3.Jätta tsiviilasja menetluskulud XXX kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le 2.
4.Välja mõista XXXlt Eesti Vabariigi kasuks 1000 eurot, mis tuleb tasuda 15 päeva jooksul käesoleva lahendi jõustumisest alates. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Eesti Vabariigi kasuks välja mõistetud kulud tuleb tasuda vastavalt kohtuotsusele lisatud andmetele.
5.Saata kohtuotsuse ärakiri Rahandusministeeriumile. Edasikaebamise kord
6.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja ja kostja vahel sõlmiti 2013. aasta novembris suuline laenuleping, millega pooled leppisid kokku, et korteriomandi aadressil XXX müügist saadud rahast laenab hageja kostjale 35 000 eurot. Pooled leppisid suuliselt kokku, et kostja tagastab laenuks saadud raha ühe aasta möödudes, s.o 11.12.2014. Kostja ei ole võlgnevust senini tasunud.
2.Kokkulepped XXX ja kostja vahel ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust, kuna hagejal ei olnud XXXga kokkulepet. Korter aadressil XXX oli hageja omand, ega olnud seotud kostja ega XXXga. Hageja lubas kostjal ja XXXl üksnes elada hagejale kuulunud korteris. Hageja laenas korteri müügist saadud raha kostjale, kuna kostja soovis omale uue korteri osta.
3.Hageja palub kostjalt laenulepingu alusel välja mõista 35 000 eurot. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et laenulepingust tulenevalt ei ole võimalik võlgnevust välja mõista, palub hageja nõue rahuldada VÕS § 1028, s.o alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja vastuväited hagile
4.Kostja vaidleb esitatud nõudele vastu. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et hageja kandis kostjale üle 35 000 eurot. Küll on aga hageja esitanud kohtule valeandmeid selle kohta justkui on pooled sõlminud laenulepingu. Samuti ei ole hageja ega kostja vahel mingisugust muud kokkulepet, et kostja peaks hagejale tema poolt üle kantud raha tagastama.
5.Hageja kandis kostjale 35 000 eurot üle kostja endise abikaasa XXX eest. Hageja on kostja endise abikaasa XXX vanaema. Kostjale teadaolevalt ei saanud XXX endale ise korterit osta, sest tema kõik arveldusarved olid arestitud ning kõik varad, mille XXX oleks soetanud, oleks müüdud XXX vastu alustatud täitemenetluste raames. Hageja ja XXX olid eelneva tõttu sõlminud kokkuleppe, et korter, mille müügist saadud raha kanti XXX nimel üle kostjale, omanikuks oli küll kinnistusraamatu kohaselt hageja, kuid tegelikult kasutab XXX korterit omanikuna ise. Samamoodi oli sõlmitud hageja ja XXX vahel kokkulepe, mille kohaselt ka nimetatud korteri müügist saadud raha kuulub tegelikult XXXle. XXX aga ei soovinud, et see raha kantaks üle tema isiklikule arveldusarvele, sest tema arveldusarved olid arestitud.
6.Kuna XXX soovis saadavat 35 000 eurot kasutada kostja ja XXX uue eluaseme ostmiseks, siis tahtis XXX, et see 35 000 eurot kantakse üle kostjale. Seega sisuliselt kandis hageja selle 35 000 eurot üle XXXle kui oma lapselapsele, et teda aidata korteri ostmisel, mida võib kvalifitseerida hageja ja XXX vahelise kinkelepinguna. Kostja andis XXXle üksnes oma arveldusarve numbri, kuhu see summa oleks võimalik üle kanda. Kostja tegutses hagejalt saadud raha vastuvõtmisel seega n-ö vahendajana, võttes vastu XXX nimel hageja kohustuse täitmist XXX ees. XXX omakorda andis kostjale õiguse selle raha kasutamiseks ühise kodu soetamisel.
7.Tulenevalt eeltoodust puuduvad hagejal kostja vastu ka igasugused alusetu rikastumise nõuded, sest kostja ei ole hagejalt midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, kuid kohustust ei olnud olemas, kohustust ei tekkinud või kohustus langes hiljem ära, st puuduvad võlaõigusseaduse § 1028 lg-s 1 sätesatud eeldused. Hageja kandis kostjale 35 000 eurot XXX eest ning kostja tegutses üksnes XXX raha n-ö vastuvõtjana.
8.Ebaõige on muuhulgas ka hagiavalduses kirjutatu justkui oleks hageja nõudnud korduvalt kostjalt enne käesoleva hagi esitamist 35 000 euro tagastamist. Kostja palub hagi rahuldada ning menetluskulud hageja kanda jätta. Kohtuotsuse põhjendused
9.Kohus, kuulanud pooled kohtuistungil ära ja uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
10.Poolte vahel puudub vaidlus, et 11.12.2013 korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepinguga müüs hageja korteriomandi asukohaga XXX ning müügist saadud summast 35 000 eurot kanti notari poolt kostja kontole. Nimetatud summat ei ole kostja hagejale tagastanud.
11.Hageja soovib, et kostja tagastaks hagejale korteriomandi XXX ostuhinna arvelt kostjale ülekantud summa. Hageja on seisukohal, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud 1-aastane suuline laenuleping, mida kostja ei ole täitnud. Alternatiivselt leiab hageja, et kostjal tuleb 35 000 eurot tagastada alusetu rikastumise sätete alusel.
12.Kostja vaidleb esitatud nõudele vastu, kuna hageja ja kostja ei sõlminud laenulepingut, vaid tegelikkuses kandis hageja raha kostja kontole üksnes XXX, kes on hageja lapselaps ning kostja endine abikaasa, soovil. Hagejal ja kostjal raha tagastamise kokkulepet ei olnud.
13.Kohus analüüsib esmalt küsimust, kas hageja ja kostja vahel oli sõlmitud suuline laenuleping. Võlaõigusseaduse (VÕS ) § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-45-17 leidnud, et juhul, kui üks isik on andnud suulise kokkuleppe alusel teisele raha millegi ostmiseks, on tegemist laenulepinguga, mitte aga VÕS § 396 lg s 2 sätestatud olukorraga. VÕS § 396 lg 2 kohaldub olukorras, kui algne kohustus rahasumma, asendatava asja või muu eseme tagastamiseks tuleneb õigussuhtest, mis ei ole laenusuhe (p 13).
14.Kohus on seisukohal, et antud asjas esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik tuvastada, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping VÕS § 396 lg 1 mõttes. Kohus on
24.10.2017 kohtuistungil tunnistajatena üle kuulanud XXX ja XXX, kes on andnud üksteisele vastukäivaid ütlusi. Nimelt on XXX kinnitanud, et hageja andis XXX korteriomandi müügist saadud raha arvelt kostjale laenu ning kostja pidi raha tagastama ühe aasta pärast (tlk 136 pöördel). Samas on XXX andnud ütlusi, et XXX korteriomandi müügist saadud raha osas hagejale tagastamise kokkulepet ei olnud. XXX arusaamise kohaselt oli XXX korteriomand XXX oma ning üksnes formaalselt hageja nimele registreeritud. Seega ei pidanud XXX korteri müügist saadud raha kellelegi tagastama (tlk 137). Kohus leiab, et eelviidatud tunnistajate ütluste pinnalt ei ole võimalik tuvastada, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt on hageja kohustus tõendada laenulepingu olemasolu, kuid olukorras, kus vastava asjaolu osas on kaks võrdväärset tõendit, mis üksteile kardinaalselt vastanduvad, tuleb asuda seisukohale, et laenulepingu olemasolu ei ole võimalik tuvastada.
15.Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja nõuet on võimalik rahuldada VÕS § 1028 lg 1 alusel. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-122-14 p-s 10 asunud seisukohale, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34). Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 10).
16.Hageja on käesoleval juhul väitnud, et ta kandis raha kostjale üle arusaamises, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping. Antud asjas puudub vaidlus küsimuses, et hageja korraldusel on 11.12.2013 lepingu punkti 2.2 alusel kostjale 35 000 eurot üle kantud. Kohus on eelnevalt jõudnud järeldusele, et ei esine alust hageja ja kostja vahel laenulepingu tuvastamiseks, mis tähendab, et hageja täitis kohustust, mida tegelikkuses ei eksisteerinud. Seega on hagejal õigus kostjale üle kantud 35 000 eurot VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda, kuna kostja on vastava summa saanud hagejalt seoses kohustusega, mida olemas ei olnud.
17.Kostja on esitanud vastuväite, et 35 000 eurot, mis kostja kontole kanti, oli hageja ja kostja kokkuleppe kohaselt tegelikkuses XXX oma. Kohus leiab, et kostja vastav väide ei ole tõendamist leidnud. Nimelt on XXX ise andnud kohtuistungil ütlusi, et Kopli tänava korteri osteti rahaga, mis saadi Lasnamäel asunud korteriomandi müügist. XXX Lasnamäel asunud korteriomandi omanik ei olnud. Kopli tänava korteriomandi ostmiseks kandis raha kas hageja või tunnistaja isa. Kopli tänava korteriomand oli kinnistusraamatus kantud hageja nimele (tlk 137 pöördel). Kohus on seisukohal, et lähtuvalt eelviidatud tunnistaja ütlustest tulenevalt ei kuulunud raha, mille eest XXX korteriomand osteti, XXXle ning samuti ei saanud XXX kinnistusraamatu kande kohaselt nimetatud korteriomandi omanikuks. Kohtu hinnangul ei ole asjas esitatud ka tõendeid, millest nähtuks, et XXX perekonnale kuulunud Lasnamäe korteri müügist
saadud raha või XXX korteriomandi müügist saadud raha oleks XXXle kingitud, kuna XXX on ise andnud ütlusi, et Lasnamäe korteri raha läks tema isa või hageja kontole.
18.Kostja on samuti väitnud, et hageja korraldusel XXX korteriomandi müügist saadud raha arvelt ei ole kostja rikastunud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-131-15 selgitanud, et kui isik on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab teine pool VÕS § 1033 lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite. VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et teine pool oli rikkumise äralangemisel heauskne VÕS § 1035 lg 1 ja 2 mõttes. VÕS § 1033 lg 1 järgi peab teine pool tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud (p 14). Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kostja ei oleks tegelikkuses hagejalt saadud raha arvelt rikastunud. Nimelt on nii kostja ise kui ka tunnistajad XXX ja XXX kinnitanud, et hagejalt XXX korteriomandi müügist saadud raha arvelt osteti kostjale uus korteriomand. Seega ei ole põhjendatud kostja väide, et kostja ei ole hageja poolt kostjale kantud raha arvelt midagi saanud.
19.Lähtuvalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele VÕS § 1028 lg 1 alusel ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 35 000 eurot.
20.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 alusel on hagihind 35 000 eurot. Menetluskulud
21.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
22.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.
23.TsMS § 190 lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Sama kehtib hageja poolel menetluses osalevale kolmandale isikule menetlusabi andmise kohta, kui hagi rahuldatakse. Käesolevas asjas on hagejale 04.07.2016 määrusega antud menetlusabi ning hageja on vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest summas 1000 eurot. Lähtuvalt TsMS § 190 lg-st 3 tuleb nimetatud summa kostjalt riigi tuludesse välja mõista.
24.TsMS § 179 lg 9 alusel tuleb tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises
lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 179 lg-st 5 tulenevalt tuleb lahend täita 15 päeva jooksul selle jõustumisest.