkulepete sõlmimisel ning võla tasumise kokkulepetes kasutatud sõnade üldlevinud tähendust, oli lepingute pooleks ka kostja ning kostjat sidusid kõik võla tasumise kokkulepetes sisalduvad kokkulepped, sh kokkulepped aegumistähtaja osas (võla tasumise kokkulepete p-d 7). Arvestades, et hageja sai lepingute p-dest 7 tulenevalt tõlgendada võla tasumise kokkuleppeid hageja poolt ülalkirjeldatud viisil, mis on ka mõistlik, tuleb võla tasumise kokkuleppeid tõlgendada hageja poolt kirjeldatud viisil ehk selliselt, et hagejal oli ka kostjaga kokkulepe, et võla tasumise kokkuleppest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on 5 aastat. Sellele viitab ka võla tasumise kokkulepete p 5 sõnastus. VÕS § 6 lg 1 sätestab, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 kohaselt võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Arvestades, et kostja oli BAUDEG OÜ ainuosanik ja juhatuse liige võla tasumise kokkulepete sõlmimise ajal, on kostja poolt tuginemine väitele, et kokkulepped aegumistähtaja pikendamise kohta sidusid vaid BAUDEG OÜ-d, kuid mitte teda, vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu kostja tõlgendust ei saa vaidlusalusele õigussuhtele kohaldada. Võla tasumise kokkulepetest ei tulene, et pooled oleksid mistahes viisil soovinud käendaja vastutust piirata võrreldes BAUDEG OÜ vastutusega, peale käendaja vastutuse ülempiiris kokkuleppimise. Järelikult tuleb kostja taotlus aegumise kohaldamiseks jätta rahuldamata.
3.1.Võla tasumise kokkulepped ei ole tüüptingimustel sõlmitud lepingud. Väär on kostja seisukoht, et võla tasumise kokkulepete p-des 3-7 sätestatu näol oli tegemist tüüptingimustega. Vaidlusalused võla tasumise kokkulepped ei olnud välja töötatud kavatsusega kasutada seda mitmetes tulevikus sõlmitavates lepingutes, vaid olid välja töötatud üksnes konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt sõlmimiseks BAUDEG OÜ-ga ja kostjaga ning kostjal oli võimalik kõiki lepingutingimusi läbi rääkida ja selle sisu mõjutada. Nagu ülal märgitud, sõlmisid BAUDEG OÜ (kelle ainuosanik oli kostja ja keda esindas kostja) ning kostja vaidlusalused võla tasumise lepingud enda majandus- ja kutsetegevuse käigus. Kostja ise pöördus 15.06.2012 hageja poole ettepanekuga koostada tema kui füüsilise isiku võlgnevuse kohta abstraktne võlatunnistus, misjärel pooled pidasid läbirääkimisi, kuidas reguleerida BAUDEG OÜ ja kostja poolt võlgnevuse tasumine, seejuures märkis kostja, et ta konsulteerib enne võla tasumise kokkulepete sõlmimist advokaadiga. Seega olid mõlemad pooled võimelised lepingutingimuste sisu mõjutama. Väheoluline ei ole ka asjaolu, et kostja on mõlemad võla tasumise kokkulepped allkirjastanud digitaalselt esimesena, mistõttu kostja oleks saanud mõjutada nende dokumentide sisu ja jätkata läbirääkimisi enne kokkulepete omalt poolt allkirjastamist. Kostja ei ole esile toonud, et hageja oleks kasutanud vaidlusaluseid lepingutingimusi mistahes muu isiku puhul kui kostja puhul, mistõttu kostja ei ole tõendanud eeldusi VÕS tüüptingimuste regulatsiooni kohaldamiseks. Vastupidi, poolte vahel läbirääkimiste pidamine enne kokkulepete sõlmimist tõendab üheselt, et võla tasumise kokkulepped ei olnud tüüptingimustel sõlmitud kokkulepped, vaid konkreetses olukorras poolte läbirääkimiste tulemusena sõlmitud kokkulepped. VÕS § 38 kohaselt, kui tüüptingimus on sisult vastuolus lepingupoolte poolt eraldi kokku lepitud tingimusega, kehtib eraldi kokku lepitud tingimus. Järelikult kehtivad hageja ja kostja vahel eraldi kokku lepitud tingimused, mitte mistahes tüüptingimused.
3.2.Vaidlusaluste tingimuste näol ei ole tegemist tühiste tüüptingimustega. Hageja leiab erinevalt kostjast, et isegi teoreetilisel juhul, kui võla tasumise kokkulepetele kohalduks VÕS
2-16-19012 tüüptingimuste regulatsioon, ei oleks tegemist tühiste tüüptingimustega. VÕS § 44 kohaselt majandus- ja kutsetegevuse käigus sõlmitud lepingu puhul üksnes eeldatakse, et VÕS § 42 lg 3 sisalduv tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Järelikult on see eeldus ümberlükatav ning käesoleval juhul ei olnudki võla tasumise kokkulepe BAUDEG OÜ-d ega kostjat ebamõistlikult kahjustav. Poolte ühine tegelik tahe võla tasumise kokkulepete puhul oli vastutasuks BAUDEG OÜ võla ajatamise eest leppida tema ainuosaniku ja juhatuse liikmega kokku, et tema kui füüsiline isik käendab tema omandis oleva äriühingu kohustusi ja võla tasumise kokkuleppest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on 5 aastat. Tegemist ei ole tühise tüüptingimusega, kuna lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades ei kahjustanud need kokkulepped kostjat VÕS § 42 lg 1 mõttes ebamõistlikult. Pooled rääkisid võla tasumise kokkulepped eraldi läbi ning kostja sai hagejalt vastusoorituse, mis seisnes selles, et hageja nõustus ajatama kostja ainuomandis oleva äriühingu kohustusi tingimusel, et tal oleks võimalik esitada kohtusse nõue 5 aasta jooksul (et pooled lepivad ühtlasi kokku aegumistähtaja pikendamises) ning võimalik BAUDEG OÜ maksejõuetus ei mõjutaks hageja õiguste teostamist (vt võla tasumise kokkulepete p 6).
3.3.Hageja nõue on tõendatud. Hageja nõustub sellega, et kostjal on õigus esitada hageja vastu kõiki põhivõlgnikule kuuluvaid vastuväiteid. Küll on kostja vastuväited alusetud ja tõendamata. Kostja kui füüsiline isik ja kui BAUDEG OÜ on mõlemas võla tasumise kokkuleppes selgesõnaliselt tunnistanud võlgnevust hageja ees. Hageja ei pea tõendama, et esineb võlgnevus, mida kostja on käendanud võla tasumise kokkulepetega hagejale, vaid kostja peab tõendama, et väidetavat BAUDEG OÜ võlgnevust (millise äriühingu ainuosanik ja juhatuse liige ta oli) ei esine. Kostja nimetatud asjaolusid tõendanud ei ole ega saagi tõendada, mistõttu kostja vastuväited võla puudumise kohta on sisutühjad.
3.4.Hageja viivisnõue on põhjendatud. Hagiavalduse lisaks 3 olevast kirjast kostjale nähtub üheselt, et hageja nõuab kostjalt viivisvõlgnevuse tasumist üksnes kuni põhivõlgnevuse suuruseni (põhinõue 11 580,84 + põhinõue 5280 x 2 = 33 721,68 eurot). Viivisvõlgnevus 0,5% tasumata summalt päevas vastab 182,5 %-le aastas (0,5 x 365). Seega, isegi kui lähtuda sellest, et hageja nõuded muutusid sissenõutavaks alles 01.01.2013, siis juba 31.12.2013 ületas BAUDEG OÜ viivisvõlgnevus põhivõlgnevust. Nagu ülal märgitud, ei kohaldu võla tasumise kokkulepetele tüüptingimuste regulatsioon ning võla tasumise kokkulepped sõlmiti hageja ja kostja vahel majandus- ja kutsetegevuse käigus. Arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid, on ilmselge, et poolte ühine tegelik tahe oli võla tasumise kokkulepete sõlmimisel vältida olukorda, kus hageja nõue jääks rahuldamata. Käesolevaks ajaks on BAUDEG OÜ äriregistrist kustutatud, millise tagajärje vältimiseks oligi kokku lepitud kostja poolt käenduse andmises ning suures viivisemääras, mille eesmärgiks oli BAUDEG OÜ-d ja kostjat motiveerida võla tasumise kokkuleppe täitmiseks. Kostja on aga vaatamata poolte vahel eraldi läbiräägitud kokkulepetele hoidunud pahatahtlikult võlgnevuse tasumisest ning püüdnud BAUDEG OÜ äriregistrist kustutamisega võlgnevusest vabaneda. Isegi kui kohus peaks leidma, et käesoleval juhul esinevad alused hageja viivisnõude vähendamiseks (näiteks lähtudes majandus- ja kutsetegevuses kehtivast mõistlikust viivise määrast 0,2% päevas ehk 73% aastas), kuuluks hageja nõue ikkagi täies ulatuses rahuldamisele. Hageja nõue kuuluks täies ulatuses rahuldamisele ka siis, kui kohaldada kostja poolt viidatud kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vähemalt 24% aastas), kuivõrd BAUDEG OÜ viivitus võlgnevuse tasumisega on käesolevaks ajaks enam kui 5 aastat. Kostja ei ole tõendanud VÕS § 162 lg 1 mõttes enda majanduslikku seisundit, mis õigustaks kostja poolt tasumisele kuuluvate viiviste vähendamist. Nagu eelnevalt märgitud, käendas kostja äriühingu kohustusi, mille ainuosanik ja juhatuse liige ta oli – seega teadis kostja või pidi teadma, et BAUDEG OÜ võimalik äriregistrist kustutamine ei välista ega piira mistahes viisil tema enda kohustusi hageja ees. Risk, et hageja esitab kostja vastu nõude BAUDEG OÜ võlgnevuse tasumiseks koos
2-16-19012 viivistega, oli kostja poolt teadlikult ja tahtlikult enda majandus- ja kutsetegevuses võetud äririsk. Igal juhul puudub alus vähendada kostja poolt tasumisele kuuluvaid viiviseid vastavalt kostja taotlusele 5%-ni aastas, mis on väiksem kui seadusjärgne viivisemäär (8% aastas).
4.Kostja etteheide, et hageja ei ole esitanud hagi BAUDEG OÜ vastu, on alusetu. BAUDEG OÜ oli äriregistrist kustutatud juba enne hagi esitamist kostja vastu (11.01.2016), mistõttu hageja ei saanudki esitada hagi BAUDEG OÜ vastu, kuivõrd nimetatud äriühingul puudus juba enne kostja vastu hagi esitamist õigusvõime. VÕS § 142 lg 4 kohaselt ei sõltu käenduse kehtivus põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. Seega ei sõltu kostja kui käendaja vastutus ja käenduse kehtivus sellest, kas hageja on või ei ole esitanud nõudeid BAUDEG OÜ vastu, eriti olukorras, kus BAUDEG OÜ õigusvõime on lõppenud. Käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus on saabunud.
KOSTJA VASTUVÄITED
5.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
6.Tarbijakäenduslepingutest tulenevad nõuded on aegunud. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et hageja ja kostja on 20.06.2012 ning 04.07.2012 sõlminud hagile lisatud lepingudokumendid. Kostja ei vaidlusta ka asjaolu, et ta on 20.06.2012 ja 04.07.2012 lepingudokumentide p-des 56 sõlminud hagejaga VÕS § 143 lg 1 alusel tarbijakäenduslepingud. Alates 05.04.2011 kehtiv VÕS § 143 lg 1 sätestab, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Kostja on füüsiline isik, mistõttu on 20.06.2012 ja 04.07.2012 lepingudokumentide p-des 5-6 sõlmitud tarbijakäenduslepingud. Kuna lepingudokumentides on lepinguosalised nii juriidiline isik BAUDEG OÜ kui ka kostja füüsilise isikuna, on esmalt oluline mõista, millised 20.06.2012 ja 04.07.2012 kokkulepete sätted üldse seonduvad kostjaga, s.o moodustavad hageja poolt väidetud käenduslepingud. Kostja on seisukohal, et tema kui füüsilise isikuga seonduvad üksnes kokkulepete p-d 5 ja 6, muud lepingudokumentide sätted ei moodusta käenduslepingut ega seondu kostjaga. 20.06.2012 lepingudokumendi pealkirjaks on võla tasumise kokkulepe. Dokumendist nähtuvalt on väidetavaks võla tasumise kokkulepet sõlmivaks võlgnikuks BAUDEG OÜ, mitte kostja, kes on dokumentides märgitud käendajana. 20.06.2012 lepingudokumendi p-s 5 sisaldub käenduskohustuse kokkuleppimisele suunatud säte ning ka lepingudokumendi p-s 6 märgitud säte seondub kostja poolt antud käendusega. Rohkem käendusega seonduvaid sätteid lepingudokumendist ei nähtu. 20.06.2012 lepingudokumendi p-s 7 on sätestatud, et pooled lepivad kokku, et käesolevast kokkuleppest tulenevate nõuete aegumise tähtaeg on viis (5) aastat. Antud sättes on peetud silmas üksnes hageja ja väidetava põhivõlgniku BAUDEG OÜ vahel sõlmitud võla tasumise kokkuleppest tulenevate nõuete aegumistähtaega. Nimetatud asjaolule viitab nii 20.06.2012 lepingudokumendi ülesehitus kui ka terminoloogia. Sõna kokkulepe kasutatakse lepingudokumendis: 1) pealkirjas võla tasumise kokkulepe, mis viitab hageja ja põhivõlgniku vahelisele õigussuhtele; 2) punktis 3 käesolevas kokkuleppes toodud graafikujärgsete maksetega, mis viitab hageja ja põhivõlgniku vahelisele õigussuhtele, kuna võla tasumise maksegraafiku on 20.06.2017 lepingudokumendi p-st 2 nähtuvalt leppinud kokku just hageja ja väidetav põhivõlgnik, mitte hageja ja käendaja. Eeltoodust tulenevalt on ka 20.06.2012 lepingudokumendi p-s 7 peetud sõna kokkulepe all silmas üksnes BAUDEG OÜ ja hageja vahelist võla tasumise kokkulepet ehk 5-aastane pikendatud aegumistähtaeg on kokku lepitud üksnes hageja ja BAUDEG OÜ vahelise võla tasumise kokkuleppe raames. 20.06.2012 lepingudokumendi p-st 7 ei nähtu, et kostja oleks leppinud hagejaga kokku tarbijakäenduslepingust tulenevate nõuete 5-aastases aegumistähtajas. Kõik ülaltoodud argumendid kehtivad ka 07.04.2012 lepingudokumendi kohta, mille sätted on sisuliselt identsed 20.06.2012 lepingudokumendiga. Arvestades, et 20.06.2012 ja 04.07.2012
2-16-19012 tarbijakäenduslepingutes ei ole kostjaga lepitud kokku pikendatud aegumistähtajas, tuleb TsÜS § 146 lg 1 alusel lähtuda 3-aastasest aegumistähtajast. 20.06.2012 lepingudokumendi p 2 alusel pidi põhivõlgnik teostama makseid 29.06.2012 summas 4000 eurot, 13.07.2012 summas 4000 eurot ning 31.07.2012 summas 3580,84 eurot ja 04.07.2017 lepingudokumendi alusel 18.07.2012 makse summas 5280 eurot, muutusid ka vastavatel kuupäevadel vastavate rahasummade tasumise nõuded nii põhivõlgniku vastu TsÜS § 147 lg 1 ja VÕS § 82 lg 7 alusel sissenõutavaks. Nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal, kui samad nõuded võlgniku vastu. Järelikult olid hageja käenduslepingutest tulenevad nõuded hagi esitamise ajaks TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud. Kostja taotleb kohtult aegumise kohaldamist.
6.1.Hageja ja kostja vahel 20.06.2012 ning 04.07.2012 sõlmitud tarbijakäenduslepingud on VÕS § 35 lg 1 alusel tüüptingimustel lepingud. Juhul, kui kohus leiab, et 20.06.2012 ja 04.07.2012 lepingudokumentide p-des 7 sätestatud pikendatud nõuete aegumistähtaeg on käenduslepingute tingimus, on VÕS § 42 lg 1 alusel tegemist tühise tüüptingimusega. 20.06.2012 ja 04.07.2012 sõlmitud lepingudokumendid on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks. Käesoleval juhtumil nähtub ainuüksi 20.06.2012 ja 04.07.2012 lepingudokumentide võrdlemisest, et tegemist on sisuliselt identsete lepingudokumentidega, milledes erinevad üksnes lepingudokumentide p-des 1 ja 2 märgitud väidetavate võlgnevuste alused, summad ning võla tasumise maksegraafik. Kõik muud sätted (lepingudokumentide pd 3-7), sh ka kõik kostjaga sõlmitud käenduslepinguga seotud sätted on lepingudokumentides sõna-sõnalt identsed. Seega on 20.06.2012 ja 04.07.2012 lepingudokumentide näol tegemist lepingudokumentidega (iseäranis lepingudokumentide p-d 3-7), mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida hageja on kostja suhtes ka korduvalt (20.06.2012 ja 04.07.2012) kasutanud. Käesoleval juhtumil ei ole hageja kui tüüptingimuste kasutaja tõendanud, et pooled rääkisid lepingutingimused eraldi läbi ja et kostjal, kelle suhtes tingimusi kasutati, oli võimalik nende sisu mõjutada. Järelikult on VÕS § 35 lg 1 alusel nii 20.06.2012 kui ka 04.07.2012 lepingdokumentide p-des 3-7 sätestatud lepingutingimuse näol tegemist tüüptingimusega ehk tarbijakäenduslepingud on sõlmitud tüüptingimustel. Kostja on seisukohal, et olukorras, kus tüüptingimustega laenulepingus on 5-aastast aegumistähtaega kehtestav tingimus tühine tüüptingimus, on tüüptingimustel käenduslepingus seda enam antud tingimus tühine, kuna erinevalt laenusaajast ei ole käendaja saanud tarbijakäenduslepingu alusel mistahes vastusooritust võlausaldajalt, mistõttu tarbijakäenduslepingus pikendatud aegumistähtaja kokkuleppimine ei taga seda enam sisulist poolte õiguste tasakaalu. Järelikult on 20.06.2012 ja 04.07.2017 lepingudokumentide p-des 7 sätestatud 5-aastane aegumistähtaeg tühine tüüptingimus. 20.06.2012 ja 04.07.2017 lepingudokumentide p-de 7 tühisuse tõttu kohaldub võlasuhtele seadusjärgne regulatsioon. Järelikult olid hageja käenduslepingutest tulenevad nõuded hagi esitamise ajaks TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud.
6.2.Hageja ei ole tõendanud hagis esitatud nõude olemasolu, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Kuigi 20.06.2012 ja 04.07.2012 põhivõlgnikuga sõlmitud võla tasumise kokkulepetest nähtuvalt on põhivõlgnik tunnistanud põhivõlasuhetest tulenevate võlgnevuste olemasolu, ei tähenda põhivõlgniku poolt põhivõla tunnistamine VÕS § 149 lg 1 alusel asjaolu, et kostja kui käendaja oleks vastuväidete esitamise õigusest loobunud. Kostjal on VÕS § 149 lg 1 alusel õigus esitada hageja vastu kõiki põhivõlgnikule kuuluvaid vastuväiteid sõltumata sellest, et põhivõlgnik on ise selliste vastuväidete esitamisest loobunud. 20.06.2012 ja 04.07.2012 sõlmitud käenduslepingutest ei nähtu, et kostja oleks loobunud mistahes VÕS § 149 lg 1 kohaste vastuväidete esitamise õigusest lähtudes põhivõlgniku positsioonist. Kuigi põhivõlgnik BAUDEG OÜ on hagejaga 20.06.2012 sõlmitud kokkuleppe p-s 1 tunnistanud, et tal on hageja ees sissenõutavaks muutnud võlgnevus summas 11 580,84 eurot ning 04.07.2012 sõlmitud kokkuleppe alusel 5280 eurot, ei ole hageja kostja vastu hagi esitamisel tõendanud antud nõuete olemasolu, sh nõude alust, tekkimise aega, arvutuskäiku ega muid
2-16-19012 nõudega seonduvaid asjaolusid. Väidetavad hageja nõuded põhivõlgniku vastu tulenevad väidetavalt sõlmitud töövõtulepingutest, kusjuures ei ole teada ning hageja ei ole ka tõendanud, 1) kas antud lepingud sõlmiti, 2) millised on antud lepingute tingimused, 3) kas üldse ning kui jah, siis milliseid töid on hageja antud lepingute alusel väidetavalt teinud, 4) kas sellised tööd on BAUDEG OÜ-le üle antud ning 5) millal muutus väidetav tasunõue ning kui suures summas sissenõutavaks. Hageja on hagi esitamisel vääralt ning ekslikult leidnud, et ta ei pea BAUDEG OÜ vastu esitatud põhinõudega seonduvaid asjaolusid tõendama. Asjaolu, et BAUDEG OÜ on 20.06.2012 ja 04.07.2012 võla tasumise kokkulepetes andnud deklaratiivse võlatunnistuse, ei tähenda seda, et käendajal ei oleks VÕS § 149 lg 1 alusel õigus esitada kõiki vastuväiteid, mis käendajal on õigus põhinõudele esitada ning millest põhivõlgnik on deklaratiivse võlatunnistusega sisuliselt loobunud. Põhivõlgniku poolt deklaratiivse võlatunnistuse andmine ei oma VÕS § 149 lg 1 alusel käendaja jaoks mistahes sisulist tähendust. Olukorras, kus käendaja jaoks ei oma põhivõlgniku poolt deklaratiivse võlatunnistuse andmine VÕS § 149 lg 1 alusel mistahes õiguslikku tähendust ning kus hageja ei ole tõendanud 20.06.2012 ja 04.07.2012 võla tasumise kokkulepetes märgitud põhivõlgnevuste olemasolu ning põhivõlgnevustega seonduvaid asjaolusid, on kohtule esitatud hagi täielikult sisutu. Hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata, kuna tõendamata on mistahes põhivõlgnevuste olemasolu.
6.3.Hageja ei ole hagis esitanud viiviste arvutuskäiku ning hageja viiviste tasumise nõue on alusetu. Alternatiivselt taotleb kostja viivise vähendamist. Hagist nähtuvalt arvestab hageja põhinõudelt viivist 0,5% päevas, nõudes viiviseid põhivõlaga võrdses ulatuses ehk 16 860,84 eurot. Hageja ei ole hagis esitanud nõuetekohast viiviste arvutuskäiku, mistõttu ei ole aru saada, millise perioodi eest antud viivised on arvestatud. Järelikult ei ole ka viiviste arvutuskäik kontrollitav ning nõue tuleb jätta 16 860,84 euro ulatuses rahuldamata. Kuigi hageja ja BAUDEG OÜ on võla tasumise kokkuleppe sõlminud majandustegevuse raames, ei tähenda see seda, et tegemist oleks kehtiva tüüptingimusega. VÕS § 44 alusel eeldatakse majandustegevuses sõlmitud tüüptingimuste ebamõistlikult kahjustavat iseloomu. Kostja on seisukohal, et viivise määr 182,5% aastas (0,5% päevas) ületab seadusjärgse määra ca 22,81 kordselt, mistõttu on selline viivise määr ka majandustegevuse raames sõlmitud lepingutes ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine tingimus. Kostjal on VÕS § 149 lg 1 alusel õigus tugineda ka põhivõlgniku vastuväidetele ehk nõuda VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viiviste vähendamist mõistliku suuruseni. Viivised summas 16 860,84 eurot on ka objektiivselt suur rahasumma, mille tasumine valmistanuks nii põhivõlgnikule kui valmistab ka kostjale kui tarbijakäendajale kahtlusteta raskusi, samas kui on ilmne, et raha tasumisega viivitamine ei ole tekitanud hagejale sellises ulatuses kahju. Esmalt on kostja seisukohal, et 16 860,84 eurot on objektiivselt väga suur summa. Sisuliselt on tegemist Eesti keskmist töötasu teeniva isiku ca 14-15 kuu netosissetulekuga. Seega on tegemist objektiivselt väga suure rahasummaga, mida ei ole Eesti keskmist töötasu teenival isikul kerge teenida. Teiseks on kostja arvamusel, et poolte majanduslikku seisundit arvestades ei ole samuti viiviste nõude täies ulatuses kostjalt väljamõistmine põhjendatud. Hageja puhul on tegemist tegutseva ning tulusa äriühinguga, kostja jaoks tähendab viiviste täies ulatuses väljanõudmine ilmselt pankrotistumist ehk viiviste kostjalt täies ulatuses väljamõistmine omab olulist mõju kostja toimetulekusuutlikkusele. Teisalt ei omaks viiviste vähendamine (sh ka alla seadusjärgse määra) hageja toimetulekusuutlikkusele vähimatki mõju. Seega on kostja seisukohal, et käesoleval juhtumil on põhjendatud viiviseid vähendada ning teha seda viivitusintressimäära vähendamise teel. Kostja palub kohtul vähendada viiviseid viivitusintressimäära vähendamise teel, vähendades viivitusintressimäära 5%-ni võlgnetavalt põhinõudelt aastas. Kostja leiab, et 5% võlgnetavalt põhinõudelt aastas on mõistliku suurusega viivis.
2-16-19012
7.Kostja leiab täiendavalt, et kostjal on õigus tugineda ka põhivõlasuhte raames aset leidnud aegumisele, mistõttu tuleb kohaldada hageja nõuete suhtes aegumist. Väidetav põhivõlgnik BAUDEG OÜ on 20.06.2012 sõlminud hagejaga võla tasumise kokkuleppe, mille kohaselt kohustus BAUDEG OÜ tasuma väidetava võla summas 11 580,84 eurot 3 osamaksega hiljemalt 31.07.2012. Hageja ja BAUDEG OÜ vahel 20.06.2012 sõlmitud võla tasumise kokkuleppe p-s 7 on kokku lepitud, et kokkuleppest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on 5 aastat ehk 20.06.2012 võla tasumise kokkuleppest tulenev viimase osamakse tasumise nõue aegus põhivõlgniku suhtes 31.07.2017. Väidetav põhivõlgnik BAUDEG OÜ on 04.07.2012 sõlminud hagejaga võla tasumise kokkuleppe, mille kohaselt kohustus BAUDEG OÜ tasuma väidetava võla summas 5280 eurot hiljemalt 18.07.2012. Hageja ja BAUDEG OÜ vahel 04.07.2012 sõlmitud võla tasumise kokkuleppe p-s 7 on kokku lepitud, et kokkuleppest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on 5 aastat ehk 04.07.2012 võla tasumise kokkuleppest tulenev nõue aegus põhivõlgniku suhtes 18.07.2017. Hageja ei ole BAUDEG OÜ vastu hagi esitanud ega oma õigusi muul viisil teostanud selliselt, et see tooks kaasa väidetavate nõuete aegumise peatumise või katkemise (nt ei ole hageja taotlenud BAUDEG OÜ suhtes likvideerimismenetluse läbiviimist jne), mistõttu on kõik hageja nõuded põhivõlgniku vastu pöördumatult aegunud.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
9.TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt otsustab pool ise selle üle, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Õiguse kohaldamise üle otsustab poolte esitatud asjaolude põhjal kohus (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1).
10.Hageja on esitanud nõude 20.06.2012 ja 04.07.2012 võlatunnistustest tulenevate kohustuste täitmiseks ja viivise saamiseks. Esimene nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg-st 2 tulenevalt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja üldjuhul esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus.
11.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: - 20.06.2012 sõlmisid hageja ja BAUDEG OÜ (põhivõlgnik, keda esindas seadusliku esindajana ja kelle ainuosanik oli kostja) võla tasumise kokkuleppe, millega põhivõlgnik tunnistas, et tal on hageja ees sissenõutavaks muutunud kohustus summas
2-16-19012
-
-
11 580,84 eurot, mis on tekkinud poolte vahel 09.02.2012 sõlmitud töövõtulepingu nr 040112 (hinnapakkumine nr 22002-1 Koidula Piiripunkt) ning 18.01.2012 sõlmitud töövõtulepingu nr 040112 (hinnapakkumine nr 21529-1 Soome eramu) raames osutatud teenuste eest. Põhivõlgnik kohustus võla summas 11 580,84 eurot tasuma hagejale järgmise maksegraafiku alusel: 1) 29.06.2012 summas 4000 eurot; 2) 13.07.2012 summas 4000 eurot; 3) 31.07.2012 summas 3580,84 eurot ning leppides kokku viivise tasumises 0,5% päevas tasumata võlasummalt (tl 6-8); 04.07.2012 sõlmisid hageja ja BAUDEG OÜ (põhivõlgnik, keda esindas seadusliku esindajana ja kelle ainuosanik oli kostja) võla tasumise kokkuleppe, millega põhivõlgnik tunnistas, et tal on hageja ees sissenõutavaks muutunud kohustus summas 5280 eurot, mis on tekkinud poolte vahel 18.01.2012 sõlmitud töövõtulepingu nr 040112 (hinnapakkumine nr 21529-1 Soome eramu) raames osutatud teenuste eest. Põhivõlgnik kohustus võla summas 5280 eurot tasuma hagejale 18.07.2012 ning leppides kokku viivise tasumises 0,5% päevas tasumata võlasummalt (tl 9-11); samad võla tasumise kokkulepped (p 5) sisaldavad ka hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepinguid, milledega kostja kannab solidaarset vastutust koos põhivõlgnikuga; põhivõlgnik on äriregistrist kustutatud 11.01.2016 (tl 104-105); 25.11.2016 esitas hageja kostjale hagihoiatuse, milles nõudis võlgnevuse (ja viivise) summas 33 721,68 eurot tasumist hiljemalt 07.12.2016 (tl 12-13); põhivõlgnik ega kostja ei ole võlgnevust tasunud.
12.Kohus andis 11.04.2018 toimunud eelistungil asjas õigusliku hinnangu ja selgitas pooltele tõendamiskoormist (vt tl 143 pöördel-144). Kohtu hinnangul on hageja ja kostja (käendaja) vahel tarbijakäenduslepingutest tulenev suhe ning 20.06.2012 ja 04.07.2012 on hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud deklaratiivsed võlatunnistused, millede täitmine oli tagatud kostja käendusega. Selle üle ei ole menetluses enam pooltel ka vaidlust.
13.Pooled vaidlevad praegusel juhul esmalt selle üle, millised võla tasumise kokkulepete punktid seonduvad käenduslepingutega ja kostjaga. Veel vaidlevad pooled selle üle, kas 20.06.2012 ja 04.07.2012 sõlmitud tarbijakäenduslepingud on VÕS § 35 lg 1 alusel tüüptingimustel lepingud ning kas lepingute p-s 7 sätestatud pikendatud nõuete aegumistähtaeg on VÕS § 42 lg 1 alusel tühine tüüptingimus. Pooled vaidlevad ka nõude olemasolu ja viivise tasumise üle, alternatiivselt taotleb kostja viivise vähendamist. Lisaks on kostja esitanud aegumise vastuväite.
14.Kohus märgib, et VÕS § 143 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Erinevalt varasemast regulatsioonist ei ole alates 05.04.2011 enam omavahel otseselt seotud VÕS § 1 lg-s 5 (varem VÕS § 34) sisalduv tarbija ja tarbijakäenduse mõiste. Praegu kehtiva (ja ka vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajal kehtiva) VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäenduslepinguks igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte. Seega on antud juhul kostja tarbijakäenduse andnud isikuks. Märgitu üle ei ole pooltel ka vaidlust.
15.Esmalt hindab kohus, kas 20.06.2012 ja 04.07.2012 sõlmitud lepingute p 7 kehtib üksnes hageja ja põhivõlgniku vahelises suhtes või ka hageja ja kostja vahelises suhtes. Viidatud lepingute p-s 7 on pooled (st hageja, põhivõlgnik ja kostja) kokku leppinud, et kokkuleppest tulenevate nõuete aegumise tähtaeg on viis (5) aastat. Poolte tahet tuleb seejuures tõlgendada lepingu tõlgendamise reeglite järgi. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda
2-16-19012 samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1-6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat (vt Riigikohtu 1205.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19; 09.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 12; 11.05.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). Vaidlus puudub, et kokkulepete sõlmimise ajal oli kostja põhivõlgniku juhatuse liige ja ainuosanik (vt ka tl 104105). Kohtu hinnangul tuleneb 20.06.2012 ja 04.07.2012 lepingute p-st 7 otseselt poolte (sh kostja) vahel sõlmitud kokkulepe nõuete aegumise tähtaja pikendamises. Kohtu seisukohta toetab lepingute päises sätestatu, et hagejat (võlausaldaja), põhivõlgnikku (keda esindas seadusliku esindajana kostja) ja kostjat (käendaja) viidatakse ka kui pool või ühiselt pooled. Asjas ei ole esitatud ega leidnud ka tuvastamist asjaolud, millest saaks järeldada, et kostja ei oleks aru saanud sellisest kokkuleppest või ei soovinud sellega seotud tagajärgi.
16.Järgnevalt peab kohus vajalikuks käsitleda vaidlusküsimust, kas aegumistähtaja pikendamist (viiele aastale) ette nägev lepingutingimus (p 7) tarbijakäenduslepingutes on tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. Juhul kui see lepingutingimus on tüüptingimusena tühine, tuleks juba VÕS § 41 järgi lähtuda pooltevahelises õigussuhtes seadusjärgsest aegumistähtajast (kolm aastat) ning puuduks vajadus käsitleda kostja teisi vastuväiteid nõuetele, kuivõrd sellisel juhul oleksid hageja nõuded aegunud.
17.Pooltel on esmalt vaidlus selle üle, kas aegumistähtaja pikendamist ette nägev lepingutingimus (p 7) on praegusel juhul tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõttes. Kohtu hinnangul ei toeta asja materjalid kostja seisukohta, et tegemist on hageja tüüptingimusega. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Kohtupraktikas on VÕS § 35 lõikeid 1 ja 2 nende koostoimes tõlgendatud selliselt, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena. Selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi (vt Riigikohtu 30.04.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17).
18.Seega peaks kostja esmalt tõendama, et tal ei olnud võimalik käenduslepingute sõlmimisel vaidlusaluste lepingutingimuste sisu reaalselt mõjutada. Kostja seda tõendanud ei ole. Asjaolu, et 20.06.2012 ja 04.07.2012 sõlmitud lepingutes kasutatud lepingutingimused olid eelnevalt väidetavalt välja töötatud tüüptingimustes kasutamiseks, ei ole tüüptingimuste regulatsiooni kohaldamiseks piisav. Liiatigi ei tule aegumistähtaja pikendamine lepingute üldtingimustest, vaid on märgitud lepingutes koos teiste erikokkulepetega (vt tl 6-11). Hageja on kinnitanud, et vaidlusalused kokkulepped ei olnud välja töötatud kavatsusega kasutada seda mitmetes tulevikus sõlmitavates lepingutes, vaid olid välja töötatud üksnes konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt sõlmimiseks põhivõlgniku ja kostjaga ning kostjal oli võimalik kõiki lepingutingimusi läbi rääkida ja selle sisu mõjutada. Hageja on esitanud ka enda väiteid kinnitavad tõendid (vt tl 105 pöördel-107).
2-16-19012
19.Kuivõrd tegu pole ülaltoodust järelduvalt tüüptingimusega, ei pea kohus menetlusökonoomiat silmas pidades vajalikuks käsitleda otsuses väiteid ja tõendeid selle kohta, kas tingimus on kostjat ebamõistlikult kahjustav.
20.Eelnenut arvestades käsitleb kohus järgnevalt vaidlusküsimust, kas põhivõlgnikul on sõlmitud võlatunnistustest tulenevalt täitmata kohustusi, mille eest vastutab käendajana kostja.
21.Kohtu hinnangul on hageja nõue tõendatud. 20.06.2012 võlatunnistuses on põhivõlgnik (keda esindas seadusliku esindajana ja kelle ainuosanik oli kostja) tunnistanud hageja ees sissenõutavaks muutunud kohustust summas 11 580,84 eurot, mis on tekkinud poolte vahel 09.02.2012 sõlmitud töövõtulepingu nr 040112 (hinnapakkumine nr 22002-1 Koidula Piiripunkt) ja 18.01.2012 sõlmitud töövõtulepingu nr 040112 (hinnapakkumine nr 21529-1 Soome eramu) raames osutatud teenuste eest, ning võtnud kohustuse tasuda hagejale võlg summas 11 580,84 eurot järgmise maksegraafiku alusel: 1) 29.06.2012 summas 4000 eurot; 2) 13.07.2012 summas 4000 eurot; 3) 31.07.2012 summas 3580,84 eurot (vt tl 6-8). Lisaks on põhivõlgnik (keda esindas seadusliku esindajana ja kelle ainuosanik oli kostja) 04.07.2012 võlatunnistuses tunnistanud hageja ees sissenõutavaks muutunud kohustust summas 5280 eurot, mis on tekkinud poolte vahel 18.01.2012 sõlmitud töövõtulepingu nr 040112 (hinnapakkumine nr 21529-1 Soome eramu) raames osutatud teenuste eest, ning võtnud kohustuse tagastada nimetatud võlgnevus hiljemalt 18.07.2012 (vt tl 9-11). Samuti kohustus põhivõlgnik tasuma hagejale võlatunnistuste p 3 järgi viivist 0,5% päevas arvestatuna tasumata võlasummalt. Kõnesolevate võlatunnistuste päises ja p-s 5 on kostja märgitud käendajaks ning p-d 5 ja 6 sätestavad kostja käenduskohustuse. Vaidlus puudub selles, et põhivõlgnik ega kostja ei ole hagejale võlgnevust tagastanud. VÕS § 145 lg-s 1 sätestatud reegli kohaselt tekib käendaja vastutus solidaarsena põhivõlgniku vastutuse kõrvale. Käendaja vastutus tekib automaatselt alates põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumisest. Seega tekkis pärast võlatunnistuste täitmata jätmisest põhivõlgniku ja kostja solidaarvastutus, st võlausaldaja võib nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt (solidaar)võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (VÕS § 65).
22.Seoses kostja vastuväidetega selgitab kohus, et deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks on mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 18.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24). Samuti on võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (vt nt Riigikohtu 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 06.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt. Käendatava kohustuse puudumise vastuväidete kasutamisel on käendaja tõenduslikus mõttes samas seisundis kui põhivõlgnik, st tõendamiskoormus käendaja ja võlausaldaja vahelises suhtes jaguneb samamoodi nagu põhivõlgniku ja võlausaldaja vahelises suhtes (vt Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: P. Varul jt. Tallinn 2016, lk 777). Seega lasub tõendamiskoormus selle kohta, et käendatav nõue puudub või ei ole sellise suurusega, kostjal. Lisaks selgitab kohus, et võlatunnistustele toetumisel ja nende esitamisel ei pea hageja täpselt esitama töövõtulepingu alusel tekkinud asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Samas ei ole kostja tõendamiskoormis piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Eelkõige kehtib eelöeldu olukorras,
2-16-19012 kus tuleb tõendada asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peaks hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (vt Riigikohtu 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26; 12.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13). Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul kostja aga esitanud menetluses selliseid asjaolusid, mis tingiksid tõendamiskoormise ümberpöördumise. Kohus on 11.04.2018 toimunud eelistungil pooltele vastavat tõendamiskoormist korduvalt selgitanud (vt tl 143 pöördel), kuid kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et käendatav nõue puuduks.
23.Edasi käsitleb kohus kostja poolt esitatud aegumise vastuväidet. Vastavalt TsÜS § 142 lgle 1 aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg kolm aastat. TsÜS §-st 154 tulenevalt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub vastavalt TsÜS §-le 144 ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. TsÜS § 145 lg 2 alusel võib poolte kokkuleppel aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani. Praegusel juhul ongi pooled 20.06.2012 ja 04.07.2012 lepingute p-s 7 kokku leppinud, et kokkulepetest tulenevate nõuete aegumise tähtaeg on 5 aastat. Kokkuleppe I järgi tuli võlgnevus tasuda järgmise maksegraafiku alusel: 1) 29.06.2012 summas 4000 eurot; 2) 13.07.2012 summas 4000 eurot; 3) 31.07.2012 summas 3580,84 eurot. Kokkuleppe II järgi tuli võlgnevus tasuda ühekordse maksena 18.07.2012 summas 5280 eurot. Eelmärgitust johtuvalt algas kokkuleppest I tulenevate nõuete osas hagi aegumistähtaeg TsÜS §-st 154 lähtudes 01.01.2013 kell 00.00 ning lõppenuks 31.12.2017 kell 24.00. Kokkuleppest II tulenevate nõuete osas algas hagi aegumistähtaeg 18.07.2012 kell 00.00 (TsÜS § 147 lg 1) ning oleks möödunud 18.07.2017 kell 24.00. Järelikult ei olnud aegumistähtaeg hagi esitamise ajaks (19.12.2016) lõppenud ning nõuded ei ole aegunud.
24.Kostja on täiendavalt tuginenud ka põhivõlasuhte raames aset leidnud aegumisele, kuna hageja ei ole põhivõlgniku vastu hagi esitanud ega muul viisil oma õigusi teostanud selliselt, et see tooks kaasa nõuete aegumise peatumise või katkemise, mistõttu on kostja arvates hageja nõuded põhivõlgniku (ja samaaegselt kostja) vastu aegunud. Kohus möönab, et VÕS § 149 lg-st tulenevalt võib käendaja (kostja) esitada ka põhivõlgniku suhtes käendatud kohustuse aegumise vastuväite, kui käendatud kohustusele vastav nõue on põhivõlgniku ja võlausaldaja vahelises suhtes aegunud. Kuna käenduslepingust tulenev võlausaldaja nõue käendaja vastu muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma samal ajal, kui muutub sissenõutavaks käendatud kohustusele vastav võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu, aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samaaegselt (vt nt Riigikohtu 20.04.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10; 18.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16, p 13). Seega ei ole praegusel juhul aegumise kohaldamise üle otsustamisel oluline, kas ja millal hageja esitas nõuded põhivõlgniku vastu (vt ka Riigikohtu 11.12.2015 otsus tsiviilasjas nr 32-1-116-15, p 11), kuivõrd hageja on esitanud enne aegumistähtaja lõppemist nõuded käendaja vastu (VÕS § 145 lg 1; vt otsuse p 23).
25.Arvestades ülaltoodut, kuulub hageja nõue põhivõla 16 860,84 euro (11 580,84 + 5280) väljamõistmiseks kostjalt rahuldamisele.
2-16-19012
26.Kohtu hinnangul on õiguslikult põhjendatud ka hageja viivisenõue. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Viivist võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 kohaselt võlgnikult nõuda, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
27.Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise tasumist summas 16 860,84 eurot. Kokkulepete I ja II p 3 järgi on viivisemääraks 0,5% päevas ning p-s 5 käendab käendaja (kostja) kõigi põhivõlgniku vaidlusalustest kokkulepetest tulenevate kohustuste täitmist oma isikliku käendusega ja vastutab põhivõlgniku kohutuste, sh viivised, täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga. Hageja on selgitanud, et ta nõuab kostalt viivisevõlgnevuse tasumist üksnes kuni põhivõlgnevuse suuruseni (11 580,84 + 5280). Veel on hageja selgitanud, et isegi kui lähtuda sellest, et hageja nõuded muutusid sissenõutavaks alles 01.01.2013, siis juba 31.12.2013 ületas põhivõlgniku viivisevõlgnevus põhivõlgnevust. Võttes aluseks, et kalendriaastas (2013) on 365 päeva ning lähtudes 16 860,84 euro suurusest põhivõlast, on hagejal üksnes ajavahemiku 01.01.2013 – 31.12.2013 (s.o 365 päeva) eest õigus nõuda viivist 30 771,03 eurot (16 860,84 eurot x 0,5% x 365 päeva). Hageja nõuab aga viivist 16 860,84 eurot, mis on kooskõlas TsMS § 5 lg-ga 1.
28.Kohus on juba eelnevalt selgitanud, miks ta ei nõustu kostja seisukohaga nagu oleksid 20.06.2012 ja 04.07.2012 lepingud sõlmitud tüüptingimustega (vt otsuse p-d 17-19). Võlatunnistused sõlmiti hageja ja põhivõlgniku vahel majandus- ja kutsetegevuse käigus, põhivõlgnik ei olnud tarbija. Samuti ei ole samastatavad tarbija ja tarbijakäenduse mõisted (vt otsuse p 14). Seetõttu on ka asjakohatud kostja viited Riigikohtu lahenditele, mis käsitlevad viivisemäära mõistlikkust tarbijakrediidi lepingutes.
29.Alternatiivselt on kostja taotlenud viivise vähendamist kuni määrani 5% aastas. VÕS § 113 lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. Leppetrahvi nõudmist käsitleva VÕS 162 lg 1 kohaselt võib kohus juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, vähendada seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (vt nt Riigikohtu 12.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1162-12, p-d 18 ja 19). Riigikohus on 12.12.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12 (p-s 20) märkinud, et VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“. Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. Antud juhul ei ületa hageja viivisenõue põhivõlgnevust (16 860,84 eurot) ning kostja ei ole tõendanud viivise vähendamise eelduste olemasolu. Kusjuures kohus on 11.04.2018 toimunud istungil kostjale vastavat tõendamiskoormist selgitanud (vt tl 144). Kostja väited, et põhivõlgniku majanduslik seisund polnud eeldatavasti hea, kuna ta kustutati äriregistrist ning
2-16-19012 et kostjal on 4 ülalpeetavat, kellele ta tasub igakuiselt ülalpidamistasu, mistõttu põhivõlaga võrdses ulatuses viivise tasumine käiks talle igal juhul üle jõu, on paljasõnalised ja tõendamata. Seejuures nähtub asja materjalidest, et põhivõlgnik, kelle ainuosanik ja juhatuse liige oli kostja, kustutati äriregistrist hoopis seetõttu, kuna ta jättis esitamata majandusaasta aruanded (vt tl 104-105). Hageja on esitanud viivise nõuded nii, et need kokku ei ületa võlatunnistustest tulenevaid põhivõla nõudeid. Kohtu arvates ei ole hageja viivisenõue summas 16 860,84 eurot ebamõistlikult suur ning puuduvad VÕS §-st 162 tulenevad objektiivsed alused selle vähendamiseks. Kohus arvestab seejuures ühelt poolt asjaoluga, et kokkulepetes I ja II kokku lepitud viivisemäär 0,5% tasumata summalt päevas on oluliselt suurem VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud n-ö seadusjärgsest määrast. Teiselt poolt ei ole viivisenõude suurus iseenesest tingitud kõrgest viivisemäärast, vaid eeskätt ikkagi viivituse pikkusest. Ajavahemikul 01.01.2013 – 19.12.2016 oli kostja olnud võlgnevuse tasumise kohustusega viivituses 1449 päeva. Seejuures on kostja põhikohustused senini täitmata. Kummalgi lepingupoolel ei ole kohtu hinnangul ülekaalukaid huve, mida tuleks VÕS § 162 lg 1 kontekstis õiguslikult arvestada. Kohtule ei ole esitatud kontrollitavaid väiteid ega tõendeid hageja või põhivõlgniku/kostja majandusliku olukorra kohta.
30.Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 16 860,84 eurot ja viivise 16 860,84 eurot. Kostjalt otsusega välja mõistetav summa suurus ei ületa käenduslepingutest tulenevaid käendaja rahalise vastutuse maksimumsummasid (vt tl 7 ja 9).
MENETLUSKULUDE JAOTUS
31.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi rahuldas, tuleb menetluskulud asjas jätta kostja kanda.
32.Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).
33.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.