Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse ärakirja kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kohus selgitab, et juhul kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja jooksul sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik SA Narva Haigla esitas Viru Maakohtule taotluse töövaidluse lahendamiseks hagimenetluses (tlk 3-5; 73-75). Taotlusest nähtub, et 29.06.2018 töövaidluskomisjoni otsusega 4.1/883/18 rahuldati D K avaldus. Töövaidluskomisjoni poolt on tuvastatud, et SA Narva Haigla kohustub andma D K kollektiivlepinguga ettenähtud lisapuhkust 2018 aasta eest 2018 aastal. Töövaidluskomisjon kohustas SA Narva Haigla võimaldama D K kollektiivlepinguga ette nähtud lisapuhkust 2018 aasta eest 2018 aastal (tlk 6-9; 65-69) Hagiavaldus ja hageja seisukohad D K esitas kohtule hagiavalduse SA Narva Haigla vastu (tlk 92-94). Hagiavaldusest nähtub, et 25.04.2017 allkirjastati E H L , E K L , E P S , E A L , E T K ja E Õ L poolt kollektiivleping, mis kehtib kuni 31.12.2018. Kollektiivlepingu punktis 4.3 lepiti kokku, et kollektiivlepingu punktides 1.1.1-1.1.9 nimetatud töötajal on õigus saada 3–7 kalendripäeva tasulist lisapuhkust kalendriaastas, kui ta töötab tööandja juures täistööajaga või proportsionaalselt töölepingus kokkulepitud tööajaga, kui ta töötab osalise tööajaga. Eelnimetatud kollektiivlepingule tuginedes andis SA Narva Haigla 18.05.2017 välja käskkirja nr 1-5/130 “Lisapuhkuse andmisest 2017 aastal”, mille kohaselt anti kõigile SA Narva Haigla töötajatele 2017 aastal 3 kalendripäeva lisapuhkust. 11.01.2018 pöördus hageja kostja poole avaldusega võimaldamaks tal kasutada 2018 aastal põhi- ja lisapuhkust kokku 38 kalendripäeva. Kostja keeldus hageja avaldust rahuldamast, viidates kollektiivlepinguga ettenähtud lisapuhkuse andmisest keeldumisel 21.12.2017 käskkirjale nr 1-5/272. Hageja palub tuvastada kostja kohustus võimaldada hagejale kollektiivlepinguga ettenähtud lisapuhkus 2018 aasta eest. Hageja palub kohustada kostjat andma hagejale kollektiivlepinguga 2018 aasta eest ettenähtud lisapuhkus 3 kalendripäeva. Juhul, kui lisapuhkust ei võimaldata 2018 aastal, kohustada kostjat hüvitama hagejale lisapuhkus hageja kolme keskmise kalendripäevatasu alusel summas 204.54 eurot. Jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja on seisukohal, et nõue ei ole aegunud. TLS § 31 kohaselt on hagejal õigus esitada nõue töövaidlusorganile nelja kuu jooksul oma õiguste rikkumisest teadasaamisest. Hageja on oma õiguste rikkumisest teada saanud 11.01.2018. Hageja pöördus töövaidluskomisjoni poole 11.05.2018, seega õigeaegselt. Hageja leiab 09.11.2018 seisukohtades (tlk 114-115), et tööandjapoolne käitumine on olnud diskrimineeriv, mis seisneb selles, et kollektiivlepingust tulenevat lisapuhkust võimaldatakse töötajale, kellel on pikem puhkus tulenevalt staažist. Samal ajal hagejale, kel on pikem põhipuhkus tulenevalt seadusest, lisapuhkust ei võimaldata. Tegemist on erineva kohtlemisega, millel puudub objektiivne ja mõistlik selgitus. Hageja jääb oma 07.01.2019 lõplikes seisukohtades (tlk 126-127) varasemalt esitatud seisukohtade ja nõuete juurde ning palub hagi rahuldada. Hageja leiab, et lisapuhkuse andmine ei

sõltu ka töötatud ajast. Hageja on kostja juures töötanud alates 2011 aastast, seega oli kostjal kohustus võimaldada hagejale lisapuhkust vastavalt kollektiivlepingule. Kostja vastus ja seisukohad Kostja selgitas 10.08.2018 (tlk 75), et 18.12.2017 käskkirjaga nr. 1-5/266 oli täpsustatud lisapuhkuse andmine 25.04.2017 kollektiivlepingu alusel. Antud käskkirja p-s 2 on kehtestatud, et lisapuhkus antakse töötajatele, kelle põhipuhkus on 28-29 kalendripäeva. Käskkirjaga kehtestatakse lisapuhkuse andmine 2018 kalendriaastal. Seega tekkis antud dokumendiga kostja sisene regulatsioon kollektiivlepingu kohaldamisel. Hageja esitas nõude kohustada kostjat andma temale kollektiivlepinguga ettenähtud puhkust. Esitatud avaldusest pole selge, millist konkreetset kostja toimingut ja otsust leiab hageja tema õigusi rikkuvaks. Sisuliselt viitab hageja sellele, et olles osalise töövõimega isikuks soovib ta lisaks põhipuhkusele kestusega 35 kalendripäeva saada ka lisapuhkust 3 päeva. Hageja soovi rahuldamist välistavaks otsuseks on aga kostja 18.12.2017 käskkiri. Kostja leiab ka, et hageja nõue aegus 18.04.2018, hageja esitas avalduse 11.05.2018. Hageja nõude aegumistähtaega tuleb arvestada alates 18.12.2017, s.o käskkirja väljaandmise päevast. Hageja nõue on seega lõppenud ja rahuldamisele ei kuulu. Taotletava lisapuhkuse puhul pole selge ka, millise ajavahemiku eest taotletakse lisapuhkuse andmist. Siinjuures tuleb analüüsida koostoimes kostja 18.05.2017 käskkirja nr 1-5/130 ja 18.12.2017 käskkirja nr 1-5/266. Antud käskkirjadest tuleneb, et lisapuhkust antakse töötatud aja eest. Hageja esindaja selgitas Töövaidluskomisjoni istungil, et nõue esitatakse puhkuse andmiseks 2018 aastal töötatud tööaja eest. Esitatud kollektiivlepingu tekstist tuleneb, et lisapuhkus antakse koos põhipuhkusega töötatud aja eest. Avaldusest nähtub, et hageja soovib saada 38 päeva puhkust, kuid avalduse esitamise päeval ei tekkinud hagejal õigust nõuda põhiega lisapuhkust. Arvestades eeltoodut tuleb asuda seisukohale, et hagejal ei ole tekkinud õigust nõuda põhi- ega lisapuhkust 2018 aasta eest avalduse esitamise päeva seisuga, kuna ei olnud täidetud puhkuse 2018 aasta eest andmise eeldused. Lähtudes sellest tuleb jätta nõue rahuldamata. Kostja on seisukohal, et hageja tõlgendab vääralt kollektiivlepingu sätteid. Kollektiivlepingu p 4.3 reguleerib lisapuhkuse andmist. Siinjuures tuleb arvesse võtta ka teisi kollektiivlepingu tingimusi. Kollektiivlepingu p 4.2 kehtestab, et töötajate, kellele laieneb kollektiivleping, antakse põhipuhkust 28 kalendripäeva. Seega p 4.3 tuleb tõlgendada koostoimes kollektiivlepingu p-ga

termin „põhipuhkused, sh alaealise ja osalise või puuduva töövõimega töötaja põhipuhkused“. Kasutades aga terminit „põhipuhkus“ ning jättes nimetamata eripõhipuhkuste juhtumeid, soovisid kollektiivlepingu sõlminud isikud kitsendada kollektiivlepingu alusel antavaid hüvesid, pidasid silmas ainult TLS § 55 ettenähtud põhipuhkust. Hageja leiab, et tööandja ehk kostja käitumine on tema suhtes diskrimineeriv. Kostja sellega ei nõustu. Vastupidi, kui hagejale antakse hageja poolt küsitud lisapuhkust, tekib olukord, mis on teiste kostja töötajate suhtes diskrimineeriv. Töötajad, kes töötavad hagejaga samas valdkonnas, kuid kellel ei ole osalist töövõimet, on rohkem diskrimineeritud, kuna saavad lühemat puhkust kui hageja. Kostja on seisukohal seega, et kollektiivlepingu p. 4.3 tuleb tõlgendada selliselt, et lisapuhkust antakse ainult töötajale, kelle põhipuhkus on ette nähtud TLS § 55 alusel. Hageja nõue on põhjendamatu, hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Esmalt annab kohus hinnangu hagi aegumise suhtes. Hageja on avalduse töövaidlusorganile esitanud 11.05.2018 (tlk 15-18; 41-43). Kostja leiab, et hagi on aegunud, kuna 18.12.2017 käskkirjaga täpsustati lisapuhkuse andmist 2018 aastal ning hageja pidi TLS § 31 alusel esitama oma nõude hiljemalt 18.04.2018. Avaldus on esitatud 11.05.2018, seega nõue on aegunud. Hageja ei ole vaidlustanud, et ei saanud nimetatud käskkirjast teada 18.12.20017. Hageja leiab, et kuna kostja on tema suhtes lisapuhkusest keeldumise teate teinud 11.01.2018, hakkas aegumine kulgema nimetatud ajast. Töölepingu seaduse (TLS) § 31 kohaselt töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Kohtule esitatud 18.12.2017 käskkirja nr 1-5/266 (tlk 38) kohaselt võimaldatakse kollektiivlepinguga ettenähtud lisapuhkust töötajatele, kelle põhipuhkus on 28 ja 29 kalendripäeva. Kohus on seisukohal, et olenemata sellest, et käskkiri nr 1-5/266 on teatavaks tehtud 18.12.2017, ei saanud hageja olla kindel, et kostja kohaldab nimetatud käskkirja ka tema suhtes. Vaatamata asjaolule, et käskkiri on korraldav dokument ning antakse välja selleks, et lahendada ettevõtte tegevuse sisemisi reglementeerimist nõudvaid küsimusi, ei eelda see, et seda rakendatakse ka erandjuhtumite puhul. Antud juhul on hageja töölepingus kirjas, et tema põhipuhkus on 28 kalendripäeva (tlk 128-130). Seega võis hageja eeldada, et ka tema kuulub sihtgruppi, kellele rakendub kollektiivleping. Hageja on küsinud kollektiivlepingust tulenevat lisapuhkust ning sai 11.01.2018 teada, et 18.12.2017 käskkiri temale ei laine. Eeltoodu alusel loeb kohus, et aegumine hageja suhtes hakkas kulgema ajast, kui ta sai teada, et tema õigusi on rikutud, ehk 11.01.2018. Seaduseandja on ette näinud neljakuulise kaebetähtaja. Antud juhul on hageja esitanud töövaiduskomisjonile avalduse 11.05.2018, seega õigeaegselt. Alljärgnevalt annab kohus hinnangu kollektiivlepingu kohaldatavuse suhtes.

Poolte vahel vaidlust ei ole, et: a) Poolte vahel on sõlmitud tööleping, mille kohaselt asub hageja tööle arstina 1,0 ametikohaga; b) SA Narva Haigla rakendab kollektiivlepinguga vastu võetud tingimusi; c) Kostja poolt on välja antud käskkirjad (18.12.2017, 19.12.2017 ja 21.12.2017), millega reguleeritakse kollektiivlepingus toodud sätteid. Kohtule on esitatud 25.04.2017 E H L, E K L, E P S, E A L, E T K ja E Õ L kollektiivleping (tlk 21-22; 34-35). Kollektiivlepingu p 4.3 sätestab, et punktides 1.1.1-1.1.9 nimetatud töötajatel on õigus saada 3-7 kalendripäeva tasulist lisapuhkust kalendriaastas, kui ta töötab tööandja juures täistööajaga või propotsionaalselt töölepingus kokkulepitud tööajaga, kui ta töötab osalise tööajaga. Kollektiivlepingu punktis 1.1.1 on töötajateks arstid. Kohtule esitatud töölepingust (tlk 128-130) nähtub, et hageja töötab täistööajaga arsti ametikohal. Seega laienevad ka hageja suhtes kollektiivlepinguga ettenähtud õigused. Kostja poolt on välja antud 18.05.2017 käskkiri nr 1-5/130 (tlk 23, 36), milles määratakse, et tasustatud lisa puhkusepäevi saavad töötajad, kes on määratletud 25.04.2017 vastu võetud kollektiivlepingus. 12.09.2017 käskkirja nr 1-5/209 kohaselt (tlk 24, 37) võimaldatakse 7 tasustatud puhksepäeva isikutele, kes on märgitud 25.04.2017 vastu võetud kollektiivlepingus, teistele töötajatele 3 päeva. Käskkirja nr 1-5/266 (välja antud 18.12.2017) kohaselt (tlk 25, 38) võimaldatakse meditsiinitöötajatele kolm lisa puhkusepäeva 25.04.2017 vastu võetud kollektiivlepingust tulenevalt ning töötajatele, kelle põhipuhkuse pikkus on 28 või 29 päeva. 19.12.2017 vastu võetud käskkiri nr 1-5/270 (tlk 97) näeb ette, et täiendavat lisapuhkust võimaldatakse töötajatele, kes on märgitud 25.04.2017 vastu võetud kollektiivlepingus. Kostja on 21.12.2017 väljastanud veel ühe käskkirja nr 1-5/272 (tlk 95), mille kohaselt 2018 aasta lisapuhkust võimaldatakse 25.04.2017 vastu võetud kollketiivlepingus märgitud töötajatele. Järgmine lause määratleb, et 3 kalendripäeva lisapuhkust võimaldatakse ainult nendele töötajatele, kelle puhkus on 28 või 29 kalendripäeva. Kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 6 lg 1 p 8 kohaselt võib poolte vahel sõlmitava kollektiivlepinguga kindlaks määrata tagatised ja hüvitused, mida pooled peavad vajalikuks. Seega on kollektiivlepingu üheks peamiseks eesmärgiks pidada töötajate jaoks seaduses ettenähtust soodsamate tingimuste ettenägemist. Hagejale on määratud töövõimetus (tlk 27, 39, 40). Hagejale on seega seadusega antud lisatagatis tema tervisest tulenevatel põhjustel (TLS § 57). Kohtule esitatud 25.04.2017 kollektiivlepingust ei tulene, et isikutele, kellele on seadusega antud lisatagatis, kollektiivleping ei laiene. Kostja märgib, et kollektiivlepingu p 4.2 on märgitud, et töötaja iga-aastane põhipuhkuse kestus on 28 kalendripäeva. Kostja on kollektiivlepingu p 4.2 tõlgendanud koosmõjus p-ga 4.3 ning jõudnud järelduse, et töötajatele, kelle puhkus on 35 kalendripäeva, see ei laiene. Kohus on seisukohal, et juhul, kui tõlgendada kollektiivlepingu p 4.2 ja 4.3 koosmõjus, jääb arusaamatuks, miks tööandja, s.o kostja, on võimaldanud lisa puhkusepäevi töötajatele, kelle puhkuse pikkuseks on 29 kalendripäeva.

Kostja märgib oma seisukohas, et kui kollektiivlepingus oleks ette nähtud ka töötajaid, kellele rakenduvad TLS §§ 56-58, oleks kollektiivlepingus märgitud ”põhipuhkused”. Seega on kollektiivlepingus silmas peetud põhipuhkuse all ikkagi n-ö baaspõhipuhkust. Kohtule hageja poolt esitatud 30.11.2018 kollektiivlepingu p 4.2 nähtub, et lisapuhkust võimaldatakse isikutele, kes on välja toodud lepingu p 1.1.1-1.1.9 (tlk 119-120). Seega leiab kohus, et kollektiivlepingu mõte ei ole kuidagi eristada töötajaid põhipuhkuse kestuse alusel. Seda enam, et uues kollektiivlepingus on välja jäetud punkt, kus on märgitud, et töötajate puhkuse kestuseks on 28 kalendripäeva. On arusaadav ja mõistetav, et kollektiivlepingut sõlmides ei saa ette näha kõiki tekkida võivaid küsimusi, kuid uuest kollektiivlepingust konkreetsete puhkusepäevade arvu välja jätmine näitab üheselt, et ka varasemalt sõlmitud kollektiivlepingu eesmärk ei olnud erinevate põhipuhkuste gruppide eristamine. Kostja märgib, et kui võimaldada hagejale lisaks veel 3 kalendripäeva lisapuhkust, siis toimuks teiste töötajate ebavõrdne kohtlemine (diskrimineerimine). Võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 2 näeb ette seaduse kohaldamisala. Sama paragrahv lg 1 p 5 kohaselt isikute diskrimineerimine nende rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi või nahavärvuse tõttu on keelatud sotsiaalhoolekande-, tervishoiu- ja sotsiaalkindlustusteenuse, sealhulgas sotsiaaltoetuste saamisel. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. PS § 10 kohaselt käesolevas peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Seega tunnistab põhiseadus ka neid põhiõigusi ja- vabadusi, mis ei ole otseselt põhiseaduses välja toodud, kuid mis on põhiseadusega kooskõlas ning tulenevad põhiseaduse mõttest. Seevastu ei kujuta PS § 12 teises lauses sätestatud diskrimineerimiskeelud endast enam erilisi võrdsuspõhiõigusi, vaid üksnes näitlikku loetelu üldise võrdsuspõhiõiguse raames. “PS § 12 lõikes 1 sisalduva võrdsuspõhiõiguse diskrimineerimiskeeldude loetelu on lahtine ja seepärast näitlik. Loetelu näitlikkusele viitab ka see, et loetelus nimetatud tunnused on erineva kaaluga. Isiku tahtest sõltumatutele tunnustele lisaks on teise lause loetelus kirjas ka keel, mis on enamasti õpitav, ning mõningal määral muudetavad usutunnistus ning veendumused. Kui ebavõrdne kohtlemine põhineb isiku tahtest sõltumatutel tunnustel (nt rass, vanus, puue, geneetilised omadused, ka emakeel), tuleb üldjuhul õigustuseks leida kaalukamad põhjendused.” (RKÜKo 07.06.2011, 3-4-1-12-10, p 32). (https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=17&p=12) Kuna põhiseaduse mõte seisneb selles, et § 12 määratletu on lahtine loetelu, siis ei saagi võrdse kohtlemise seaduse § 2 olla kinnine loetelu ning kohus järeldab, et ka antud juhul oli seaduseandja mõte, et nimetatud leotelu on lahtine. Seda enam, et pidevalt muutuvas ühiskonnas ei saagi seaduseandja kõike juhtumeid ette näha. Seega leiab kohus, et antud seadus kohaldub ka juhtumitel, kui tegemist on isikuga, kellele on määratud töövõimetuspension. VõrdKS § 3 kohaselt võib esineda kaudne või otsene diskrimineerimine. Diskrimineerimine on kaudne, kui näiliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab isikud käesoleva seaduse § 1 lõikes

1 nimetatud tunnuse alusel teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui sättel, kriteeriumil või taval on objektiivne õiguspärane eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud. Diskrimineerivaks peetakse ka sellist tegevust, kui isikut koheldakse teistest halvemini või talle kaasnevad negatiivsed tagajärjed seetõttu, et ta on esitanud kaebuse diskrimineerimise kohta või toetanud isikut, kes on esitanud sellise kaebuse. Kohus selgitab, kuna kollektiivlepingu eesmärk on anda teatud isikutele tööandja poolt lisahüvesid, siis ei saa olla selle eesmärk, et teatud isikute puhul teeb tööandja oma sisemiste haldusaktidega kitsendusi. Seda enam, et antud juhul on hageja, kes on arst, nimetatud kollektiivlepingus soodustatud isikuna. TLS § 55 määratleb põhipuhkuse, sama teeb ka TLS § 57, mis rakendub kindlatele töötajatele. Asjaolu, et inimesele on määratud töövõimetus, ei tohi olla kitsendavaks põhjuseks, et talle mitte rakendada kollektiivlepingus toodut. Isiku tervislik seisund ei saa olla üheks asjaoluks, miks talle ei rakendu kollektiivlepingust tulenevad hüved. Kollektiivlepingu eesmärk ei saa olla see, et seaduseandja poolt antud lisaõiguste puhul vähendatakse kollektiivlepinguga antavaid tagatisi. Antud asjaolust on ka kollektiivlepingu sõlmijad aru saanud ning jätnud uuest kollektiivlepingust välja töötajate põhipuhkuse pikkuse. Kohus märgib, kui kostja (tööandja) soovib eristada erinevaid põhipuhkuse saajate gruppe, s.o osadel rakendada kollektiivlepingus toodud tagatist, osadel mitte, siis sellega paneb ta ebavõrdsesse olukorda isiku, kellele seaduseandja on andnud pikema põhipuhkuse tema tervislikust seisundist tulenevalt. Seaduseandja on näinud ette, et tervislikust (osalise või puuduva töövõimega töötaja) seisundist tulenevalt antakse põhipuhkust lisaks 7 kalendripäeva. Antud juhul on kollektiivlepinguga ette nähtud lisapuhkus põhipuhkusele. Kohus leiab seega, et hagejal on õigus saada lisaks oma põhipuhkusele, mille pikkus on 35 kalendripäeva, kollektiivlepingus sätestatud tasulist lisapuhkust kostja poolt kehtestatud päevade arvu ulatuses. Kohus leiab samas, et kuna 2018 aasta on möödunud, puudub kostjal võimalus anda hagejale reaalselt 2018 aasta eest lisa puhkusepäevi. Kohus selgitab, et kollektiivlepingust tulenevad lisapuhkusepäevad ei kandu edasi järgmisesse kalendriaastasse, need tuleb kasutada jooksval kalendriaastal. Seega ei saa ka 2018 aasta lisapuhkusepäevi üle kanda 2019 kalendriaastasse. Kohus on seisukohal seega, et antud juhul on kostjal kohustus hüvitada hagejale rahas 2018 aasta eest saadavad lisa puhkusepäevad. Eeltoodust lähtuvalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 2018 aasta kolme lisapuhkuse päeva eest summas 204.54 eurot. Menetluskulud Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses (TsMS § 173 lg 1). TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (TsMS § 174 lg 1). Kohus kontrollib kohtuväliseid kulusid, milleks on lepingulise esindaja kulud. Vastuväidetest tulenevalt ning kooskõlas TsMS § 175 lg 1 kontrollib kohus osapoole esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Hageja esindaja on lähtunud tunnitasust 90.00 eurot (lisandub käibemaks). Kohus selgitab, et Riigikohtu senises praktikas on põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu kuni 120.00 eurot koos käibemaksuga (RKTKm 01.10.2013, nr 3 2-1-92-13, p 14) kui ka tunnitasu 120.00 eurot ilma käibemaksuta (RKTKm 02.10.2013, nr 3 2-1-93-13, p 12). Hageja esindaja tunnitasu on mõistlik ja põhjendatud. Kohtule esitatud taotluse kohaselt on hageja esindajal kulunud toimingute tegemiseks kokku 7,5 tundi. Kohus leiab, et nimetatud ajakulu on olnud põhjendatud ja mõistlik. Hageja menetluskulude suuruseks on seega kokku 810.00 eurot (sh käibemaks), mille hüvitamse kohustus lasub kostjal. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras vastavalt TsMS § 177 lg 2. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks viivise tasumata menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.