Hageja (apellant) BB Finance OÜ (registrikood 11306564), lepinguline esindaja Marilin Palts
hagi
XX
vastu
võlgnevuse
Kostja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 13. juuli 2018. a tagaseljaotsus ja saata asi Pärnu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.
Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.BB Finance OÜ (hageja) esitas 24. mail 2018 Pärnu Maakohtule hagiavalduse XX (kostja) vastu põhivõla 1485 euro 46 sendi, intressi 182 euro 36 sendi, sissenõutavaks muutunud viivise 1324 euro 28 sendi ning viivise põhinõudelt alates 25. maist 2018 kuni põhinõude tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses väljamõistmiseks. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista hageja tasutud menetluskulud, sealhulgas riigilõiv 300 eurot ja hageja õigusabikulud 970 eurot ning väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni selle täitmiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2. mail 2016 laenulepingu nr 2101639466 1485 euro 46 sendi saamiseks, millest 785 eurot 46 senti läks refinantseeritava lepingu nr 2101629230 katteks ning 700 eurot kanti kostjale üle. Kostja kohustus laenu tagasi maksma ja intressi tasuma osamaksetena hageja arvelduskontole kokku lepitud tähtpäevadel perioodil 1. juunist 2016 kuni 22. aprillini 2018. Hageja ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles 16. augustil 2016, kuna kostja ei täitnud lepingujärgseid maksekohustusi tähtaegselt.
3.Hageja hinnangul tuleb viivise määraks lugeda lepingus kokkulepitud intressimäär 50,4% aastas, kuna praegusel juhul on poolte vahelises lepingus kokku lepitud intressimääras, mitte kohalduvas viivisemääras. Viivise vähendamise aluseks peab tulenevalt VÕS-i regulatsiooni loogikast olema võlgniku vastav taotlus, mitte kohtu etteulatuv hinnang. Samuti peaks viivise vähendamine avalduma väljamõistetava summa vähendamises, mitte viivisemäära kärpimises. Kostja seisukoht
4.Kostja vastust hagile ei esitanud. Maakohtu otsus
5.Pärnu Maakohus rahuldas hagi 13. juuli 2018. a tagaseljaotsusega osaliselt ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevuse 1485 eurot 46 senti, intressi 183 eurot 36 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 211 eurot 11 senti ning viivise arvestatuna põhivõlalt alates 25. maist 2018 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus 62,83% ulatuses kostja kanda ja 37,17% ulatuses hageja kanda ning mõistis vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 40 eurot 40 senti ja viivise sellelt.
6.Otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal õigus VÕS § 8 lg 2, § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 6, § 101 lg 2, § 108 lg 1, § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel nõuda rahalise kohustuse täitmist, põhinõude täitmisega viivitamise eest nii sissenõutavaks muutunud viivist kui ka viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud.
7.Maakohus leidis, et hageja seisukohad nõutava viivisenõude põhjendatuse osas on ekslikud. Praeguses asjas on laenulepingu põhitingimuste punktis 3.5 märgitud intress laenu kasutamise eest tüüptingimus. Arvestades praktikas väljakujunenud kiirlaenu pakkuvate ettevõttete poolt välja töötatud laenulepingu sõlmimise tingimusi, ei ole maakohtu jaoks usutav, et intress 50,4% aastas laenu kasutamise eest on poolte poolt läbi räägitud ning laenuvõtja poolt mõjutatav tingimus. Maakohus asus seisukohale, et tüüptingimustega tarbijakrediidilepingu põhitingimuste punktis 3.5 kokku lepitud
2(5)
intress viivitusintressina on tühine ja kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus tarbijakaitselise eesmärgiga. Lepingus kokkulepitud intress viivisemäärana ületab vaidlusalusel ajal kehtestatud seadusjärgset viivisemäära rohkem kui 6 korda. Riigikohtu kujundatud kohtupraktika kohaselt VÕS § 42 lg 3 p 5 ja VÕS § 42 lg 1 järgi on eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Eeltoodu alusel pidas maakohus hageja viivisenõuet ajavahemiku 17. augustist 2016 kuni 25. maini 2018 eest põhjendatuks osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise seadusjärgses määras.
8.Maakohus pidas täielikult põhjendatuks hageja viivisenõuet põhinõudelt alates
26.maist 2018 kuni selle kohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt päevas.
9.Menetluskulude osas leidis maakohus, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on maksekäsu kiirmenetluses ja hagi esitamisel tasutud riigilõiv 300 eurot. Maakohtu hinnangul ei ole esindaja kulud 970 eurot põhjendatud ega vajalikud. Asjas puudus keeruline õiguslik vaidlus ja kohtuistungeid ei toimunud. Kohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ajakulu 3,5 tundi ning asja sisule vastav põhjendatud tunnitasumäär 100 eurot, kokku põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja kulu seega 350 eurot. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt (62,83 % ulatuses), jättis maakohus hageja menetluskuludest 408 eurot 40 senti kostja kanda ja 241 eurot 60 senti hageja enda kanda. Kohus jättis kostja kanda tema enda võimalikud kulud, märkides, et kostja ei ole faktiliselt menetluses osalenud ning eelduslikult ei ole tal kulusid tekkinud. Apellatsioonkaebus
10.Maakohtu tagaseljaotsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus muuta maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise lepingus kokku lepitud intressimääras ning mõista hagejalt kostja kasuks välja viivis 1315 eurot 77 senti, ning menetluskulude kindlaksmääramise osas ja rahuldada hageja menetluskulude nõue kostja vastu täies ulatuses.
11.Maakohtu seisukoht, nagu oleks hagejal õigus nõuda viivist üksnes seadusjärgses määras, on ekslik. Lähtudes VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause koostoimes tuleb lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, kui see on kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses viidatud määrast. Ühtlasi on lepingus kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokku lepitud viivisemäär.
12.Hageja hinnangul ei ole praeguses asjas võimalik lähtuda maakohtu viidatud Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohtadest, kuna viidatud asjas ei olnud hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud intressimääras, vaid üksnes viivisemääras.
13.Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, läheb vastuollu VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 415 lg 1 mõtte ja viivise eesmärgiga. Viivisel peab olema lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka sanktsiooniline eesmärk ning juhul, kui viivis oleks madalam lepingujärgsest intressimäärast, ei oleks viivis eesmärgipärane ega kallutaks võlgnikku oma kohustusi täitma. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause sõnastus lubab sõnaselgelt viivisemäära, mis on kõrgem kui seadusjärgne viivis.
3(5)
14.Viivise mõistlikkus tuleb kindlaks teha, arvestades konkreetse olukorra asjaolusid, mistõttu ei ole võimalik etteulatuvalt määrata kindlaks universaalset mõistlikku viivisemäära.
15.VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel. Puudub vaidlus, et kostja ei ole taotlenud viivisemäära või väljamõistetava viivise summa vähendamist.
16.Maakohus on valesti kohaldanud Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 väljendatud seisukohta, mille kohaselt oleks hageja pidanud lepingu ülesütlemisel arvestama, et sellega kaotab hageja õiguse nõuda laenu kasutamise eest intressi. Hageja märgib, et ei ole nõudnud intressi. Hageja tugineb VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele, mille alusel nõuab ta viivist lepingus kokku lepitud intressi määras. Vastustaja seisukoht
17.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja asi tuleb saata TsMS § 657 lg 2 kohaselt täies ulatuses uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
19.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lõige 1). Praegusel juhul on hageja kaevanud tagaseljaotsuse peale, leides, et maakohus on põhjendamatult jätnud välja mõistmata hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise lepingujärgse viivisemääraga ning on vääralt kohaldanud VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud seadusjärgset viivisemäära. Hageja ei nõustu maakohtuga, et olukorras, kus laenulepingus on kokku lepitud intressimääras, ei kohaldu sama määr ka viivisemäärana.
20.Ringkonnakohus nõustub hagejaga. Tarbijakrediidilepingute puhul on VÕS-is tarbija kaitseks ettenähtud erinorm viivisemäära kohta. VÕS § 415 lõike 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sellest tulenevalt on lubatud viivise nõudmine määras, mis on sätestatud VÕS § 113 lõikes 1. VÕS § 415 lõike 1 esimese lause viide VÕS § 113 lõikele 1 hõlmab ka selle lõike kolmandat lauset (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-120-08, punkt 12), mille kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja tõi esile, et lepingus oli intressimäär 50,4% aastas, sellele kostja vastu ei vaielnud. Samast määrast lähtus hageja viivise nõudmisel. Seega ei ole 50,4% määraga viivise nõudmine vastuolus VÕS § 415 lõikega 1. Samuti ei esine muid asjaolusid, mis viitaks vastava viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. VÕS § 415 lõike 1 esimene lause koosmõjus VÕS § 113 lõike 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. Kolleegium nõustub hagejaga, et antud juhul ei kohaldu Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-25-16 märgitud seisukohad, kuna selles kohtuasjas ei olnud tegemist krediidilepinguga. Eeltoodust tulenevalt on maakohus ebaõigesti leidnud, et intressimääras viivise nõudmine on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Maakohus ei ole ka tuvastanud, et intressimäär oleks tühine või et krediidileping oleks tervikuna tühine.
4(5)
Seega on tegemist kehtiva viivisekokkuleppega ja õigusliku alusega, millele hageja saab tugineda.
21.Eeltoodust tulenevalt kuuluks maakohtu otsus tühistamisele osas, milles kohus ei mõistnud hagi esitamiseni viiviseid välja seadusjärgset määra ületavas osas ja sellest tulenevalt ka menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus ei saa aga praegusel juhul tühistatavas osas ise uut lahendit teha, kuna TsMS § 657 lõike 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse osalisel tühistamisel saata asi täies ulatuses uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
22.Menetluskulude jaotus ja sellest tulenevalt menetluskulude kindlaksmääramine kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lõike 3 viimane lause).
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.