Võlaõigus › Võõrandamislepingud

romantiliselt seotud ajavahemikul 2015-2017.a ning jagasid eelnimetatud perioodil ühiselt kostja eluaset. Hagejal oli ülekande tegemisele eelnenud perioodil orienteeruvalt aasta jooksul rahalisi raskusi, mistõttu oli kostja hagejat korduvalt rahaliselt toetanud. Samuti kandis kostja antud perioodil kõik eluaseme- ja olmega seotud kulud. Kui hageja majanduslik olukord oli paranenud 2016 mais, soovis kostja endale soetada igapäevaseks kasutamiseks sõidukit. Hageja tagastas kostjale 24.05.2016 eelnevalt saadud rahasummad, peale mida soetas kostja endale sobiva sõiduki, tasudes ise ülejäänud osa sõiduki maksumusest ning registreerimiseks vajaliku riigilõivu. Ülejäänud kooselu ajal oli soetatud sõiduk mõlema osapoole valduses. Peale kostja ja hageja vahelise suhte lõppemist 2017 sügisel, hakkas hageja kostjalt nõudma kostja omandisse kuuluva sõiduki xxx (reg.märk xxx) üleandmist hageja omandisse või 7200 euro maksmist. Kostja pole nimetatud nõudega kunagi nõustunud ning on esitanud oma vastuväited ka kohtueelses asjaajamises (kostja esindaja 18.10.2017 vastuskiri hageja esindajale). Hageja nõue on alusetu, sest poolte vahel puudub kehtiv leping ning sellist lepingut pole ka kunagi olnud. Riigikohus on leidnud, et isikute abieluväline kooselu ei vasta seltsingu kriteeriumitele ja sellest ei teki kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma (RKTKo 3-2-1-109-14 p 14). Kostja on seisukohal, et nii hageja kui kostja täitsid teineteise suhtes mittetäielikke kohustusi VÕS § 4 lg 2 p 2 mõistes, mis tulenesid isiklikest suhetest ja mis ei ole õiguslikult siduvad, st et täideti kõlbelisi kohustusi, mida võib täita, kuid nende täitmata jätmisel ei saa kohaldada õiguskaitsevahendeid ega nõuda üleantut tagasi. Kohtu seisukoht Vastavalt TsMS § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 235 kohaselt tuleb väidet kohtule põhistada selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda selle väite usutavaks. Hinnates kogumis asjas kogutud tõendeid ning arvestades poolte seisukohti ja tuginedes siseveendumusele, leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 3 p 1 on sätestatud, et võlasuhe võib tekkida lepingust ja VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja: 1) nõuda kohustuse täitmist; 3) nõuda kahju hüvitamist; 4) taganeda lepingust; 6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2 kohaselt, võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada. VÕS 103 lg 1 kohaselt, võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 105 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, on võlausaldajal sõltumata sellest, kas võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, lepingust taganeda või leping üles öelda, samuti alandada hinda. VÕS § 114 lg 4 kohaselt, kui võlgnik teatab, et ta kohustust ei täida või kui ta ei ole täiendava tähtaja jooksul kohustust kohaselt täitnud, võib võlausaldaja pärast teate saamist või tähtaja möödumist kasutada

2-18-8860 muid õiguskaitsevahendeid, sealhulgas nõuda kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist või taganeda lepingust või öelda leping üles. Hageja on esitanud käsunduslepingust taganemise tõttu kostja vastu käsundisaajale lepingu alusel üle antu tagastamise nõude. Hageja palub kostjalt välja mõista 7200 eurot. Kohtu poolt on tuvastatud järgmised asjaolud, mille üle ei ole pooltel vaidlust: -hageja on 24.05.2016 teinud kostja arvelduskontole ülekande summas 7200 eurot; -hageja poolt kostja arvelduskontole kantud raha 7200 eurot kasutas kostja sõiduauto ostul sõiduauto eest tasumiseks; -kostja ostis sõiduauto xxx (registrimärk xxx) enda omandisse; -Maanteeameti andmetel ei ole hageja kantud autoregistrisse sõiduauto xxx omanikuna; -hageja on 22.09.2017 esitanud kostjale nõudekirja, milles nõuab kostjalt kohustuse täitmist, so sõiduauto xxx üleandmist hageja omandisse hiljemalt 09.10.2017; -hageja on 04.10.2017 esitanud kostjale nõudekirja, milles nõuab kostjalt kohustuse täitmist, so sõiduauto xxx üleandmist hageja omandisse hiljemalt 18.10.2017; -kostja on hageja 04.10.2017 nõudekirja kätte saanud hiljemalt 18.10.2017; -kostja on hageja 04.10.2017 nõudekirjale vastanud 18.10.2017 kirjaga, mille hageja on kätte saanud hiljemalt 20.10.2017; -hageja on 20.10.2017 esitanud kostjale lepingust taganemise avalduse ja nõude tagastada 7200 eurot hiljemalt 27.10.2017; -hageja ei ole tõendanud, et kostja on lepingust taganemise avalduse kätte saanud; -hageja on 08.06.2018 hagiavalduses kinnitanud, et hageja on 20.10.2017 lepingust taganenud ning esitas kostjale nõude 7200 euro tagastamiseks; -kostja on vastuses hagile kinnitanud, et on hagi kätte saanud 29.06.2018 ja seega on kätte saanud ka hageja lepingust taganemise avalduse; -kostja ei ole hagejale 7200 eurot tagastanud; -hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud kirjalikku käsunduslepingut ega muud lepingut, millest nähtuvad 24.05.2016 raha summas 7200 eurot kostjale üle andmise tingimused, sh kostja kohustus osta sõiduauto xxx hageja omandisse; -hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud kirjalikku laenulepingut, millega oleks tõendatud hageja kohustus tagastada kostjale 7200 eurot. VÕS § 11 lg 1 kohaselt, lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Pooled on üksmeelel selles, et poolte vahel ei ole seoses hageja poolt kostjale 24.05.2016 antud rahaga sõlmitud ühtegi kirjalikku lepingut. VÕS § 619 kohaselt, käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 624 lg 1 kohaselt, käsundisaaja peab teatama käsundiandjale kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada käsundiandjat juhist muutma, samuti andma käsundiandja nõudmisel talle teavet käsundi täitmise kohta. VÕS § 626 lg 1 kohaselt, käsundisaaja peab käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. VÕS § 626 lg 2 kohaselt, kui käsundisaaja kasutab enda huvides raha, mida ta peab käsundiandja huvides kasutama või mille ta peab edaspidi käsundiandjale välja andma, peab ta raha kasutamise aja eest maksma intressi seadusega sätestatud suuruses. Pooled ei ole üksmeelel selles, kas poolte vahel oli suuline käsundusleping, mille alusel andis hageja kostjale 24.05.2016 raha summas 7200 eurot kostja omandisse sõiduauto ostmiseks ning kas on täidetud materiaalõiguslikud eeldused hageja poolt lepingust taganemiseks. VÕS § 116 lg 1

järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 116 lg 2 on sätestatud juhud, mil on tegemist olulise lepingurikkumisega. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-110-11 selgitanud, et lepingust taganemise eelduseks on kehtiva lepingu olemasolu. Kohus on seisukohal, et käesolevas menetluses ei ole tõendatud, et poolte vahel oli sõlmitud käsundusleping, mille täitmiseks kohustus kostja omandama hageja poolt 24.05.2016 antud raha, so 7200 euro eest, hageja omandisse sõiduauto. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pooled olid ajavahemikul 2015-märtsini 2017 elukaaslased. Kohus nõustub hagejaga selles, et tavaliselt inimesed, kes elavad romantilises suhtes koos, igapäevaelus omavahel kirjalikke lepinguid ei sõlmi. Samas peavad suulisi lepinguid sõlmivad inimesed olema valmis vajaduseks tõendada sõlmitud lepingute olemasolu. Kohtu hinnangul ei viita poolte kokkuleppele omandada sõiduauto hageja omandisse ka asjaolu, et kuigi kostja omandas sõiduauto xxx 24.05.2016 enda, mitte hageja omandisse ja hageja oli sellest teadlik, esitas hageja nõude sõiduauto hagejale üle andmiseks alles 22.09.2017. Kohus nõustub kostja selgitusega, et sõiduauto registreerimine autoregistris hageja kui omaniku nimele oleks olnud võimalik siis kui hageja oleks registreerimisel ise kohal viibinud või hageja poolt kostjale antud volikirja alusel. Samuti ei ole kohtule esitatud volikirja, mille alusel oleks kostjal olnud 2016 mais võimalik omandada auto hageja omandisse. Hageja ei ole väitnud, et kostja oleks enne 22.09.2017 nõude esitamist keeldunud sõiduautot hageja nimele registreerimast või et hageja on kostjale andnud vastava volikirja. Kuna hageja ei ole tõendanud käsunduslepingu olemasolu, ei ole tõendatud ka kostja kohustus osta sõiduauto hageja omandisse. Kohus leiab, et ka eluliselt ei ole veenvalt põhistatud, mis peaks hageja andma kostjale arvelduskontole raha selleks, et kostja omandaks hagejale auto viisil, et kostja registreeriks auto esmalt enda nimele ja seejärel hageja nimele, selle asemel et hageja ostaks endale ise auto ja registreeriks end omanikuna ka autoregistris. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et poolte vahel ei olnud kehtivat käsunduslepingut. Seega ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et poolte vahel oli sõlmitud suuline käsundusleping ja et kostja on lepingust tulenevat kohustust hageja poolt kirjeldatud viisil oluliselt rikkunud. Lähtudes eeltoodust ei ole täidetud eeldused lepingust kui käsunduslepingust taganemiseks. Lepingust taganemise eelduseks on kehtiva lepingu olemasolu. Kuna poolte vahel ei olnud kehtivat lepingut, siis ei ole kostjal ka lepingust tulenevaid kohustusi ning hagejal ei ole võimalik lepingust taganeda. Samal põhjusel ei saa väita, et kostja on jätnud oma kohustuse täitmata. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud poolte vahel ka laenulepingu olemasolu. Hageja on vastu vaielnud kostja väitele, et 24.05.2016 kostja arvelduskontole tehtud makse on hageja poolt laenu tagastamine kostjale. Pooled on üksmeelel selles, et ei ole kirjalikku laenulepingut. Kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli suuline laenuleping, samuti ei ole kostja tõendanud hagejale laenu andmist ühes või mitmes osas. VÕS § 259 lg 1 kohaselt, kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. VÕS § 263 kohaselt, kinkija peab andma kingisaajale üle kingitud eseme või tegema võimalikuks kingisaajale selle valduse saamise muul viisil ning kõrvaldama kõik takistused eseme valdamiseks. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-119-09 selgitanud, et kinkelepingut iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga. Siiski võib kinkija kinkelepingus VÕS § 265 lg 1 järgi kingisaajale ette näha ka koormisi või kohustusi, ilma et see muudaks kinkelepingu tasuliseks lepinguks. Koormiste või kohustustega kinkeleping erineb tasulisest lepingust eelkõige sellepoolest, et kinkija kohustub ühepoolse tahteavaldusega kingisaajat rikastama ning ühtlasi kohustab kinkija kingisaajat kinkija

2-18-8860 soovitud eesmärgi saavutamiseks pärast kinke saamist midagi tegema või tegemata jätma. Seejuures ei ole kingisaaja koormised või kohustused ja kinkija kohustus anda kinkelepingu ese kingisaajale üle vastastikused kohustused ega kujuta endast vastutasu kinke eest. Samuti saab kohustuste või koormiste täitmist nõuda üldjuhul alles pärast kinke üleandmist. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-145-16 selgitanud, et kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Kolleegium rõhutab, et otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja andis kostjale 24.05.2016 raha 7200 eurot. Samuti olid pooled menetluses esitatud väidetest nähtuvalt raha andmise ajal üksmeelel selles, et kostja kasutab raha auto eest tasumiseks. Hageja oli ligikaudu aasta ja 4 kuud nõus sellega, et auto oli kostja omandis ja ei soovinud ise saada sama auto omanikuks. VÕS § 1027 kohaselt, isik peab VÕS 52. peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Kohus leiab, et menetluses esile toodud asjaoludest ja seisukohtadest nähtuvalt ei kuulu hagi rahuldamisele alusetu rikastumise sätete alusel. Kohus on seisukohal, et kooselu ajal soovivad inimesed üldjuhul koos olla ja ei kavanda alati toiminguid ja olukordi tulevikus lahku minekuks, mistõttu peab kohus usutavaks ja võimalikuks, et kooselu ajal kingib üks elukaaslane teisele elukaaslasele sõiduauto ostmiseks raha või annab raha muudeks kulutusteks. Kohtu hinnangul võib tegemist olla raha kinkimisega, so kinkelepinguga. Kuna pooled ei ole väitnud, et hageja andis kostjale raha üle kinkelepingu alusel, siis ei lahenda kohus asja lähtudes võlaõigusseaduses kinkelepingu kohta sätestatust. Kohus on käesolevas menetluses tuvastanud, et hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud käsunduslepingut, seega ei ole kostjal lepingust tulenevat kohustust tekkinud ja hagejal ei olnud võimalik lepingust taganeda ning nõuda sõiduauto või raha tagastamist. Lähtudes eeltoodust tuleb hageja nõue jätta rahuldamata. Kohus selgitab pooltele, et TsMS § 430 lg 1 kohaselt võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jätab kohus menetluskulud hageja kanda. Kostjal on võimalik esitada menetluskulude kindlaksmääramiseks avaldus Harju Maakohtule 14 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /digitaalselt allkirjastatud/

Raivo Einula

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.