Elektritransport OÜ hagi Dealership Invest OÜ ja A G vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind
2 423,61 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja Elektritransport OÜ (registrikood 14053046 XXX), seaduslik esindaja: R P (e-post: XXX); Võlgnik I: Dealership 12573161, asukoht XXX);
Invest
OÜ
(registrikood
Võlgnik II ja Võlgniku I seaduslik esindaja: A G (isikukood XXX; elukoht XXX) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus, lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista Dealership Invest OÜ-lt ja A G Elektritransport OÜ kasuks solidaarselt välja 1 998,03 eurot.
3.Mõista Dealership Invest OÜ-lt ja A G Elektritransport OÜ kasuks solidaarselt välja viivis tasumata põhinõudelt 1 998,03 eurot määras 0,06% päevas alates hagi esitamisest 03.03.2018.a. kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle põhinõude suuruse so 1 998,03 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4.Jätta Elektritransport OÜ menetluskulud solidaarselt Dealership Invest OÜ ja A G kanda.
5.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista solidaarselt kostjatelt Dealership Invest OÜ-lt ja A G välja hageja Elektritransport OÜ kasuks menetluskulud summas 250 eurot. Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).
2-18-104422 Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Elektritransport OÜ esitas 03.03.2018.a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikelt 3 391,22 euro saamiseks. Kohus tegi 16.03.2018.a võlgnikele makseettepaneku, võlgnikud esitasid 29.03.2018.a makseettepanekule vastuväited. Võlgnik Dealership Invest OÜ esitas 29.03.2018.a nõudele vastuväite. Vastuväidete kohaselt tunnistasid võlgnikud nõuet osaliselt, s.o põhinõuet summas 1 275 eurot. Pärnu Maakohtu 18.04.2018.a määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Harju Maakohus tegi võlgnike osas 23.04.2018.a maksekäsu, milles kohustas võlgnikke Dealership Invest OÜ-t ja A G solidaarselt tasuma Elektritransport OÜ-le 1 275 eurot. Hageja esitas kohtule 25.04.2018.a hagiavalduse, mille kohus võttis menetlusse 26.04.2018.a.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Elektritransport OÜ ja Dealership Invest OÜ 20.02.2017.a rendilepingu, millega hageja andis ja kostja 1 võttis viieks aastaks rendile elektriauto Tesla Model S. Kostja 1 ei täitnud rendilepingut. Esiteks rikkus kostja 1 oluliselt rendilepingu punktidest 3.1 ja 3.2 tulenenud kohustust maksta hagejale sõiduki kasutamise eest iga kuu 10. kuupäevaks renti 1 275 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 1530 eurot. Kostja 1 tasus õigeaegselt ainult esimese kahe kuu ehk veebruari ja märtsi rendimaksed. Edasiste rendimaksetega jäi kostja 1 viivitusse. Aprilli ja mai rendi tasus kostja 1 viivitusega ja osaliselt (osa tasutud summast loeti VÕS § 88 lg 8 järgi tasutuks esmalt viivise katteks). Juuni ja juuli rendi jättis kostja 1 üldse tasumata. See tähendab, et kostja 1 rikkus rendi tasumise kohustust kahe kuu rendi osas osaliselt ja kahe kuu rendi osas täielikult.
3.Teiseks rikkus kostja 1 oluliselt rendilepingu punktidest 4.2.7 ja 4.2.14 tulenenud kohustust
2-18-104422 tagada sõidukil kaskokindlustuse olemasolu. Hagejale edastatud poliisi järgi pidanuks olema sõidukil kaskokindlustus perioodiks 18.02.2017.a-17.02.2022.a. 10.08.2017 telefonivestluse käigus andis aga kostja 1 teada, et sõidukil puudub kehtiv kaskokindlustus. Hageja teatas, et see ei ole aktsepteeritav ja kostja 1 peab tagama kehtiva kaskokindlustuse olemasolu. 16.08.2017.a saatis hageja selle kohta ka e-kirja, märkides, et kaskokindlustuse puudumisel on hageja sunnitud rendilepingu lõpetama. Kostja 1 sõiduki kaskokindlustust ei taastanud. 18.08.2017 sai hagejale S K AS-i poolt telefoni teel avaldatust teatavaks, et sõiduki kaskokindlustus oli lõppenud juba 24.06.2017.a. See tähendab, et kostja 1 oli rikkunud sõiduki kindlustamise kohustust rohkem kui poolteist kuud. 21.08.2017.a ütles hageja rendilepingu kostja 1 rikkumiste tõttu üles. Esiteks oli rendilepingu ülesütlemise aluseks rendilepingu punkt 6.3.2, mille järgi oli hagejal õigus rendileping üles öelda, sest kostja 1 oli olnud rendi maksmisega viivituses ja ei olnud võlgnevust kustutanud. Teiseks oli rendilepingu ülesütlemise aluseks rendilepingu punkt 6.3.3, mille järgi oli hagejal õigus rendileping üles öelda, sest kostja 1 rikkus sõiduki kindlustamise näol kohustust, mille täpne järgimine oli hageja huvi püsimise eelduseks rendilepingu täitmise vastu. Hageja esitas kostjale 1 nõude tasuda varasemate kuude rent ja viivised summas 3291,95 eurot, jooksva kuu rent summas 1036,45 eurot ja rendilepingu punktist 6.4 tulenenud leppetrahv summas 7 650 eurot, s.o kokku 11 978,40 eurot.
4.22.08.2017.a sõlmisid hageja, kostja 1 ja A G kompromissilepingu. Kompromissilepingu järgi pidi kostja 1 tasuma ülesütlemisavalduses märgitud 11 978,40 euro ja sõiduki esiklaasi vahetamise vajadusest tingitud 625 euro asemel 8 778,40 eurot. See tähendab, et kompromisslepingu tulemusena pidi kostja 1 tasuma 11 978,40+625=12 603,40 euro asemel 3 825 eurot ehk 30% vähem. Kostja 1 pidi tasuma 8 778,40 eurot kompromisslepingu punktis 2 nimetatud osades ja tähtaegadel. Kompromisslepingu punkti 6 järgi võttis kostja 2 kohustuse vastutada solidaarselt kõigi kompromissilepingust tulenevate kostja 1 kohustuste täitmise eest. Kostjad ei täitnud kompromissilepingut. Kompromissileping ja selle rikkumine on käesoleva hagi aluseks.
5.Kostja 1 tasus õigeaegselt ainult kompromisslepingu punktis 2.a nimetatud makse. Edasiste maksetega jäi kostja 1 viivitusse. Hageja saatis tasumata maksete kohta mitmeid meeldetuletusi, selgitades võlgnevuse jääki ja asjaolu, et VÕS § 88 lg 8 järgi loetakse tasutuks esmalt viivis ja seejärel põhinõue. Kompromisslepingu punktide 2.a-2.e järgi pidanuks 31.12.2017 seisuga olema tasutud kokku 6 228,40 eurot. 31.12.2017.a seisuga oli kostja 1 tasunud 4 867,87 eurot ja kostja 2 tasunud 637,50 eurot. Kokku jäi kostjatel tasumata 8 778,40-5 505,37= 3 273,03 eurot. Seejuures räägib hageja vaid tasumata jäänud põhinõudest.
6.03.03.2018 esitas hageja Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjatelt 3273,03 euro saamiseks. 29.03.2018 tunnustasid kostjad hageja nõuet summas 1275 eurot ja esitasid ülejäänud summas hageja nõudele vastuväite. 23.04.2018 tegi Harju Maakohus tunnustatud nõude osas maksekäsu ja kohustas kostjaid tasuma hagejale 1275 eurot.
7.Kompromisslepingu punkti 2 järgi pidi kostja 1 tasuma kokku 8 778,40 eurot. Kostjad on tasunud kokku 5 505,37 eurot. Seejuures jätab hageja kõrvale asjaolu, et tegelikult oleks kostjate poolt tasutud maksed olema osaliselt loetud maksetega hilinemisest tingitud viivise katteks. Kostjatele vastu tulles loeb hageja kostjate poolt tasutud maksed tasutuks täies ulatuses põhinõude katteks. See tähendab, et kostjal 1 on tasumata 3 273,03 eurot. Kompromisslepingu punkti 6 järgi vastutab kostja 2 solidaarselt kostja 1 kohustuste eest. Eelnevast tulenevalt oli hagejal maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise seisuga mõlema kostja vastu sissenõutavaks muutunud nõue summas 3 273,03 eurot. Kuna kohus on teinud maksekäsu summas 1275 eurot, on jäänud hagimenetluses kostjatel väljamõistetavaks
2-18-104422 summaks 3 273,03-1 275 =1 998,03 eurot. Hageja palub hagi rahuldada ning mõista kostjatelt välja põhinõue 1 998,03 eurot, jooksev viivis ja menetluskulud.
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
8.Kostjad hagi ei tunnista. Dealership Invest OÜ ja Elektritransport OÜ vahel sõlmiti 22.08.2018.a kompromissleping, mille käendajaks oli A G. Dealership Invest OÜ soovis tagastada sõiduki, kuna selle rendimaksed ja ülalpidamine oli liiga suur kulu ning tekitasid makseraskuseid. Elektritansport OÜ ei olnud nõus sõidukit tagasi võtma ilma kompromisslepingut sõlmimata, kus nad nõudsid, et A G käendaks isiklikult solidaarselt Dealership Invest OÜ võlgnevust. Dealership Invest OÜ pakkus enne kompromisslepingu sõlmimist omalt poolt kompromissi, et sõiduki rendilepingu võtab üle teine ettevõtte, millega Elektritransport OÜ nõus ei olnud. Dealership Invest OÜ andis Elektritransport OÜ-le kompromisslepingu sõlmimisel ka mõista, et ta ei ole võimeline kompromisslepingut toodud tingimustel täitma ning seda on ka hilisemalt korduvalt teada antud. Dealership Invest OÜ on heatahtlikult tasunud üle poole võlgnevusest, mille leidis kohe algselt olevat ebamõistlikult suur ja makseraskusi valmistav. Dealership Invest OÜ ja A G on valmis kompromissi sõlmimisega leppetrahvi nõude summas 1 912,50 eurot, juhul kui nõude summa tagasi maksmise kohta koostatakse maksegraafik 12 kuuks (alates juuli 2018). Menetluskulud tuleks arvestada pooleks, kuna Elektritransport OÜ-le on varasemalt pakutud kompromissi perioodi pikendamise näol, mis oleks välistanud kohtuvaidluse. Sellega aga Elektritansport OÜ nõus ei olnud.
9.17.12.2018.a menetlusdokumendis kostjad leiavad, et hageja saadud leppetrahv summas 1950,50 eurot on piisavalt suur summa. Antud sõiduki rendilepingu lõppemisega ei saanud hageja aga kahju, sest antud sõiduk leidis koheselt rakenduse, kas siis hageja enda tarbeks või leidis hageja sõidukile koheselt teise rentniku. Võlgnikud ei tea kindlalt kumb olukord aset leidis, kuid võlgnike andmetel osutas antud sõiduk koheselt peale tagastamist läbi Taxify süsteemi teenust, mis annab alust eeldada, et hageja leidis sõidukile teise rentniku. Lisaks pakkusid võlgnikud välja ka omapoolseid lahendusi uue rentniku leidmiseks, millest hageja aga keeldus. Arvestades asjaoluga, et antud sõiduki ülalpidamine muutus ebamõistlikult kalliks, millega võlgnikud ei osanud algul arvestada ning mis põhjustas võlgnike makseraskustesse sattumise, soovisid võlgnikud lepingu lõpetada. Arvestades lisaks asjaolu, et enne sõiduki rendilepingu sõlmimist, oli hageja see, kes veenis võlgnikke sõidukit rentima, põhjendades seda sellega, et sõidukiga on soodne teenust osutada, kuid jättes mainimata kui kulukas on antud sõiduki kaskokindlustus. Seetõttu ei osanud võlgnikud ka selle asjaoluga arvestada. Samuti ei osanud võlgnikud arvestada asjaoluga, et teenuse osutamine antud sõidukiga muutub lähitulevikus väga raskendatuks. Sõiduk sai renditud 13.02.2017.a. eesmärgiga osutada teenust. 14.06.2017.a. võttis Riigikogu vastu ühistranspordi muutmise seaduse, millega kokkuleppe vedusid osutavatel sõidukitel tekkis kohustus sõidukikaardile, mis omakorda tähendas seda, et kindlustused oleksid tõusnud mitmeid kordi.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
10.Käesoleva asja hind on 2 423,61 eurot. Kohus leiab, et asja tuleb lahendada lihtmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel. TsMS § 405 lg 1 järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja
2-18-104422 milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
11.Pooled ei vaidle selle üle, et Elektritransport OÜ ja Dealership Invest OÜ sõlmisid 20.02.2017.a rendilepingu, millega hageja andis ja kostja 1 võttis viieks aastaks rendile elektriauto Tesla Model S (tl 27-29). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja ütles rendilepingu kostjale 1 üles ning hageja ja kostjad sõlmisid 22.08.2017.a kompromissilepingu, milles pooled leppisid kokku võlgnetavas summas 8 778,40 eurot, sätestasid viidatud summa tasumiseks maksegraafiku, hageja loobus kostja 1 vastu 21.08.2017.a ülesütlemise avalduses nimetatud nõuetest, sätestasid kohustuse täitmisega viivitamise puhuks uue viivisemäära (0,06% sissenõutavaks muutunud päevas) ja kostja 1 juhatuse liige võttis endale kohutuse tagada kostja 1 kompromissilepingust tulenevate kohustuste täitmine solidaarselt kostjaga 1 (tl 33, 35). Vaidlust ei ole ka selles, et kompromissilepingu alusel on kostjad kokku tasunud hagejale 5 505,37 eurot. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
12.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 578 järgi on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
13.Riigikohus on 06.05.2015.a lahendis nr 3-2-1-25-15 selgitanud, et „Kompromissilepinguga muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu sõlmisid. VÕS § 578 lg 2 sätestab küll eelduse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma algsetest nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. See ei tähenda aga seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis omandavad nad iseenesest oma olemuselt täiesti uued õigused ja loobuvad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2). Nõudest loobumisega lõpeb VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhe vaid juhul, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud. /.../ Juhul kui kompromissilepingus sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, siis ei saa selle eesmärgiks ja tulemuseks olla uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlanõudele, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Seega ei ole nõudest loobumine ja võlatunnistus kompromissi sisuna üldjuhul suunatud kompromissi aluseks olevate algsete kohustuste olemuse muutmisele (vt kompromissilepingu kohta Riigikohtu 9. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p-d 15–17; 8. juuni 2010. a
2-18-104422 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 12; 5. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-12, p 18)“.
14.Hageja loobus 22.08.2017.a kompromissilepingus osaliselt rendilepingust tulenevatest nõuetest ja kostja 1 tunnistas kohustust summas 8 778,40 eurot. Kumbki pooltest ei ole menetluses väitnud, et neil oli ebaselgus nendevahelise suhte osas ja et nad tegid kompromissilepingut sõlmides vastastikusi järeleandmisi. Kuigi hageja on teinud oma nõuete osas kostja 1 suhtes järeleandmisi vähendades nõuet ja viivisemäära ning võimaldades kostjatel tasuda kohustusi osamaksetena, ei ole aru saada, et kostjad oleks teinud omapoolseid järeleandmisi. Kompromissilepingus sisaldub seega deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärk on olemasoleva kohustuse kinnitamine, mitte uue iseseisva kohustuse loomine. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas.
15.Kostjad vaidlevad hageja nõudele üldsõnaliselt vastu ja viitavad muuhulgas sellele, et hageja survestas kostjat 1 sõlmima rendilepingut kui ka kostjaid sõlmima kompromissilepingut. Samuti heidavad kostjad hagejale ette seda, et hageja ei olnud nõus kostjate ettepanekutega veel rohkem järeleandmisi teha. Kohus osundab, et mõlemad lepingud olid iseenesest kehtivad, rendileping on ülesöeldud hageja algatusel põhjusel, et kostja1 ei täitnud rendilepingust tulenevaid kohustusi. Kostjad rendilepingu ülesütlemist vaidlustanud ei ole. Kohtu ette ei ole toodud ka ühtegi asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et 22.08.2017.a kompromissileping/ võlatunnistus/käendusleping oleks tühine või ülesöeldud. VÕS § 3 p 1 järgi tekib võlasuhe muuhulgas lepingust. VÕS § 8 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
16.Kostjad vaidlevad vastu rendilepingust tulenevale leppetrahvi suurusele ja leiavad, et hagejal ei saanud tekkida kahju, mille kompenseerimiseks leppetrahv oli kokkulepitud. Kohus leiab, et kostjad ei ole menetluses esiletoonud asjaolusid ega tõendanud, millest kohus saaks teha järelduse, et kostjal 1 ei olnud võlatunnistuses tunnistatud võlga. Rendilepingu p 6.4 järgi on rentnik kohustatud rendilepingu erakorralisel ennetähtaegsel lõpetamisel rendileandja poolt tasuma rendileandjale leppetrahvi, mis on võrdne 6 kuu suuruse rendimaksete summaga (6*1275) 30 kalendripäeva jooksul vastava nõude saamisest. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.
17.Vaidlust ei ole selles, et leppetrahvi kohaldamise eeldused on käesoleval juhul täidetud poolte vahel oli kehtiv võlasuhe, leppetrahvi kokkulepe oli kehtiv ja kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust. Kostja ei ole menetluses esile toonud, et tema rikkumine oleks olnud vabandatav. VÕS § 160 tulenevalt ei või kohustuse rikkumise vabandatavuse korral leppetrahvi nõuda, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 103 lg 1 ja 2 järgi vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kostjad on küll 17.12.2018.a menetlusdokumendis viidanud, et ei olnud ettenähtav, et sõiduki kaskokindlustus osutub väga
2-18-104422 kulukaks ning seadusandja võtab vastu sellise seadusemuudatuse, mille tulemusel kindlustusmaksed oleksid tõusnud mitmeid kordi.
18.Kohus märgib, et nimetatud põhjuseid ei saa käsitleda vääramatu jõuna VÕS § 103 lg mõttes. Kohus leiab, et kui kostja ei selgitanud enne rendilepingu sõlmimist välja kõiki sõlmitud lepingu või tema enda võimaliku majandus- ja kutsetegevusega seotud asjaolusid, on see tema enda majandus- ja kutsetegevusest tulenev risk, samuti ei ole Riigikogu poolt ettevõetud meetmed kokkuleppeveo turu korrastamiseks ja ühistranspordiseaduse muutmiseks hinnatavad vääramatu jõuna. Mitte igasugune väljaspool võlgniku mõjusfääri olev kohustuse täitmist raskendav asjaolu ei tähenda veel vääramatut jõudu – mõistlikult ettenähtavat asjaolu vääramatuks jõuks lugeda ei saa. Kostja kui ettevõtja pidi arvestama, et seadusandja võib kokkuleppevedudele kehtestada täiendavaid nõudmisi, seega on välistatud vääramatu jõu olemasolu. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul kostja rikkumine vabandatav ning kostja vastutab rikkumise eest.
19.Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul leppetrahv käesoleval juhul ebamõistlikult suur. 22.08.2017.a seisuga võlgnes kostja 1 hagejale 12 603,40 eurot, millest tasumata aprilli-juuli 2017.a rent moodustas 3160,99 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 130,96 eurot, augustikuu 2017.a rent 1036,45 eurot, sõiduki esiklaasivahetamisega seonduv kulu 625 eurot ning leppetrahv 7 650 eurot. Kostja
on jätnud tähelepanuta, et kompromissilepingu/võlatunnistuse sõlmimisel hageja vähendas leppetrahvi poole so 3 825 euro võrra. Kohtu ette ei ole ka toodud asjaolusid, millest kohus saaks teha järelduse, et lepingueelsetel läbirääkimistel ei arutatud viidatud lepingupunkti läbi või kostja 1 ei saanud viidatud rendilepingu punkti 6.4 leppetrahvi suuruse kohta mõjutada, st et tegemist oleks tüüptingimusega VÕS § 42 mõttes.
20.Kostjad on õigesti esile toonud selle, et leppetrahvil on kaks funktsiooni- survefunktsioon ja kahju hüvitamise ning täitmise tagamise funktsioon. Kohus selgitab, et leppetrahvi kokkulepe tagab võlausaldaja jaoks õiguse nõuda leppetrahvina kokkulepitud rahasumma maksmist kui miinimumhüvitist lepingu rikkumise eest. Leppetrahvi maksmist võib nõuda sõltumata sellest, kas kahju üldse tekkis. Seega ei ole asjakohased kostjate väited selle kohta, et hagejal ei ole kahju üldse tekkinud. Lisaks märgib kohus ka seda, et kostjate sellekohased väited on paljasõnalised ja tõendamata.
21.Kuivõrd kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest kohus saaks teha järelduse, et 22.08.2017.a kompromissilepingus/deklaratiivses võlatunnistuses kostjate poolt tunnistatud võlga ei ole olemas, tuleb kostjatel endale võetud kohustused täita. 22.08.2017.a kompromissilepingus/võlatunnistuses kohustus kostja 1 hagejale tasuma kokku 8 778,40 eurot. Vaidlust ei ole selles, et kokku on kostjad tasunud hagejale 5 505,37 eurot. Kohus tegi 23.04.2018.a võlgnike poolt tunnustatud summas 1275 eurot maksekäsu ja mõistis nimetatud summa kostjatelt solidaarselt välja. Seega võlgnevad kostjad hagejale 1998,03 eurot, mis tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista. Kohus märgib, et kostjate väited nende halva majandusliku olukorra kohta ei ole aluseks jätta leppetrahv või võlatunnistuses märgitud muu võlg välja mõistmata.
22.Hageja palub kostjatelt välja mõista ka viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Poolte vahel oli kompromissilepingus kokkulepitud intressimääraks 0,06%
2-18-104422 sissenõutavaks muutunud summalt päevas. Vaidlust ei ole selles, et kostjad on oma kohustuse täitmisega viivituses. Viivisenõudele kostjad vastuväiteid esitanud ei ole, seega tuleb viivis hageja poolt nõutud määras ja ajavahemiku eest kostjatelt solidaarselt välja mõista.
23.Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada, põhivõlgnevus summas 1998,03 eurot ja viivis alates hagi esitamisest kostjatelt solidaarselt välja mõista. TSMS § 486 lg 2 järgi hagi loetakse hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest
24.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
25.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolev kohtuotsus on tehtud kostja kahjuks. Seega käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
26.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
27.Kohtuinfosüsteemist nähtub, et hageja on 05.03.2018 ja 25.047.2018.a tasunud riigilõivu kokku 250,10 eurot. Vastava kulu kandmine on tõendatud. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks menetluses kasutanud lepingulise esindaja abi, seega ei ole hagejal saanud viidatud kulusid tekkida. Nõustaja kulusid ei hüvitata.
28.TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.