4.Jätta apellatsioonimenetluse kulud YY kanda. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
2-16-9306 Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab kohtuasja lahendanud maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 15. juunil 2016 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 35 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2013. a novembris suulise laenulepingu, mille järgi pidi hageja laenama kostjale 35 000 eurot talle kuuluva Tallinnas XXX asuva korteriomandi müügist saadud rahast ning kostja pidi raha ühe aasta möödudes tagastama. Hageja müüs korteriomandi 11. detsembril 2013 sõlmitud korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu alusel ning selle p 2.2 alusel kanti notari deposiiti tasutud ostuhind 35 000 eurot kostja kontole. Hoolimata korduvatest meeldetuletustest ei ole kostja laenu tagastanud. Hageja ja tema pojapoja CC ning kostja ja CC vahelistel kokkulepetel ei ole asjas tähtsust. Hageja ei ole pojapojaga midagi kokku leppinud. Hageja lubas tal pärast rehabilitatsioonikeskusest vabanemist elada oma korteris ning pärast seda, kui pojapoeg tutvus kostjaga, siis lubas registreerida ka kostja ning tema pojapoja elukohana selle korteri aadressi. Mõne aja möödudes palus pjapoeg hagejal korteri müüa, et ta saaks koos kostjaga (oma abikaasaga) osta endale uue suurema korteri, kuid esimeseks sissemaksuks oli raha vaja. Perekonna nõupidamisel, kus osales ka hageja poeg, otsustati, et hageja müüb korteriomandi ja laenab üheks aastaks raha kostjale. Kostja nõustus sellega. Juhul, kui kohus ei tuvasta laenulepingut, nõuab hageja kostjalt alusetult saadud 35 000 euro tagastamist. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
2.1.Kostja vastuväidete kohaselt kanti 35 000 eurot tema pangakontole, kuid pooltel ei olnud laenulepingut ega muud kokkulepet raha tagastamise kohta. Müüdud korteriomandi omanik oli kinnistusraamatu järgi küll hageja, kuid tegelikult kasutas omanikuna korterit tema pojapoeg CC, kes ei saanud korteriomandit enda nimele omandada, sest tema vastu oli alustatud täitemenetlusi. Korteriomandi müümisel leppisid hageja ja CC kokku, et viimane saab korteriomandi müügist saadava raha endale, et osta uus korteriomand
2-16-9306 koos kostjaga, kes oli toona CC abikaasa. CC vastu alustatud täitemenetluste tõttu palus ta hagejal kanda raha üle kostja kontole. Seega kanti raha CC asemel kostja kontole. Hageja ei ole enne kohtusse pöördumist nõudnud kostjalt raha tagastamist.
2.2.Kostjale teadaolevalt võib 79-aastasel hagejal olla dementsuse tõttu piiratud teovõime, mistõttu võib tema poeg AA olla mõjutanud teda hagi kostja vastu esitama. Seetõttu tuleks kontrollida hageja tsiviilkohtumenetlusteovõimet ning selle tuvastamise korral jätta hagi läbi vaatamata. Menetluse edasine käik
3.Harju Maakohus kohustas 13. oktoobri 2016. a määrusega hagejat esitama arstitõendit oma tsiviilkohtumenetlusteovõime kohta ning kohustas hageja taotlusel 3. märtsi ja 29. juuni 2017. a määrusega Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatrit esitama kohtule hageja tsiviilkohtumenetlusteovõime kohta arstitõend.
4.Psühhiaatriakliiniku juhataja teatas 10. märtsil 2017, et hageja on suunatud psühholoogilistele uuringutele ja korduvale vastuvõtule. 6. juulil 2017 teatas sama isik, et arvestades objektiivset leidu, anamneesi ja psühholoogilisi uuringuid on hageja diagnoos kerge orgaaniline tunnetushäire (F06.7). Esimese astme kohtu otsus
5.Harju Maakohus rahuldas 13. novembri 2017. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 35 000 eurot ja jättis menetluskulud kostja kanda. Hüvitatavate menetluskulude suurust maakohus kindlaks ei määranud.
5.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - hageja oli Tallinnas XXX asuva korteriomandi omanik; - hageja müüs 11. detsembri 2013. a müügi- ja asjaõiguslepingu alusel Tallinnas XXX asuva korteri; - notar kandis 35 000 eurot kostja kontole; - kostja ei ole hagejale raha tagastanud.
5.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud, et ta sõlmis kostjaga suulise laenulepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 tähenduses. Maakohus kuulas tunnistajana üle CC ja AA, kes andsid laenulepingu sõlmimise kohta üksteisele vastukäivaid ütlusi. Olukorras, kus kohtule on esitatud kaks võrdväärset tõendit, mis üksteisele kardinaalselt vastanduvad, ei ole võimalik laenulepingu olemasolu tuvastada.
5.3.Hagi tuleb VÕS § 1028 lg 1 alusel rahudalda ja kostjalt hageja kasuks 35 000 eurot välja mõista. Kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu VÕS § 1028 lg 1 järgi saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34). Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes
2-16-9306 hiljem ära (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 10). Samu seisukohti on Riigikohus korranud 19. detsembri 2016. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-122-16, p 11. Kuna hageja väitel kandis ta raha kostjale üle arusaamises, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping, täitis hageja kohustust, mida tegelikkuses ei eksisteerinud. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt 35 000 eurot VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi. Kostja vastuväidete kohaselt oli talle üle kantud raha CC oma, kuid kostja ei ole oma vastuväidet tõendanud. CC ütluste kohaselt osteti XXX tänava korter Lasnamäel asunud korteriomandi müügist saadud rahaga. CC Lasnamäel asunud korteriomandi omanik ei olnud. XXX tänava korteriomandi ostmiseks kandis raha kas hageja või tunnistaja isa. Seega ei kuulunud raha, mille eest XXX Tallinn korteriomand osteti, CCle, samuti ei saanud CC kinnistusraamatu kande kohaselt nimetatud korteriomandi omanikuks. Kohtu hinnangul ei ole asjas esitatud ka tõendeid, millest nähtuks, et CC perekonnale kuulunud Lasnamäe korteri müügist saadud raha või XXX Tallinn korteriomandi müügist saadud raha oleks CC-le kingitud, kuna CC on ise andnud ütlusi, et Lasnamäe korteri raha läks tema isa või hageja kontole. Põhjendatud ei ole ka kostja vastuväide, et ta ei ole saadud raha arvel rikastunud VÕS § 1033 lg 1 tähenduses. Praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kostja ei oleks hagejalt saadud raha arvelt rikastunud, sest tunnistajad on kinnitanud, et Tallinnas XXX asuva korteriomandi müügist saadud raha arvelt osteti kostjale uus korteriomand. Apellatsioonkaebus
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palus kostja määrata hagejale kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tema tsiviilkohtumenetlusteovõime väljaselgitamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
6.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt hindas maakohus vääralt tõendeid ja asus seetõttu ekslikult seisukohale, et kostja on alusetult rikastunud. Maakohus jättis hindamata CC ütlused, mis kinnitavad, et tal oli õigus saada korteriomandi müügist raha endale. Ütlused ei ole selles osas vastuolus AA ütlustega, kes kaudselt kinnitas CC ütlusi, kuna väitis samuti, et CC käis notari juures, kui sõlmiti korteriomandi müügileping. Kui CC-l ei oleks olnud õigust raha endale saada, ei oleks ta tegelenud ostja leidmisega ega ilmunud koos kostjaga notari juurde.
6.2.Maakohus jättis vääralt hageja tsiviilkohtumenetlusteovõime tuvastamiseks hagejale ekspertiisi määramata ja rahuldus üksnes arsti vastusega, mille kohaselt oli hagejal kerge orgaaniline tunnetushäire. Kohtul ei ole eriteadmisi ning ta saab veenduda isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimes üksnes ekspertiisi abil. Hageja on psüühiliselt ebastabiilne eakas inimene. Kohtuistungil viibis hageja kinniste silmadega ega reageerinud toimuvale. Kui hageja on tsiviilkohtumenetlusteovõimetu, siis ei ole tema volitatud esindajal esindusõigust ja hagi tuleb jätta läbi vaatamata.
2-16-9306 Vastustaja seisukoht
7.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning ekspertiisitaotluse rahuldamata.
7.1.Maakohus hindas tõendeid õigesti. Kõik tunnistaja ütlused selle kohta, et tal oli õigus saada raha endale, on paljasõnalised.
7.2.Kostja ei ole maakohtus taotlenud hageja tsiviilkohtumenetlusteovõime väljaselgitamiseks ekspertiisi. See ei ole ka vajalik, sest arstitõendist nähtub, et hagejal on üksnes kerge orgaaniline tunnetushäire. Selline diagnoos pannakse RHK-10 järgi juhul, kui sümptomid ei ole nii raskekujulised, et saaks püstitada dementsuse diagnoosi. Hageja osales istungil ja vastas kohtu küsimustele.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi täielikult maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
9.Kolleegiumi hinnangul ei eksinud maakohus kostja vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid tuvastades tõendite hindamise reeglite vastu ning järeldas põhjendatult, et kostja ei ole tõendanud, et talle üle kantud raha (35 000 eurot) oli CC raha. Kostja väitel jättis maakohus selles osas CC ütlused hindamata, kuid kolleegium sellega ei nõustu. Maakohtu otsuse põhjendustest nähtub, et maakohus hindas tunnistaja väiteid selle kohta, kust pärines kostjale üle kantud raha, kuid jõudis tunnistaja ütluste alusel veendumusele, et need ei kinnita seda, et tunnistajal oli õigus saada XXX asuva korteriomandi müügist saadav raha endale. Seejuures hindas maakohus ka tunnistaja ütlusi selle kohta, kust saadi raha XXX asuva korteriomandi ostmiseks ning kellele kuulus enne XXX asuva korteriomandi ostmist teine Lasnamäel asunud korteriomand, kuid järeldas, et tunnistaja ütlustega ei ole tõendatud, et kostja kontole kantud raha oli tegelikult CC oma. Arvestades seda, et tunnistaja ütlused olid ebamäärased ning kostja ei esitanud kohtumenetluses ühtki muud tõendit, mis kinnitaksid kostja väidetud asjaolusid, asus maakohus kolleegiumi hinnangul põhjendatult seisukohale, et kostja ei ole oma vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid tõendanud. Tunnistaja ütlusest nähtub küll see, et tunnistaja pidas XXX asuvat korteriomandit enda omaks ja väitis, et ta sai raha korteri ostmiseks perele kuulunud Lasnamäel asuva korteriomandi müügist, sh said osa rahast tema vend ja isa ning ülejäänud rahast ostis tunnistaja endale XXX asuva korteriomandi, kuid tunnistaja ei osanud kohtule öelda, kelle arvelt korteri ostmiseks raha üle kanti (see oli vanaema või isa arvelt) ning ta ei teadnud, kellele kuulus Lasnamäel asunud korter, samas väitis, et igal juhul ei osalenud ta selle müügilepingus poolena (I kd, tl 137–137 pöördel). Kolleegiumi hinnangul viitavad tunnistaja ütlused sellele, et tunnistajal võisid olla perega kokkulepped selle kohta, et ta saab pärast ema surma Lasnamäel asunud korteriomandi müügist raha või selle asemel korteriomandi, kuid kinnistusraamatu kandega on tõendatud, et XXX asuva korteriomandi omandas hoopis hageja.
2-16-9306 Seega võis olla pereringis hoopis kokkulepe, et tunnistaja saab üksnes võimaluse kasutada XXX asuvat korteriomandit. Sellele viitavad ka tunnistaja isa ütlused (I kd, tl 136 pöördel– 137). Ka hageja eitab kohtumenetluses sellise kokkuleppe sõlmimist tunnistajaga, mille kohaselt ta lubas anda XXX asuva korteriomandi müügist saadud raha tunnistajale. Ainuüksi tunnistaja arusaam sellest, milles ta oma pereliikmetega kokku leppis, ei ole kolleegiumi hinnangul piisav, et tuvastada selline kokkulepe. Kokkuleppe tuvastamiseks oleks vaja tuvastada VÕS § 29 lg 1 järgi kokkuleppe poolte ühine tegelik tahe, praegusel juhul siis see, et keegi pereliikmetest sõlmis tunnistajaga lepingu, mille alusel kinkis tunnistajale Lasnamäel asunud korteriomandi müügist saadud raha või XXX asuva korteriomandi. Selle kohta ei ole aga asjas ühtegi tõendit esitatud ning kinnistusaamatu kanne kinnitab seda, et XXX asuva korteriomandi omanikuks sai hageja. Kostja väitel ja tunnistaja kinnitusel ei saanud tunnistaja korteriomandi omanikuks ja talle ei kantud ühestki korteriomandi müügist saadud raha üle seetõttu, et tema vastu oli alustatud täitemenetlusi ja sellisel juhul oleks ta korteriomandist või rahast võlgade katteks ilma jäänud. Muid tõendeid tunnistaja vastu alustatud täitemenetluste kohta ei ole kohtule esitatud. Iseenesest on eluliselt usutav, et isik, kelle vastu on sissnõudjad alustanud täitemenetlust, soovib teha end sissenõudjate silmis varatuks, sh kasutada oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel teiste isikute pangakontosid ning võõrandada oma kinnisasjad usaldusväärsetele isikutele. Siiski kinnitavad tunnistaja ütlused ka selles osas üksnes tunnistaja enda võimalikke motiive enda näiliselt varatuks tegemiseks, kuid ei kinnita seda, et perekonnas olid vastavad kokkulepped, mida tegelike tehingutega varjata sooviti. Seda ei kinnita ka tunnistaja isa ütlused ega hageja väited. Eelnevat arvestades järeldas maakohus põhjendatult, et tunnistaja CC ütlustega ei ole tõendatud, et raha, mis kanti kostja kontole, oli tegelikult CC oma.
10.Kolleegiumi hinnangul ei eksinud maakohus menetlusõiguse normide vastu ka hageja tsiviilkohtumenetlusteovõimet kontrollides. Iseenesest on õige kostja arusaam, et kohus peab TsMS § 204 lg 1 järgi kontrollima menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõimet ega või lubada selle puudumisel isikul menetluses osaleda. Siiski võib kohus sellise kahtluse korral nõuda TsMS § 204 lg 2 järgi isikult kas arsti arvamuse esitamist või korraldada ekspertiisi ning kui esitatud dokumendid ei kõrvalda kohtu kahtlust, algatab kohus menetluse menetlusosalisele eestkostja määramiseks. Praeguses asjas palus kostja maakohtul kontrollida hageja tsiviilkohtumenetlusteovõimet ning maakohus tegi seda. Selleks kohustas maakohus esmalt 13. oktoobril 2016 hagejat esitama kohtule arstitõendi tema tsiviilkohtumenetlusteovõime kohta (I kd, tl 75). Kuna hageja esindaja kinnitusel väljastavad arstid tõendi üksnes kohtule kohtu nõudmisel, kohustas maakohus hageja taotlusel 3. märtsi ja 29. juuni 2017. a määrusega Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatrit esitama kohtule hageja tsiviilkohtumenetlusteovõime kohta arstitõend. Psühhiaatriakliiniku juhataja teatas 10. märtsil 2017, et hageja on suunatud psühholoogilistele uuringutele ja korduvale vastuvõtule, ning 6. juulil 2017, et arvestades objektiivset leidu, anamneesi ja psühholoogilisi uuringuid on hageja diagnoos kerge orgaaniline tunnetushäire (F06.7). Esitatud tõendid kõrvaldasid maakohtu kahtlused ning maakohus ei pidanud vajalikuks määrata lisaks hageja piiratud teovõime tuvastamiseks ekspertiisi ega algatada menetlust hagejale eestkostja määramiseks.
2-16-9306 Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et maakohus pidi hageja tsiviilkohtumenetlusteovõime kontrollimiseks määrama igal juhul ekspertiisi. Nagu ülal viidatud, võib kohus TSMS § 204 lg 2 järgi nõuda kas arsti arvamust või korraldada ekspertiisi. Kui arsti arvamus kõrvaldab kohtu kahtlused menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõimes, siis ei ole ekspertiisi vaja korraldada. Praegusel juhul nähtus arsti arvamusest hageja diagnoos (kerge orgaaniline tunnetushäire) ning kohtul oli võimalik veenduda hageja tsiviilkohtumenetlusteovõimes ka kohtuistungil. Seejuures nähtub kohtuistungi protokollist, et hageja on isiklikult avaldanud soovi, et kostja tagastaks 35 000 eurot, ning pidanud võimalikuks sõlmida kostjaga kompromiss selliselt, et kostja tasub võla osade kaupa (I kd, tl 136). Seega ei vasta tõele kostja väited selle kohta, et hageja ei võtnud istungil toimuvast osa. Kuna maakohus kontrollis nõuetekohaselt hageja tsiviilkohtumenetlusteovõimet ja veendus selle olemasolus, ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud hageja ringkonnakohtule esitatud taotlus määrata hagejale täiendavalt ekspertiis tema tsiviilkohtumenetlusteovõime tuvastamiseks ning see tuleb jätta rahuldamata.
11.Eeltoodud põhjendustel jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
12.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.